Vanaisa

Juunikuu hommikuti, kui vanaema veel magab, sööb vanaisa köögis aovalgel kaks heeringavõileiba. Seejärel võtab ta oma valgetäpilise tassi piimakohviga ja suundub päeva esimesele aiatiirule. Vanaisa seisatab rõdul, suleb silmad ja tunneb, kuidas ükskõiksed varahommikused päikesekiired tema kontidest ja peenramaast öökülma välja sulatavad. Allpool muruplatsil, kus veel mõne aasta eest sahises kartulipõld, on maapinna üle ujutanud piimjashall umbudu.

Vanaisa sulgeb ängiseguses rahulolus oma silmad. Issanda kartulipõld on suur ja lai, mõtleb vanaisa, aga siia aeda see enam ei ulatu. „Sa oled juba liiga vana, et kartuleid kasvatada, pärast valutavad liigesed ja pea käib ringi,” ütlesid lapsed nelja aastaringi tagusel kevadpäeval kartulimaale muruseemet külvates. Samal aastal, kui vanaisalt võeti kartulivaod, veensid lapsed ka vanaema, et too loobuks oma maasikapeenardest. Vanaisa tunneb oma õblukestes sitketes kätes halvavat jõuetust, mis hoovas üle keha ka siis, kui kartulivagude vetikaroheline meri ta silme all muruväljaks muutus. Mõte, et ka vanaemalt midagi ära võeti, mahendab ebaõiglustunde tungivat torget. Vanaisa toetab käe rõduservale, pea käib ringi.

Vähemalt vaarikad on neil veel. Ja tikrid, mustad sõstrad, punased sõstrad, valged sõstrad, ploomid, õunad, kirsid, tomatid, kurgid, oad, sibul, küüslauk, piparmünt ja siis veel igasugused rohelised kräsmused, mis kasvuhoone külje all hingitsevad. Vanaisa vaatab rõdult alla aeda, et veenduda, ega mõni taim ei ununenud. Ei vist. All muruplatsil on kolm longus okstega kirssi. Kirsipuud vanaisale ei meeldi, sest neil on hapud marjad. Hea saagiga suvel sooritavad vanaisa ja vanaema üheskoos kirsilooride mässimise kunsttantsu ning vanaisa veedab ööd unetus valvelolekus, peletamaks plekkpotti kõmistades eemale häbematuid lindvargaid. Vanaisale kangastub mälupilt aastakümnete alla mattunud augustihommikust, mil koidukiirtes ärkav suvilarajoon heanaaberlikus hõbedases kõlinas kaikus.

Aga täna hommikul on vaikne ja aed õhetab varajase juunikuu hinguses entusiastlikult, kogub hoogu päevaseks kasvumaratoniks. Kõik taimed alles ärkavad, pühivad silmist talvepuru ning lasevad niiskel sudul oma kehalt tolmu maha uhta. Linnakodu sai selja taha jäetud kuu aja eest ja juba näib suvilaelu olevat ainuke võimalik tõde. Vanaisa oleks siin rõdul seisnud justkui igal hommikul viimase viiekümne kahe aasta vältel.

Vanaisa seirab muruplatsi ja märkab mustendavaid mullahunnikuid, eemalt vaadates oma viisteist tükki. Assa paganas, mõtleb vanaisa, jälle on mutt aeda tulnud, kuigi veel üleeile uskusid nad, et kolmetunnine muti­käikude üleujutamine on selle kutsumata külalise pikemaks ajaks uutele jahimaadele hurjutanud. Kui mitte metsa, siis vähemalt naabrite aeda. Aga mis sa hing ära teed, suured muruväljad on teadupärast muttide lemmikud ja nad saabuvad justkui magnetist tõmmatult. Oleks seal all praegu kartulipõld, mõtleb vanaisa, ei oleks aias muti haisugi.

Uus olukord nõuab lähemat inspekteerimist. Trepist alla minnes ja ümber majanurga pöörates takerdub miski vanaisa kampsunikäisesse, justkui pahandust teinud poisikese turjast kinni naksav isa. „Kurrradi roosid, ma ütlen,” pomiseb vanaisa ja rebib varruka okste küljest lahti.

Roosid vihkavad vanaisa. Vanaema armastab roose.

