Riisipuder veega, kuivikud ja juudi tee. Ta oli eelmisel esmaspäeval ikkagi jõudnud perearsti vastuvõtule, sinised nitriilkindad villaste all käes ja Covidi-aegne mask sahtlist välja otsitud. Oli üsna raske arstikeskuse koridoris toolil püsida. Pea käis ringi ja maski vahelt ei tulnud kopsudesse piisavalt õhku. Vene vanaproua tema kõrvaltoolil oli jätnud nina maski alt välja. Mõistlik tegu. Tuli teha samuti, ja hakkaski palju kergem. Korpulentne ukrainlannast perearst naeratas joviaalselt: no ongi praegu kõhunakkuste hooaeg, igalt poolt võisite saada, proua. Bussist või oma toidupoest. Jah, need kapslid sobisid, mis ta apteegist oli ostnud. Ta oli siis tigedalt mõelnud, et need ei olnud ju mitte see, mida pereõde oli telefonis soovitanud, vaid üks teine, hoopis tõhusam. Aga perearstiga ei tasunud vaielda. Selveri apteeker oli neid kapsleid soovitanud ja veel mingeid märksa kallimaid probiootikume kui nende kodus igaks juhuks sahtlis seisnud karbike. Igatahes tasus perearst alati viisakalt ära kuulata ja kaasa noogutada. Vähemalt dieedi asjus. Suhteid tuli hoida ja küllap arst teadis siiski midagi enamat kui tema enda internetist loetud tarkused. Riisipuder veega, täpselt nagu internetis oli kirjutatud. Ja siis see seni tundmatu uus mõiste: juudi tee. Arst oli itsitanud ja talle omamehelikult õlale patsutanud: Еврейский чай. Millestki sellisest polnud kusagil midagi kirjutatud, pidi olema väga lahja läbipaistev tee. See oli ilmne vihje juutide kokkuhoidlikkusele. Ehk pisut antisemiitliku maiguga. Niisugune müüt neist ju oli. Ihned juudid. Seda oli ebameeldiv ja isegi kuidagi pisut solvav meenutada. Ema ja vanaema ei olnud oma rahvusest kunagi mingit erilist numbrit teinud. Ja ega siin Eestis olnudki keegi vähemalt tema puhul juudikaarti lauale löönud. Seda tehakse vist veel praegugi rohkem Venemaal. Kuigi, kui meelde tuletada, siis lapsepõlves vanavanematega Tartust Elvasse sõidul ütles küll mõni tuubil täis rongivagunis õhupuuduses vaevlev tädi, et pole midagi hingata, rong on puupüsti juute täis. Eks neid mingil ajal tuli tõesti üksjagu Moskvast ja Leningradist Elvasse suvitama. Vanad inimesed lapselastega. Istusid Verevi järve rannal päevavarjude all ja kõndisid Elva turul, õnnelik nägu peas. Maitsesid kõike ja ostsid ka parasjagu. Noored olid sõitnud Musta mere äärde kuuma õhuga kuurortidesse. Niimoodi nad rääkisid. Ja kaheksakümnendate algul, siis sõitsid peaaegu kõik ema sugulased mingil lühikesel ajavahemikul Iisraeli ja enamasti sealt edasi kuhugi Ameerikasse või jäid hoopis Saksamaale. Ta mäletas, kuidas ema õde oli enne oma perekonna ärasõitu võidukalt hõisanud: „Nüüd sõidame meie!” Ta oli olnud aastaid kiivas ja teinud ema välismaareiside kohta poolpõlglikke vihjeid. Ema oli käinud lausa paar korda Ida-Saksamaal, korra Tšehhoslovakkias, Poolas ja Soomes. Küllap olid need reisid siis sel ajal tundunud erandliku eesõigusena. Üks eriti punane oss oma naisega oli neil isegi paaril korral külas käinud ja saatnud siis Eestisse jõuludeks odavaid köögiriistu ning vahukooretugevdajat. Olid vanematega Sotšis suvitades tuttavaks saanud. Tädi ja tädimeest ei olnud millegipärast välismaareisidele lubatud. Aga need ukrainlased, neil oli vist oma juutidega vanast ajast peale mingi kana kitkuda. Babel on kirjutanud kodusõjaaegsetest pogrommidest üsna mahlakaid õudusi. Ta mõtles järsku, et nüüd, kus venelaste ja ukrainlaste sõda kuidagi lõppeda ei taha, oleks neid Babeli lugusid vist poliitiliselt ebakorrektne meenutada. Aga ikkagi, juudi tee… Ta tundis kodu poole sõites end järsku märksa paremini. Nüüd tuli teha vahepeatus apteegis. Seda paremat probiootikumi oli nüüd vaja varuda ka mehele. Olevat peaaegu ainus, mis tegelikult ka aitab.

