Tõde ei juhtu, see lihtsalt on.
Hopi tarkus

Tuul, taevaste tuul, tule alla,
üks liblikas koju vii.
Viivi Luik

Aeg kergitada saladustelt katted

Kai Aareleiu proosatööde tähenduslike märksõnade seas on minevik ja juured, mälu ja foto, elu, armastus ja surm, tõelus ja fiktsioon, muusika ja vaikus. Ja nende kõrval ka – saladused. Küsimusele, kuidas viimastega ümber käia, näikse vastuse andvat hispaania kirjanik Javier Marías, keda Aareleid ka tõlkinud ja kes usub, et „mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi hoida igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja”.^[1]

Saladuste motiiv, mis vookleb romaanis „Linnade põletamine” (2016)^[2] ja ilmub novellide ja miniatuuride kogumiku pealkirjas „Salaelud” (2018), saab romaanis „Vaikne ookean” (2021) üheks lähtepunktiks narratiivse liini kujunemisel. Sest nagu kinnitab Kirjutaja, XVI sajandi Kastiilia kroonik Andrés de Valderrábano, kelle ülestähendused on romaani põimitud, „millest ei ole jutustatud, seda ei ole juhtunud”.^[3] Ent need pikki aastaid tegelaste hingesügavikes kiivalt peidetud ängistavad lood, palimpsestlikult üksteise peale ladestuvad või matrjoškalikult^[4] üksteise sisse suubuvad saladused abielutruuduse murdmisest või isemoodi armastustest (vt lk 203, 204, 217), või nimetagem neid kuidas tahes, on ometigi juhtunud. Ja sellest tuleb jutustada! Iseäranis tuleb jutustada traumeerivast, põhjapanevast eksistentsiaalsest reetmisest, millest teadasaamine võib vankuma lüüa inimese elumüürid, tõugata teda elu ja surma piirile, lasta tal tunda, „kuidas seest läheb aina külmemaks ja vaiksemaks, nagu hakkaks sisemus tasapisi jäätuma. Kui selle jääpinna sisse aken puhastada, ilmuvad sealt vanad pildid. Kõik on kunagi olnud.” (Lk 19; vrd lk 137, 220.) Kuid mispärast pidi see juhtuma just tema, Stellaga? See küsimus tõukab mälust välja puhastama lapikesi, et leida seda „mingit vaevumärgatavat pisiasja, mis on paigast ära”, kuid mis aitaks möödunu kaudu jõuda vastusele lähemale. „Kujutada ette sellist tuhmunud fotot ja neid kohti, mida selgelt ei näe, on minu meelest väga huvitav tõlgendustöö ja ehk püüan vaistlikult sedasama teha ka kirjutades,” selgitab Kai Aareleid.^[5] Terve pildi väljapuhastamine polegi talle kõige tähtsam, olulisem on fantaasia- ja tõlgendusruumi olemasolu.

Maailmakirjanduses on abielurikkumist käsitletud iidsetest aegadest peale, nii et ses suhtes ei paku „Vaikne ookean” iseenesest midagi uut. Meenutagem. Vanimate meieni jõudnud kirjanduslike tekstide hulka kuulub Westcari papüüruse teine lugu (vahemikus 1837 ja 1630 eKr), kus võlur Ubaoner kasutab maagiat, et karistada oma naise armukest; naine ise aga hukatakse. Üheks vanimaks abielurikkujaks on abikaasat Herat arvukate armukestega pettev peajumal Zeus vanakreeka mütoloogias, kust pärineb samuti Homerose eepose „Odüsseia” (ca 650 eKr) keskne tegelane Odysseus, kes murrab truudust oma kaasale Penelopele päikesejumal Heliose ja okeaniid Perseise tütre nümfist nõiatari Kirkega. Kõiki neile lugudele järgnevaid teemakohaseid teoseid üles lugeda ei jõuaks, mainigem vaid eesti keelde tõlgitutest Goethe romaani „Hingesugulased” (1809), Theodor Fontane romaani „Effi Briest” (1894–1895), Gustave Flaubert’i romaani „Madame Bovary” (1856), Lev Tolstoi „Anna Kareninat” (1873), Arthur Schnitzleri skandaalset teatritükki „Reigen” (valminud 1897), John Galsworthy „Forsyte’ide saagat” (1906–1921), Max Frischi romaane „Stiller” (1954) ja „Homo faber” (1957) ning eesti kirjandusest muidugi A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse” esimest osa (1926).

