Märt Väljataga

Järelsõnas „Daodejingi” tõlkele kirjutab Jaan Kaplinski: „Meile tuttavas filosoo­fias, nagu teaduseski, räägitakse palju enam teadmisest-teadmistest kui mõistmisest, taipamisest, arusaamisest.”

    Oma vana sõbra 80. sünnipäevaks kirjutas Ain Kaalep väikese tähtpäeva­essee „Jaan Krossi kuus luuletust” („Eesti Päevaleht” 19. II 2000). Selle lähtekoht on „saksa poeedi Gottfried Benni niisugune mitte millegagi põhjendatud, aga väga võluv seisukoht, et luuletaja kirjutab oma elus kuus head luuletust”. Kaalep lisab omalt poolt: „Miks just kuus, seda ta ei põhjenda, ja ma olen alati mõelnud, et see seisukoht on küll tähelepandav, aga mina tema asemel oleksin tingimata öelnud seitse.” Benni mõte pärineb 1951. aasta loengust „Lüürika probleemid”: „Lüürika olemusse kuulub ka üks luuletajate traagiline kogemus iseenese kohta: ükski meie aja suurimategi lüürikute seast ei ole…

    Jaan Kaplinski: „Neljakuningapäev”. „Loomingu Raamatukogu” 2015, nr. 1. 80 lk.   Jaan Kaplinski legendaarse näidendi „Neljakuningapäev” trükis ilmumine tekitab rohkelt tähendusseoseid. Esiteks on tegu uuema näitekirjanduse klassikaga. Teiseks jätkab see tänaseks juba õige pikaks veninud „Jüriöö-teksti”. Kolmandaks on see dokument ühest lähimineviku tähtsast kultuurivoolust. Neljandaks haakub see nüüdis­aja painetega. Mõnda neist seostest on tundlikult ja asjatundlikult puudutanud Anu Allase arvustus „Lõpetamata Jüriöö” („Vikerkaar” 2015, nr. 4—5). „Neljakuningapäeva” draama-voorusi ei ole autor ise kõrgeks hinnanud: „Näidend ei ole näidendina kuigi tugev” (blogiessee „Vercingetorix kõneleb ordumeistriga”, jaan.kaplinski.com/opinions/Vercingetorix.html). Ning: „Teater on tegelikult mulle jäänud üsna võõraks maailmaks ja selletõttu sobivad ehk…

    (:)kivisildnik: „Tunnete sümfoonia ehk Kerjused liftides”. „Ji”, Saarde-Pärnu, 2014. 100 lk.   (:)kivisildnik on nii töökindel masin küll, et tema arvustusliku ülevaatuse välp ei tarvitse olla lühem kui seitse aastat. Viimatise ülevaatuse raport leidub 2007. aasta mai „Loomingus” („Endast ja Eestimaast”, lk. 775—777), kus keskenduti raamatutele „Vägistatud jäämägi” (2006) ning „Torti ja aborti” (2007). Vahepeal on sama nimemärgi all välja lastud vähemalt seitse luuleraamatut: „Sumo” (2007), „Joosepi kahtlused” (2008), „Liivlased ja saurused” (2011), „Enne sõda ja kõike seda” (2012), „Soari evangeelium” (2012), „Inimsööja taksojuht” (2013) ja „Õpetaja ütles” (2013). Eelmisel aastal ilmus valik käesoleva aastatuhande töödest „100% (:)”…

    Maarja Kangro: „Must tomat”. Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn, 2013, 77 lk.   Maarja Kangro neljas luulekogu on varasematest mustem ja masendavam ning sisaldab mõned kõige painavamad tekstid, mis sel sajandil eesti keeles kirjutatud. Korra või paar välgatab ka lootus. Tagaplaanile on jäänud seltskondlikud naljad, suhetekoomika, ka ühiskonnakriitika, ja nende aset täidavad suured süvaküsimused: sugu ja surm, loomine ja lunastus. Süvaküsimustega tegeleb õigupoolest suur osa luulest niikuinii, selles iseenesest ei ole midagi erilist. Nimetatud kogus reflek­teeritakse luule filosoofilise temaatika tähtsuse üle luuletuses „Miks ta kunagi midagi tähtsat ei ütle” (lk. 21): kas luuletaja saab öelda midagi niisugust, mida filosoofia…