Vanaisa teab, et need õelad taimed on üks peamisi põhjuseid, miks vanaema selg õhtuti valutab. Küll peab roose kastma, siduma, lõikama, külma eest katma – vanainimese kehas ei ole neiks mängudeks ei piisavalt sitkust ega rammu. Vanaisa tahaks kõik aias olevad roosid juurtpidi välja kaevata ja metsa prügihunnikusse viia, aga kus sa hing saad, tuleb hoopis vanaema aidata. Ikka ja jälle kannab vanaisa pangede viisi päikesesooja vett, aitab püsti panna sidumis­toikaid, seob nööre läbi kätesse takkuvate roosivarte. Vanaisa tunneb rinnas pitsitavat kaderahutust, et üks lill vanaemalt nii palju tähelepanu saab. Heakene küll, mõtleb vanaisa, olgu sul sinu roosid, mul on nüüd mutt.

Jõudnud muruplatsi juurde, hakkab vanaisa ümisema lauluviisi. Kõndides mutimullahunnikute vahel, mida ta loeb kokku oma kakskümmend tükki, tõmbub vanaisa suu kavalale muigele. „Oi sõbrake, sõbrake,” lausub vanaisa mõtisklevalt, „no miks sa ometi siia aeda kipud?” Muti taasilmumine toob vanaisa hinge nii ärevust kui ka meelerahu: tänaseks päevaks on missioon olemas. Käekell näitab 4.55, vanaema ärkamiseni on veel umbes pool tundi. Vanaisa otsustab senikaua vooliku juba alla muruplatsi kõrvale vedada ja läheb keldrisse, et mutilõksud tuua. Aga vanaisale ei meenu, kuhu ta need viimati suskas. Kui vanaema ärkab, siis küll tema teab. Kell näitab 5.12, äkki ongi teine juba silmad lahti teinud.

Vanaema on veel diivanil pikali ja lehitseb ajakirja. „Ma lähen võtan lehe postkastist ära,” ütleb vanaisa ja suundub mäe peale ajalehte tooma. Ilusatel päevadel on vanaema vahepeal kööki läinud ja pudru pliidile keema pannud. Täna on hea hommik ja kui vanaisa kööki astub, tunneb ta pliidi huugavat soojust ja kaerahelveste tolmust lõhnavirvendust. „Ole hea, anna mulle kapist või,” ütleb vanaema. Või siis äkki ei ütle ka, sest vanaisa ei kuule kuigi hästi, aga tavaliselt on just võipakk see, mida vanaema hommikuti küsib. „Meil on üks maasikamoos ka siin lahti,” lausub vanaisa ja toob lauale plastkarbi ülessulanud toormoosiga, keelel karbikaanelt limpsatud moositilk. Seejärel istub vanaisa maasikamustrilise vakstuga ümarlaua äärde ja ootab, millal saaks vanaemale mutist rääkida. Vanaema segab pliidi ääres putru ja kööki täidab humisev vaikus, ainsateks helideks mulksuv pudrupodin ja läbi aknaklaasi värelev linnuvilin.

„Mutt on all aias tagasi,” teatab vanaisa vandeseltslasliku häälega kahe pudru­ampsu vahele.

„Vaata loomakest,” imestab vanaema.

„Peame lõksud panema ja vett laskma,” lausub vanaisa lootusrikkalt ja piilub altkulmu vanaema reaktsiooni.

„Jah, küll me pärast paneme,” vastab vanaema. „Aga kõigepealt on vaja Flammentanz ära siduda, ta on tuulega liiga saanud.”

Vanaisa ohkab summutatult ja langetab silmad pudrule. Ikka roosid ennekõike, need paganama nurjatud lilled, kes vanaema ees lipitsevad ja tagaselja vanaisa kiusavad. Vanaisa vaatab oma kriibitud käsi ja on veendunud, et iga punase kirvendava juti on sinna tõmmanud seesama flammentants.

Pärast teist hommikusööki läheb vanaisa teisele aiaringile. Seekord suundub ta kasvuhoone juurde ja avab klaasukse. Tomati- ja kurgitaimed on leitsakuses õhus veidi longu vajunud. Vanaisa küünitab seinaaknani ja paotab klaasist ava, et tekiks mahe tuuletõmbus. Kuigi ega vanaisa saa kunagi kindel olla, kas vanaema tema teguviisi heaks kiidab või maha laidab. Mõnikord tundub vanaisale, et ükskõik mida ta omal käel aias ka ei teeks, tahab vanaema risti vastupidist.

