Õhtupoolikud Samosel

Me lendasime JK-ga Samosele novembris 2019. Valisime selle saare, kuna üür on siin odavam kui Madeiral, kus oleme paaril viimasel aastal talvepaguluses olnud. Ja ka sellepärast, et JK haigus on vahepeal edasi arenenud, mistõttu suvitajatest kihav turismikeskus talle enam hästi ei sobi. Aga Eestist ja põhjamaalt ära peab JK külmal ja pimedal ajal saama, selline on tema kindel usk ja tahtmine. Minul jääb üle seda vaid järgida. Isegi kui mu enda tahtmine võib teistsugune olla. Aga millal ma varem ennast kuulanud olen?

Siin Samosel elame ühes saare loodenurga hajakülas, mille valged punase kivikatusega majad on laiali puistatud oliiviistanduste, apelsinisalude ja aiamaade keskele. Meilegi kuulub üks selline väike majake koos avara terrassiga, viljapuudega, pikkade köögiviljavagudega ning nelja kassi ja kaheksa kanaga. Puid me ise ei hoolda ja aiamaad ei rohi, aga kasse ja kanu söödame küll.

Mõnes mõttes elame siin peaaegu samamoodi nagu Eestis oma maakodus Mutikul, ainult maastik on hoopis teistsugune. Lõuna pool loksub saari täis Egeuse meri, põhja pool kerkivad madalad metsased mäeküljed oliivisaludega ning üksikute külakobaratega nende keskel. Idas varjab vaadet Kerkise mäestiku võimas massiiv, mille kõrges kaljuseinas asuvas koopas elanud ja õpetanud paari tuhande aasta eest Pythagoras. Aias puude otsas ripuvad aga apelsinid, mandariinid, sidrunid, bergamotid, granaatõunad, kumkvaatid, mida omanike loal võime priipärast süüa. Paraku on puuviljade aeg läbi saamas, ainult apelsine paistab jaguvat kauemaks.

Peale maaelu meenutab kodust Mutikut seegi, et bussiliiklus on siin kandis vähemasti talvel peaaegu olematu. Lähima poeni mereäärses Ormose kalurikülas on kaks kilomeetrit. Mutikul käisime poes kaheksa kilomeetri kaugusel, aga seal oli meil auto. Siin tassime suure osa oma igapäevatoidust koju seljakottidega. JK-l on suurem seljakott, minul väiksem. Kui poest välja tulles toidukraami täis kotte selga upitame, mõtlen iga kord, et kaua ta veel niimoodi kanda jaksab, aga seni on JK jonnakalt keeldunud seljakotte vahetamast.

Viiskümmend aastat tagasi, kui me vastabiellunutena Kaljo Põllu kunstikabineti seltskonnaga Koola poolsaare mägedes matkasime, oli lugu samamoodi. Ootasin siis meie esimest last, minu seljakott oli väike, aga JK oma hiiglaslik, see sisaldas peale telgi ja magamiskoti ka pooli minu asju. Koti välistaskutesse toppisime lisaks veel ilusaid Lapimaa kive, mida me mõlemad innukalt tee äärest üles korjasime. Kõige suurem kivi oli vastsündinu pea mõõtu, selle tõime ka Eestisse kaasa. Tookord oli JK-l igatahes veel jõudu piisavalt.

Neil päevadel, kui poodi pole vaja minna, jalutame lähiümbruse mägedes. Mitmed teed on saanud juba tuttavaks, aga igalt poolt hargneb uusi radu, kus pole veel käinud. Vahepeal puhkame, istume mõne kivi otsas ja vaatame ümbrust. Või istume lihtsalt niisama. JK uurib taimi ja pildistab neid. Tal on telefonis programm, mis aitab tundmatuid taimi ära määrata. Mina pildistan jälle teda. Seesama mõte, et kaua veel?

Tegelikult sobib siinne rahulikus tempos omaette toimetamine meile praegu hästi. JK-st ei ole niikuinii enam seltskonnainimest, tema jutust ei saa teised peale minu aru ja ka mina saan iga päevaga üha vähem. Kui ta midagi keerulisemat öelda tahab, siis ta kirjutab märkmikulehele.

Kanadega õnneks arusaamise probleemi ei teki. Igal hommikul viib JK neile kanamajja kausitäie kuivtoitu ning eelmise päeva toiduvalmistamisest üle jäänud kartulikoori ja söögijäätmeid. Õhtupoolikul laseb kogu karja õue peale lahti ussikesi ja muud head-paremat otsima, kuni kanad hämaruse saabudes omal algatusel jälle kuuti tagasi lähevad.