Kai Aareleiu teose eripäraks on abielurikkumise mustri jälgimine ühe ja sama perekonna kolme põlvkonna naisliinis: vanaema Helene, ema Emma ja tütar Stella elus. Pealegi ei liigu tema pilk lineaarselt, vaid pendeldab jutustamise oleviku (2010. aasta) ja mineviku vahel (kuni aastani 1961) ning piilub Stella tütre Ruthi foto kaudu riivamisi ka määratlemata tulevikku. Esimese vihje kronoloogiliste nihete kohta ajaliinil pakub Paavo Haavikkolt laenatud moto „Minevik ja tulevik magavad ühes voodis”; tekstis toestab seda aforistlik mõte „Kõik on kõigega seotud” (lk 39; vrd lk 50, 51).

Ajahüpete rakendamist kirjandustehnilise võttena seletab Kai Aareleid, keda paeluvad perekonna- ja põlvkonnalood, teatava minevikuihalusega, „olgu siis minek aega, kus ma ise olen või ei ole olnud”.^[6] Just seesama mäletamisprotsessi käigus ilmnev minevikuihalus paneb jutustaja sarnaselt „Vene vere” ja „Linnade põletamise” jutustajaga eirama igasugust aja lineaarsust, järgima fragmentaarset jutustamisstiili, puhastama pildikesi, mis võiksid kuuluda kirjanduslikku albumisse pealkirjaga „Vaikne ookean”. Romaanis on kuuskümmend kolm stseeni ja kuus XVI sajandi materjalist inspireeritud metatekstilise värvinguga minipeatükki „Kirjutaja”. Selle kaudu avab autor uksi oma tegelaste hingemaailma ja nende saladustesse varjunud pihtimuslikesse lugudesse, mis kõnelevad inimese (piiripealsetest) hingeseisunditest armastuses ja reetmises, elamises ja allaandmissoovis, koosolemises ja üksinduses.

Niisiis: kuigi abielurikkumise ja armastuse motiiv on kirjanduses omajagu kulunud, on see arhetüüpse fenomenina ometigi kulumatu. Pealegi väärib viis, kuidas Kai Aareleid neid põlvkondadeüleseid eksistentsiaalseid ja kognitiiv-käitumuslikke küsimusi käsitleb, omaette arutlemist ja interpreteerimist: lihvitud väljendus, selge ja puhas keel, täpselt paika pandud kordused, tähenduslikud pisiasjad, kuue Kirjutaja-peatüki huvitav sulandamine tervikusse, pingestatuse kujundamine, stseenilisus, nauditavad dialoogid, läbimõeldud kompositsioon ja motiivistik. Sarnaselt maailmamere sügavaimat punkti Mariaani süvikut peitva Vaikse ookeaniga, mis hoolimata oma üldlevinud nimest ei ole vaikne ega rahumeelne, kätkeb ka kirjanduslik Vaikne ookean põnevaid süvikuid, hoovusi ja lainetusi.^[7] Nende tunnetamine ja lahtimõtestamine vajab lähilugemist, aeglast, rahulikku tempot. Kas selleks sobib adagio või lento, jäägu igaühe enda otsustada. Sõbraliku soovitusena lisaksin vaid, et „Vaikset ookeani” ei tasuks võtta ajaviitelektüürina. Aareleiu varasemate romaanidega võrreldes mitmepalgelisemasse ja mastaapsemasse mõõtmesse paigutuv raamat sisaldab midagi enamat.

Üks lähenemisviise ongi mõeldav vee motiivi kaudu, mis oma mitmetes väljendusvormides – ookeanina, inimesi eraldava ja ühendava merena, silda vajava jõena või jõena metroo kohal, ähvardava vanniveena ning koguni „kanasupina” – läbib nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses kogu romaani. Vaikne ookean oma tüüne pinna (lk 37, 40) ja rahutu, salapärase sisemusega on aga suurepärane kujundlik allikas nii fabuleerimisel, loodusliku ja emotsionaalse tausta maalimisel, inimese olemuse ja käitumusliku mustri mõistmisel (lk 61, 251) kui ka ajaloolis-kultuurilise ja intertekstuaalse niidistiku visandamisel.

