Jumal, kuidas me Pariisis laulsime!

Sattusime suurele kontserdile. Üleüldse me sattusime kogu aeg kuhugi. Ja lõpuks sellele kontserdile, mis oli kõige tipp. Väike tüdruk laulis, väga kleenuke, peaaegu düstroofik, aga laulis nagu vaim, nagu ime, tal oli väga kõva hääl, aga mitte selles polnud asi, vaid selles, mida ei saa kirjeldada, oi, kuidas me laulsime, tähendab neid prantsuse natuke julmalt jutustavaid, aga sügavalt hinge lõikavaid laule, tähendab meie sinuga ju ei laulnud, sest me ei osanud prantsuse keelt, aga me naersime ja nutsime täpselt samamoodi nagu teised meie ümber, me hingasime samamoodi, samas rütmis, lahustumiseni, ja pidasime hinge kinni samamoodi nagu kogu see harras ja kirgas kuulajate mass seal Eiffeli torni esisel kontserdiväljakul, nutsime ja naersime võib-olla isegi rohkem kui nemad, sest meie ju ei saanud õieti aru, miks me seda teeme, ja sellepärast nutsime ja naersime veel rohkem, ja sina ütlesid: kuule, mul on nii kerge olla, kui ma veel nutan, siis ma tõusen õhku, ja mina ütlesin: kurat ja põrgu! Aga hommikul, hotellis, kui minul oli ekstaas juba täiesti lahtunud ja argimõtted peas, mõtlesin, kuidas taksot tellida, hakkasid sa rääkima, et ei taha lennujaama minna ja koju sõita, sest sul on prõks ära käinud, oled ära tundnud armastuse – nüüd ma tean, mis on armastus, karjusid sa WC-s vett tõmmates – ja oled leidnud inimese suure algustähega ja oled leidnud elu mõtte ja rütmi ja sellepärast sa ei kavatse enam sinna urkasse tagasi minna, jubeda kitsarinnalise prigina sisse, vaid sa jooksed praegu kohe Pariisi pikkadele, lõpututele tänavatele ja lööd hõlmad eest lahti ja lased Pariisi tänavate risttuultel endast läbi tõmmata, kõigis oma karvades sasida, sest see on heade inimeste tuul, ja jätad sellepärast üleriided selga panemata ja voilà, voilà, voilà ja vot ja voilà, voilà, voilà ja seda rääkides-lauldes sa hõljusid mu ümber nagu hull, mulle tundus, et sa püüdsid mööda seina üles ronida ja lakke hüpata, nii et ma pidin su kätest kinni haarama ja ütlema: rahune ometi maha, kõrvaltoas inimesed magavad, ja kuidas sa oma kodumaast räägid, aga sa ei teinud mind kuulmagi, naersid võõra häälega, rabelesid lahti, otsisid telefoni, püüdsid kuhugi helistada ja tormasid uksest välja, nii et ma sain su alles all tänaval uuesti kätte ja sõna otseses mõttes toppisin taksosse ja käskisin taksol lennujaama sõita. Su kerge pintsak ja püksirihm ja mis kõik veel jäidki hotellituppa, aga ma kartsin, et kui neile järele lähen, siis ei suuda taksojuht sind vahepeal kinni hoida.

Lennujaamas käitusid sa esialgu rahulikult, käisid mu kõrval, vaikides, ainult hingeldasid rohkem kui tavaliselt, aga kui me jõudsime metalliotsijani, siis surusid sa jalad vastu maad ja keeldusid edasi tulemast. Mul võib midagi küljes olla, mida ma ise ei tea, sosistasid sa mulle ärevalt ja justkui meelitades kõrva, võib-olla on midagi taskusse sokutatud. Sa oled peaaegu pesuväel, ütlesin ma sulle, sul polegi taskuid, ole nüüd mõistlik ja astu siit väravast läbi. Lõpuks sa astusid, teosammul, üleni nagu umbusklikkuse kehastus. Ega midagi ei juhtunud, ainult tülpinud ametnikud vahetasid omavahel pilke. Aga kui värav oli läbitud, siis elavnesid sa järsku, küsisid mu käest suitsu, kuigi minu teada ei olnud sa kunagi suitsetanud ja mina ammugi mitte, ja kiirustasid seejärel tantsusammul oma voilà’d ümisedes kohvikute poole ning kadusid sagivate inimeste sekka.

