Varitsus

Olen neid musti hirvi oodanud
kogu elu, peidus siin hämaras
metsasopis.
Näen neid vilksamisi, tulevad nähtavale,
lipsavad taas minema
ja kaovad puudesügavikku.

Nad on siin loomulikud ja liiguvad vaid siis,
kui ma paigal püsin.
Kuigi vahel unes näen neid seismas
nii lähedal, et tajun nende hingamist.
Kui aga alla vaatan,
on nad kadunud.

Eemal metsaserval korskab
ja köhatab rohtu sööv kari.
Tuuleiil ehmatab õhku mõned lehed, mis
hüplevad-karglevad nagu hirvepead
seal kusagil kaugel.
Tuul vaibub ja puudele on kasvanud sarved.

Joodik pargis

Ta avab silmad: pakane,
hommikuse lume pehme mäluauk.

Astelherne okkalised varred
on tähised kristallid; iga pung
kui suhkrus hoitud vili. Kollase
nopib välja ja süütab
verekarva oranži
aeglane rütm
idapoolsetes puudes.

Mida lumi on pakkinud
vaikusse, ühetaolisusse,
seda külm võimendab, teeb ainukordseks:
annab igale vormile heli,
teravuse, otsekui
tahaks pakane teada, mida
lumi püüab unustada.

Ja ta joob talve terviseks,
algava aasta terviseks,
et avaneksid kõigi
külmapragude pisikesed uksed;
ja ta joob,
nagu langeb lumi, püüdes
sulgeda kõigist ustest suurimat.

Inglise keelest INDREK KOFF

Rohkem Robin Robertsoni luulet Loomingus nr 7