Nagu ta oligi arvanud, läks mehel kõik märksa raskemini. Aga apteekri soovitatud geeliga kapslid ja rohke lahja tee aitasid lõpuks ka temal haigusest üle saada. See geel pidi toimima kui püünis sooltes möllavatele toksiinidele. Karbile oligi kirjutatud võõrkeelne sõna: absorbent. Meeletu kergendus ja lootus ka tema haigus sealsamas kodus lõpetada. Äsjasest Covidi-ajast tundusid haiglad neile mõlemale ohtliku paigana. Mitu tuntud inimest oli just haiglas elu lõpetanud. Laatsaretid, kus surm inimelusid niitis. Nad olid tuletanud meelde mingeid jutte Esimese maailmasõja aegsetest koolerabarakkidest kusagil Venemaal. Ilukirjanduses oli seda koolerateemat aeg-ajalt ette tulnud. Enamik sinna barakki sattunud nakatunud mehi oli mõne päeva pärast surnud. Ja siis tähniline tüüfus. Vist midagi veelgi hullemat. Nad olid seal ju kõik ühtemoodi nälginud ning kaitsekraavide poris ja roojas külmetanud. Vaid vähesed tulid neist barakkidest eluga välja. Ja nüüd, kui kõik surmavad haigused oleksid nagu ammu minevikku pagendatud, laiutas siinsamas kõigiti kultuurses Tallinnas lausa mitu ohtlikku viirust peaaegu ühekorraga.

Ta oli peale väga rasket koroonaviiruse põdemist ja viimatist mitmendat vaktsiinisüsti mingi osa oma mälust peaaegu kaotanud. Ei suutnud tihtipeale kuidagi meenutada, mida keegi talle just hiljuti oli öelnud või mida ta ise selsamal hommikul oli teha kavatsenud. Mõtted kippusid lakkamatult mitmesse suunda uitama. Ta kirjutas päeva jooksul igasuguseid märksõnu paksu kalendermärkmikku, mida ta hoidis käekotis, kuid juba järgmisel hommikul oli suur osa neist sõnadest tähenduse kaotanud. Siiski: kanasupp kahe hüüumärgi vahel – perearst oli soovitanud teha abikaasale kanasuppi. Just, vana kooli suppi, peterselli ja porganditega korralikult läbi keedetud kanapuljongist. Pärast seda, kui riisipudruga võis juba lõpetada. Ja mitte toiduga liialdada. Ehk süüaksegi praegu liiga palju. Ta on kuulnud räägitavat omal ajal Siberisse küüditatud eestlaste ebatavaliselt kõrgest elueast. Seal oli ikkagi päriselt nälgitud isegi aastaid pärast sõda. Nad olid mehega Delfist lugenud jubedaid lugusid liigsöömise tagajärgedest. Kui toiduga liialdada, tegeleb organism vaid seedimisega. Intelligents langeb igal juhul silmanähtavalt. Lisaks vähk ja suhkruhaigus ja vistseraalne kõhurasv, millest kunagi varem polnud räägitud.

