Marin Laak: „Piirid ja sillad. Artikleid kriitikast ja diasporaast”.
EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 11.
Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2024. 342 lk.
Lubatagu sissejuhatuseks pihtida kimbatust, mis mind tabas pärast kergemeelselt antud lubadust arvustada Marin Laagi artiklikogumikku. Esiteks oleme Mariniga kursusekaaslased ja sõbrad umbes 1985. aastast ja hilisemad kolleegid, ajanud eesti kirjanduse väljal tihti sama asja. Teiseks on mulle kingitud raamatus pidulik pühendus, mis nagu ei lubaks hobuse suhu vaadata. Viimaks on mulle ka kombekohaselt viidatud ja vähemalt ühes artiklis ka tänu avaldatud. Kimbatusest üle saamiseks tarvitses aga mõelda oma positsioonile, mis asub kuskil kõrvalisel alal, väljaspool kammitsevaid teadusbürokraatlikke ja välishindajaid nõudvaid ettekirjutusi, millest humanitaarias on tekkinud paksu pahandust. Kui ilukirjanduse arvustuste puhul on kerged tulema etteheited sõbrameheliku õlalepatsutamise eest, siis kirjandusteaduses peaks kriitiline kollegiaalsus olema lubatud ja isegi soositud. Kraad või selle puudumine pole kuigivõrd oluline ja pealegi kuuldub kangema kraadiga kirjandusteadlaste leerist alailma hädaldamist, et lugeda ja arvustada ei jõua, sest tuleb palehigis teha projektipõhist teadust ning teenida punkte rahvusvahelistes, kuid eesti rahvusteadvusele vähese mõjuga väljaannetes.
Niisiis – kui raamat või toimetaja seda nõuab, siis punane pliiats pihku, teadmisega, et kriitikast võib olla kasu ka arvustatava teose autoril. Pidulikkusest antud juhul aga ei pääse, sest nagu autor saatesõnas ka rõhutab, on tegemist omamoodi tööjuubeliga: kaante vahele on koondatud valik kolmekümne aasta (1994–2024) jooksul kirjutatud artiklitest, mille puhul ajaproovile vastupidavus peaks olema garanteeritud ning Eesti Kultuurkapitali esseistikapreemiale nomineerumine on seega õigustatud. Ka kogumiku koostamine on looming, uue teose kui terviku loomine, sestap ei maksa, nagu lühiproosagi puhul, ajada iga tüki esmatrüki ilmumise jälgi. „Piirid ja sillad” sisaldab ilmumisandmeid isegi kahes kohas – raamatu lõpus ja iga artikli lõpus, kus leidub ka märkus: „Esmakujul ilmunud.” Saatesõnas öeldakse, et „[a]rtikleid ei ole võrreldes esmailmunud kujuga ümber sõnastatud, kuigi kiusatus on olnud suur” (lk 10). Viimasel juhul võib tekkida küsimus, kas esmatrükist möödunud aastakümnete jooksul ei ole käsitletud temaatikasse lisandunud uut teadmist, mis olnuks nüüd otstarbekas kas või joonealuses lagedale tuua. Vähemalt ühel kohal mul küsimus ka tekkis, kui artiklis „Johannes Barbaruse aeg” (esmatrükk 2002) lugesin väidet, nagu poleks Tiit Hennoste oma Vikerkaares ilmunud modernismihüpetes futurismi ja ekspressionismi loengus Barbarust maininudki. Ei vaidle ega lehitse vana ajakirjanumbrit, kuid näiteks Hennoste 2016. aastal ilmunud monograafias „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole. I” on Barbarus olulisel kohal. Aga ma tean omast käest, kui ajamahukas võib olla selline täiendamine, olgu siis pealegi tekstid esmailmumise ehedal kujul koos toimetaja väheste kohendustega.
