Siberis olid vaid elu ja surm – ei midagi vahepealset. Georg mõistis seda 1941. aasta juulis esimesel kuul pärast saabumist, kui ta nägi, kuidas tavaline külmetus röövis ühe elu teise järel.

Georg oli pikk ja peenike nagu noor lepp ning oli seda alati olnud, see oli omadus, mis osutus kasulikuks ja hoidis teda elus nende kümne aasta jooksul Siberis GULAG-i vangilaagris metsa raiudes. Nagu lepp, talus ta lakkamatut paduvihma, kõrvetavat päikest, sääseparvi, pimedat talve, aastaaega, mil lumi möllas kui metsik loom, näpistas nina ja varbaid ning vahel varastas mehi oma jäisesse, igavesse embusesse. Kui mehed, kes olid laiad nagu tammed ja tugevad nagu karud, langesid kärbestena taiga halastamatus haardes – sellel tumedal ja lõputul metsaalal –, siis Georg, kõhn mees, kelle käed olid peenikesed nagu oksad, pidas vastu. Ta oli loodud tööraskusi taluma.

Ta väänles naril küljelt küljele, kõht krampis, ja oksendas tõrva. Vikatimees, kes oli alati lähedal varitsemas, näis nüüd seisvat otse tema ukse juures. Valju vandumise saatel ajas Georg end voodist püsti. Ta tõmbas selga šuba, lamba­nahast kasuka, ja vedas end hurtsikust välja, mis oli viltu vajunud samamoodi nagu kohalikud mehed pärast ööd viina soojendavas embuses.

„Metsas elab nõid. Sa pead ta üles otsima, muidu sa sured.” Teisel pool metsa elava naabri Jurise sõnad kajasid Georgi peas. Juris oli teda külastanud kahe päeva eest.

Georg teadis, et Jurisel oli õigus – tal oli alati õigus –, ja just see oligi neid mõlemaid elus hoidnud. Võib-olla oli see palavikust või pajukoorest, mida ta oli valu leevendamiseks närinud, aga tema mõtted rändasid kaksteist aastat tagasi, päeva, mil nad GULAG-is kohtusid. Ta oli just lõpetanud oma esimese tööpäeva metsaraiel, kus Vene valvurid teda jälgisid, käes Papashad (PPSh-41 kuuli­pildujad), ja seisis söögijärjekorras, hoides käes ümmargust, kõverat metalli­tükki, improviseeritud taldrikut, mille ta oli suutnud välja kaubelda kolme päeva leivaportsjoni eest mehelt, kes nägi välja rohkem luukere kui inimene.

„See on supinädal – sa ei saa seda ilma taldrikuta kätte,” oli mees öelnud vene keeles. Enne kui Georg jõudis midagi küsida, lisas mees: „Siin ei anta söögiriistu.”

Tühjade silmadega naine, kelle kaela ja käsivarsi katsid sinikad, võttis tema metallitüki ja andis selle tagasi koos poole kivikõva leivaviilu ja poole kulbitäie supiga – paar hapukapsariba hõljumas selges vees.

„Miks…”

Mees tema taga tõukas teda edasi ja liikus siis tema kõrvale, kandes leivaviilu ja kulbitäit suppi. Hall töövorm rippus tal seljas nagu hernehirmutisel ja tal oli tuhakarva nägu, selline nägu oli peaaegu kõigil nende ümber. Georg arvas, et mees on umbes neljakümneaastane, kuid hiljem sai teada, et ta oli kahekümne seitsmene.

„Vaikus on siin kuld, küll sa õpid seda,” ütles mees tugeva aktsendiga vene keeles. „Samuti on siin moto: kes töötab, see sööb – ja kui sa ei tööta, siis lõpetad seal.” Mees viipas peaga vasakul asuva metsaserva poole, kus nelja meetri kõrgune okastraataed tähistas laagri lõppu. Georg nägi vaid kõrguvaid kuuski. Mees aga nägi surma. Ja kui Georg sai teada, et seal olid ühishauad, nägi surma ka tema.