Esile tõstetud asesõna „see”

„Vaikse ookeani” keelekasutuse üks eripära on iseseisev deiktiline üksus „see”,^[8] mis näitava asesõnana saab oma tähenduse ainult kasutusolukorras, s.t osutades „referendile – entiteedile, millest kõneleja räägib ja millele kuulaja peab tähelepanu pöörama”,^[9] ehk mingile situatsioonile või teistest lausetest selguvale asjale, nähtusele, omadusele või tegevusele. Sõltuvalt „sellest, mitme osalejaga süsteemi nad moodustavad”, võib neil olla „palju erinevaid funktsioone”.^[10] Nii võib Kai Aareleiu romaanis demonstratiivpronoomenit „see” käsitada ka saladuste motiivi eufemistliku väljendina. Iseäranis kujundlikule kasutamisviisile viitab asesõna „see” esiletõstmine kursiivkirjas.

Peale „Eesti keele seletavas sõnaraamatus” antud tähenduste pakub näitav asesõna „see” siinses kontekstis veel ühe huvitava varjundi. Stseenis „Tiivad” ilmub näitav asesõna topeltfunktsioonis. „Selles asjas” (lk 171) viitab „see” ühelt poolt koos üldistava sõnaga „asi” 1991. aasta augusti pöördelisele poliitilisele situatsioonile Stella Helsingis viibimise ajal. Teisalt aga toimib (kogu) fraas eufemismina, ütlemata jätmisena, kui mõelda varem kirjeldatud Stella isa abielurikkumisele.

Huvitav keeleline ja semantiline juhtum tekib näitava asesõna kasutamisel koos esile tõstetud nimisõnaga, mille tulemusel sünnib rõhuasetuslik pleonasm: „Kui ta oskaks suunata viha isale nagu eile, kui kõik oli värske; või siis sellele naisele, või tüdrukule, keda isa püüdis tema õeks nimetada − aga ta ei oska enam.” (Lk 32.)

Iseäranis ärgitab kuulatama kursiivitatud näitav asesõna romaani esimeses stseenis „Peterburi tuul”, kus sarnaselt draama ekspositsiooniga häälestatakse jutustamise aeg ja suund, koht, tegelased ja motiivid (vesi, surm, lind, mälu, vaikimine, oma ja võõras), et „mitte mõelda sellest” (lk 11). Asesõna tähendus ilmutab end alles järgmises, otsekui epitaasina (draama struktuuri teine seadus) toimivas stseenis „Muutus”. Tõsi küll, mitte otsese nimisõnafraasina, nagu näiteks „abielutruuduse rikkumine”, vaid deskriptiivses vormis ja tunnete kimbuna, kus visandub üsnagi selgelt jutustamise lähikaasajas alanud mehe ja naise saladus. Stseeni lõpetava teesiga „Kõik on kunagi olnud” (lk 19) aga kujundatakse üleminek „mälestuste laviini” juurde (lk 13).

Esimese peatüki kolmandal leheküljel ilmuva näitava asesõnaga „sellest” antakse niisiis märku tekkiva(te)st sõlmpunkti(de)st, (mineviku)saladus(t)est ning lugeja viiakse pineva ootuse seisundisse.

Sõnumitooja vares ehk „seesama lind”

Pingestatud õhkkonna indikaatorina toimiva fraasiga „Et mitte mõelda sellest” korreleeruvad esimese stseeni lõpus püstitatud kolm hüpoteetilist küsimust inimese ja koha (linna) suhestatuse kohta ning väljend „seesama lind” ehk pilt varesest, kes lendab äkitselt Stella lähedusse:

Vares lendab hääletult üle Stella vaatevälja ja maandub puude alla, ajab pea viltu ning vaatab talle otsa. Stella jääb lindu silmitsema, mõne hetke vaatavad nad tõtt. Tema pilk ei lase veel varesest lahti, vares ei lase veel Stella pilku lahti. Stellale tundub, et ta tunneb linnu ära. Kas sa oled seesama lind? mõtleb ta. Vares ajab pea viltu, ei vasta. (Lk 15.)

Sõna „vares” rõhuline positsioon lause alguses^[11] näib selles esialgu veel võõrana tunduvas linnus kinnitavat millegi tuttavliku olemasolu. Omadussõnaline asesõna „seesama” (tähendab – see, mitte teine) eelviimases lauses laiendab ja võimendab sõna „vares” tähenduslikkust veelgi.