See juudi tee oli tal juba nädalaid väikese termosega kotis raamatute ja paari käsikirja vahele kiilutud. Väike, kunagi Viru keskuse raamatupoest ostetud roosa termos mahtus vanasse vormituks veninud täisnahast kotti imekombel ära. Lahja tee lonksamine kõigi muude toimetamiste vahele oli nagu mingiks väikeseks rituaaliks muutunud. Tee oli peaaegu maitsetu, kuid aitas kuidagi keskenduda ja mälulünkadest üle saada. Pealegi tuli koos termose avamisega meelde see tagantjärele üsna naljakas „juudi tee”. Ta oli veendunud, et nad olid mõlemad mehega just selle teega raskest ajast välja rabelnud. Ehk oleksid saanud hakkama ka ilma lahja teeta, aga mine tea.

Kõhus ei peaks ju olema enam mingit mikrofloorat. Ta meenutas järsku, et oli hiljuti lugenud väga huvitavat raamatut soolestikust. Kõhubakterid pidavat aju mõjutama enam, kui seni arvata osati. Raamat liikus töö juures käest kätte. Kummaline pealkiri tuli just taksos meelde, „Võluv soolestik” või midagi sellist. Isegi tundeelu pidi sõltuma soolestiku bakteritest. Seal oli seda nimetatud mikrobioomiks. Vähemalt kaks kilo baktereid iga inimese kõhus.

Ta ostab siis neid probiootikume nii palju, et jätkuks nii abikaasale kui ka nende rohusahtlisse tagavaraks. Igaks juhuks. Lausa kummaline, kui meeldivalt vabastav on end jälle tunda kui mitte just täiesti tervena, siis vähemalt mitte enam päris haigena. Ja kui vähe lähevad kõik vaimsed ambitsioonid korda siis, kui ollakse tõsiselt haige. Pea ei käi enam ringi ja ees ootab veel neli täiesti kohustustest vaba päeva. Ühtelugu meenub see juudi tee. Lenderi gümnaasiumis õppinud peenel vanaemal oli kunagi ammu väga lahja tee kohta mingi oma sõna. Ta püüab meelde tuletada, aga ei suuda esialgu kuidagi. Mälu paistab olevat haigusega ikka piinlikult vaevaliseks muutunud. See tuli nüüd apteegis järsku meelde. Vanaema on juba paarikümne aasta eest Nissi kalmistule maetud ja ta ei ole seda sõna aastaid meenutanud. Tore sõna, aga ilmselt pole tükk aega mingi kontekstiga seostunud. Aga nüüd ujus kusagilt mälu tagatoast välja: inglipiss.

Ta ei oleks tahtnud soolenakkuse üksikasju meenutada, kuid ärkas juba pikemat aega enne varahommikust õiget ärkamisaega üleni higisena ja pidi end tükk aega rahustama: see on nüüd möödas. See oli olnud midagi kujutlematut. Igatahes täiesti sobimatu kogu nende senise elukäiguga. Algas ootamatult kolmapäeva varahommikul. Tegelikult lausa vastu ööd.

Üllatavad voolmed kõhus ja esialgu üsna kerge kõhulahtisus, mis muutus mõne tunniga täiesti kontrollimatuks konvulsiivseks soolte tühjendamiseks. Ei olnud enam midagi, mis oleks võinud kehast väljuda. Vana organism tahtis kõigest, mis kõhus, võimalikult kohe vabaneda. Ta polnud midagi taolist kunagi varem kogenud. Issand, missugune nõrkus ja hirmus peavalu. Meenus vaid, et sellisel puhul tuleks kindlasti vett juua. Tugevast vastumeelsusest hoolimata. Tuli end diivanil sisse seada ja lasta abikaasal veel tunnikese magada. Teda tabab jube süütunne: tema oli ju selle koju toonud. Jube süütunne. Igatahes oli just tema selle koju toonud. Ei tea kust ometi? Tööl polnud kellelgi midagi ligilähedastki märgata ja ta oli koroonaviirusesse haigestumise järel lausa iga ukse avamise järel paaniliselt käsi pesnud. Aga viirused pidid ju kogu aeg muteeruma. Kui isegi antibiootikumid ei aita, siis käte pesemine ammugi… Ja kogu joodud vesi tuleb kohe jälle välja. Teadmine, et ees ootab veel umbes kolm päeva kannatamist, nagu internetis lubatud, ei teinud enesetunnet paremaks.