„Ja kui sa oled tark,” jätkas mees, „siis annad oma taldriku pärast söömist tagasi. Kõik teavad, et Dokhodiagaga tehinguid ei tehta.”

„Dokhodiagaga?”

„Minejaga. See, kes ei täida nädalast nädalasse oma töönormi ega saa täis portsjonit, sureb aeglaselt nälga. Ta on juba surnud, aga sina mitte.”

Georg vaatas oma muljutud kätt, mis oli kahe langetatud puu vahele jäänud, vigastus aeglustas teda pärast üheksatunnist tööd.

Mees vaatas ka. „See ei tundu murdunud olevat. Sa täidad homme oma normi ja teenid täisportsjoni.”

Kui nad olid valvurite kuuldekaugusest eemale jõudnud, kummardus mees uuesti lähemale. „Ma olen Juris. Mis on sinu kuritegu?”

„Minu isa August oli politseikonstaabel Tapal, väikeses Eesti linnas.”

Mees noogutas.

Georg esitas Jurisele sama küsimuse, mille peale Juris vastas: „Venemaa on vaene ja tema mehed mädanevad idarindel, nii et nad vajavad tasuta tööjõudu. Orje.” Teinekord vastas Juris hoopis, et tema isa oli olnud Riias kohtunik.

Just temalt sai Georg teada, et sakslased olid Venemaad rünnanud. Georg ja teised küüditatud tundsid esimest korda lootust.

„Nad kuulsid, mida venelased meiega tegid. Nad tulid meid päästma.” Georg kuulis mehi sellest päevast alates öösiti barakkides omavahel sosistamas. Kuid päästmise asemel ootas neid rohkem tööd, pikemad tööpäevad ja vähem toitu, kuna Vene mehed langesid sõjas ja Nõukogude riik janunes rohkemate ressursside järele, et end käigus hoida. Kui Georg ja Juris olid mõlemad oma kümneaastase vangistuse ära kandnud, viisid valvurid nad Tomskisse, Parbigi jõe ääres asuvasse Sabalinka külla.

Jurise küsimusele, miks nad koju ei saa minna, vastas Vene valvur irvitades: „Sest sa oled kodumaa reetur.”

Georg lasti välja tema uue kodu ees, milleks oli hurtsik, kus eestlased hoiaksid vaid oma loomi. Kuid see oli ikkagi palju parem kui magamine barakkides puidust naridel, kus rõske õhk haises, levitades nälgivate kehade, aeglaselt laguneva liha ja meeleheite lõhna. Seal ei pidanud ta kartma, et ärkab, luised näpud kõril või nuialöökide peale. Seal, uues elupaigas, ei pidanud ta pealt nägema, kuidas lootusrikas leek noorte meeste silmis kustub nende kehade hääbudes. Ta ei pidanud kuulma nende vaevarikkaid hingetõmbeid pimedas öös ja tundma kergendust, kui need lõpuks lakkasid. Seal, uues kodus, oli ta ise oma surma peremees.

Ta ei küsinud, mida ta seal tegema peaks, sest vaikus oli kuld. Ta ei tahtnud riskida tagasi GULAG-i saatmisega ja sellega, et tema uutel dokumentidel oleks kirjas, et teda kahtlustatakse koostöös vaenlase jõududega või milleski muus, mida valvurid hetke ajel välja mõelda suutsid.

„Siin on kogu kannatus ainult minu enda kannatus,” mõtles ta, vaadates oma uut elupaika.

Georg pühkis käega üle külma, higise näo, et mineviku varje peast välja peletada, ja pomises endamisi: „Kui ma nüüd ei lähe, siis homme ei ole mul enam selleks jõudu.”