Sel ajal, kui kanad aiamaal siblivad, istub JK neid valvates jändriku oliivikännu otsas, loeb ühe silmaga telefonist uudiseid ja teisega jälgib kanade toimetamisi. Hiljem toas jagab märkmiku abil oma tähelepanekuid. Eile näiteks kirjeldas ta kanade omavahelisi suhteid niiviisi: „Kahte vana kana, seda valgete pükstega ja pruunikirjut, teised kanad kiusavad, ajavad õue mööda taga ega taha pärast kuuti sisse lasta. Suur must kana on boss, tema läheb alati esimesena sööma ja teisi sel ajal kausi ligi ei luba. Muneja on ilmselt väike rääbakas valge-punasekirju kana.”

Mõni aeg enne meie tulekut olid hulkuvad koerad pererahva kanamajja tunginud ja seitsmest kanast viis maha murdnud ning ühe hooga ka eraldi puuris elanud tiinele jänesele otsa peale teinud. Kahel kanal õnnestus põgeneda ja hiljem veidi räsituna, aga elusalt tagasi tulla, nemad ongi need „vanad kanad”. Hiljem tõi kanade perenaine Marion vahepeal koerakindlaks ehitatud kuuti kuus uut kana juurde. Munadega on aga lugu selline, et praegu talvel oleme saanud terve kanakarja peale ainult ühe muna päevas või vahel isegi üle päeva. JK arvab, et munade autor on karja kõige pisem ja nirum isend, kel pole õiget sabagi, ainult mõned suled taga rippumas. Miks ta nii arvab, ta ei seleta, aga ma usaldan teda. Kunagi ammu poisikesena suvel maal olles aitas JK vanatädil hoolitseda kolhoosi kanakarja eest ning luges läbi ka kanakasvatuse käsiraamatu. Tema tookordne lapseunistus hakata suurest peast ise kanu pidama on nüüd vanapõlves siin Samose saarel omal moel täide läinud.

Mõtlen vahel, kas niisugune ongi siis lõpp? Võimed, soovid ja ambitsioonid tõmbuvad kokku ja saad olla jälle kui lapseeas tagasi. Nukruse kõrval on selles ka midagi ilusat. Et kui oled rohkem kui kuuskümmend aastat aina kirjutanud ja kirjutanud, püüdes sõnastada midagi, mis on sinu meelest oluline ja tähtis, tohid viimaks pärast kõiki rabelemisi, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi istuda õhtuvalgel kännu otsas, vaadata silmapiirile vajuvat päikest ja jalge ees siblivaid kanu ning mõtiskleda, milline neist munes muna, mille hommikusöögiks sõid. Ja et ka see mõte on tähtis. Vähemasti sama tähtis kui kõik need varasemad.

Tegelikult kirjutab JK ka praegu siin Samosel edasi. Saatis äsja kirjastusse reisiraamatu ja Šveitsis elavale sõbrale läbivaatamiseks venekeelse luulekogu, nüüd paneb kokku oma keeleartikleid. Aga see palang, mis teda kogu elu tagant kihutas ja tihti ka ära vaevas, on mingis mõttes leebunud. Ta on mulle paaril korral kinnitanud, et ta ei ole oma haiguse pärast õnnetu, ei igatse möödunut taga, ei karda surma. Ma usun, et ta räägib tõtt. Kõik on just nii, nagu on. Praegu on elu selline, varem oli see teistsugune, aga mingis mõttes polegi vahe eriti oluline. Kuni elad, on su elu olemas. Kui sured, ei ole enam, aga siis pole ka sind ennast. Selles mõttes pole tõepoolest vaja surma karta.

Samosel kevadtalvel 2020

Lõpus on seesama jõgi

Samosel käik jäi meie viimaseks talvereisiks. Järgmisel aastal me soojale maale ei sõitnud. Oli koroonatalv ja kõik lennud tühistatud. Ega JK poleks jaksanudki enam kuhugi kaugemale minna. See sai selgeks juba suvel. Maakodus toimetaminegi käis tal juba üle jõu. Tema sõidud olid nüüdseks sõidetud. Lõunamere saartest võis ta jälle vaid unistada ja luuletada just nagu kunagi nooruses.