Väljendit „seesama lind” võib mõista koguni demonstratiivpronoomeni „sellest” semantilise täiendina, seega samuti lugu pingestava ja mälestusi käivitava võttena, mis vihjab korraga nii peatselt toimuvale kui ka varem juhtunule. Samal ajal kujutab see motiiv üleminekuläve järgmisesse, iseloomuliku pealkirjaga stseeni „Muutus”, mis algab varese kraaksatusega. Sellegi stseeni viib lõpule seesama vares, hüpeldes Stella jalgade juures kõnnitee servas ja kraapides küünistega asfalti, et siis naisele silma vaadates rentslist palukene napsata ja tiibu plagistades lennata ära stseeni „Kaasani kirik” avalausesse, kus Stella laseb pilgu linnust lahti ja näeb eemalt oma ema – koos ühe mehega.

Varesed, keda on juba Aisopose valmidest peale kujutatud nutikate ja õppimisvõimeliste lindudena, võtavad kogu maailma saagades, muinasjuttudes ja kirjanduses sisse olulise koha.^[12] Eesti pärandkultuuris peetakse neid kaarnate kõrval kõige intelligentsemaid linde endelindudeks, nii helgetes – „Vaak, vaak, kellest kahest paar saab” (Märjamaa)^[13] – kui ka süngetes asjades: mustadele ehk künnivarestele omistatakse surmalinnu nimetus (Virumaa).^[14]

Lindudele kui surma kuulutajatele üldse vihjavad „Vaikses ookeanis” stseenid „Hüvastijätt” ja „Lind”.^[15] Surm – see elu ajal kogetud kõige fataalsem, kuid lõpuni tajumatu piir – annab endast märku romaani algusesse paigutatud teise moto sõnades „Ka mina kogesin ja nägin seda kõike. [—] Vaikset kõdunemist meie ümber ja meie südames”, mis pärinevad peatükist „Kirjutaja 1”; samuti on surm kohal kohe esimese stseeni alguses. Elu kaduvuse adumine jääb nii otseses kui ka kaudses tähenduses varjutama kõiki mälestuspildikesi ja tundeid: „Terve elu on igasugu piirid, kõigele lisaks riigipiir, mida enne ei olnud. Kuni viimaks tuleb see kõige viimane lõplik piir. Aga inimene on rumal. Ei usu. Mitu aastat ei usu. Kuni ei ole inimese hauda näinud, on lootus, et see ei ole tõeline.” (Lk 273–274.) Ja võib-olla on just surma teema üks neist paljudest asjadest, „millest me oma lastele ei räägi” (lk 274)? Ent Kai Aareleius ilmutavad end elu, surm ja elu koos hoidev lugude vestmine üheskoos ja looklevad tahes-tahtmatult läbi kõigi tema proosatekstide:^[16] „See on surm, mis mind ligi tõmbab.”^[17]

Sinine liblikas

End puudligi suruvast röövikust eeterlikuks olendiks arenev liblikas on aastasadu olnud surematu hinge,^[18] taassünni ja vaimse muundumise, aga ka õnnetuse ja surelikkuse sümboliks. Kord lillede kavaleriks, lapsepõlve hoidjaks ja õnnevaimuks, kord armukeseks ja võrgutajaks kutsutud täiusliku metamorfoosi kehastaja on innustanud nii kirjanikke – kõige vanem tekst pärineb arvatavasti IV sajandist eKr –, kunstnikke – näiteks Carl Spitzwegi biedermeierlik „Liblikapüüdja” (1840) – kui ka muusikuid – Giacomo Puccini ooper „Madame Butterfly” (1904); Tõnu Kõrvitsa ooper „Liblikas”^[19] –, fotograafe jt. See neljaetapilise elutsükliga õhkõrn tiivuline on lennelnud ringi muinasjuttudes, valmides ja proosatekstides, eriti aga luules, nagu näiteks Silja Walteri, Nelly Sachsi, Hilde Domini, Sarah Kirschi, Emily Dickinsoni, Viivi Luige, Goethe, Rainer Maria Rilke, Hermann Hesse, Robert Walseri, Nikolaus Lenau, Jaan Kaplinski loomingus.^[20] Proosakirjandust lugedes olen teda viimastel aastatel kohanud hõljumas Joel Haahtela romaanides „Liblikakoguja” (2012) ja „Täheselge, lumivalge” (2014), Karl Ristikivi lasteloos „Sinine liblikas” (1936), A. H. Tammsaare miniatuuris „Poiss ja liblik” (1914), Kärt Hellerma lastejutustuses „Taevarändurid” (2012) ja Tõnu Õnnepalu raamatus „Lõpmatus” (2019). Kai Aareleiu „Vaikses ookeanis” ilmub liblikas ootamatult (kuid võib-olla ka mitte) romaani lõpulehekülgedel ja koos raamatu alguses tegutseva varesega embab jutustatud lood oma tiibade vahele. Täpsemalt öeldes maandub ta teose lõpmises peatükis „Kirjutaja 6”, millest kujuneb kujundlik lõpp nii teose viimasele stseenile „Playa de la Paz” kui ka kogu romaanile.

