Küllap on teil mõnikord elus ette tulnud kohtuda kusagil välismaal inimesega, kes teile tunnistab, et olete esimene eestlane, keda tal on õnnestunud oma ihusilmaga näha. Neil puhkudel võib juhtuda, et olete kõige otsesemalt tunnistajaks mütologiseeritud eestlusele ning asute ise selle keskmes – muidugi juhul, kui Eesti ja eestlased on kõnesolevale inimesele tekitanud mingit argisest nihestunud tunnet. Võimalik, et modernne kujunev eestlus XIX sajandil oli selle loojatele ja n-ö algmaterjalile – estofiilidele ja maarahvale – samasugune, taamalt heiastuv mütologiseering, midagi, mis polnud veel tõeline ja siin, kuid hõljus ometi kusagil käeulatuses, veel mitte päris omana ning seda huvitavamana.
Nüüd on meie rahvuslikkus meile juba ammu tavaline, normaalne olek. Nähtus on ära kirjeldatud, ennekõike meie oma rahvuslikes enesekirjeldustes. Vähem ka teiste poolt, kuid nagu iga teatud küpsusastmel natsioon võime olla tõrksad ja tundlikud, kui keegi teine meid oma pilguga vaatab, mõõdab ja mõtestab. Üheks eestluse kinnistunud karakteristikuks on kirjalikkus ning ka kirjanduslikkus. Mart Laari meelest kirjutasime end rahvuseks,[2] rahvas algab raamatust ning kiri kirikust, ütleb Hando Runnel. Luterlik kirjutatud sõna on meie identiteedis keskne olnud hiljemalt Rootsi ajast peale, vähemasti on tavaks nii mõelda.
Ja seda vähem mõtleme oma rahvuseks olemise muudest külgedest. Kirjasõnasse, ka ilukirjandusse kätketu on rahvuslikkuse õige mõõt. Sel teel julgustavad meid suured eeskujud, sest kõik, mis tsiviliseeritud ja kultuurne, on seotud kirja ning kirjalike andmetega. Me oleme selles veendumuses kindlad ega taha näha, et näiteks India veedade, Homerose eeposte või Jeesuse õpetuste algkujuks on olnud suuline kultuur, laulmine või vormellikult ornamenteeritud verbaalne suhtlemine. Me ei oska asjale vaadata teiselt, algupärasemalt küljelt. Sealt on näha, et õpetusi on edasi kandnud peamiselt suulis-kehaline edastusviis ning kirjalik ülestähendamine on selle kõrval teisejärgulise tähtsusega.
Jumalikult kadunud kirjalikkus
Paljude Euraasia rahvaste folklooris leidub lugu sellest, kuidas taevane jumal inimestelt sellesama jumaliku kirjaoskuse ära võtab. Kiri läheb kaduma või kaotatakse, kusjuures selle teo kordasaatjaks võib müüdis olla mingi jumala saadetud loom, harilikult lehm, veis, pühvel. Sellelaadset müüti või mütologeemi võib täheldada paljudel Kagu-Aasia rahvastel, kel oma kiri puudub või kes on selle omandanud hiljem kirjaoskusega naabritelt.[3] Kiri on siis kirjutatud sageli taimset päritolu materjalile (näiteks banaanilehele). On huvitav, et sarnast pärimust tuntakse ka põhjapoolsema Euraasia rahvastel, sealhulgas idapoolsematel soomeugrilastel ning nende naabritel. Hantidel sööb nende algupärase kirja ära põder,[4] udmurdi pärimuses on taevajumal Inmari saadetud suur valge lehm pistnud nahka kasetohust raamatu, millega udmurtidelt on ära võetud ka oma kirjamärkide (tamgaade) tundmise oskus.[5] Mari pärimuses esineb motiiv raamatust, mille lehm ära sööb:[6]
Räägitakse, et kunagi ammu oli mari mehel mari raamat. Ta segas lehmale ninaesist ning tõi looma sööma. Raamatu aga pani miskipärast ahjule ning unustas sinna. Kui lehm talle ette pandud toitu sõi, sõi ta ära ka raamatu, kuid mari ei märganud seda. Kui lehm oli söödetud ja ära viidud, hakkas mari oma raamatut otsima – ja ei leidnud. Nii kaduski mari(de) raamat lehma kõhtu. Peale seda mõne aasta pärast tappis mees oma lehma ning nägi selle kõhus libemagu (abomasum). Tuleb välja, et vanal ajal ei olnud kariloomadel libemagu. Mari hakkas seda kaevul pesema. Pesemise käigus tundis ta oma raamatu ära. „See on ju minu vana raamat!” ütles ta. Mari vaatas, mis ta vaatas, kuid lugeda ei suutnud midagi. Nii panigi (selle) katlasse keema. Sellest ajast peale on kariloomadel kõhus libemagu, maril aga läks pikaks ajaks mari raamat kaduma.