Kui Marin Laagi peamised uurimisteemad on olnud kirjanduskriitika ajalugu ja retseptsioon, diasporaa, „Kalevipoeg” ja digihumanitaaria, siis viimased kaks teemat on kogumikust põhjendatult välja jäänud. Digihumanitaaria on omaette ja eksperimentaalne, tehniline teema ning „Kalevipojast” on Laagil teoksil Postimehe fondi toel valmiv monograafia. Kogumiku artiklid on jagatud kolme tsüklisse, mille sees järgitakse kronoloogiat. Kriitika ajaloo käsitlejana tsüklis „Kriitika kirjandusloo piiridel” paistab Laagi puhul silma Rein Veidemanni kui olulise mentori roll. Need on enamasti varasemad, üksikasjalikud ja tihedad artiklid. Teine tsükkel „Kirjanduslik diasporaa” toob kõige rohkem esile uut teavet, kusjuures erilist tunnustust väärib Laak Austraalia eesti diasporaa kui meile kaugeima ja selles mõttes ka eksootilise materjali kriitilise uurimise ja publitseerimise eest. Laagi oluliseks teeneks on ju Gunnar Neeme Austraalias loodud „Kalevipoja” illustratsioonide ja Triinu Kartuse Tasmaanias loodud ingliskeelse tõlke kodumaale toomine ja trükki toimetamine (esmatrükk 2011). Austraalia eesti diasporaale on raamatus pühendatud kolm publikatsiooni. Ühe omaenese hoogsa vääritimõistmise tõttu tahaksin aga just siin tõsta esile ka raamatut ilmestavaid väga hea kvaliteediga fotosid ja Kalle Mülleri kujundustööd: nimelt tundus lk 178 foto pealiskaudsel nägemisel mulle, et tegemist on kartulivõtuga Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi Kirjandusmuuseumi Gustav Wulff-Õie Nüpli talus Otepää lähedal, kus muuseumi töötajad said nõukogude ajal väheke põldu harida – kuid tegemist on hoopis kartulipanekuga Kaja talus Tasmaanias!
Lugesin just seda tsüklit suurima huvi ja äratundmisega. Osalt arendab Laak siin edasi ka Sirje Oleski käsitletud teemasid Ivar Ivaskist ning kodu- ja pagulaskirjanduse kahekõnest, kuid Eesti Kirjanike Kooperatiivi (EKK) ajaloo alal on Laak läinud tänuväärselt süvitsi edasi siinkirjutaja monograafilisest ülevaatest („Tiibhobu märgi all”, 2002) ja avaldanud ajakirjas Tuna mitu kommenteeritud arhiivipõhist publikatsiooni. Paraku just nende puhul haarab käsi esmatrüki perra, sest saatesõnast üksi jääb nagu väheks – tahaks enamat! Ühes EKK kohta avaldatud arvandmes tajun pisikest ebakõla, näiteks lk 156, kus on EKK kirjastusel ilmunud nimetuste arvuks pakutud 412 kirjet 78 eesti autorilt, ent järgmine lause teatab, et „[a]rhiivi andmetel laekus käsikirju EKK kirjastusse 354, kokku 163 autorilt” (lk 156). Küllap on sellele mingi lihtne seletus, viimane arv näitab kas käsikirjade hulka või siis registreeritud laekumisi, mille sekka ei pruugi kuuluda näiteks Ants Orase tõlked, koguteosed „Meie maa” ja veel mõned tellimustööd. Väike märkus ka: kui „Meie maa” on pealkirjana antud jutumärkides, siis peaks olema jutumärkides ka „Universitas Tartuensis”. Leonid Treti käsikirjaga seoses leiab märkimist ka mu pahategu, kui 1998. aastal Tammsaare juubeli puhul paiskasin halba aimamata Postimehesse trükki ühe August Gailiti kirja ilma vajalike kommentaarideta. Kahetseda siiski ei mõista, sest ega üks klassik teisele liiga teha suutnud.