Peagi kuuleb vanaisa ukseklõbinat ja vanaema häält. Mis ta nüüd räägib, mõtleb vanaisa, kes peab õige lähedale minema, et vanaema mahekõlavat juttu kuulda. Ahah, räägib hoopiski telefoniga, juba varahommikust saati, ja see kõnede vool saadab vanaema läbi kogu päikeseringi. Hommikuti helistavad endised kolleegid ja sõbrannad, lõuna paiku lapsed, õhtul lapselapsed. Mida ta nendega hommikust õhtuni räägib, vanaisa ei mõista. Ja ega ta päris hästi kuule ka.

Roosi sidumine raiskab ära terve hommiku ja kui see tõpralik lill ka kastetud saab, on päike juba niivõrd tuline, et vanaisa ja vanaema varjuvad õunapuu alla plasttoolidesse. „Palun koori mulle mõned kartulid lõuna jaoks,” ütleb vanaema. Vanaisa tõuseb, tasapisi, et pea ringi käima ei hakkaks, võtab garaaži alt plekk-kausi ja laseb selle saunas vett täis, toob keldrist kuus keskmise suurusega kartulit ja otsib välja oma koorimisnoa. Peagi tuleb ka vanaema alla aeda ja ütleb midagi, aga vanaisa märkab liiga hilja, et keskenduda ja sõnadel sabast kinni saada. „Õhtupoole paneme mutile vooliku jooksma,” ütleb vanaema uuesti, seekord valjemalt ja kõrgemal noodil. „Mutilõksud on ära kadunud,” vastab vanaisa. Vanaema suundub keldrisse, askeldab kapi kallal ja naaseb kolme metallist nikerdisega. „Aiakapis olid.”

Pärast lõunat puhkavad vanaisa ja vanaema toas, kõrvetava päikese eest varjul. Vanaisa lamab köögi taga kreslal, pöörab ajalehes ette eilse sudoku ja üritab seda edasi lahendada. „Üks, neli, viis, kuus, üheksa…” mõtiskleb ja mõõdab vanaisa. „Ahhaa, kolm läheb siia nagu naksti!” Kasti servale numbreid üles märkides kuuleb ta teisest toast rahustavat jutusuminat, vanaema on jälle telefoni otsas.

Vanaisa avab silmad. Päev on õhtus, kell näitab 5.31. Vanaema askeldab juba köögis, kuhu ka vanaisa tasahilju tokerdab. „Nüüd võiks minna ja mutile vett lasta,” ütleb vanaema. Vanaisa, kes on seda üleskutset oodanud kogu päeva, kuulab, kuuleb ja mõistab neid sõnu kohemaid.

Voolikuots tuleb panna sisse kõige värskemast mutimullahunnikust, veesurve keerata tugeva ühtlase joa režiimile. Seejärel seista ja pingsalt valvata, et mutt vee eest pagedes mõnest august nina välja pistaks. Siis labidaga äsada. All muruplatsil seistes meenutavad vanaisa ja vanaema ootusärevat valvebrigaadi, valmis vaenlase dessandiks. Minutid mööduvad, mutti ei tule. Vanaisa vaatab järjepidevalt kella: 6.15, 6.35, 6.50. Tegemist on kavala mutiga. Seismine on väsitav, parem jätta vesi jooksma ja aias askeldada. Telefon heliseb taas ja elevalt sädistades suundub vanaema toa poole.

Vanaisa naaseb viieteist minuti pärast ja paneb voolikuvee seisma. „No nii, sõbrake, või et vesi sind ei heiduta,” lausub ta kamraadlikult ja toob garaaži alt kolm mutilõksu. Kuna lõkse on vähem kui mullahunnikuid, tuleb asjale läheneda strateegiliselt, nagu ajalehe „matt kahe käiguga” mõistatustele. Vanaisa paigutab mutilõksud diagonaalselt üle välja: esimene üleval vasakul, teine päris keskel ja kolmas all paremal nurgas.

Vanaema on televiisori juba sisse lülitanud. Tugitooli vatises soojuses Barbarissi kommi imedes kipub vanaisale peale mesimagus uni ja peagi vajubki ta pea kuklasse. „No mis sa ometi siin magad, mine ära pikali,” ütleb vanaema müksamisest ärkvele toibunud vanaisale. See on üks suur ebaõiglus, et vanaisal tugitoolis suikuda ei lubata. „Magad oma kaela ära, tugitoolis ei magata.” Aga vanaisale meeldib tukastada just nimelt siin televiisori ees, saateks ühtlane virvarr ja surin. Siin on turvaline ja soe, koos teistega.