Tõttasin sulle järele, kartsin sind silmist kaotada, tegelikult vahepeal kaotasingi, kuni leidsin su ühe nurgalaua taga väsinult istumas, sa vaatasid mulle peaaegu paluvalt otsa, istusin su kõrvale ja sa panid oma pea ootamatult minu õlale. Oli harras, kuigi ebamugav hetk, aga lasin su peal rahulikult oma õlal edasi olla, lootuses, et jääd korraks magama ja oled ärgates lõpuks ometi rahunenud.

Aga olin vist hoopis ise sekundiks tukastanud, sest järsku sind ei olnud, mu õlg oli kohutavalt tühi ja just nagu süüdlase õlg, tegutsesin instinktiivselt, ma isegi ei tea, kuidas, ja leidsin su ühe baarileti äärest vestlemas väljapeetud peene joonega ülikonnas ja prillidega mehega, hoi, viipasid sa mulle, see on semiootikaprofessor Roomast, me arutame praegu Caracalla termides kontserdi korraldamise võimalust ja eluväärtuste manifestatsiooni, kusjuures ma märkasin murega, et olin tukastanud rohkem kui sekundi, sest sa olid vahepeal veel millegagi hakkama saanud, ei tea kus püherdanud, su juustes oli paberipuru ja suur haaknõel ja üle vasema põse jooksis viltpliiatsiga tõmmatud roheline triip. (Hiljem selgus, et lastenurgas olid esinenud klounid ja sa olid püüdnud nendega tormakalt integreeruda.) Nii et nagu sa isegi aru saad, ütlesid sa mulle, ma pean ikkagi jääma siia, et neid asju pisut korraldada. See on hea projekt, sellest hoiaks igaüks küünte ja hammastega kinni. Ja mul oli tunne, et sa klammerdusidki sel hetkel kõigest jõust selle baaripuki ja leti ja selle semiootikaprofessori pintsaku külge, muidugi ülekantud tähenduses, sa klammerdusid sind ümbritseva õhu külge ja ma karjatasin: marss puki otsast maha, ikka kõvasti karjatasin, professor igatahes võttis prillid eest ja hakkas mind pilguga puurima, aga sina tulid ootamatult kuulekalt minu juurde, kuigi hingeldasid ikka veel kõvasti ja küsisid, kas me sööme ka, kõht on jube tühi, mu pangakaart on sinu käes.

Lennukis tahtsin sind akna alla paigutada, aga sa vehkisid oma piletiga ja seletasid, et sinu seaduslik koht on läbikäiguraja kõrval ja sa ei kavatse oma õiguste asjus teha mingeid järeleandmisi. Kui oleksin meelekindlam olnud ja su ikkagi akna alla surunud, siis oleks kõik see õudus, mis sõidu ajal toimus, ära jäänud. Aga võib-olla ei oleks ka, sest sa olid ju kaval ja ütlesid, et lähed, et pead minema WC-sse, seda ei saanud ju keelata, ja kui sa sealt tagasi tulid, siis talutasid enda ees stjuardessi, nagu oleksid ta pantvangiks võtnud, kuigi stjuardess püüdis kramplikult jätta muljet, nagu midagi poleks juhtunud; mida sa teed, karjusin üle inimeste peade, ja sina hüüdsid vastu: tantsin Euroopa pilvedel, ja püüdsid abitult naeratava stjuardessiga istujate vahel valsisammul edasi liikuda, lauldes jälle samamoodi nagu ennist hotellis: voilà, voilà, voilà ja vot ja voilà, voilà, voilà, kuni kokpiti poolt jooksis juurde mingis vormiriietuses mees, väänas sul käed selja taha ja te kadusite kärmelt lennuki esiossa, eemale kohkunud ja ärevaid pilke vahetava publiku silme alt.

Ülejäänud lennuajal oli kõik rahulik, tavaline. Minu peas tiksus katkematult mõte: mil määral vastutan tekkinud olukorra eest mina, mil määral lennufirma esindajad, muidugi, viimased vastutavad mõnes mõttes ju kõige eest, aga kas mina, kui olin sinu kartmatusehoogude üle igasuguse mõjujõu kaotanud, selle eest ka vastutan või mitte, see jäi mulle hämaraks, sinu vastutuse määra üle mõtlemise peale ma ausalt öeldes üldse ei tulnudki.