Magamistoa uks, mille taga abikaasa veel täies teadmatuses magas, oli juba paari tunni eest vaikselt suletud. Vähemalt üks mõistuspärane liigutus sel varahommikul. Tuli üles leida juba aastaid unustuses olnud veel kaheksakümnendatel pooljuhuslikult ostetud raamatud. Kui poeg oli koolilaps, oli nende lugemisest alati kasu olnud. Kahes osas „Tervise teejuht”. Ta oli need köited alumisele riiulile tagumisse ritta ära paigutanud ja koukis neid nüüd üleni võbisedes ja vaevaga põlvi painutades välja. Jah, lonkshaaval tuli juua. Ilmselt mingi viiruslik nakkus. Seda on nimetatud eufemistlikult kõhugripiks. Ta oli millestki taolisest kolleegide käest kuulnud. Keegi muidugi ei kirjeldanud oma haiguse kulgu eriti täpselt, see oleks isegi kõige vabameelsemas seltskonnas liiga piinlik tundunud. Aga ilmaasjata. Miks peaks peetama südamepuudulikkust peenemaks haiguseks kui ägedat kõhulahtisust ja oksendamist? Mees oli teda lohutada püüdnud ja meenutanud üht üsna sarnase kogemuse kirjeldust „Laterna magicast”. Bergman oli seal kirjutanud ühest einest oma rootsi armsamaga eriti peenes restoranis otse Odéoni vastas. Röstitud neerud, mis osutusid mitte päris värskeks. Seejärel olid nad tõusnud Eiffeli torni vaateplatvormile kuulsat panoraami imetlema ega pääsenud sealt enam alla. Pariisis oli alanud mingi järjekordne streik ja kõik liftid olid minuti pealt seisatud. Lõpuks oli lahke taksojuht nad oma auto ajalehtedega vooderdatud tagaistmel hotelli sõidutanud. Bergman igatahes ei udutanud, vaid kirjutas üsna otsekoheselt päevadest, mis veedeti hotellitoast väljumata tualettruumi roomates. Aga internetis kirjutati vaid ümbernurgajuttu: sügisene oksendushaigus paljude puu- ja aedviljade sesoonil. Tegelikult oli ju kevadtalv. Ja sel haigusel peaks ka mingi konkreetne nimi olema. Noroviirus vist või midagi niisugust. Aga see neetud nimi ei aita tuhkagi. Lõpuks on seal ju kõige kohta midagi kirjutatud, tuleb vaid pikemalt guugeldada. No nii. Ei olegi suurt midagi peale hakata. Viiruse vastu ei ole antibiootikumidest mingit abi. Perearsti õde ütles umbes sama. Vastutulelik ja reipa häälega noor slaavi õde. Töövõimetusleht nädala lõpuni, kuigi sai ausalt öeldud, et palavikku ei ole. Eks tuleb siis kannatada ja üle elada. Venelased ütlevad peaaegu kõigi ekstreemsete hädade kohta: нaдо выжить. Raske isegi tõlkida. See ei tähenda kaugeltki, et tuleks lihtsalt midagi üle elada. Sisukas väljend igal juhul. Vana kultuurkeel. Kodus on vene ilukirjandust ja luuleraamatuid üksjagu. Ei tea, kas nüüd peaks nad kõik tagumisse ritta ära peitma? Sõda on ikkagi kuritegelik ja ohvrid jäävad Vene sõdurite hingele. Ka meedias levib sõjakas vaim. Isegi üks Tartu teise põlve semiootikaprofessor andis hiljuti teada, et tema enam Puškinit ei loe. Aga sõda jääb ühel päeval minevikku nagu läbi põetud raske haigus. Ta püüdis läbi raskuste midagi olulist meelde tuletada ja lõpuks meenutaski: Klaus Mann on tema lemmikraamatus kirjeldanud jubedat aega kolmekümnendate lõpul, mil saksa noorsugu õppis sõna „patsifist“ tundma kui sõimunime. Kuidas ta kirjutaski: saksa noored ei tarvitsenud enam lugeda klassikuid, vaid õppisid laskma ja pomme pilduma. Midagi sellist. Ei tea, mida nad nüüd Venemaal noortele õpetavad selle sõja kohta Ukrainas. Ilmselt midagi sarnast.