Aga midagi tahtis ta veel ka päriselt ja siin. Elada kusagil kõrgemal, kust avaneks avar vaade. Meie Tartu-korter asus esimesel korrusel, ühelt poolt paistis akendest tänav, teiselt poolt maja taha istutatud kastanite tihe lehestik, mis kõik muu ära varjas. Kui lõunamaa-lootus kadus, hakkas JK unistama väikesest töötoast mõne liftiga maja ülemisel korrusel, kus saaks aeg-ajalt vaikuses ja rahus omaette olla, kirjutada ja kaugusesse vaadata.

Alustasime otsinguid, aga üsna varsti saime aru, et ega Tartus valikuid eriti olegi. Vähemasti mitte selliseid, mis oleksid JK vajadustele sobinud ja mida oleks soovitud ka välja üürida. Hakkasime aegamööda lootust kaotama ja uurisime juba ka madalamate korruste variante, kuni leidsimegi lõpuks ühetoalise korteri uues majas Emajõe ääres Lodjakoja ligidal. See asus teisel korrusel, aga laiad aknad ja rõdu avanesid otse jõele. JK heitis pilgu aknast välja ja sai aru, et see ongi see. Seesama jõgi. Jõgi, mis oli pidevas liikumises ja muutumises ja jäi ometi alati iseendaks. Jõgi, mille jääminekut ta oli poisikesena kevaditi vaatamas käinud, hingepõhjas salajane lootus, et ehk viivad jäätükid silla endaga kaasa. Nüüd pladistasid jõe peal pardid, liuglesid süstad ja lõbusõidulaevad, vee ääres istusid kalamehed, paplialleel jalutasid noored ja vanad. Otse üle jõe, teisel kaldal paistis roheline maja, mille tagahoovis peituvas romantilises aiamajakeses elas meie tudengist lapselaps. Päike tõusis hommikuti vasakpoolsest aknanurgast ja loojus õhtul parempoolsesse. Kõik oli korraga paigas, polnudki enam vaja kuhugi kõrgemale püüelda.

Sõlmisime omanikuga aastase üürilepingu ja kolisime JK sisse. Kööktuba oli piisavalt ruumikas ja käepäraselt sisustatud, aga lisaasju läks ikka vaja, omaenda taldrikutest ja tassidest käterättide ja vannilinadeni. Ja muidugi raamatud. Ja potililled. Ja mõned pildid seinale. Selle kõige kohalevedamiseks tuli teha mitu autotretti. Midagi ostsime juurde ka. Ruuteri ja mikrolaineahju ja veepehmendaja kraani külge ja diivanilaua ja veel üht-teist. Tekid-padjad ja voodipesu said ka kodust kaasa võetud.

JK oli lapsepõlve ühiskorterist peale igatsenud omaette elamist. Tema privaatsusevajadus oli suur, aga elu läks millegipärast teistmoodi, pere üha kasvas ja inimesi sebis ta ümber üha rohkem. See oli tema jaoks nüüd viimane võimalus oma ruum saada. Mingit mungaelu see siiski ei tähendanud. Paar päeva jõeäärses kodus, paar päeva päriskodus, nii see rütm käis. Aga tundus, et talle niiviisi sobis. Mina sõitsin autoga edasi-tagasi, tõin toitu, vedasin asju ja JK-d ennast. Mõnel päeval käisime koos Kroonuaia Konsumis või jalutasime paplialleel, teinekord suhtlesime vaid meili teel.

Mida ta seal oma jõevaatega toas üksi olles tegi? Kahtlustan, et suure osa ajast lihtsalt magas või istus niisama ja jälgis väljas toimuvat. Mõtles. Luges. Kirjutas. Ja tegeles potililledega.

Potililledest oli viimasel ajal saanud omaette teema. Nüüd, kui JK enam ise metsas ringi kolada ei saanud, suunas ta oma loodusehuvi toataimedele. Eks neid potililli vahel ju ikka kingiti ja mõne ostsime ka ise. Alguses edenesid need tavaliselt hästi, aga siis mingist hetkest kippusid kiduma ega näinud enam ilusad välja. JK ei lubanud niruks jäänud taime ära visata, vaid kolis selle elutoa aknalaualt oma tuppa, istutas ümber, valgustas taimelambiga, kastis spetsiaalse väetiseseguga. Vahel see aitas, vahel mitte. Mõned murelapsed ja mõned lemmikud võttis ta ka jõeäärsesse korterisse kaasa. Lemmikuteks olid pisikeste õitega metsikud alpikannid, mille mugulad oli ta Samoselt kotipõhjas kaasa toonud, murelasteks eakas pelargoon ja aspidistra ehk lehtliilia, mille lehtedele olid ilmunud pisikesed kahjurputukad. Mis tähendas, et tuli ette võtta järjekordne sõit lillepoodi tõrjevahendite muretsemiseks. Järgmisena sai otsa Aafrika kannikese väetis ja siis oli vaja ümberistutamise potti kalanhoele. Nii see muudkui käis.