Setu mütoloogiliste regilaulude seas, mida Jakob Hurt juba 118 aastat tagasi esinduslikult publitseeris, kuid mida meil siiamaani praktiliselt ei tunta, leidub laulumotiiv jumalikest lehmadest, kes iseäraliku taime ära söövad. Oletan, et siin on tegemist geneetiliselt muu Euraasia pärimusega seotud müüdimotiiviga (oma) kirja üleloomulikust kaduma minekust.
Nägünesse, kuulunõssõ,
kiä nu seie pühä püdse,
kiä nu seie ohohaina?
Jumalil oll´ jutiklehm,
Maarijal oll´ maariklehm,
pühäl ristil ristiklehm –
tuu nu seie pühä püdse,
tuu nu seie ohohaina. [7]
Kaduma läinud kirjaga seoses olen ka ise Loode-Venemaal välitöödel olles kuulnud tavamõttes kirjaoskamatu vepsa teadja käest, et tal olnud kunagi olemas vepsakeelne piibel, mida ta „lugeda oskas”. See raamat aga varastatud temalt ära.[8] Vepsa teadja jutt tähtsa asja kaotamisest oli nii realistlik, kui seda elava inimese suust on võimalik kuulda. Meie rahvuseks saamise loos heiastub siinkohal „Kalevipoja” XIX loo lõpust Vana Kalevi tarkuseraamat, mille eepose kangelane kergekäeliselt Lapi targale ära lubas. Eepose uurija August Annist siin otseseid folkloorseid algeid ei aimanud ning nägi selles episoodis allegoorilist kujundit muistse priiuse kadumisest.[9] Ring on selles mõttes täis, et iseolemist tähistab siingi raamat, kiri, mis antakse mõtlematult käest.
Traditsioonilise suulise kultuuri vaade kirjalikkusele on loomulikult mütologiseeriv. Kirjaoskus polnud varem mitte valgustuslik üldoskus, vaid üleloomulikku sorti käsitöö, mis sarnaneb maagiaga seotud käeliste praktikate või muu nõiakunstiga. Kirjamärgid on endasse kätkenud alati midagi enamat kui öeldu lihtne ülestähendamine. Kiri on iseenesest maagiline nähtus, tõelise puhta teadmise seisukohast isegi pahaendeline, deemonlik fenomen. Piibliski on kirjatundjad pigem negatiivsed tegelased ning rahvakultuuris saab kirjaoskus seesugusest oreoolist päriselt lahti alles üsna hilja. Meie kirjarahva-müüt on seega uus ja noor, kui Vana Kalevi teos kõrvale jätta.
Müüdiline kvaliteetaeg
Tõelise teadmise suuline loomus elab laias ilmas siiani. Pidasin hiljaaegu „Kalevipoja”-teemalise ettekande Biškekis, Kõrgõzstanis eeposeuurijate sümpoosionil, kus olid kohal peamiselt Kesk-Aasia ning Venemaa turgi ja mongoli rahvaste eepilist pärimust uurivad teadlased. Pidin spetsiaalselt vaeva nägema, et osale publikust jõuaks kohale arusaam meie rahvuseeposest kui raamatust. Ja see, et meil ei eksisteeri „Kalevipoja” laulikuid, nagu need on aegade algusest olemas „Manasi”, „Gesari”, „Džangari” ning muude Euraasia rahvaste pärimuslike suureeposte, mis on ühtlasi ka pühaks peetavad tekstid, esitamiseks.
