Rongis

Sõitsime Mai Leviniga elektrirongis Hiiult Balti jaama poole. Istusime samas reas, kuid teine teisel pool vahekäiku. Meie omavaheline vestlus käis päeva­kajalistel teemadel, nagu maski- ja vaktsiinivastased, COVID-19 muteerumine, elektrihinna tõus, meie valitsuse saamatus oluliste küsimuste lahendamisel jne. Nii minu kui ka Mai repliigid olid pigem naljatlevad kui süüdistavad. Arvasin, et COVID-19, mis on tegutsenud juba kaks aastat, võiks ajaga kaasas käia ja võtta oma uueks nimetuseks COVID-21. Aeg-ajalt kostis meie jutu vahele kaasreisijate naeruturtsatusi.

Korraga ilmus vahekäiku minu ja Mai vahele keskealine, mustast jänese­nahast kraega, tumedas kitsavõitu drappmantlis naine, peas kukla tagant kinni seotud valge punaste mummudega sitsirätik – tal olid Irja Lutsari silmad ja Signe Kivi nina. Kui ma talle veidi imestunud näoga otsa vaatasin, siis teatas naine, et ta tuli lähemalt vaatama, kes siin rongis tõsistel teemadel nalja viskab, ja naeratas lõbusalt. Siis langes ta uudistav pilk mu kõrval lebavatele raamatutele ja ta soovis nende kohta täpsemat teavet. Kui ma siis oma neli raamatut – kõik joonistamise ja maalimise õpikud, kaks kapsaks loetud ja teised kaks tuttuued – kätte võtsin, seisis naise kõrval juba ka teisi uudistajaid. Ütlesin, et see on väärt raamat, mille ma kunstitudengitele nüüd kingiks viin, sest selles raamatus leidub muu hulgas värvide tabel, mis oli kunagi, kui ma pimedale pühendatud luuletust kirjutasin, mulle oluliseks abiliseks. Rääkisin oma ootamatutele ja tänulikele kuulajatele, et aastaid tagasi vaatasin seda tabelit ja mõtlesin, kuidas inimestele, kes ei näe, teiste meelte abil selgitada, millise kujutluspildi üks või teine värv esile kutsub. Seejärel lugesin selle mällu talle­tatud luuletuse „Pimedale” valju häälega ette, ja peab ütlema, et see avaldas muljet – Mai ees olevalt pingilt tõusis üles seni meie poole seljaga olnud naine ja ütles meeldival madalal toonil:

„Vabandage sekkumise pärast, aga ma teen ettepaneku kõigile sobival ajal veel kord kokku saada – praegu oleme juba paari minuti pärast lõpp-­peatuses, ja sellega oleks siin alanud huvitav suhtlus paratamatult lõppenud. Mulle tundub, et võiksime ühe vestlusõhtu korraldada, kus nende samade teemadega jätkata, ja ega luuletuste kuulaminegi liiga teeks. Mulle meenub üks ruum, kus seda kohtumist võiks korraldada. Kui te olete nõus, siis võiksime kontakte vahetada, et mugavamas kohas taas kokku saada.”

Mina ja Mai olime sellega päri ning paistis, et teised samuti. Siis tõusis minu ees olevalt pingilt püsti üks seni tähelepanuta jäänud naine – kahvatu näoga albiino, kes kandis vabrikutöölise tsemenditolmust kitlit, mille rinnataskust ilmus nähtavale märkmik. „Mu nimi on Lilli Migreen,” ütles naine ja ulatas mulle märkmiku, paludes, et ma sinna oma telefoninumbri kirjutaksin. Märkmik nägi seest välja nagu Exceli tabel, millel oli kolm lahtrit: isanimi, diagnoos, allkiri. Ma ei osanud valida, kuhu kirjutada. Siis aga mõtlesin, et see pole üldse tähtis. Olin juba isanime alla esimese numbri kirjutanud, kui naine mind peatas, öeldes, et selle lahtri täidab tema. Sama keeld käis ka teise ja kolmanda lahtri kohta, siis aga mõtles ta veidi ja ma sain loa numbrid lõpuni kirjutada.