Kevadhommiku tuul silitas ta nägu, kui ta ukseava vastu nõjatudes hambad kokku surus. Sulavad lumevaalud lebasid kõrguvate kuuskede all, mis seisid tihedalt kõrvuti nagu tumedad vahimehed. Päev oli noor, kuid tema tundis end iidvanana, mitte kolmekümne kolme aastase mehena. Kaheteisttunnised tööpäevad, toiduportsud, millest ei oleks ka laps kõhtu täis saanud, ja valvurite ning paadunud kurjategijate peks olid jätnud oma jälje. Kui keegi oleks juhtunud mööda minema, oleks ta tõepoolest arvanud, et nägi küürus vanameest, kelle nina peaaegu puutus tema vöökohta. Ainult kirkalt särav pilk selgetes silmades reetis tema tõelise vanuse ja põleva soovi kogeda vanaduspõlve.

Mõistes, et ta jalad olid kõndimiseks liiga nõrgad, haaras ta sissekäigu juures oleva kepi.

„Mine, kuni näed jõge, ja siis järgi suitsusammast – nõid keedab alati midagi,” meenutas Georg Jurise juhiseid. See oli piisavalt lihtne. Oli ainult üks tee. Allamäge kulgev tee viis jõeni, ülesmäge kulgev tee surmani.

Päev muutus järjest heledamaks ja ta koperdas tugevalt kepile toetudes aina edasi. Ta polnud veel eesõuest kaugemale jõudnud, kui juba hingeldas. Õhk pääses vaevu tema kuivanud huulte vahelt oksendamisest valusasse kurku. Tema sees lõõmav tuli näis uue leegiga taas süttivat.

Ta sülitas ja pomises: „Küll nõid aitab mind.”

Ta lasi kepil oma keha raskust kanda, komberdades üha edasi, üks kõikuv samm korraga. Jõudnud lõpuks külateeni, ta libastus ja kukkus selili. Mõnda aega ei näinud ega tundnud ta midagi. See oli halastus. Ent kui aistingud tagasi tulid, tuues endaga kaasa pulseeriva valu kõhus, peas ja jäsemetes, kobas ta kätega maad enda all. See oli külm ja libe.

„Meri,” pomises ta.

Ta oli taas kahekümne ühe aastane nooruk ja lamas jäätunud mere peal – või vähemalt kujutas ta seda ette.

„Georg, tõuse püsti!” hüüdis tema sõber Otto. „Nad on peaaegu siin!”

Georg tõmbas end jää pealt püsti ja vaatas selja taha. Tähtede valgusel tormasid varjud nende poole.

„Ma ei rääkinud meie plaanist mitte kellelegi,” ütles Georg sõbrale, kes talle järele jõudis. „Kuidas nad meid leidsid?”

„Mu ema,” oigas Otto. „See oli kindlasti tema. Ta arvab, et me saame surma, kui me sõjaväkke astume.”

Georg oli unistanud sellest, et surra, võideldes venelaste vastu Soome armees. Kuus kuud varem, 1940. aasta juunis, oli Punaarmee Eestisse tunginud ja annekteerinud Eesti Vabariigi, kukutanud valitsuse ja pannud asemele nukuvalitsuse. See ajendas Georgi tegema seda, mida tegid paljud noored mehed – ületama südatalvel külmunud Soome lahte. Seitsekümmend kilomeetrit lõikavaid tuuli pidevas ohus, et meri neelab nad oma jäätunud sisemusse. Jäine õhk värskendas nende kopse ja näpistas põski. Hüüded selja taga muutusid valjemaks ja lähenesid.

„Stopp, või me tulistame,” ähvardati selja tagant vene keeles.

Nad mõlemad mõistsid hoiatust, kuid jooksid edasi.

Venelased andsid veel ühe hoiatuse, seekord püstolilasuga.

Georg komistas ja kukkus. Varsti olid venelased tema ja ta sõbra kukil.

„Kuradi sead!” karjus Georg rabeledes, püüdes püsti tõusta.