Müüt, olgu pärimuslik või rahvuslik, vajab kehastumist, ja mida laiemalt, seda parem. Müüt on oma vormilt narratiiv, see on lugu, mis saab esineda ka pühapiltidel, tantsus, draamas ning muudes esitusvormides. Lauri Honko on osutanud, et lisaks arhetüüpi loovale funktsioonile on elavale müüdile iseloomulik rituaalne kontekst.[10] Rituaalis annab müüt sakraalsele käitumisele ideoloogilise sisu.
Geoffrey S. Kirki järgi tähistab müüt muude folkloorsete rahvajuttude seas lugusid, mille eesmärk on midagi enamat kui lihtsalt loo rääkimine.[11] Mircea Eliade iseloomustabki müüti kui paradigmaatilist mudelit.[12] Müüti on kätketud homo religiosus’e (loe: meie kõigi) moraalinormid ja käitumise igavikulised mustrid. Rituaalis ulatab pühalik käe argisele ning inimest läbistab ta eksistentsi mõtestav kvaliteettunne, hierofaaniline elektrilaeng.
Meil räägitakse palju elu kvaliteedist ning seda, nii nagu ka kultuuri tarbimist, osatakse vist isegi mingit moodi mõõta. Tänapäeva Eestis peaks olema näiteks võimalik loetud raamatute arvu järgi kindlaks teha inimese kultuurilist heaolu (mis kõlab küll natuke kahtlaselt). Hea raamatu lugemisele pühendatud aega võiks pidada kvaliteetajaks. Traditsioonilises kultuuris on asjad vastupidi – kvaliteetaeg on olnud kalendaarselt ette antud, mitte vabalt võetav, ning sellega on loodud kohustav eeldus püha(de) pidamiseks. Tõsi küll, igasugu asjade pühitsemine-tähistamine on nüüdses eesti keeles angloameerika eeskujul ja mõjul (to celebrate) muutunud sõnakõlksuks.
Tegelik pühitsemine, pühas olemine, on olnud ärev-meeldiv rutiin. See on olnud müütide kuulamise ja mõtestamise tegelik kodu. Asises ehk asjade maailmas, kus me nüüd ennekõike elame, on lihtsam korrastada oma ruumi kui aega. Me näeme moodsas Eestiski, kuidas meie füüsiline keskkond, eelkõige linnades, on elukvaliteedi nimel üha püüdlikumalt planeeritud. Sellega tegelevad linnageograafid, maastiku-uurijad ja muud planeerijad. Traditsioonilised pühapaigad, kus müüdid varem kehastusid, on siin pigem vaeslapse osas, kuid ju siis sekulaarses ühiskonnas peavadki asjad nii olema.
Meie ajakorralduse kakofoonilisus
Meie aja kalendaarses korrastamises valitseb aga endiselt raskekujuline kanapimedus. Talupojakalendris jagus pühasid ühtlaselt, sealjuures ka kevadsuvisesse tööperioodi. Kui võtta kätte Selma Läti ja Mall Hiiemäe „Eesti rahvakalendri” köited, on võimalik saada hea ülevaade eesti talurahva pühade ja argiste aegade mõistlikust jaotusest. Suuremad pühad ei olnud üksnes tööpausid, vaid sel ajal pidi muutuma inimese enda olemus, ekstreemsematel juhtudel ajutiste meele- või identiteedimuutusteni välja. Müüti mindi sisse, kehastuti ümber. Nüüdseks juba peamiselt lastekultuuri kolitud mardi- ja kadripäev olid veel sadakonna aasta eest täiskasvanud rahva rituaalidraamad, mille käigus võis argiminast vabanenu muutuda omaenda santivaks esivanemaks.