Vahepeal oli rong Balti jaama jõudnud. Olime Lilliga viimased väljujad. Rongis spontaanselt tekkinud rühmitus seisis jaamahoone ees ja vestles elavalt – Lilli ühines nendega. Mai Levin oli läinud oma teed ja mina seadsin sammud Raekoja platsi poole, et sealt edasi Tartu maantee 1 asuvasse ERKI-sse minna.

Kunstiinstituudi fassaad oli üsna räämas ja kapremondi ootel. Avasin ukse ja läksin treppidest üles, et maalikateedrisse jõuda. Sinna sisenedes avanes mulle üllatav vaatepilt: olin sattunud üsna väikesesse ruumi, kus oli kaks voodit, mis sinna vaevalt ära mahtusid – see meenutas mulle pigem ühte noist Uuel tänaval asuva poiste ühiselamu tubadest. Voodid olid paigutatud teineteisega risti – neist ühel istus poiss, kuklaga akna poole, käes hoidis ta Rubiku kuubi­kut ning ei tõstnud sellelt silmi. Teisel voodil istuv poiss lehitses tõenäoliselt mingit konspekti. Mind nähes tervitas ta lahkelt vastu. Näitasin talle oma raamatuid ja ütlesin, et soovin need mõnele maalitudengile kinkida, aga ma ei oska maalikateedrit leida. Poiss teatas pisut kibestunud häälel, et mida pole, seda ei saagi leida, ja lisas: „Maalikateeder liideti juba mitu aastat tagasi moekateedriga ühte – tudengite käest ei küsinud keegi, kas neile see meeldib või ei. Astusin maalikateedrisse, aga võib juhtuda, et diplomitööks tuleb hoopis moekollektsioon luua.” Hetkeks tekkis vaikus. Noormees lehitses huviga minult saadud õpikut ja ütles siis nördinult, et nii olulist õppeainet, nagu seda on joonistamine, ei õpetata siin juba ammu. Tõusis siis püsti, et koos maali- ja moekateedrisse minna. Mu üllatus oli suur, kui nägin, et see asub endises aulas, kus siis, kui mina veel tudeng olin, käisid sageli tapvalt ägedad tantsupeod – põrand vappus ja seinad värisesid, tantsijad olid Kukerpillide muusika saatel ajuti transis –, kuidas see seltskond küll põrandast läbi ei vajunud, pakkus mõtteainet ja nostalgiat veel aastateks.

Praegu aga paistis, et seal käib loeng. Kogu ruumi täitsid ristikujuliselt asetatud koolipinkide neli rida, risti südamikus oli mitte rohkem kui 4 m² suurune pind, mille keskel seisis noor naine, tõenäoliselt kateedrijuhataja. Ta nägi välja nagu Heie Marie Treier noorena, aga rääkis nagu kunagine metallehistöö­kateedri õppejõud Lilian Linnaks, kes iga lause järel väikese pausi tegi ja huuled prunti ajas, endal selline nägu peas, et iga sõna, mis ta suust tuleb, on puhas kuld. Teemaks oli alanud semestri suur töökoormus ja kohustused. „Igal tudengil tuleb luua semestri lõputööks isikupärane pompoosne kollektsioon, kus on stiilinäiteid alates 17. sajandist kuni tänapäevani välja,” kõlas resoluutne ennast imetlev hääl. Tundus kummaline, et kõik pingid olid kui ühe vitsaga löödud ehk nagu koolimajades viiekümnendatel aastatel kohata võis, s.t kõigil neil olid tindipoti tarvis sisse puuritud avad, mis olid küll parasjagu tühjad, nii nagu ka istekohad.

Noormees, kes oli mind kohale juhatanud, seisis ikka veel mu kõrval. Küsisin, et kus siis tudengid on – ainult kolm poissi istus aknalaual ja kõlgutas jalgu.

„Meie kursusel ongi minuga kokku vaid neli poissi. Tüdrukuid pole, sest kõrgemalt poolt otsustati, et neidude koolitamine moekunstnikeks ei ole põhjendatud ega anna piisavat efekti, ja nii nad vastuvõtueksamitele ei pääsegi.”