Kepi abil suutis ta end üles tõmmata. Mundris mehed hajusid ja hajus ka tema ärkveloleku-unenägu. Ta tuigerdas mööda rada edasi, päike tõusis järjest kõrge­male ja tal oli tunne, nagu ujuks ta vastuvoolu. Põlved ja käed värisesid ning nähtamatu raskus, mis teda alla surus, näis tõmbavat isegi ta silmalauge ja lõtvunud lõuga musta maa poole. Minutid aeglustusid. Iga jalaaste vahel oleks justkui möödunud tunde. Tema pea kõlkus küljelt küljele ja käsi kobas õhus toe järele, nõia maja järele, mida ta oma vaimusilmas nägi. Kaksteist aastat väsimust ja Siberis ellujäämise nimel võitlemist vajusid korraga raskelt ta turjale. See murdis ta jalust.

Seal ta lamas mudasel teel ja vaatas üles. Kuuskede pikad oksad kõikusid pea kohal, kuldne päike piilus nagu smaragdroheliste käte vahelt. Kuld sulandus rohelusse ja veel üks mälestus tõstis oma pea unustuse tuhast.

Ta oli seitsmeaastane ja tegi seda, mida kõik seitsmeaastased teevad – piilus uksepraost elutuppa.

„Pauline ei ole esimene naine, kes pärast lapse kaotust hulluks läheb,” kuulis Georg arsti oma isale ütlevat. „Aga küll uus rasedus paneb ta mõistuse paika.”

Ema karjus jälle magamistoas, siis halas. Ta oli nii teinud juba kuid, alates ööst, mil ta väike tütreke Marie suri. Üheksa kuud hiljem seisis Georg kahe värskelt kaevatud haua kõrval, üks suur ja teine väga väike.

Hetk hiljem leidis ta end taas oma perekonna elutoast sel saatuslikul juunikuu hommikul, 14. juunil 1941. Esimene tuhm valgus piilus läbi raskete pitskardinate.

„Teie perekond saadetakse Nõukogude Liitu,” luges Vene sõjaväevormis mees valjul häälel paberilt, mida ta käes hoidis.

Georg tahtis talle näkku sülitada ja tuua isa püssi, mis oli põranda all peidus.

„Kuhu?” küsis August, Georgi isa. „Ja miks? Me pole midagi teinud.”

„Nõukogude Liitu,” vastas teine tavariietes mees, tema enda kaasmaalane.

„Aga mis saab meie majast?” küsis August.

„Te võite kaasa võtta kõik, mida suudate kanda,” vastas eestlane.

Ella, Georgi kasuema, värises nagu haavaleht. Ta kandis vaid ööriideid – nagu Georg ja Augustki –, paberist lokirullid juustes. Kiire ja vali koputus uksele ei olnud jätnud riietumiseks aega.

„Palun tooge oma naisele tekk ja äratage ülejäänud lapsed üles,” nõudis eestlane, ja August täitis ta korralduse.

Ella nuttis oma kolme poja, Aksli, Matti ja Heiki keskel ja vandus, et tema ei lähe kuhugi. Kaks meest jäid viisakaks, kinnitades neile, et kommunism on maailma parim, kõige edukam süsteem, mida kunagi on nähtud. Kui Ella rahunes, rahunes ka Georgi süda, mille valjud löögid ta kõrvus trummeldasid. See ei olnud vahistamine – neid ei pandud raudu ja mehed olid üsna viisakad. Neile lubati uut kodu ja töökohta. Järgmise tunni jooksul aitasid venelane ja eestlane neil asju pakkida, pidevalt juhendades, mida kaasa võtta.

„Toidu me anname,” kinnitasid nad iga kord, kui Ella või Georg üritasid sahvrist varusid kaasa pakkida.

Teel raudteejaama avatud veoautos istus Georg oma naabrinaise kõrval. See­järel oli Georg loomavagunis, ümbritsetud meestemassist. Mõned olid sama noored kui tema, vaevu kakskümmend, kuid mida vanemad mehed, seda mornimad olid nende näod. Raugad lamasid seina külge kinnitatud naridel, ainult nende aeglaselt pilkuvad silmad reetsid, et neis oli veel natuke elu. Naaber­vagunitest kostvad naiste ja laste karjed ja hala olid ainsad helid, mida nad kuulsid.