Selles omamoodi kontrapunktilises „topeltlõpus”, nagu ma romaani kaht viimast tekstiüksust nimetaksin, peakski toimuma liikumine tõepärase vastuse suunas raamatus tõstatatud küsimustele, kaasa arvatud Stella ja Andersi loo lahenemisele. Sest nagu nähtub peatükist „Kirjutaja 4”, on tõe poole püüdlemine nii vanaaegse krooniku kui ka romaani autori jaoks oluline, kuigi „mis üldse on tõde, ja kelle tõde .. [—] on olemas inimeste tõde ja on olemas Issanda tõde ja mitte alati need ei kattu. Kui peab valima .. tasub nendest alati valida Issanda oma, sest inimeste tõde on muutlik nagu Astuuria ilm ja pöördub kergesti tõekuulutaja enese vastu, just nii, nagu nüüd on juhtunud.” (Lk 267–268.)

Viimane stseen „Playa de la Paz” ja raamatut lõpetav „Kirjutaja 6” maalivad silme ette omamoodi oksüümoronliku pildi: esimeses stseenis muutub taevas Rahu rannas aina süngemaks, õhk seisab paigal, kuid meest ja naist ootab ees loodetavasti rahuaeg, nagu seda tegevuskoha nimi tõotab; teises on taevas peaaegu pilvitu, kirjutaja näeb suurt sinist liblikat, kuid mehi ootab ees tapalava.

Kas tõde asub Rahu ranna ja tapalava vahel või nende mingis käsitamatus sümbioosis? Igatahes jätavad mõlemad lõpud lugejale piisavalt kujutlusruumi, kuidas võiks laheneda kahe inimese seesmine konflikt. Kui näiteks Kerstin Vestel loeb rannas seisva naise ja mehe kehaliigutustest ja näoilmetest välja „mingit rahu, isemoodi vaikust”,^[21] võimalust koos edasi minna, siis Aija Sakova, kes tõukub üha süngemaks muutuvast taevast ja tapalavast, ei jäta neile mingisugustki edasise koosolemise või uue alguse võimalust.^[22] Ja kas ei kinnita romaanis ka kapten Vasco Núñez de Balboa^[23] tegusid üles tähendav kroonikakirjutaja: „Alati leidub keegi, kes tahaks, et kirja oleks pandud mõni teine versioon tõest või – nagu ajalugu meile näitab – üldse mitte midagi. Me kõik oleme võidelnud ja mässanud, igaüks oma relvaga, ja vähemalt selles tuleb meie kohtumõistjatele au anda, et nad on õigesti taibanud: mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna.” (Lk 276–277.)

Küsimus polegi ehk niivõrd õnnelikus lõpus. Ka romaani viimane sõna „LÕPP”, mis vihjab filmilikule või muinasjutulikule lõpule − „The Happy End” −, ei pruugi sugugi olla üheselt mõistetav. Õnnelik lõpp võib osutuda üksnes soovunelmaks või hoopiski paroodiaks, sest elu pole muinasjutt. „Ei olnud õnnelikku lõppu, ei olnud midagi uut, kõik on olnud ja kõik kordub. Aga ega sellepärast ei saa sina jätta elamata.” (Lk 220, vrd lk 137.) Õnne taga ajades võib inimene Tammsaare poisi moodi maha tallata lilled, mida ta nii armastab. Nii võivad ka tõotatud maa või maastik ja tõotatud meri, mille poole inimene on aina teel – „Mis tunne on vaadata midagi, mille poole oled nii kaua teel olnud?” küsib Kirjutaja (lk 280, vrd lk 38, 269) –, lõpuks paista vaid nagu „viiruke hõbedaselt helkivat vett silmapiiril” (lk 281) või nagu kaugel kangastuv miraaž.