Pärast kella üheksast uudistesaadet tunneb vanaisa, et nüüd on tõesti aeg ära pikali minna. Lambivalgel voodis pikutades avab ta ajalehe ja keerab ette lehekülje sudokuga. Vanaisa ärkab kell 23.42 ja asetab rinnale vajunud ajalehe öökapile, kustutab seejärel tule. Läbi tuules sosistavate kardinate hingub tuppa kumavsinine valgus.

Kui vanaisa koiduvalgel silmad avab, näitab kell 4.10. Hommikusi toimetusi tuleb teha vaikselt, et vanaema mitte üles äratada. Nõnda on vanaisal aega, et isekeskis heeringat süüa ja aias vaatlusring teha. Vanaisale meenub mutt ja ta neelab viimased ampsud rahmeldava õhinaga, tõuseb liiga järsult ning peab hetkeks tagasi toolile nõjatuma ja ootama, kuni pearinglus möödub. Lonks kohvi ja padavai alla aeda.

Esimest mutilõksu maapinnast välja tõmmates läbib vanaisa põnevusvärin. Tühi, njetu. Aga nagu kolme väljaga lotokaardil, ootab ees veel kaks lisamängu. Keskmine lõks. Ka tühi. No kuramus, õige kaval on meil see seltsimees, mõtleb vanaisa ning peab mõtteis juba uut plaani kolmeliitriste klaaspurkide meetodil mutipüügiks. Kui ta suundub viimase lõksu poole, hakkab pea uuesti ringlema ning vanaisa sirutub õunapuuvõra toetava käsivarre järele. Õunapuud on enamasti vanaisaga sõbralikud, aga need roosid… Need roosid muudkui teevad nahka. Kui kolmandas lõksus oleks ometigi see mutt kinni jäänud, pakub vanaisa kõikvõimsale loodusele vahetuskaupa, siis teeks ta vanaema roosidega mõneks ajaks rahu.

Lepitus

Erinevalt vaherahust, piisab lepituse jahutava hoovuse esilekutsumiseks ka ühe osapoole avali tahtest. Erinevalt andestamisest, mis tüliidu mälust ei kustuta, lihvib lepitus teravnurksed mälupildiraamid peenikeseks puruks.

Miks on siis nii raske leppida? Miks toob mõte järeleandmisest kurku kirbe kaotuse järelmaigu? Ehk on siiski parem viivitada ja oodata, kuni teine pool järele annab? Ehk on parem püsida uhkel kõrkusetroonil, pilk vaatamas üle oma ninaesise probleemirägastiku ja muresoo?

Lepitus, mis eeldab iseenda ja olukorra puudulikkuse tunnistamist, on ühtaegu nii kaotanute kui ka valgustatute pärusmaa. Mattes tüliõuna unustuse raske vaiba alla, toob lepitus hingerahu.

Vanaema

Igal juunikuu hommikul, ka täna, näeb vanaema unes oma aeda. Maja kõrval lillepeenral sirutuvad päikese poole lopsakad klaaskommivalged gladioolid. Üle kahe meetri kõrguvad taimed moodustavad sähiseva vartepadriku. Vanaema siseneb gladioolimetsa oma triibulise punutud seenekorviga, männikooresel metsavaibal terendavad sirmikud teevad talle kelmikalt silma. Vanaema on parajasti kummardumas ühe hallipruunisäbruse seeneaarde kohale, kui tunneb seljas tuikavat valu. Ta avab silmad päikselaigulises suvilatoas.