Õigeusklikus rahvakultuuris on niisuguse rollimuutuse lihtsaim näide suuremate pühadega kaasas käinud (ida pool nüüdki esinev) guljanje. Selle ajal võis muidu korralik taluperemees öö või paar kraavis veeta, ilma et tema reputatsioonile suuremat halba oleks sündinud. Sedasorti muistne müüdiline vabadus ei sobinud enam modernsesse eesti rahvuspilti ning vabariigi tekkega hakati setudelt selliseid primitiivseid kombeid küljest ära harjutama. Kui aga võetakse võimalus pühadeaegset rituaalset pinget, müüdilise esmaakti uuesti läbielamist, korraliku peopanemisega kinnitada, siis pole lootust, et püha ise võiks koos seda konstitueeriva müüdiga kauaks alles jääda.
Meie nüüdisaegses riiklikus kalendris vaatab vabaks antud pühade päevade puhul vastu katastroofiline tasakaalustamatus. Aasta teises pooles on võimalik argisest elust välja astuda 20. augustil, iseseisvuse taastamise päeval. Seejärel valitseb kuudepikkune pime orjusaeg, mis lõpeb apokalüptilise jõuluorgiaga. Inimesed käituvad neid harva tabavate pühade ajal kahte moodi. Üks leer sooviks pühad üldse ära kaotada, et töine meeleolu ja teenimisind rikutud ei saaks. Pühadega ei osata midagi peale hakata, argirutiini sõltlasele tekitavad sellised päevad ebamugavustunde. Teine osa rahvast läheb pühade pidamisega kaasa, kuid ei oska selles olukorras korda saata midagi paremat kui ülesöömine-liigjoomine, liiklusõnnetused ja alkosurmad. Pühadel pole enam rituaalset raami ning loolist sisu. Müüt hulgub vaeslapsena ilma peal.
Meie üksikuid uueaegseid vabapäevalisi rahvuspühasid – nagu vabariigi aastapäeva, võidupüha, sedasama taasiseseisvumispäeva – ei jõuta niisuguses olukorras nende sisus sügavamalt hoomata. Rõhutan, et viga pole mitte ajalootunnis, vaid just mõistliku tihedusega pärispühade puudumises, samuti selle lisaks võetava aja nappuses, mida on vaja pühasse sisenemiseks ning sealt väljumiseks. Pühade eel on alati olnud n-ö pühade laupäev, mil rituaalne tegevus on juba alanud, samuti pole korraliku suurema püha kestuseks olnud ainult üks päev. Kui me oskame meid ümbritsevasse ruumi pikkida puhkealasid ning pühadusele pürgivaid monumente ja maamärke, siis miks me ei saa sama targalt ringi käia oma ajaga?
Müüdikadu ja ohustatud vabadus
Artikli alguses käsitletud müüdis ei tähistanud oma raamatu või kirja kaotsiminek mitte kirjaoskuse kadumist, vaid rahvusliku iseolemise äraandmist. Vana Kalevi tarkuseraamat polnud muinasaegne Eesti entsüklopeedia, vaid vabaduspõlve võrdkuju, selle vabaduse, mis ka eeposes pärast raamatust ilmajäämist peagi läbi saab. Vabadus ei ole rutiin, kuid võib teiseneda mõtestamatuks ehk mõttetuks, kui teda ei piira ega struktureeri kollektiivsed rutiinid – pühad, milles müüdid tõeliselt elustuvad ja kehastuvad.
Usundiuurimuslikust aspektist võib täheldada, et kõrgkultuuristumisega käib käsikäes rituaalide ja reglementide kasv ning nende keerulisemaks muutumine. On ka teine tee ja muster, mida võime näha animistlikel põlisrahvastel, keda evolutsionistlikust vaatepunktist on tavatsetud pidada pigem kultuurituteks. Seal on pilt vastupidine: vähesed ja nõrgalt organiseeritud pole mitte üksnes rituaalid, vaid ka inimestevaheline rituaalne käitumine üldse – inimesed ei tervita ega jäta hüvasti, puudub tavamõttes viisakus, palumine, kiitmine ning muud sellelaadsed kõneteod, mis ontlikus maailmas käivad hea tooni juurde.[13] Animismis on selle põhjuseks üldjuhul asjaolu, et inimeste maailmapilt ei ole antropotsentristlik, vaid selles viibivad samaväärsete ja hingestatutena ka loomad, taimed, mineraalid ning eri sorti vaimolendid. Kaitseks viimaste võimaliku pahatahtlikkuse eest on oluline oma „jälgi peita” – vältida aplombilisi käitumisakte, varjata emotsioone jne.