Mul oli aeg lahkuda. Andsin oma neli raamatut poisile, kes need tänuga vastu võttis. Pöörasin uksel korraks ringi – neli noormeest istus aknalaual, ninapidi raamatus. Sulgesin ukse enda järel väga vaikselt, kuigi paistis, et sellist süvenemist joonistamise ja maalimise saladustesse ei segaks isegi see, kui selles saalis elustuksid endised ajad.

Akardanakise õpilane

Olin Balti jaamas. Teise ja kolmanda platvormi vahel seisis rong. Tabloolt võis lugeda: Olympos, väljumiseni kaks minutit. Rohkem ronge seal näha polnud. Vaatasin enda ümber ringi, et leida inimest, kes võiks mu tekkinud küsimusele vastata. Kõige lähemal seisis üks korpulentne daam, tegin paar sammu tema poole ja küsisin:

„Vabandage, kas see rong Nõmmel peatub?”

Daam vaatas mind mõne sekundi ja vastas siis pisut kõrgil toonil, et peatus tehakse loomulikult igas jaamas. Tahtsin talle nähvata, et kas lennu- ja ilmajaamas ka, kuid mõtlesin ümber ja hoopis tänasin viisakalt – rongi väljumiseni olid jäänud mõned sekundid. Sisenesin viimase vaguni tagumisest uksest ning istusin kõige lähemal olevale pingile. Jõudsin vaevalt märgata, et vagunis oli tavatult vähe reisijaid, kõigil käes raamat või ajaleht, mida nad, pea kummargil, süvenenult lugesid, kui rong juba järsu nõksatusega paigalt liikus. Peaaegu samal ajal hakkas vaguni eesmisest otsast kostma akordionihelisid, sekka mõned akordid kitarril. Need helid olid niivõrd puhtad ja kaunid, et mind ei häirinud rongi aknast nähtud mööda vilksatavad tuttavad jaamad – neis peatumise asemel lisas rong veelgi kiirust.

Mängitavad palad, millest ükski mulle tuttav ette ei tulnud, olid eranditult aeglased, meloodilised ja minoorsed, esitatud ülima tundlikkusega. Vahel olid helid vaevukuuldavad, vahel võimsad, nagu purustatud tammi tagant vabadusse voolavad veed, ja korraga haaras mind sügav nostalgia – mulle meenus lapsepõlv, kus mu kõige armsamaks instrumendiks oli olnud akordion, mida ma lõõtsapilliks kutsusin. Ise ma seda mängida ei osanud, aga onu Etsist, kes oli meie ammune peretuttav, sai tõeline virtuoos. Mulle meenus juhtum seoses mu järsku raskelt haigestunud emaga. Ütlesin talle toona, et kui ta siitilmast lahkuma peaks, siis panen ma talle teekaaslaseks lõõtsapilli, kõige kallima, mis mul on, et tal paradiisis väga kurb ei oleks. Tol korral võisin ma olla umbes viieaastane. Ema aga sai õnneks terveks ja lõõtsapill jäi kappi oma kohale, kuhu ma vahel teda silitama ja kääksutama ronisin.

