Valus maa

Ma tunnen, kuidas väike poiss
sammub kalmistute vahelt kooli poole,
raske ranits kukil, 
ja vahib tagasi sinna, 
kus peaks olema ta kodu.

Ta lokke hellitab tuul.
Ta abaluud on kui tiivanukid.
Ta ei heida ristteel pilku vasakule ega paremale.
Ta süda juhib ta samme.
Ta süda on targem kui ta silmad.

Ime, et ma tunnen teda ikka veel endas.
Mina, tasaseks tallatud, tuimaks tuuldunud, 
osadeks ohatud, haigeks haavatud, mitmeti mõõdetud, 
väetiks vägistatud, sünnitusel sajatatud, ma
tunnen teda ikka endas.

Mina, maa. 


Metsavahe

Tee veerel seisab üksik vana mees, keda isegi ta kodused kutsuvad 
vanatoiks. Siia metsavahele 
ei ole asfalt ikka veel jõudnud, pole peatustki, 
ja nii tõstab vana mees kätt.
Saabuv liinibuss katab ta üleni tolmuga.
Ja võtab peale.

Ja jälle on kõik, nagu poleks midagi olnudki. Mingi aja
on metsavahe tühi. Siis
on näha jooksu pealt kella vaatavat kogu, kelle poole lendab
läheneva bussi tolm.
Kogu lehvitab, aga bussijuht
ei pane teele astuvat Jumalat tähele.

Ja jälle on kõik,
nagu midagi poleks olnudki.
Jumal oigab,
aga Teda ei näe ega kuule keegi. 
Tee on puhas, 
nagu midagi poleks olnud.


Nägemus

Must maja on sügaval metsa sees.
Ei vii sinna siht ega rada.
Leek ühtvalu lõõtsub seal vanas lees
ja alati tulel on pada.

Seal majas elab üks vaikiv mees.
Tal on alati tõsine nägu.
Tal on alati sama supikauss ees.
Ta õu on täis prahti ja rägu.

Ta sünge pilk püsib ainiti lees.
Ta mõttes näeb langevaid kehi.
Ta mõtleb sellest, mis katlas kees,
näeb lapsi ja naisi ja mehi.

Vaid istub, vaid istub see vaikiv mees,
kel pole ei nägu, ei sugu.
Ta hingab – ja lahvatab tuli lees.
Ta nimi on Ajalugu.


Eesti kampsun

Eks kampsunikudumine ole nagu elu ise,
temas leiab mitmes värvis lõnga.
Eks teda ole kootud läänes, kirjatud idas.
Et kes paremini koob, see paremini armastab.

Eks me ise ole ka aidanud kaasa. Et kui laenaks naabrilt parema, otsiks turult etema. 
Et kui ei leia ühte meelt, saaks väljanägemine vähemalt moemõõdu ja poelõike. 
Et kui ikka paistaks pisut pihtkuube ja parajalt peltsi või troid. 
Et kui tekiks tükike džemprit, väheke vesti, jupike jakki. 

Et kui aimuks piskuke pulloveri, kihuke kardigani, tsipake sviitrit. 
Et kui virguks viiluke aranit, siiluke peisat. 
Et kui oleksid põhjala rind, saksa selg, inglise küljed, 
allääris siitmailt, püstkaelus meretagustelt.

Kui ainult teaks, kui palju lõnga neist maailma ühtekudumistest üle on jäänud 
ja kuhu see saanud on.
Juhuks, kui taas kord algavad salakavalad kiindumustalgud või külm sõda. 
Siis tahaks eriti, et südamel saab soe. 

Siis kood valud ühte.
Kood ühte puusüüd ja künnivaod ja merelained.
Kood üheks hingehaavad ja
taevatähed.

Peaasi, et südamel saab soe.


Ütle, mis sul on

Mida siin ütelda. Tuul käib aeg-ajalt uudistamas, 
linnud aga ei tulnudki tagasi. 
Ainult nende tasane laul jäi uitama võrades
ja vahel hulgub rohtunud radadel sihitult
mõni unustatud luuletus, mida pinkidel kord ammu
teineteisele kõrva sosistati.

Vana varjuline park raiuti maha ja vahtrakalmistul laiub
tõeline Prantsuse Aed.
Siin paradeerivad Tiitlid ja Aumärgid ja patseerib Päikesevari
Matemaatiliste Sümbolite saatel.
Aga kodutud siia ei pääse
ja talvel täidab tühjuse vormid Eikeegi.

Ainult vana rändurmees Valgus, kes vahetevahel väsib
kogu aeg naeratamast, tema ikka tuleb veel kaugelt siia,
uneleb hüljatud salateedel, silmad maas,
tukub pügamata nurgakestes, silmil maamehe kaabu,
mõtleb millestki, kuni pimedaks läheb.
Kuni valgeks lähevad Põhja ööd.

Ja meie sinuga.


Tuul sosistab puule 

Ma tahan sinu kõrval tasahilju olla
ja puutuda su lehti, pehme vaikne puu,

su murdund oksi endas tahan ära tunda, 
kui oleksid mu oma veri need ja luu.

Ma tahan, et just sama mahl mu ihus liiguks,
mu kehal vihmatilgas naeraks igavik.

Ma tahan juuri endale, et kõrgest ladvast
rändlinnud saaksid kiita hinge lõputust.

Ma tahan sinu kõrval kisendada vaevast,
et sinuni mu tee on liiga, liiga pikk

ja et mu kehatuse talumatust taagast
nii tihti, tihti sünnib hirmsat metsikust.

Ma tahan sinu läheduses tasa olla
ja puutuda su tüve, pehme vaikne puu,

su kestmisjanu sülelustes ära tunda 
kui oleksid mu oma veri sa ja luu. 

Ma tahan, et mul oleks vägi uueks muuta
siin ilmas elu üle otsustanud liisk. 

Ma tahan, et õrn härmatis saaks jäisest sajust
ja et sa seisaksid mu kõrval nagu pruut.

Sind embav tüvi tahan sinu kõrval olla
ja mitte oma keha taga otsiv iisk –

üks lihtne surelik, üks ime paariline
ja mitte iidse ilmavalu visklev nuut.

Ma tahan, et just sama mahl mu ihus liiguks,
mu kehal vihmatilgas naeraks igavik.

Ma tahan sinu kõrval kisendada vaevast,
et sinuni mu tee on liiga, liiga pikk.

Ma tahan, et kord kustuksid kõik aja piirid 
me vahelt, võimatuna tundunust saaks tõik –

ja kui ei saa – su tüve ülessööstu enesesse püüda, 
sest see on 

kõik.