Kui me lennukist välja venima hakkasime, siis seisid sa trepi juures, pea viltu ja juuksed kohutavalt sassis, kamm oli ka Pariisi maha jäänud, andsin sulle märku, et tõmbaksid vähemalt käega juustest läbi, aga sa vaatasid mujale, olid hajevil; mida te temaga tegite, küsisin sosinal lähedal seisvalt stjuardessilt; meil on juustu, vastas see kiiresti ja mõistatuslikult, pilku minu poole pööramata, häirimatu naeratus näol.

Mis sa nüüd kõigest sellest oled saanud, mõtlesin, aga ei küsinud sinult, tundsin, et sa niikuinii ei kuuleks mu küsimust või ei pööraks sellele tähelepanu, su ilmes oli korraga mingi ahastav kärsitus ja nukker äraolek, sa ei olnud ikka veel päriselt tagasi, kui me vantsisime lennujaama pikal äritänaval, viimasel takistusribal, ja mina kartsin, et sa haud endistviisi mõnd salaplaani, nii et polnud ime, kui keset kõige suuremat saginat tabas mind allergiline köhahoog, ja kui ma silmi pühkides edasi astusin, siis olid sa olukorda kasutades mingit reklaami vahtima jäänud ja mu kõrvalt kadunud. Nii et ma olin korraga viimasest väravast läbi, lennujaama ooteruumis, aga ilma sinuta ja jäin sinnasamasse värava ette käsipuu kõrvale, elevil ootajate ja tervitajate vahele valvesse, kuni nägin sind taamal, väljavoolavate turistide selja taga seismas, ilma et sa sammugi enam edasi oleksid astunud. Tule nüüd ometi, viipasin ma sulle, aga sina olid hambad risti surunud, huuled kriipsuks, väristasid pead ja mulle paistis, et kohe vabaned sa pinge alt ja plahvatad ja hakkad uuesti tantsima, mööda seina üles ronima ja vot ja voilà’d laulma, ma olin selleks valmis ja mõtlesin, et laula ja tantsi ja tee, mis tahad, aga astu nüüd ometi veel need paar sammu, et ma su lennujaama rahvusvaheliselt territooriumilt kätte saaksin. Plaksutasin pea kohal käsi. Püüdsin sind oma pilguga tabada ja magnetiseerida. Aga kui sa lõpuks tulid, siis igatahes mitte minu pingutuste peale, vaid üks lokkisjuukseline mees oli hakanud sulle meenutama Rooma semiootikaprofessorit ja sa olid instinktiivselt talle järgnenud ja segadusse sattunud, kui nägid, et tollele mehele oli lennujaama vastu tulnud sportlaste delegatsioon, ja nii langesid sa kaitsetult minu hoolde.

Sa olid vahepeal veel rohkem kortsu läinud ja oma valge särgi ilmselt lennujaamas valitseva palavuse tõttu seljast võtnud, kuigi eriti valge see plekiline pundar su kaenla all enam ei olnud, ja nüüd seisid sa keset lennujaama saginat õlaõmblusest hargnenud ripakil maika väel ja mismoodi su püksid jalas välja nägid, seda katsun ma mitte meenutada. Sa olid järsku väga alandlik ja vaikne, tulid krõbinal mu juurde, pea maas, puudutasid mu küünarnukki ja osutasid oma õla suunas. See pael tuleks paari nõelapistega vist küll kinni tõmmata, ütlesid; jah, ütlesin mina; jah, küll ema kodus õmbleb; jah, kodus, ema, kordasid sina, ja siis olimegi nii kaugel, et taksosse istuda. Neid sõidukeid oli lennujaama ees palju, sa ukerdasid esimese ettejuhtuva tagauksest sisse ja sel hetkel, nähes, kuidas sa abitult oma rebakil pükse täielikust allalibisemisest päästa püüad ja istmevahesse takerdud, ma tõesti kahetsesin, et ei olnud hotellist su rihma ära toonud, see rihm oleks meid nii mõnestki ebameeldivast olukorrast eemal hoidnud, ma ei ütleks, et ära päästnud, aga siiski, ma ei tea, kust mul niisugune mõte tuli, aga praegu ei olnud sellel kõigel enam tähtsust. Olime kodus.

Taksojuht oli üllataval kombel eestlane. Ta heitis pilgu peeglisse, seiras meid, kahte väsinud-heitunud, teineteise vastu surutud tagaistmel olijat, vaatas mulle otse silma sisse ja ütles tunnustavalt, peaaegu uhkusega hääles, nii et seda ma ei unusta: „Mul on endal samasugune krants. Korralik eesti tõug!”