Maja on vaikne, küllap on vanaisa õues, pusserdab midagi aiamaal. Oleks see vaid nii, et ta jälle rooside kallale pole läinud. Vanaisa on rooside peale kuri ja lilled, tajudes tema kõigutamatut vihavaenu, maksavad salamisi kätte. Kui ta vaid nendega pisut sõbralikum oleks, saabuks peenramaale sume rahusuvi. Roosid, üheskoos tomatitega, on vanaema kõige südamelähedasemad asukad peenramaal. Justkui ilmabitud lapsed, janused armastuse ja hoole järele, võimetud omal käel toime tulema. Rooside eest hoolitsemine toob vanaema päevadesse südame­rahu ja tähenduse. Vanaema läheb mõtetes aiatiirule, külastades järgemööda kõiki oma roosipõõsaid. Tihtipeale mängib vanaema oma roosidele mõeldes õiepaleti kokkusegamise ja nimetamise mängu, nihkudes gramm­haaval lähemale ideaalse värvitooni olemusele: pulmvalged Aspirinid, rubiinpunane Rose Flame, mesioranž Aprikola, haavaroosa Robusta, samet­punav Europeana, virsikujogurtikollane Valencia, baleriinroosad mõrsja­roosid, udusulevalge New Dawn ning aia au ja uhkus, kahemeetrine karmiinikarva Flammentanz. Iga roos märgib vanaema südamesopis mõnd kallist inimest või eluhetke, põõsaste õidepuhkemine on iga-aastane saluut kaugetele kustumatutele mälestustele.

Vanaisa tuleb korraks tuppa, läheb siis ajalehte tooma. Vanaema tõuseb oma asemelt, tasapisi, et seljale mitte liiga teha, ja läheb kööki putru keetma. Täna on teisipäev, seega pudrupäev. Nädala lõpus ja külaliste puhul küpsetab vanaema ülepannikooke, moosiga. Ja mõnikord, kui külalisi ei ole pikka aega käinud ja hommikupäike naeratab tavapärasest sulnimalt, teeb vanaema pannkooke ka niisama. Aga täna on pudrupäev ja külmkapis on veel toormoosi, mis pole küll tehtud oma aia maasikatest. Igal kevadel räägivad lapsed vanaemale, et tuleb lõpetada veel mõne taime kasvatamine. Nii on lihtsam, miks end asjatult koormata. Aga roosidest ja tomatitest ei loobu vanaema iialgi, sedasorti alla­andmine oleks saatuslik.

„Mutt on all aias tagasi,” teatab vanaisa vandeseltslasliku häälega kahe pudru­ampsu vahele.

„Vaata loomakest,” imestab vanaema.

„Peame lõksud panema ja vett laskma,” lausub vanaisa lootusrikkalt ja piilub altkulmu vanaema reaktsiooni.

„Jah, küll me pärast paneme,” vastab vanaema. „Aga kõigepealt on vaja Flammentanz ära siduda, ta on tuulega liiga saanud.”

Roosi sidumisega ei saa viivitada, sest just praegu on astroloogilise kalendri järgi õige kuufaas, et hätta jäänud taimi päästa ja aiamaad väetada.

Lävepakul meenub vanaemale hommikune unenägu ja temas tärkab ere lootuskiir: ehk ongi maja küljel kõrgumas gladioolimets, kuhu sisenedes ta välejalgseks tüdrukutirtsuks muutub ja elukoorem keha pealt hetkeks minema heljub. Ei, siiski mitte. Aga roosipõõsas ei vea alt, olles samavõrra longu vajunud kui eelmisel õhtul, sama näljane abi järele.

„Palun too üks pikk tokk ja nööri,” ütleb vanaema vanaisale.

„Mida?!” hõikab vanaisa kahe meetri kauguselt.

„Tokk ja nööri, palun, et roosi siduda,” kordab vanaema valjemalt ja lisab siis igaks juhuks veel kord: „Too palun tokk ja nöör mulle.”

„Küll sa oled meil nõudlik,” ütleb vanaema hellalt roosilehti silitades, sellal kui vanaisa atribuutikat kokku veab.

Rooside sidumine koos vanaisaga on üks vaevaline ettevõtmine. Kuna vanaema ise ei ulatu – Flammentantz on temast peajagu pikem –, peab ta vanaisa juhendama, aga too on kärsitu ega kuule, mis vanaema ütleb. Või siis ei kuula. Jah, pigem ei kuula. Samal ajal teevad roosid kõik endast oleneva, et vanaisa oma põõsarägastikku tirida ja teda mänglevalt naksata. Tagatipuks heliseb aeg-ajalt vanaema telefon ja kuni ta sinna uudiseid vahendab, seisab vanaisa labida najal ja ümiseb midagi omakeskis, pilk klaasistunud mõtisklusse sulgunud. Roosipuhmas saab lõpuks seotud ja vanaema rinnakorv oleks justkui paari raske kivi võrra kergem.