Aga tegelikult oli suve lõpul ja varasügisel kõik veel peaaegu hästi. JK kõndis teise korruse trepist üles ja alla ning kui ilm lubas, käis ise jõekaldal jalutamas. Kepiga ja aeglaselt, aga see ei seganud. Mõni päev, kui jõudu rohkem, läks Lodjakojast edasi kuni liivakivipaljanditeni ja Puiestee tänava surnuaedadeni. Sealt avastas ta Konrad Mäe hauakivi, mida mindki järgmine kord vaatama viis. Kui me 1980-ndatel Jõgeva maantee alguses Aruküla teel elasime, läksime tihti Puiestee tänavat pidi jalgsi linna, aga tookord polnud mahti surnuaial ringi hulkuda. Nüüd viis Lodjakoja juurest meie kunagise elamiseni mõnus kergliiklustee, kuid see vahemaa oli JK-le jalutamiseks juba liiga pikk.

Sügise edenedes rohi akende all koltus, paplite lehed muutusid pruunikaks ning langesid tee peale ja jõkke, kust vool nad edasi kandis. Lehtedeta puud meenutasid haralisi musti luustikke halli taeva taustal. Päike näitas ennast nüüd harva. Üha varem läks pimedaks. Sügisvihm sadas rõdu märjaks. Süstad kadusid jõelt ja lodi tõmmati kaldale talvekorterisse.

Kui temperatuur väljas langes, jäid me ühised jalutuskäigud JK-ga harvemaks, sest tema tempoga liikudes hakkas mul varsti külm. Et sooja saada, jooksin tükk maad ette, tulin kiirel sammul tagasi ja jooksin uuesti, aga saime mõlemad aru, et niisugusel koos jalutamise mängimisel pole erilist mõtet. Tekkis teisigi takistusi. Mõnikord oli tee libe, teinekord sadas taevast lörtsi või isegi lund. Sellistel päevadel oli targem jõge soojast toast läbi aknaklaasi vaadata. Seda juhtus nüüd ikka sagedamini. Jalutamisest JK päriselt siiski ei loobunud, kuigi trepist teisele korrusele ronimine hakkas talt juba pingutust nõudma. Ja mitte ainult see. Kõige tavalisemad igapäevased tegevused – söömine, toolilt püsti tõusmine, kingade jalgapanek – nõudsid aina rohkem aega ja vaeva. Minu enda jaoks oli kõige halvem, et meil ei õnnestunud enam omavahel päriselt suhelda. Vahetasime peamiselt vaid sõnumeid, mis puudutasid olemise praktilist poolt. Oli nii palju, mida oleksin tahtnud temalt veel küsida. Meenutada elatud elu, rääkida selgeks mõned asjad, mis varem rääkimata jäänud. Üritasin mõnikord, aga sain peagi aru, et nõrk polnud ainult JK keha, vaid ka ta meel oli minevikuga tegelemiseks juba liiga väsinud. Tema mõte liikus nüüd rohkem sinnapoole, mis ees ootamas.

Kui väsimus lubas, istus ta tavaliselt tugitoolis, kuulas muusikat, luges või püüdis vastata TÕ-le, kellega neil oli plaan oma kirjavahetusest raamat välja anda. Oli teisigi, kes kirjavastust ootasid. „Loen praegu raamatut lõpmatuste matemaatikast ja loogikast ja tajun, et meist palju kõrgemal ja sügavamal on midagi muud ja meil on vist võimalus sellega mingil moel kohtuda. See tunne aitab haiguse vaevalisemadki päevad üle elada,” pihtis ta ühele vanale sõbrale. Ja teisal: „Elu on elatud ja töö tehtud, kuigi päriselt ei saa ju kunagi valmis. Tahaks veel näha, mis lastelastest saab, kas Marsilt vm leitakse midagi elusat. Aga süda on kummaliselt rahul. Surra oleks peaaegu õiglane.”

