-
Livia Viitol: „Jutte ja novelle”.
„Libri Livoniae”, Tallinn, 2014. 135 lk.
Seda teost lugedes tuleb paljugi tuttav ette. Leidub nii Eeva Pargi ja Maimu Bergi lühiproosast tuttavaid nostalgilisi stseene nõukogudeajast (kummaline küll,…
-
Ma olin saatnud sulle mingi tuhat meili ja helistanud vähemalt sada korda, kirjutanud umbes viiskümmend sõnumit ja sa ei olnud vastanud mitte ühelegi — või noh, peaaegu mitte ühelegi —…
-
Ülo Mattheus: „Tema salajane palve”.
„Tuum”, Tallinn, 2013. 208 lk.
Vahel mõjub mõne teose kaanele või tiitellehele kirjutatud žanrimääratlus üleliigsena. Hakkad lugema ja on endalegi selge, et näe, luuletused. Või et ongi…
-
Rein Raud: „Vanem. Paksem. Tigedam”.
„Mustvalge”, 2013. 165 lk.
Rein Raud on lühikese žanri mees. Napid, ent täpsed kirjeldused ja puänteeritud süžeed on tema tugevaim külg. Oma värskes proosakogumikus tõestab ta seda…
-
Robert Kurvitz: „Püha ja õudne lõhn”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 240 lk.
Kui suhtuda surmtõsiselt raamatu teisel leheküljel seisvasse märkusesse „Proloog romaanitsüklile” ning võtta arvesse ka köite seljal olevat järjekorranumbrit (#0), siis…
-
Ettekanne XIV kirjandusseminaril „Lätete pääl” 3.—5. VII 2013
Muidugi elavad ka kirjanikud — luust ja lihast olendid, nagu me siiski, vahel vastumeelsemalt, vahel vähem oleme — tõesti sellest, millest kõik teisedki…
-
Elo Viiding: „Teised”.
„Tuum”, 2012. 174 lk.
Lõpuks on ikka nii, et teised on lihtsalt teised. Olendid, kes küll käituvad vähemasti füsioloogilisel tasandil umbes nagu meie; ühiskondlikud loomad, kellest justkui eeldame, et…
-
Jan Kaus: „Koju”.
„Tuum”, 2012. 208 lk.
„Koju” on Jan Kausi neljas romaan. Seda ütleb vähemasti Andres Rõhu kauni kujundusega köite kaanetekst. Kuivõrd on tegu romaani, kuivõrd aga kolme ühte ideed kandva…
-
Mathura: „Kumalasepäev”.
„Allikaäärne”, 2012. 96 lk.
Ema ja lapse sidemest on kirjutatud küllap piisavalt raamatuid, et täita terveid raamatukogusid. See on ühendus, mille erilisus peaks olema ühelt poolt justkui ilmselge ja püha…
-
Kuigi saksa keelest teistesse keeltesse tõlgitava ilukirjanduse seas troonivad eelkõige suured proosameistrid, avaneb saksa keeleruumis endas mõnevõrra teistsugune pilt. Luule roll polegi seal nõnda marginaalne. Kuid ka Saksamaal raamatupoodi sattudes…