„Kas sa viisid juba vaarikaoksad ära metsa?” küsib vanaema õunapuu all plasttoolis istuvalt vanaisalt. Aga vastust ei tule, on vaikus. Vanaema mõtleb, et vanaisa vististi ei kuule, aga mõnikord kahtlustab ta, et vanaisa kuulmine on valiku­line ja ta lülitab selle sisse ainult siis, kui tahab kuulda, registreerib ainult seda, mis meeldib. Vanaema loetleb ajaviiteks sõrmedel kokku aias kasvavaid taimi.

Pojeng, gladiool, pruudisõlg, päsmaslill, suveliilia, lumeroos, kivikilbik, merikann, iiris, nartsiss, tulp, lobeelia, päikesesilm, kukehari, maikelluke, karpaatia kelluke, meelespea, peiulill, saialill, karikakar, õnnelill, lavendel, aster, sinilill, krookus, märtsikelluke, päevakübar, astilbe, lumikelluke, püvilill, hüatsint, rukki­lill, krookus, priimula, sügisaster, ripp-betuunia, mungalill, lillhernes, nõmmenelk, sinilill, kosmos. Lõvilõug, moon ja lupiinid, ei enam. Murtud süda.

Mõne aja pärast palub vanaema, et vanaisa kooriks kuus kartulit, ja läheb ise allaeda uudistama. Väljakule on tõepoolest paar suuremat mutimulla­hunnikut tekkinud, ülejäänud mustad täpikesed tähistavad maa-arme, mille vanaisa tekitas üleeile võililli muru seest välja sonkides. „Pärast lõunasööki paneme mutile vooliku jooksma,” ütleb vanaema vanaisale, aga too ei kuule. „Õhtupoole paneme mutile vooliku jooksma,” ütleb vanaema uuesti, seekord südikamalt ja valjemalt. „Mutilõksud on ära kadunud,” kurdab vanaisa nukralt. Vanaema läheb keldrisse aiakapi juurde ja leiab mutilõksud alumiselt riiulilt – just sealt, kuhu ta need eelmisel sügisel vanaisa eest oli peitnud.

Kui mutt taimedele liiga ei teeks ja roosipõõsaste ligi ei tikuks, siis poleks vanaemal tema vastu midagi. Tegelikult vanaemale isegi meeldivad mutid, need sametised mõtlikud loomakesed, kes leiavad tähendust ka pilkases pimeduses. Kas mutt tuleb maa peale, et pimedusest puhkust saada või veendumaks, et maa-alune vaikus on tõepoolest summutatum ja pilkasem, mõtleb vanaema. Kuna vanaisa aitas roose siduda, toob vanaema mutilõksud siiski päevavalgele. Naturaalmajandus, mõtleb vanaema.

Pärast lõunat toob vanaisa külmkapist kaks jäätist: šokolaadiglasuuriga vanilje-pulgajäätis vanaemale ja šokolaadi-vahvlitops talle endale. „Juba nelikümmend üheksa kopikat,” ütleb vanaisa oma lemmikut säästuvahvlitopsi limpsides ja lisab unistavalt: „Kaks suve tagasi oli kakskümmend kaheksa kopikat, vot see oli üks hea jäätis.”

Vanaema heidab diivanile ja loeb ajalehte. Õigupoolest lehitseb ta selle kiirelt läbi, sest maailm on rahutu ja arusaamatu ning peale ilmateate ja surma­kuulutuste polegi nagu suurt midagi lugeda. Vanaema mõtleb, kellele järgmiseks helistada, aga langeb siis unne, tagasi ulmareaalsusse.

Vanaema seisab Flammentanzi ees ja roos kõneleb temaga läbi meelitleva lehesosina. Ühtäkki tõmbuvad roosi punasiidised õiepungad velvetpehmeks ning värvuvad kui hoovusena tumelillaks, koguni mustjaks. Roosiõite avanedes märkab vanaema, et iga priske õiekrooni sees magab õbluke mutt, keha õõtsumas usaldavas hingetõmberütmis. Vanaema seisatab tardunult ja jälgib, kuidas siidiselt siravad loomakesed päikesesoojuses toibuvad ja roosiõitelt alla muru peale laskuvad, justkui aegluubis hõljudes. Seejärel kaevuvad mutid helelilla tolmupilve varjus maapinda, jätmata endast ainsatki mullakuhila märki. Maapind vanaema jalge all hakkab üha tugevamalt värisema ja sügavalt maakihtidest liigub ülespoole kurjakuulutav sümfoonia.