„Ta on nädalane – palun, palun, laske mul ta oma õe juurde jätta!” karjus üks naine üha uuesti ja uuesti keset halajate merd.

Georg vaatas põrandasse saetud auku, mis oli varustatud renniga – primitiivne tualett –, ja seejärel tõstis pilgu lae all asuva väikese trellitatud akna poole. Läbi selle särasid kuldkollased päikesekiired. Kui rong järsult nõksatas ja tasapisi liikuma hakkas, arvas ta, et hakkas lund sadama. Valgete helveste voog lendles mööda trellitatud akent. Siis tõusid vaikivad mehed üksteise järel, surusid end akna poole ja lasid tuulel kanda väikseid kirjakesi, mida nad olid varrukates peitnud.

Kujutluspildid ees ootavast elust kadusid ning terav, õõnestav valu hakkas tema sisikonda torkima. See on vaid ajutine, me saame peagi koju tagasi, kinnitas Georg endale.

Ta kordas seda mantrat järgmise nelja nädala jooksul, kui rong veeres sügavamale Venemaale. Ta kordas seda, kui raugad tema kõrval hingamise lõpetasid, kui venelased lõpetasid tasuta leiva jagamise ja kui toitu võis näha peamiselt unes. Ta värises, nähes suuri linnu, kus aeglaselt liikuvad inimesed värvitutes räbalates tuigerdasid kummituslike hoonete vahel, näod kahvatud ja mornid. Ja kui ta nägi määrdunud ja paljaid lapsi rongi kõrval jooksmas, et noppida üles mädanenud toidujäätmeid, mida küüditatud olid akendest välja visanud, ja nende üle kaklemas, muutus valu tema sees talumatuks.

„Me oleme jõuludeks kodus tagasi,” ütles ta mehele enda kõrval või ise­endale – ta ei teadnud täpselt, kellele.

Ta ei teadnud siis seda, aga tol säraval juunikuu hommikul, kui ta nägi oma isa teise loomavagunisse astumas, tähistas see nende viimast hüvastijättu. August, sotsialistliku riigi vaenlane, hukati kümme kuud pärast saabumist Sevurallagi vangilaagrisse Sverdlovski oblastis Siberis. Ta lasti maha ja lamas ilma kirstu ja riieteta ühishauas koos teiste politseinike, poliitikute, ministrite, kohtunike, linna­peade ja munitsipaalametnikega. Kui Georg oleks teadnud, mis veel ees ootab, oleks ta jooksnud, isegi kui see tähendas, et ta oleks kohe sealsamas maha lastud.

Halamine vaibus ja ta muutus taas poisikeseks, kes vaatas pilvi keset lainetavat kuldset merd, keset küpsevat nisupõldu. Kui püsti tõuseks ja koju jookseks, ootaks laual värske rabarberikook. Õde Marie oleks laua all, mängiks nukuga. Pilvede valged tupsud, mis meenutasid koeri ja linde, hajusid, kui kõhus näriv valu tugevnes ja veel üks mälestuse vari pead tõstis.

Nälg, see on näljavalu, mõtles ta ja pomises siis: „Mul on vaja päris toitu, Udo. Ma ei pea enam kaua saepurul vastu.” Nii nimetasid nad leiba, mille sisse oli segatud saepuru ja jahvatatud sammalt, et selle kogust suurendada.

„Meil kõigil on vaja,” vastas Udo, pistes korvi peotäie rohelist sammalt. Ta oli õlgkollaste juustega ja Georgist kümme aastat noorem, kuid sissevajunud põskede ja aukus silmadega nägi ta välja vähemalt kümme aastat vanem. Georg oli temaga kohtunud mõni kuu tagasi metsas, kus ta kogus lõkke jaoks oksi, et tähistada oma kolmandat GULAG-i tööorjusest vabanemise kuud.

„Tulid üksi?” oli Udo talt küsinud.