Kummaline, kuidas mõte uitama kipub. Igatahes on see nüüd möödas. Nagu pääsemine Surmavarju orust. Ta on juba varemgi mõelnud, et läbi põetud haigus mõjub ehk isegi kuidagi positiivselt. Ehk puhastab karmat, nagu kinnitas üks kummaline naabrimees, kui oli talle vahel, kui nad veel korrusmajas elasid, välisust lahti hoidnud. Ootas ukse juures, kuni ta oma viiendalt korruselt trepist alla kõmpis, ja hoidis kannatlikult rasket välisust pärani. Kummaline, kuidas ta teadis seal oodata. Mees oli umbes temavanune ja juba mitme aasta eest viimasele korrusele ühetoalisse sisse kolinud. Ei teagi, kuidas tal nüüd läheb. Ehk oleks tol ajal võinud mõelda isegi pisukesele südamevallutusele. Lihtsalt enesetunde turgutamiseks. Aga kuuekümneselt poleks olnud ehk eriti mõtet. Siis karma puhastamine. Kui uskuda mõnd tuttavat kohalikku tarkpead, ka sõda pidavat puhastama maailma. Rängad ohvrid ja kaotused, aga tulevik võib olla helge. Ei tea vaid, milline see tulevik võiks olla. Küllap siis ohkavad need, kes on pääsenud või kuhugi ohutusse kohta jõudnud: see on nüüd möödas! Kui siis muidugi on veel mingeid turvalisi kohti, kuhu jõuda.

Ta on juba aastakümneid teadnud, et mehel kulgevad kõik haigused palju raskemini kui temal. Ehk võtab mees üldse kõike liiga tõsiselt. Tema ise loeb õhtul voodis und oodates meieisapalve ja räägib siis kõik tähtsamad päevasündmused, lootused ja hirmud Temale ära. Vaevalt, et Tema nüüd neist juttudest eriti huvitatud on või viitsib alati kuulata, aga igaks juhuks. Igatahes on lõpuks alati tunduvalt kergem uinuda. Ja ta räägib muidugi mõtteis, mitte valju häälega ega isegi mitte sosinal. Ta on lubanud annetada Suur-Kloostri tänava kirikule kohe, kui on honorari saanud, ja vähemalt ühele asotsiaalile. Lasnamäe bussis võis neid ühtelugu sõitmas näha. Pikad liinid, võib end külmal ajal mugavalt üles soojendada. Esmaspäeval tuleb nagunii jälle tööle minna. Eks siis näe, kuidas ta suudab oma lubadusi täita. Ta pole sellest mitte kellelegi rääkinud, aga on juba aastaid uskunud, et inimesi saadetakse siia maailma nagu mesilasi ja lõpuks kutsutakse tagasi koos elu jooksul korjatud kogemustega. Niisiis, esmaspäeval ja kohe hommikuses Lasnamäe bussis.