Ma ei usu, et meie elu praegune rituaalne verevaesus, pühade vähesus ning seeläbi ka rahvusmüütide ohustatus tuleneks otseselt eestlaste soomeugrilisest, „metsikust” päritolust. See oleks liiga õilis seletus, sest tegelikult me ju enam päris metsarahvana välja ei veaks, oleme selleks piisavalt laisad ning meie tegelik rohepööre jääb kardetavasti sedasorti unelmaks, mida tegelikult keegi ellu viia ei kavatsegi. Kultuurist, rahvuskultuurist, rahvusest bioloogiliseks liigiks taandumine on ökoradikaalse ilmavaate suuri visioone. Midagi sarnast on jutlustanud soome keskkonnafilosoof Pentti Linkola, kelle raamatuid on Priit-Kalev Partsi heas tõlkes ilmunud ka eesti keeles.[14]
Kuid selles loos ei viidanud ma inimesele kui bioloogilisele liigile, vaid kui kultuurilisele ning religioossele olendile. Eestlaste religioossuse viimaseid selgemalt hoomatavaid formaate on rahvus. Selle hoidmiseks tuleb aga tõsiselt mõelda rohkemale kui vaid hermeetiline kirjakultuur ning kringlisöömine heas seltskonnas.
[1] Kirjutise aluseks on ettekanne Tammsaare muuseumi 16. sügiskonverentsil „Moodne müüt“ 26. XI 2021.
[2] M. Laar, Rahvas teeb raamatu, raamat teeb rahvuse. Rmt: Raamatu osa Eesti arengus. Tartu, 2001, lk 12–13.
[3] Я. Чеснов, Проглоченное знание и этнический облик. Rmt: Фольклор и этнография. Проблемы реконструкции фактов традиционной культуры. Leningrad, 1990, lk 169–180.
[4] Sealsamas, lk 178.
[5] А. Камитова, Переводная литература христианского просвещения на удмуртском языке XIX – начала XX в. История развития, жанровое своеобразие и переводческие стратегии. Iževsk, 2017, lk 23; 165.
[6] Sealsamas, lk 173.
[7] H II 3, 67 (58) < Meremäe v., Hilana k. – H. Prants < Vasila Taarka (1889). Rmt: J. Hurt, Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpinä ja Vastseliina lauludega. Ezimene köide. Helsingi, 1904, lk 114–115.
[8] M. Arukask, Kesk-Vepsa teadjaga vesteldes: erinevad maailmapildid ja rollid. Rmt: Paar sammukest XXV. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2008. Tartu, 2009, lk 130.
[9] A. Annist, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipoeg“. Tallinn, 2005, lk 690–691. Raamatus oli kirjas: „Vana-aegne vaba põli, / Meie meestepoege priius“.
[10] L. Honko, The Problem of Defining Myth. Rmt: Sacred Narrative. Readings in the Theory of Myth. Berkeley, 1984, lk 49–51.
[11] Vt: G. Kirk, Myth. Its Meaning and Functions in Ancient and Other Cultures. Cambridge, Berkley & Los Angeles, 1970.
[12] M. Eliade, Sakraalne ja profaanne. Religiooni olemus. „Vikerkaar“ 1992, nr 8, lk 74–75.
[13] Vt: M. Arukask, E. Saar, Vaikimine, rääkimine ja muud traditsioonilised kõneteod vepsa rahvakultuuris kultuuridevahelises võrdluses. „Mäetagused“ 2020, nr 77, lk 89–116.
[14] Vt: P. Linkola, Teisitimõtleja märkmed; Ellujäämise küsimus. Mõlemad Viljandimaa, 2021.
Lisa kommentaar