„Ma veetsin kümme aastat taigas puid langetades,” oli Georg vastanud.

„Aga mitte kunagi üksi, ega ju? Nii saab surma. Nii suri üks külanaine eelmisel kuul – kohtas näljaseid hunte.”

Sellest päevast alates käisid nad sügavamates metsasoppides alati koos.

„Jõgi on jää alt vabanenud,” ütles Georg, vaadates hõbedast jõeriba, mis säras kuuskede roheliste õlgade vahel. „Mul on kirves.”

„Ja mul on köis,” vastas Udo, aimates juba Georgi plaani.

Nad ehitasid parve, mis oli kahe jaoks piisavalt tugev, ja lasid siis veel end ­Parbigi jõge mööda allavoolu kanda, silmad teraselt jälgimas kõike nende ümber.

„Mu kolm õde on seal,” katkestas Udo nende pika vaikuse.

„Kus?” küsis Georg.

„Seal,” osutas Udo lagendikule tumedate puude vahel. Kümned rivis mullakuhjad paistsid koltunud rohu seest. „Nälg võttis nad ükshaaval esimesel talvel. Mu ema on ka seal. Ühel ööl tõusis ta üles, ohkas, ja oligi kõik. Ta oli selleks ajaks aasta otsa puid langetanud. Miks määravad Vene ametnikud mitme lapsega naisi just metsaraietöödele, mitte kolhoosi?”

Georg oli kolhoosidest piisavalt palju kuulnud.

„Sest seal nad ei sureks nälga,” vastas Georg.

„Aga miks nad meid nii väga vihkavad?”

„Kui sa poleks kunagi näinud midagi muud peale selle neetud maa, kas sa siis teaksid, mis on kaastunne? Halastus?”

„Mu õed olid üks kahe-, teine nelja- ja kolmas seitsmeaastane. Kuidas nemad siis olid selle ära teeninud?”

„Kogu nende süü oli see, et nad olemas olid,” vastas Georg, korrates süngeid sõnu, mida ta oli kuulnud nii paljudelt meestelt GULAG-is vastuseks samale küsimusele. „Mu vend…” lausus Georg aeglaselt. „Ta ei suutnud enam nälga taluda. Ta põgenes Eestisse tagasi. Ma ei tea, kas ta jõudis kohale, kas ta on ikka veel elus. Aga ma näen tast und, et ta on kodus, sööb sooja rukkileiba pehme või ja pöidlapaksuste singiviiludega.”

Järgmised kaks tundi triivisid nad vaikuses, kõhud korisemas nagu kevadised konnad.

„Kas näed?” küsis Udo, tõustes äkitselt parvel püsti.

„Istu maha,” käskis Georg. „Ma näen. Peame olema kiired. Peame olema vaiksed.”

Georg ronis parvelt neljakäpakil kaldale. Ta hiilis ühe põõsa varjust teise. Enne kui lambad märgata jõudsid, hüppas Georg ühele turja. Ülejäänud kari põgenes määgides. Tema nõtked käed haarasid lambast kinni ja tirisid selle jõekaldale. Lammas rabeles ja määgis metsikult.

„Tee ta vagaseks,” sosistas Udo. „Kiiresti, muidu nad kuulevad.”

Georg haaras looma kaelast ja väänas, kuid lammas jätkas määgimist. Ta väänas seda uuesti ja uuesti, tundes kõhus põlevat tuld ja suhu kogunevat sülge. Lõpuks määgimine lakkas, lamba pea kukkus murule ja veeres mööda kallakut alla. Ta viskas lõtvunud keha parvele ja haaras pilliroos lebava pea.

Tunni aja pärast, mil nad olid vastu voolu parvetanud, ei suutnud Udo enam oodata. Nad kinnitasid parve puu külge ja süütasid väikese lõkke. Mõne minuti pärast rebisid nad korjuselt lihatükke, torkasid need oksa otsa ja lasid neil leekide kohal säriseda.