Ehk on küsimus hoopiski hetkes, kahte inimest ühendavas silmapilgus, romaani tegevustasandit lõpetavas ühesõnalises lauses „Nüüd” (lk 279), mille rõhulisest positsioonist ei maksaks üle libiseda. Ja kas pole mitte meie päritoluga seotud vesi, meri ja vahetult enne stseeni lõppu mainitav „mere niiske soolane hingus” just see, mis meenutab naisele „neid kahte, koos” ja tuletab mõlemale meelde teineteise olemasolu, hetke ainulaadsust, peletab ehk eemale mõned nädalad varem Pablo Picasso maali „Guernica” ees Madridis läbi elatud kõhklused^[24] ja surmamaigulise suudluse (lk 141):

Õhus on mere niiske soolane hingus, see meenutab naisele neid kahte, koos.
Nüüd.” (Lk 279.)

Ka tegevustasandi lõpp on niisiis avatud tõlgendamiseks. On täiesti võimalik, et umbes kolm sekundit kestvas „nüüd’is”, selles momentülesvõttes, jääb barthes’ilik punctum, „mingi oluline üksikasi” varju või kaadrist välja (lk 112). Me võime üksnes aimata võimalikke liikumis- ja tõlgendussuundi. Nendel aimustel aitab pisut settida raamatu viimase stseeni alguses peaaegu pilvitu taeva all tapalavale astuvate meeste peade kohal lendav ja lõpuks Kirjutaja õlal maanduv elu efemeersust ja hetke ainulaadsust kehastav suur eresinine liblikas:

Eresinine liblikas, kämblasuurune ja ennenägematu, maandus mu pärgamendirullil. Sellest oleksin tahtnud kirjutada. Ent minu ülesanne ei olnud tähendada üles enda mõtteid, minu töö oli kirjutada järelejäänud tindiga üles see, mis jääb ajalukku.
Liblikas laskub madalamale, maandub mu õlal. Morpheus, panen talle nimeks Morpheus. (Lk 281.)

Õige pea tapalavale mineva Kirjutaja õlale maanduv Morpheus, kelle puhul on arvatavasti tegemist mõne sinise Morpho’ga – võib-olla Morpho peleides’iga või tugevsiniste tiibadega Morpho menelaus’iga –, näib morfiinina mõjuva, ingelliku tiivulisena, kes tühistab tapalava ning suigutab ja ülendab mehe uude olekusse.^[25] Unejumal Hypnose pojale, kreeka mütoloogia unenäojumalale, varem liblikatiibadega kujutatud Morpheusele (vanakreeka keeles Μορφεύς Morpheús),^[26] viitab selle ebamaise liblika nimigi. Kahtlemata võib see lugejat ahvatleda spekuleerima küsimusega: kas elu ongi vaid unenägu?

Või kas on „Vaikse ookeani” Morpheus ristikivilik suur sinine „ainult ühe päeva elutsev õnneliblikas”,^[27] hetke väärtustav ja nautiv liblikas, keda võib käsitada kui eelmise stseeni „nüüd’iga” seonduvat kujundit? Just seda kaunist hetke sinise liblikaga naudib Kirjutajagi, andes niiviisi lootust Mehele ja Naisele silmapilgulises „nüüd’is”, lootust vaimsele ja hingelisele metamorfoosile sünge ja samas peaaegu pilvitu taeva all Vaikse ookeani ääres.

Epiloog ookeani ja kanasupiga

Uskumust, et kanasupp (üks vanemaid traditsioonilisi ravimeid) või kanapuljong „aitab kõige vastu” (lk 33) ja teeb hingelegi head, jagavad paljud rahvad. Ega teda asjata kutsuta hellitlevalt juudi penitsilliiniks.^[28] „Vaikses ookeanis” pälvib kanasupp kirjandusliku kujundina tähelepanu veel seoses ühe intertekstuaalse aspektiga, mille otsa ma komistasin 2021. aasta sügisel, kui lugesin pärast Kai Aareleiu (snd 1972) raamatut ühe suurima nüüdisaegse prosaisti, saksa kirjaniku Judith Hermanni (snd 1970) romaani „Daheim” (2021).^[29] Üks ja sama motiiv ilmub kahe lähestikku sündinud naise ühel ja samal aastal avaldatud raamatus. Kas ka ühel ja samal tähendusväljal?

