Foto: Karoliina Kagovere

Heidad voodile pikali,
    seista enam ei jaksa.
Annad igatsusele voli,
    valetada enam ei jaksa.

 

Võõras keel jõuab kohale,
     tõlkida enam ei jaksa.
Lased valguse endasse,
     hämarust enam ei jaksa.
Lased helid endasse,
     vaikust enam ei jaksa.

 

Lähed riietega vette,
     vahetada enam ei jaksa.
Lased elust lahti,
     hoida enam ei jaksa.

 

 

Rohkem Kätlin Kaldmaa luulet Loomingus nr 7.


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Ühe naise harali märkmed eelmise aasta luulest

Siin sain endale nime. Tallinnas. Äärelinnas. Augustis.
Mind hakati hüüdma.
Hiljem selgus, et luuletajaks.
(Kaarel B. Väljamäe)
Armastan kõiki, kes luuletavad! Sest luuletamine on täiesti mõttetu ja tobe tegevus. Mõtle, inimene ärkab, ja kuskil…

Kirjanik loeb. Janika Läänemets

Alljärgnev on valik raamatutest, mis on aja jooksul mu lugemislaualt läbi käinud. Olen need kombekalt tähestiku järjekorda seadnud, aga väikese krutskina lubanud endal iga tähte vaid ühe korra kasutada. Ehkki…

Mõtlemise mõnu, tundmise ilu, leplikkuse filosoofia

Aare Pilve 2017. aastal ilmunud raamatus „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007–2015)” on mitmeid-mitmeid eluliselt tähtsaid tekste. Sõpru ja elukaaslasi.
Kaks samale, 106. leheküljele paigutatud teksti on raamatu ilmumisest…
Looming