„Ma sõin liha viimati kaks sügist tagasi, kui Ivani vana tööhobune suri,” ütles Udo, pühkides suu käeseljaga kuivaks.

Georg vaatas, kuidas leegid noolisid lambaliha tükke. Millal tema viimati liha sõi? Kümme aastat tagasi? Alati oli toiduks see maitsetu leib või kartulid – kui ta oli hästi töötanud ja täitnud GULAG-is oma metsaraienormi. Nüüd, kui ta oli vaba mees, oli tema tavaliseks kõhutäieks uni.

Hetk hiljem haarasid nad mõlemad oma oksavardad.

„Aeglasemalt, Udo!” hoiatas Georg. „Ära kugista, muidu jääd haigeks.” Ta üritas liha tema käest ära kiskuda.

Udo urises ja tõmbus eemale, kuid kugistas liha edasi nagu näljane hunt.

Georg seevastu võttis väikseid suutäisi ja lõpetas söömise juba siis, kui ta sisikond ikka veel korises. Näljavalu oli ta vana tuttav. Georg ärkas järgmisel päeval, et koos korjusega tagasi parvetada, kuid Udo ei ärganud enam kunagi.

Georg kraapis paljaste kätega külma maad ja mattis Udo madalasse hauda. Isegi kui Udo oleks surnud külas, teadis Georg, poleks peale tema kedagi teist matustel olnud. Miks inimesed varem nutsid ja palvetasid haua juures? Ta ei suutnud enam meenutada. Ta mäletas ainult, et see oli kunagi inimestel kombeks. Ta pesi käed jões puhtaks ja arvutas, mitu kuud ta nüüd elada saab, nüüd, kui kogu lammas kuulub talle.

Siis võttis Georgi ärkveloleku-unenägu teistsuguse varjundi. Ta nägi asju, mis olid alles ees. Ta nägi ennast rongist väljumas Tapal, oma kodulinnas. Ta nägi kastan­pruunide juustega naist, merehallide silmadega tüdrukut ja kuldseid põlde, mida kündsid hobused, mitte lehmad või härjad nagu Siberis – nii kündsid ainult kõige vaesemad talupojad. Ta nägi rahvarohkeid tänavaid: viisakas ülikonnas mehi, suvekleidis naisi – nagu tema nooruses, mitte neid kõhnu, mustas ja hallis, räbalates inimesi, keda ta oli näinud Venemaa piirist kuni Leningradi ja Siberini.

„Ma ei sure siin,” pomises Georg, „kus iganes mujal, aga mitte Siberis. Ma võtan naise ja mu elu on täis värve.”

Georg keeras end kõhuli, sirutas käed välja, klammerdus maasse ja hakkas roomama. Üks vaevaline käetõmme korraga. Ta liikus nagu tigu. Loojuva päikese puna vajus silmapiiri taha, valgus muutus halliks ja varjud kasvasid. Ta aina roomas, tundetud sõrmed ja jalad mudased. Vahetult enne, kui pimedus maailma kattis, jõudis ta üksildase majani metsas. Uksele ilmus vanaeit, pearätt lõua alla seotud, nägu sügavalt kortsus.

„Mida sa tahad?” nõudis eit, tema kokkutõmbunud huuled liikusid, nagu näriks ta midagi.

„Mu kõht…” oigas Georg. „Palun… mul pole kuhugi mujale minna…”

„Ma ei saa sind aidata,” vastas vanamutt ja tahtis ust sulgeda.

„See poiss on suremas,” kostis hääl majast. Mehe hääl. „Kust iganes ta tuli, sinna ta tagasi ei jõua.”

„Mhh,” urises eit, „mul on lehm lüpsta, kartulid koorida, sealiha soolata…”

„Võta poiss. Mina hoolitsen ülejäänu eest.” Uks avanes kriuksatusega.

Georg tõstis korraks oma raskeid laugusid ja vaatas vanale mehele otsa.

Mehel oli pikk valge habe, vanadusest aukus ja udused silmad, kuid sama leek säras ta silmis mis Georgilgi. Elujanu.

