Foto: Karoliina Kagovere

Heidad voodile pikali,
    seista enam ei jaksa.
Annad igatsusele voli,
    valetada enam ei jaksa.

 

Võõras keel jõuab kohale,
     tõlkida enam ei jaksa.
Lased valguse endasse,
     hämarust enam ei jaksa.
Lased helid endasse,
     vaikust enam ei jaksa.

 

Lähed riietega vette,
     vahetada enam ei jaksa.
Lased elust lahti,
     hoida enam ei jaksa.

 

 

Rohkem Kätlin Kaldmaa luulet Loomingus nr 7.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Kirjanik loeb. Gert Kiiler

Seda juttu, et inimesele meeldib läbi elu see muusika, mis teda teismelisena kütkestas, olen ma palju kuulnud. Palju vähem olen kuulnud sama öeldavat raamatute kohta. Vähemalt mina pole tähele pannud.…

Arvoga läbi unemaastike

„Sa tunned Arvo Valtonit, palun tee mind temaga tuttavaks,” lunis noor poetess ajakirja Noorus kuulsas Kabli laagris. „Me oleme põgusalt kohtunud, ega ta vist mind ei mäleta,” jätkas ta.
Olime hommikusel…
Looming