Mõned artiklid ajendavad mitte niivõrd kriitikat, kuivõrd edasi mõtlema ja pärima. Näiteks avarduks käsitlus „Kirjanduslikest kontaktidest läbi raudse eesriide” (2014) ehk kahe Eesti kahekõnest rohkem, kui ilukirjanduse kõrval ka muud Loomingus ja mujal ilmunud napid „nupud” üles otsida. Teateid pagulaskirjandusest ilmus ka Loomingu ringvaate rubriigis ja enamasti olid need anonüümsed. Kes iganes neid koostas, polegi oluline, aga võib ette kujutada, kuidas erinevates ringkondades erineva meelsusega lugejad võtsid teatavaks näiteks sellise refereeringu, kindla peale kahe kuusnurkse templiga ja seetõttu tavakodanikule kättesaamatust pagulasväljaandest, milleks oli Rootsis ilmunud ajaleht Uus Eesti: „„Mana” looja ja endine peatoimetaja arst Ivar Grünthal on ka kõvasti okupeeritud kodumaa poole sihtinud. Teda külastas siin punaluulur Uno Laht ja Ivar Grünthalil oli kavatsus sõita suvepuhkusele Uno Lahe juurde okupeeritud Eestisse. Arstist luuletaja perekonnaliikmete survel on aga see sõit ära jäänud.”[1] Selline teade võis ju tekitada elevust küll, kui informatsioon vabalt läbi raudse eesriide ei voolanud. Lisada tuleks, et samal ajal oli Grünthal Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse sotsiaalminister (1964–1971) ja unistas ka oma luulekogu avaldamisest kodumaal; tutvustusi Grünthali loomingu kohta avaldas ka Kodumaa.
Artiklis „Laulu algus eesti kirjanduse sillal” (2016) on tehtud oletusi kahe Eesti kahekõne alguse kohta. Kodu- ja pagulaseestlaste suhtlemise algus, läbi raudeesriide imbunud varajased teated vastastikuse käekäigu kohta on haruldased ja ebamäärased, seetõttu on äärmiselt huvitav lk 245 joonealusesse surutud perekondlik teade Arno Vihalemma ja tema ema Anna Kochi vahel aastail 1946–1948 toimunud ja justkui igati legaalsest suhtlusest telegraafi teel. Kui kirju kontrolliti, siis telegramm läks otse ja operatiivselt, sõnumit siiski mingil kombel varjati. Ühe hea näite varajase luulekontakti kohta, mis trükki jõudis küll alles kaks aastat pärast Laagi artiklit (vastavalt 2016, 2018) tahaksin küll lisada. 1958. aastal saatis Arvo Mägi Stockholmist oma noorele sugulasele Jaan Kaplinskile kirja sees paar ajakirjast Tulimuld välja rebitud lehte Karl Ristikivi tsükliga „Maa ja rahvas” ning samal aastal kirjutas Kaplinski oma „Valgusepühad”, mille käsikiri jõudis peatselt ka Rootsi ja Ameerikasse. Kaplinskil endal oli see kaduma läinud, säilinud aga Ristikivil ja Hellar Grabbil.
Millest ja kuidas kodumaal pagulaste kohta kirjutati, see on varjunditega küsimus. Kui ausalt kirjutada ei saanud, sai kavalalt, aga mitte pahatahtlikult. Teated pagulaste töödest või kas või elumärgid jõudsid nii kodumaale, kui kirjad ei jõudnud. Niisama ei saanud tark pagulane kiita kodueestlast, kelle loomingust ta varjatud sõnumi leidis, sest see võis tuua pahandusi kirjanikule, kelle kavalust võrgust läbi pugemiseks toimetaja või tsensor polnud märganud. On igati mõistetav August Gailiti inimlik tõdemus kirjas Valev Uibopuule 25. aprillil 1954: „Kui oleksime ise seal ja peaksime kirjutama, jumal teab missuguseid ridu me oleksime paberile paisanud.”[2] See oli veel sel ajal, kui kodumaa ajakirjanduses nimetati pagulasi kõige vängemate stalinistlike sõnadega.