Eit mõtles hetkeks vanamehe sõnade üle, siis urises Georgile: „Tule.”

Georg tõusis käsivarte toel püsti ja tõmbas end edasi. Hetk hiljem haaras vanamutt tal kaenla alt kinni ja hakkas teda lohistama. Ta liikus plikaliku väledusega. Siis haaras vana mees Georgil pahkluudest ja ta jalad tõusid õhku. Georg oigas, teadmata, mis teda rohkem vaevas, kas kõht, selg või jäsemed.

Vanapaar kandis ta väikesesse hurtsikusse – sauna, mis asus peamaja kõrval –, ja pani ta pikale puupingile. Kui nad olid ta lahti riietanud, lasi Georg silmadel kinni vajuda.

Hetk hiljem tungis talle ninna kibe suitsulõhn ja puidu magus hõng. Siis hakkas kuumus tema külmunud jäsemeid silitama. Ta vajus teadvuse ja teadvusetuse vahelisse olekusse, kuuldes, kuidas eit tema ümber askeldas. Ta ärkas selle peale, et miski näpistas ta kõhtu. Silmi avades nägi ta oma kõhul klaaskuppu, mis imes tema naba enda sisse. Vanamutt küürutas ta kohal ja pani midagi ümmargust ja külma talle kõrvaauku, need olid nagu marmorkuulid.

Georg tõstis käe, et neid puudutada, kuid vanaeit lõi käe eemale.

„Marjad,” pomises naine.

Eit hakkas Georgi lohku vajunud kõhtu mudima ja teda läbistasid kuumad valusähvatused. Juba tema nimetu haigus oli täielik piin, kuid see, mida vana naine temaga tegi, paiskas ta valust minestusse ja siis jälle ärkvele. Ta oigas, kuid ei palunud, et naine lõpetaks. Talle tundus, et haigus on nagu kaan, kes oli end ta külge pookinud ja keda nõid püüdis nüüd lahti tirida.

Klaaskupp hüppas kõva pauguga õhku ja kolksatas põrandale. Kogu põletav valu oleks justkui olnud Georgist välja imetud. Ta kargas püsti, pea järsku selge ja kaine.

„Kolm aastat ei tohi sa raskeid asju tõsta,” ütles eit. „Kui tõstad, rikud kõik, mida ma tegin.”

Georg vaatas ta vesistesse hallidesse silmadesse. „Ma olen… ma olen terve,” pomises ta uskmatult. „Nõid, mis sa minuga tegid?”

„Nõid?” küsis vana naine vihaselt. „Nõid? Ma ei ole mingi nõid. Ma ei teinud muud, kui järgisin oma vanavanaema õpetust.” Ta hoidis käes koltunud raamatut, mis sisaldas kirillitsakirjas iidseid Hiina meditsiini tarkusi.

Georg ei teadnud seda siis veel, kuid tol päeval polnud ta teel ainult Siberi nõia juurde, ta oli ka teel kodumaale, Eestisse. Ta sai tagasi kõige tähtsama: tervise. Järgmised viis aastat külastas ta nõida regulaarselt, pakkudes talle ainust, mis tal oli – oma jõudu puude lõhkumiseks, katuse parandamiseks ja maa kündmiseks, et kasvatada kartuleid, mis neid elus hoidsid.

25. jaanuaril 1958 lõppesid seitseteist ootuse ja lootuse aastat – Georg sai loa Eestisse naasta. Seal kohtas ta naist, kellel olid kastanpruunid juuksed, ja see naine sünnitas talle tütre, kellel olid merehallid silmad. Ta nägi, kuidas tema tütar kasvas suureks, kuidas tema enda vuntsid muutusid hallimaks ja kuidas tema lapselapsed lõpetasid keskkooli ja ülikooli. Üheksakümne üheksa aastasena, olles näinud palju enamat, kui ta kunagi oli julgenud unistada, suudles ta naist enne magamaminekut ja sulges viimast korda silmad.