Rahu polnud siiski püsiv. „Tahan, kuni veel tervis lubab, teha lobitööd mitmete elusolevuste hääks,” kirjutas JK ühele kõrgele kirikuvaimulikule, paludes teda kaasa aidata, et remonditavatesse kirikutornidesse jäetaks pesaõõnsusi piirpääsukeste tarvis, ning püüdis korduvalt, kuigi tulutult veenda meie korteriühistu juhatust niitma harvemini majaesist muruplatsi, et ka kimalastel ja liblikatel oleks sinna asja.

Jõgi akna taga hakkas jäätuma, partide asemel võis nüüd näha seal ringi sebimas vareseid. Siis läks ilm korraks jälle sulale, kuni lõpuks talve keskel saabus pikem külmaperiood, mis kattis jõe paksu jääkaanega, millest sai kartmatult üle minna. Lume sisse tallati kiiresti rajad, isegi JK ei suutnud kiusatusele vastu panna, vaid läks ühel päeval ettevaatlikult kepiga jääd kompides jõele kõndima. Ühelt kaldalt teisele liikuvate inimeste vaatamine tekitas tunde, just nagu oleks jõgi, mis aegade algusest oli linna poolitanud, korraga kadunud.

Tegelikult oli jõgi muidugi olemas ja voolas jääkatte all endiselt edasi, oodates kevadet ja jää sulamist. Aga kui see aeg ükskord kätte jõudis, pidi JK seda läbi akna vaatama, sest koos talvise lumega oli ära sulanud ka tema jõud. Väike põnevus hingepõhjas, jälgis ta veel jääminekut, kuidas suured jäälahmakad allavoolu liikusid, aga sillad pidasid seegi kord vastu. Ja siis ühel päeval oli jõgi päriselt vaba. Tavalisest kõrgemale tõusnuna voolas ta rõõmsalt ja kutsuvalt läbi linna Peipsi poole. Pardid sulistasid külmas vees, künnivaresed kraaksusid puulatvades pesade vahet lennates, noored jalutasid paarikesi paplialleel, okstele ilmusid esimesed pungad, jõele esimesed süstasõitjad ja ühel päeval lükati vette ka lodi. Jõgi oli jälle olemas, aga JK jaoks oli tema vool juba liiga kiireks muutunud, ta ei jaksanud enam sellega kaasa minna.

Lõpetasime üürilepingu ning kolisime JK, ta raamatud, potililled ja vähesed muud asjad jälle koju tagasi. Jõge siit näha ei olnud. Võib-olla polnudki seda enam tarvis. Mõne aja eest oli JK kirjutanud preestrile, kes meid kaks aastat tagasi Ridala kirikus laulatas, et tajub millegi lähedalolekut, mida ei suuda kirjeldada. „See on nagu mingi valgus, mida ei näe silmadega, vaid kuidagi teisiti. Aga see annab lohutust ja võtab ära surmahirmu.”

Midagi võis siiski näha veel ka silmadega, isegi ratastoolis istudes, isegi voodis lamades. Kastanite rohelist võra. Piirpääsukesi, kes kihutasid edasi-tagasi kõrgel suvetaevas, mis kummus ka selle äärelinnamaja kohal, samamoodi nagu igal pool mujal. Siiagi ulatus piirpääsukeste Euroopa.

Siis kadus seegi.

Kadus kõik. Kadusid haiguse vaevad, kadusid mured, rõõmud ja igatsused, isegi igatsus Lõunamere saarte järele.

Ka jõgi.

Ei, jõgi siiski mitte.

Ühel septembripäeval, kui JK surmast oli möödas 40 päeva, üürisime lodja, kogusime sellele kõik tema järeltulijad, suured, väikesed ja pisipudilased, ning sõitsime jõge mööda alla Peipsi poole. Ilm oli ilus, aga tuul lõikavalt külm. Vapramad istusid pontšodesse ja lambanahkadesse mässituna laevalael, soojalembesemad jõid lodja kõhus teed ja kantseldasid hullama kippuvaid pisipudilasi. Jõe suudme lähedal muutus tuul valjemaks, laine suuremaks, päike hakkas loojuma.

Oli käes aeg JK vabaks lasta.

Peotäis tuhka lendas tuulde ja vette.

Kaldalt tõusis õhku hõbehaigrute parv.

Vaikseks tardunud pisipudilased hoidsid kõvasti vanemate käest.

Jõgi voolas edasi.

Tartus sügisel 2021