Samas artiklis on pikemalt jutuks ka Hermelini / Endel Nirgi värssparoodia „Porikuu sonaat”, mille tekkemotiivide kohta on tehtud mitmeid oletusi. Vestlustes Endel Nirgiga me seda teemat otseselt ei puudutanud, kuid mulle on jäänud mulje, et Saksa mundrit kandnud ja eluaeg parteituks jäänud autor oli ka ise oma teksti mõjust ja tagajärgedest ehmunud. Peeter Oleski arvates võis ta selle tekstiga „osta” endale teatud vabadust, sealhulgas ka vabaneda julgeolekuorganite värbamiskatsetest.[3]
Artikkel „Kaks ja ainuke. Pagulaskirjanduse jälgi Loomingu veergudel 1956–1987” ilmus samaaegselt nii Loomingus (2024, nr 10) kui ka kogumikus. Ajakirjas ilmunud versioonis on muuseas parandatud lk 295 leiduv vääritimõistmise võimalus, nagu olnuks Annus Rävälä nime all Rootsis luuletusi avaldanud Helmut Tarand pagulane. Huvitava ja teemakohase seigana võiks veel lisada, et 1971. aasta 10. Loomingus ilmus Tarandi retsensioon omal ajal paadipõgenikuna Rootsi jõudnud Elmar Õuna Eestis ilmunud romaanile „Männid ja suits”. Mingil moel Rootsis oma tõrjutust tajunud ühekäeline mees Elmar Õun käis tihti kodumaal ja tinutas siin alkohoolikust lastekirjaniku Arnold Tulikuga, kes muu hulgas vorpis VEKSA tellimusel ajalehele Kodumaa tarvilikke tekste. Aga tõenäoliselt esimene pagulasliteraat, keda Looming avaldas õige nime all, oli Fanny de Sivers, kelle „Reis ja imaginaire” ilmus 1983. aasta novembris. Sellise nimega autorit ei osanud Glavlit pidada eesti pagulaseks.
Mõned märkused muidu pilkupüüdva raamatu kohta olgu siiski lubatud. Paaril korral tundub joonealune või viide allikale tarbetu või liigne, näiteks milleks viitab autor oma varasemale publikatsioonile üksnes selle kinnituseks, et Semper ja Barbarus kuulusid Siuru rühmitusse (lk 139)? Ka täpsuse ja põhjalikkuse ülim taotlus võib genereerida viga: kui lk 253 on mainitud ENSV Kirjanike Liitu 1960. aasta lõpus, siis miks lisada sulgudesse liidu aadress Harju 1, kui see maja valmis alles detsembris 1962 ja liidu käsutuses olid tollal ruumid Toompeal majas Kohtu 3. Lk 152 on Katrin Raid muutunud Kaarin Raidiks, kuid isikunimede registris on nimekuju õige. Ilmselt küljenduslik näpukas on juhtunud lk 295, mille päises asetsevat teksti „Koolitee algus ja ülikooliaastad Tartus” ei oska küll kuidagi teisiti põhjendada kui pärinemisega eelmise küljendatud raamatu maketist.
Kogumiku kolmas tsükkel sisaldab kolm arvustust: Emil Tode „Piiririigist”, Jüri Talveti „Unest, lumest” ja Katrina Kalda originaalis prantsuse keeles ilmunud „Jumalate aritmeetikast” (tlk Anti Saar). Arvustusi on Laak kirjutanud kaugelt rohkem, ent siinne napp valik on kõnekas. Kui raamatu alguses on artiklid rohkem tülidest koduses konnatiigis ja sisemaisest kriitikast, siis need kolm arvustust kõnelevad igaüks erineval moel eesti päritolu autori maailmakogemusest või eesti kirjanduse tungist uude ja uljasse, avaramasse ilma. Ka Marin Laak on vahendanud oma artiklite ja esinemistega rahvusvahelistel konverentsidel kultuuriteadmust laiemalt kui vaid kodumaisel eesti kirjanduse skeenel.
[1] Tormid tindipotis. Looming 1969, nr 3, lk 476.
[2] A. Gailit, Kirjad Eesti Kirjanike Kooperatiivile. Litteraria. Eesti kirjandusloo allikmaterjale 15. Tartu, 1999, lk 80.
[3] P. Olesk, Endel Nirki meeles pidades. Rmt: P. Olesk, Inimestest ja raamatutest. Koost. J. Kronberg ja S. Olesk. Eesti mõttelugu 183. Tartu, 2025, lk 193.
Lisa kommentaar