Tõusin, raputasin endalt nostalgilise meeleolu maha ja läksin pillihelide poole, et näha, kuidas sellised kõlad täpsemalt sünnivad. Vaguni eesotsas paremat kätt oli viimane pink nagu L-täht, mille pikem osa moodustas tavalise rongipingi, kuid lühem oli seina ääres vastu akent ja ilma seljatoeta. Sellel istus silma järgi otsustades kolmekümneaastane kõhn mees, ta mustad tihedad juukselokid langesid aeg-ajalt öömustadele tuld täis silmadele. Pilk lakke pööratud, liigutas ta oma tundlikke, pikki ja peeni sõrmi, nagu võlukepikesi, väledalt mööda akordioniklahve. Pingil, mis oli akna all olevaga risti, istus teine mees, kes hoidis parema käega vastu akent puutuvat kitarri püsti. Nägin teda profiilis, mis tundus mulle läbinisti aristokraatlik. Ta sirged juuksed olid tumepruunid ja läikivad, soeng seitlisse kammitud. Mehe kõrval, temast vasakul pool istus väike paariaastane heledapäine õrna kehaehitusega poisslaps. Kuna ta ennast ei liigutanud ega teinud vähimatki häält, võis teda pigem nukuks pidada. Poisipõnni pilk oli akordionile suunatud, ta suurtes sügavsinistes silmades peegeldusid varieeruvad helide värvid, peensusteni. See väike inimene oli iseseisev ja üksinda – kui ta üldse kellelegi kuulus, siis ilmselgelt muusikale. Seisin vahekäigus nende kõrval, kuid mitte keegi neist kolmest ei pööranud mulle vähematki tähelepanu. Poisikesest vasakul pool pärlendas istmel paar väikest veeloiku. Võtsin ta kõrval istet, aga et mitte ennast märjaks teha, nii servale, et pingile mahtus vaevalt pool mind. Pillimäng katkes. Peale hetkelist vaikust küsisin, et kus nii suurepäraselt pilli mängima õpitakse. Lühike vastus kõlas, et Ateenas, Kreeka Riiklikus Konservatooriumis. Kuna ma ei soovinud, et alanud vestlus katkeks, pärisin edasi:

„Kes teil õppejõuks oli?”

Märkasin pillimehe näos heatahtlikku irooniat, kui ta vastas:

„Professor Akardanakis.”

Loomulikult oli talle selge, et ma tean KRK õppejõududest vähem kui siga pühapäevasest päevast. Mul oli aga juba järgmine idee:

„Kas te annaksite palun mulle meiliaadressi ja ütleksite oma nime – olen huvitatud teie plaatide ostmisest, ja meili teel oleks sellel teemal mugav vestelda.”

„Ei, Marulina Cirulina! Mul pole arvutitki, aga mu plaate saate osta viimsest kui plaadipoest kogu Euroopas, kui tahtmist on. Nime pole vaja teada, sest olen ainuke, kelle muusika on veel vinüülplaadile salvestatud – teisiti läheks minu arvates oluline osa kõla eripärasusest kaotsi.”

Meie jutud said räägitud ja pillile tõmmati taas hääled sisse. Tõusin püsti ja vaatasin närviliselt aknast välja – me polnud kordagi peatunud ja juba pikemat aega polnud näha, et me oleksime ühestki jaamast möödunud, paistis vaid lage metsatu maastik, ja rong muudkui lisas kiirust. Mul polnud enam aimu, kus asuvad need maastikud, millest me läbi kihutame. Siis kuulsin kõrvalt lähenevaid samme. Pöörasin ennast sammude poole ja nägin raudteelase vormis naist, tõenäoliselt piletikontrolli. Ta käes olevad võimsad rätsepakäärid klõpsatasid mu pea kohal. Kui ma talle imestunud näoga otsa vaatasin, ütles naine, et mu bareti tutt olevat narmendanud, ja ta lõikas lihtsalt mõned narmad lühemaks. Kompasin oma peas olevat baretti – tutti sellel enam polnud. Vaatasin põrandale ja nägin, kuidas see mööda vahekäiku vaguni teise otsa poole veereb. Samal hetkel tabas rongi nagu maavärin – inimesed lendasid oma istmetelt, rong peatus, uksed avanesid automaatselt ja ma hüppasin pikemalt mõtlemata välja. Mu kannad said tugevalt kiviklibusele pinnale maandudes põrutada. Vaevalt jõudsin ennast koguda, kui rong juba edasi kihutas – mõne sekundiga kaotasin ta silmist.

Ärgates oli uni selgelt meeles, kuid panin siiski oma valu kandades välja ravimata kukekannuse arvele. Esimene asi oli unes kuuldud nimed üles kirjutada, enne kui ununevad. Akardanakis, Marulina, Cirulina, Google tuvastas keeled – esimese kohta teatas, et see on kreekakeelne sõna. Sellel kohal, kus pidi olema selle eestikeelne tõlge, ilutses άκαρδανάκης, teise ja kolmanda puhul hõiskas Google, et keeleks on korsika. Lahtris, kus pidi olema nende eestikeelne vaste, oli samade sõnade kordus.