Vanaema ärkab, toibub veidrast ulmast ning vastab telefonile, asudes oma õhtusele kõnekeskuse postile. Pärast kõnet läheb ta kööki, samal ajal veel kummastavale unenäole mõeldes. Kas võis see ilmutus tähendada, et mutt ründab peagi tema roosipõõsast? Peagi tuleb kööki ka vanaisa, songib kahvliga lõunast toitu ja paistab rahutu. „Nüüd võiks minna ja mutile vett lasta,” ütleb vanaema ja nad suunduvad rutakalt alla muruplatsi poole.

Ega vanaema õieti usu, et mutt vee peale mullast välja hüppab, aga vooliku­vulina saatel muruväljal seismine on omamoodi mõnus, toob hingerahu. Nagu vesi mutikäikudes, pääsevad vanaema mõtted voolama labürintlikke keerdtunneleid pidi ning ta rändab oma lapsepõlve kullerkupuluhtadele. Kumbki neist, vanaema nooruses seiklemas ja vanaisa pingsalt muruplatsi jälgimas, ei lausu sõnagi. Vaikuse katkestab telefonihelin. Küll on telefon üks hea asi, mõtleb vanaema, annab päevadele struktuuri, pöörates üha uusi lehekülgi. Toas tütretütrega juttu vadistades jälgib vanaema, kuidas vanaisa all aias mutilõkse mulda paneb. Vanaemale küll ei meeldi mutilõksud, liialt julmad on need, aga ega vanaisa nagunii tema keeldu ei kuuleks. Ja mutt on tark loom, tema juba naljalt lõksu ei põika. Vanaema lõpetab kõne, kaeb iroonilise muigega vanaisa ja seab end televiisorit vaatama.

Televiisorist on vanainimestele palju abi, aeg möödub oma kaks-kolm korda kiiremini, mõne saate ajal lausa valguskiirusel, mõtleb vanaema ja laseb anonüümsel müral oma mõtted täielikult lahustada. Varsti ongi aeg uinuda, vanaisa on juba ammu oma tuppa pugenud. Vanaema läheb kööki, kraamib laualt toidu kokku ja peseb õhtused teetassid, seejärel vaatab paokil sui magavat vanaisa, prillid ees ja ajaleht kõhule vajunud, ning totserdab teise tuppa oma sängi. Päevast väsinud selg ohkab diivanile langedes kergendatult ning valuvaigisti ambroosiline lunastus voolab veene mööda üle keha. Vanaema uinub mõne minutiga.

Vanaema ärkab aovalgel ja vaatab kella: 4.24. Peab üritama veel vähemalt tunni magada. Teist külge keerates kiikab vanaema läbi ribakardinate õue, veendumaks, et Flammentantz pole taas longu vajunud. Ahhetades tardub vanaema ehmatusest. Aias roosipõõsa ääres seisab liikumatult võõras mees.

Mõistes, et tundmatu aias kondaja on hoopiski vanaisa, taastub vanaema takerdunud südamerütm. „Tohoh tonti,” prahvatab vanaema unekäheda häälega. Juba hakkab ta aknale koputama, et vanaisa roosipõõsa juurest eemale hurjutada, kuid uudishimu jääb peale. End vasakule küünarnukile üles upitades jälgib vanaema vaikides, kuidas vanaisa võtab oma beeži tuulejope taskust musta sillerdava tombu, tõstab selle hetkeks põse vastu ning lausub mõned sõnad. Seejärel asetab vanaisa muti lõdva keha, seda otsekui valsikeerutuses esikäppasid pidi rippus hoides, roosijuurte alla kaevatud hauda. Vanaema vaatab imestunult, kuidas vanaisa mullaaugu kinni potserdab ja maapinda katva männikoorepuru ühtlaseks silitab, ilma et roosipõõsa okkaline varrearmee vähimatki vastupanu osutaks. Kaheldes oma silmanägemises, hõõrub vanaema unepuru silmist. Kui ta hetke pärast silmad avab, on nii vanaisa kui ka labidas akna tagant kadunud, on vaid kastepiisabriljantide sädelusse rüütatud roos.

Vanaema naeratab isekeskis. Oli see just unes või ilmsi, mõtleb ta pead tagasi padjale langetades. On nagu on, aga täna hommikul küpsetab vanaema vanaisale ülepannikooke, maasikatoormoosiga. Ja siis tuleb jälle roose siduda.