Sama

Kuula vana päikese müha,
mis on tuttav nagu hällilaul.
See, keda peab nimetama,
neelab oma tuhandet nägu.
 
Anna andeks atradele ja mõõkadele,
mida üksteiseks taotakse.
Raud, mis ihkab teenida,
muutub oonüks-tühjuseks.
 
Mõõda targalt välja
asalea ja taevamanna hüpotenuus.
Vaata, see on sama
Kõikidel Maailma Kujudel.


*

Maailm kangastus mu ees kui triptühhon.
Selle liikuvad pildid on nii liigutavad.
Lugematute olendite sünd ja surm
nagu soe ja kirju jõgi mu silme all voolamas.
Andke mulle andeks, et mu süda
on Minotaurose suu.


Raamaturiiulis

Sa ei pane Burroughsit kõrvuti Bourdieuga
ega Turgenevit Tiibeti Surnuteraamatu kõrvale,
sest siis juhtub hulle asju –
portaalid segunevad ja väänduvad,
Taeva kohale tekib Suur Must Auk,
mis lagundab kõik algaatomiteks,
suures pöörises ei suuda enam miski hoida oma kuju.
Raamatukogu raamatutega on muidugi teine lugu.
Need vaesed on trahviroodu määratud,
perekonnanimede alusel.
Raud on kõrvuti Raudamiga,
Arnaud Asimoviga –
võin neist mõelda kui traumeeritud lastest
suures hoolimatus lastekodus.
Või siis kalestund-karastund eriüksuslastest,
kes on endast nii irdunud,
et on rohkem nagu iseenese kestad.
Siiski võtan neid raamatuid koju teatud härdusega,
nagu lahke kasuema, kelle arhetüüp
on meie argimütoloogias nii alaesindatud.
Loodetavasti jätkub neil pärast puhkust minu öökapil
jälle meelekindlust vastu pidada.


Minu isa

Minu isa suri 12 aastat tagasi.
Matsime ta Kehtna kalmistule
tema vanemate kõrvale puhkama.
Hiljuti kuulsin, et ta olla
pärast oma surma hakand Haapsalus rätsepaks.
Säädnud sääl sisse väikese õmblustöökoja,
selligi võtnud endale abiliseks,
kellega ta ikka sõitlevat, kui too
lõikeid valesti mõõtnud.
Isa olla õige rõemus ja priske
nüüd pärast surma, nii räägitakse.
Meenutavat Sigmund Freudi
oma kolmeosalises ülikonnas ja
ümmarguste prillide ja habemega.
Öeldakse veel, et ta võtnud koguni
endale seltsiks puhastverd laika,
sellega tihtigi pargis patseerivat.
Isa-isake, miks sa küll rätsepaks
poleks võind hakata
juba oma eluajal?