Kai Aareleid järgib kanasupi motiivi kasutamisel n-ö horisontaalset perspektiivi, loob supitaldrikus väikese maailma, mis assotsieerub Andersi nooruspõlve jutuga „ookeanidest, sügavikest, veest ja troopilistest või arktilistest saartest” (lk 26): „Stella silmitseb auravat taldrikut ja selle kuldset sisu. Saared, mäed, vesi nende ümber, veealune maailm.” (Lk 123.) Judith Hermann annab kanasupile ehk Hühnersuppe’le, õigemini kanasupi keetmisele pärast hoolikat, kirurgilikku kätepesu vertikaalse, kosmilise mõõtme. Kirjanik vihjab ürgküsimusele meie päritolust, elu tekkest maailmas: „Ta keedab ürgsuppi. Kõikide asjade alguse suppi.” (Lk 175; „Sie kocht eine Ursuppe. Eine Suppe vom Anfang aller Dinge.”)

Piltlikult öeldes oletatakse, et neli miljardit aastat tagasi pandi keema „ürgsupp”/„ürgpuljong”, kui tollal valitsenud tingimustes Maa atmosfääris tekkinud lihtsad orgaanilised ühendid segunesid veega ning moodustasid orgaanilisi molekule. Mõiste „Ursuppe” ehk „ürgsupp” omakorda seostub maapealse elu tekke hüpoteesidega nagu kreatsionism (elu algne loomine), panspermia (elu algete maaväline päritolu),^[30] abiogenees (elusolendite tekkimine elutust ainest) jt. Kuigi küsimusele, kuidas ikkagi tekkis elus rakk, pole teadlased aastakümnetega lähemale jõudnud, kalduvad nad üha enam elusolendite päritolu abiogeense (anorgaanilise) teooria poole.

Kui vaadata kanasupi keetmist Hermanni romaanis koos enne seda lapidaarselt maalitud ökoloogilise olukorraga („Me käime alla, on see sulle selge. Me lämbume ja sureme nälga ja janusse.”) ning pidada silmas romaani tegevuse klimaatilist tausta – suurt kuivust, kohutava veeuputuse kuulutajat –, võib märksõnas „ürgsupp” näha ka vihjet apokalüptilisele ohule, maailmalõpule, alguse juurde tagasi viivatele sündmustele ja protsessidele.

Hingevalu leevendamiseks süüakse aga kanasuppi mõlemal pool. Eesti kirjaniku tegelaste jaoks on see kujunenud lausa „rituaaliks” (lk 123). Saksa kirjaniku tegelased vajavad kanasuppi pärast seda, kui jutustaja on tuvastanud venna sõbranna surnukeha. Pealegi, kas ei ole praeguses maailmavalus, ökoloogilises ja eksistentsiaalses ohuseisundis eriti kõnekad Judith Hermanni romaani sõnad: „.. me vajame nüüd kõik midagi kuuma. Taldrikut kuuma, rammusat kanasuppi.” Ja „Vaikses ookeanis” söövad Stella ja Emma „aeglaselt ja vaikides, igale lusikatäiele puhudes. Klimpidega kanasupiga on Stellal ravitud külmetust ja leetreid, paha tuju ja südamevalu. .. see on ema viis trööstida neid mõlemaid, võib-olla neid kõiki. Parandada maailma ja luua kaosesse korda.” (Lk 228.)

---

^[1] J. Marías, Oxfordi romaan ehk Kõik hinged. Tõlkinud K. Aareleid. Tallinn, 2012, lk 133.

^[2] Teine osa ja üks fragment või pilt 1957. aastast kannavad pealkirja „Saladuste hoidja”, üks pilt 1961. aastast pealkirja „Saladus”.

^[3] K. Aareleid, Vaikne ookean. Tallinn, 2021, lk 280. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis.

^[4] Tekstis annab autor matrjoška kujundile omapoolse tähenduse. Nii nagu väikseimat nukku ei saa avada, jääb ühe inimese sügavaim olemus teisele tabamatuks (mõnikord talle iseendalegi; vt lk 87).

^[5] Kai Aareleid: romaani kirjutamine on kui tuhmunud foto puhastamine. ERR 6. XI 2021.

^[6] Sealsamas.

^[7] Vt luuletust „Ookean”. K. Aareleid, Vihm ja vein. Tallinn, 2015, lk 28.

^[8] Vt lk 11, 21, 25, 32 (2 korda), 37, 102, 119, 158, 171, 195, 269.

^[9] M. Reile, Kas see või too, kumba valida? „Oma Keel” 2019, nr 2, lk 31.

^[10] Sealsamas.

^[11] Ei saa salata, et tundsin siinkohal puudust semantilisest mängust, mida pakuvad saksa ja inglise keeles kindel ja umbmäärane artikkel.