Solarise juurest on kõige arukam peale astuda. Nüüd on bussid pandud hoopis teistmoodi sõitma kui veel aasta eest. Solarise juures on nagu mingi lõpp-peatus ja uus algus. Ta näeb teda otsekohe juba bussi astudes. Mehel on pea õlgade vahele surutud ja silmad vaatavad tühja pilguga midagi väga madalal, umbes põlvede vahel. Paistab, et mees tunneb end rahvast täis bussis väga ebakindlalt. Igatahes on ta end oma külitsi asendiga kõigist muudest inimestest selles bussis täielikult isoleerinud. Käed pole nähtaval. Paistab, et ta hoiab oma käsi varjus kusagil põlvede vahel. Kindlasti kodutu. Kõik paistab just nii. Kodutu mees, kes pika ringsõiduga bussis sooja otsib. Ja tema kõrvale ei ole Solarisest saadik mitte kedagi istunud. See on kindel näitaja. Nad ju haisevad eemaletõukavalt. Kuigi siia istmetevahelise koridori teisele poolele ei olegi nagu mingit lõhna tunda. Räägitakse, et ööbimiskohtades jagatakse neile nüüd õhtuti puhtaid riideid. Joped, püksid ja isegi jalanõud, neid saab seal lausa niisama, kui ainult ise nõus oled. Ja duširuumis saab end sooja veega pesta. Ja antakse kuuma teed. Talvel igatahes kulub vägagi ära. Ta tunneb need omaette hoidvad kühmus kujud oma suurte kraami täis mitmekihiliste räpaste poekottidega alati raudselt ära. Näod on parkunud ja kuidagi tumedaks tõmbunud. Pole ka ime, kui ollakse pikad päevad varahommikust saadik tänavatel külma õhu käes. Neid ikka näeb külmal ajal bussides. Kui kevadel jälle soojaks läheb ja muru haljendama lööb, ega nad siis bussides enam istu. Nad on siis kusagil looduses, parkides või linnalähedases metsas. Ja ööbima pidavat nad soojemal ajal tühjades mahajäetud majades. Talvised ööbimiskohad on muidugi puhtamad. Lausa komfort, nagu räägitakse. Aga seal ei võeta ei külmal ega soojemal ajal väikese lonksukesega rinnus enam hea meelega vastu. Nüüd on lausa turvamehed kõikjal palgale võetud. Aga eks katsu ise tänaval pikk päev jäise külma ja kesise toiduga vastu pidada. Hea, kui kellelgi on suutäis külmarohtu pakkuda, kas või odekolonni. Seda olevat algul kohutavalt vastik suhu võtta, aga natukese aja pärast harjud ära. Ta teab seda klassiõdedelt kuuldud juttudest. Välja õppinud sotsiaaltöötajad, teavad, mida räägivad. Üks olevat algul peale lõpetamist kolm aastat Tallinna vanglas valvurina kenasti toime tulnud, aga siis läbi põlenud ja lausa haiglasse sattunud. Oli selline kehvadest oludest ülikooli välja murdnud lihtsameelne tüdruk. Ja ega tal vist oma meesterahvast ka ei olnud. Mingi kavalpea olevat ta seal vanglas õnneks võtnud ja hiljem välja pääsedes kurjasti ära kasutanud. Nii räägiti.

Aga see mees seal on kohe kindlasti kodutu. Must odav jope, mehe tõelistest mõõtudest tunduvalt avaram. Ja pead varjav suur kapuuts nagu räästas otsmikku varjamas. Lääpa tallatud mustade kingade juures bussipõrandal on suur Prisma kilekott, juba üsna ära kantud, määrdunud ja mõnest kohast pisut rebenenud. Sellest on internetist palju kirjutatud, kuidas inimene end ootamatult tänavalt leiab. Ta on alati sundinud end mõtlema, et selline asi võib igaühega juhtuda. Pole põhjust üleolekut tunda. Nüüd nad pididki käima palju paremini riides, vahel ei tunne äragi, et tegemist on asotsiaaliga. Üks isamaaline naispoliitik, väidetavalt baptist, korraldavat neile Olevistes jõulusöömaaegu. Tõeline ingel. Ei tea, kuidas selline inimene üldse poliitikutega kampa lõi? Sel mehel bussis olid jalas mitte just päris puhtad tumesinised teksad. Käed nagu oleksid midagi hoidnud põlvede vahel. Ei tea, mida ta seal käes hoiab. Võib-olla mingit söögipoolist või joogipudelit. Bussis ei tohi ju avalikult süüa-juua. Ta oli ise näinud, kuidas bussijuht ühe noore tüdruku pooleldi söödud õunaga Nõmmel bussist välja ajas. Lasnamäel ei oleks see turske mees julgenud. Lasnamäel süüakse bussis päevalilleseemneid ja vahel on kõik kohad sihvkade kesti täis. Aga ehk varjab mees lihtsalt oma käsi. Kodutute käed on vahel päris jubeda väljanägemisega. Tihtipeale katki, mingitest nahahaigustest laastatud.

Ta kartis väga igasuguseid nakkusi, aga kinnitas endale, et peab vähemalt ühte heidikut sel päeval aitama. Ta oli Temale lubanud. Ta oli alati uskunud, et elu ongi raske kogemus. Juba sünd on paras läbielamine, ükskõik, mida sellest ka naisteajakirjades ei kirjutata. Vahel tuleb öösel und oodates ikka veel silme ette poja mustaks tõmbunud väike lõtv keha, nabanöör kahekordselt ümber kaela keerdus. Neil kahel karmilt ropendaval ämmaemandal õnnestus ta lõpuks ikkagi kraani all elama kloppida. Nädala pärast olid vaid mõned verevalumid lapse näol üleelatud pingutusi meenutamas. Ta mõtleb oma pojale ühtelugu. Suurele mehemürakale oma San Francisco laboratooriumis. Ilmselge, et talle meeldib seal läänerannikul elada. Seal oleks nagu igavene kevad. Tõeliselt külm ei ole kunagi, vaid pisut vihmasem lühike ajajärk päikesepaisteliste pikkade kuude vahel. Ja neil läheb seal kenasti. Ilusa vaatega suur üürikorter, koer ja kass ja õdus tagaaed. Küllap on naisega õnnelikud ja tunnevad oma elust rõõmu, nagu ta alati palunud on. Järgmisel kevadel tuleb neil mehega kuldpulmajuubel. Poeg tuleb siis kindlasti oma perega Tallinna. Ta ei tagane oma lubadusest ja teeb kindlasti selle annetuse kirikule. Remontigu siis need jubedad põrandad ära või mis tahes. Seal oleks palju teha. Ja annetamine puhastab hinge. Luteri kirik vist siiski ei arva, et tuleks rohkelt annetada. Arvavad hoopis, et inimene peab ikka ise tubli olema, siis aidatakse. Kas taevast või jumal teab kust kohast, aga meeldivam on siiski kujutleda, et taevast. Kuigi taeva mõiste on viimastel sajanditel suuresti segasemaks muutunud. Talle oli kunagi meeldinud lugeda sfääride muusikast. Enne Kopernikut oli juttu inimesele kuulmatust tähtede ja planeetide liikumise muusikast. Tõeliselt ilus ja salapärane kujund. Ta oleks tahtnud selles varasemas ajas elada, kuid pidi elama siin ja praegu. Nüüd paistavad inimesi juhtivat tehisaru ja kõrgem matemaatika. Tänapäeval teab igaüks, et sfäär tekib poolringi pöörlemisest ümber oma diameetri, aga see teadmine ei aita kedagi. Mitte vähematki. Tema igatahes tahab uskuda palve ja annetuste jõudu. Need on läbi sajandite alati mõjunud. Kui pole tingimusteta usku, muutuvad kõik need vanad pisut kulunud, kuid ikka veel kaunilt kõlavad mõttekujundid peaaegu ei millekski. Kõikvõimalikud eluõpetajad ja nõustajad on nüüd võtnud endale õiguse küsida raha asjade eest, millega peaksid tegelema… Ega ju tea, kes need õieti peaksid tegelema inimliku jõuetusega ülekohtuste saatuselöökide ees.

Mõte on jälle omatahtsi uitama läinud. Ta peab nüüd püüdma keskenduda ja valmistuma maha minema. Juba järgmises peatuses. Ta tõuseb ja astub paar sammu selle abivajaja istmeni. Nad on nüüd bussis vaid kahekesi, juht muidugi ka, aga vaevalt too bussis toimuvat märkab. Ta libistab end vaikselt õnnetu kodutu kõrvale istuma, kolmeks kokku murtud kümneeurone peos. Viiest ei olnud enam rahakotis näha, ta on selle vist kusagil ära kulutanud. Kümme on nagu liiga palju, aga ta meenutab, kuidas töökaaslane rääkis aastate eest ühest Iisraeli heaks korraldatud kampaaniast Brooklynis. Seal oli manitsetud andma võimalikult palju: „Andke nii, et valus oleks!” Noh, tal polegi praegu rohkem rahakotis ja tegelikult on kümnestki eurost natuke kahju. