Tiia Toomet
-
Mõned lood kogumikust „Kirjad elust JK-ga ja ilma”
Olen ikka imestanud teiste inimeste elulugude üle. Mõnel on see lühike, mõnel pikk, mõnel täis sündmusi, mõnel ühetaoline, aga alati elulugu. Alguse ja lõpuga ja kõigega, mis selle vahele jääb. Mul on vahel tunne, et minul ei olegi elulugu. On vaid elusündmused, mis on järgnenud üksteisele, ilma kindla suuna või tähenduseta. Just nagu mingi sigrimigri, peaaegu kaos. Kuigi tagasi vaadates aiman ses kaoses nägevat ka mingit korduvat mustrit. Oleks nagu tee, aga kust ja kuhu, ei saa päriselt aru. Esimesel pilgul paistab, et minu elu lugu sellisena, nagu see on, on suuresti tingitud kooselust JK-ga. Kui ma ei oleks abiellunud…
-
Foto: Tartu MänguasjamuuseumIntervjuu: Värvilistest klaaskommidest vanaduse võludeni
Tiia Toomet, kellelt on alates 1975. aastast ilmunud üle kolmekümne raamatu, on kirjutanud: „Olin mõelnud, et tahaksin kunagi kirjutada jutu, kus mitte midagi ei juhtuks, aga ma polnud kindel, kas ma suudan.” Seda lugedes tundub, nagu peegelduks nendes sõnades igatsus tabada korraga maailma keerulisust ja lihtsust. Lugejatena võime seda vaid aimata, aga kuidas vaatab kirjanik ise tagasi seni kirjutatule – luulele ja lastelugudele, jutustustele ja lapsepõlvemälestustele? Meie teed ristusid rohkem kui kaks aastakümmet tagasi, mil ma noore tudengina mänguasjamuuseumi uksest sisse astudes sattusin Tiia ja ta mõttekaaslaste loodud maailma. Mingil hetkel hakkasin aimama, et neid temaga seotud maailmu on hoomamatu…
-
Lihtsalt jutt
Ükskord, kui lugesin üle oma vanu jutte, hakkas mind häirima, et kõik need on kirjutatud minavormis. Just nagu oleksid need minu enda elust. Tegelikult ei ole ju. Või vähemasti mitte päriselt. Päriselu on nagu katkematu vool, seda on võimatu adekvaatselt sõnadesse panna. Et teha elust jutt, tuleb kõigepealt voolust midagi välja õngitseda ja hakata seejärel uurima, mis see on, mille kätte said. Panna paberile esimene lause ja lasta see lahti. Seejärel hakkab tekst ennast juba ise kirjutama, pead vaid hoolitsema, et jõuaksid talle järele joosta. Eks pärast näe, kuhu välja jõuad. Kui üldse jõuadki. Üldiselt räägivad muidugi kõik…