^[12] Vt näiteks Ottfried Preußleri XVII sajandi lõpust pärit sorbide rahvajutust lähtuvat romaani „Krabat” (1971; eesti keeles 1982, tlk L. Ariva) ja 1977. aastal sellest vändatud samanimelist filmi.

^[13] M. Mäger, Linnud rahva keeles ja meeles. Tallinn, 1994, lk 68.

^[14] Mall Hiiemäe andmetel nähakse neis pigem surmasõnumi vahendajaid kui surma ennustajaid. Vrd: T. Ristolainen, Surmakultuuri suundumused Eestis: Surmaended. Võrgufail.

^[15] Linnu motiiv vilksatab ka stseenis „Kirjad”, kus ema armsama Viktori eesnime initsiaali võrreldakse linnuga: „V. Nagu lind või nool.” (Lk 57.)

^[16] E. Pormeister, Näen, kuulan, tunnetan. Tallinn, 2021, lk 69.

^[17] K. Aareleid, Vene veri. Tallinn, 2011, lk 184.

^[18] Vanas Kreekas tähistati liblikate valmikuid sõnaga „ψυχή” (psyche, hing), sest neid peeti surnute hingedeks.

^[19] Loodud Andrus Kivirähki samanimelise romaani (1999) alusel.

^[20] Väikese ülevaate leiab kogumikust: Schmetterlinge in der Weltliteratur. Zürich, 2000.

^[21] K. Vestel, Vaikus pärast tormi. „Sirp” 29. X 2021.

^[22] A. Sakova, Kirjalik tunnistus kui sõrm päästikul? Mahavaikimise jäljed. „Looming” 2021, nr 12, lk 1735.

^[23] Haaravalt jutustab Vaikse ookeani avastajast Balboast oma essees „Flucht in die Unsterblichkeit” Stefan Zweig (Sternstunden der Menschheit. Wiesbaden, 2014, lk 9–32). Ka kroonik Andrés de Valderrábano leiab seal mainimist.

^[24] Abikaasa Andersi puhul tunneb Stella siiski, et tegemist on millegi suuremaga kui lihtsalt küsimusega teistest naistest. „Kas ma olen talle raskus, mis hoiab teda kinni, ei lase tal minna? Ei, siin ei ole küsimus teistes naistes, see on midagi suuremat. Ei lase tal teha, nagu hing oleks ihaldanud. Jah, see oli tema tahe, meie mõlema tahe, olla koos, aga see oli nii ammu.” (Vt lk 272; 14.) Tegelikult laseks Andersi maadeavastaja hing tal isegi naise ja lapsed maha jätta.

^[25] Morpheuse nimest tuleneb sõna „morfiin” (morphai – kr‚ kuju).

^[26] Morpheust tuntakse pigem Ovidiuse peateose „Metamorfoosid” kaudu.

^[27] K. Ristikivi, Sinine liblikas. Stockholm, 1946, lk 57.

^[28] Vrd: H. Driesner, Die Magie der Hühnerbrühe. ntv 28. XI 2015. Võrgufail. Juta Kivimäe kirjutab romaanis „Suur tuba” (2021): „Arstiabi oli ju tasuta, auklike kopsudega nälginud tüdrukud ja Zemmah olid sõja järel tohtrite juurde pääsenud ja kosusid tasapisi kanapuljongi peal üles. Isegi kui midagi muud ei olnud, püüdsid nad osta korra või isegi paar turult kanakese. See oli suur luksus, nagu Zeide armastas korrata, ent tasus end igati ära. Kanapuljong oli asi, millesse Bobe ja Zeide pimesi uskusid. See oli meditsiin, nagu Zeide tavatses võidukalt öelda, luider sõrm oma sõnade kinnituseks püsti tõstetud. Peaaegu et sama hea kui kogu arstiteadus ..” (Lk 95–96.) Tänan vihje eest Anu Aibel-Jürgensoni.

^[29] Vt: E. Pormeister, Judith Hermann. Saksa keeles lugejale. Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb 3. I 2021.

^[30] Hüpoteesi, et elu on toodud Maale kosmosest, püstitas Nobeli preemia laureaat rootsi keemik Svante Arrhenius. Seda teooriat pooldasid muu hulgas briti astronoom Sir Fred Hoyle, kes on ka tuntud science-fiction’i kirjanik („Must pilv”), ja Sri Lanka astronoom Chandra Wickramasinghe. Vt: S. von der Weiden, Von der Ursuppe zum Leben. „Die Welt” 25. III 2006.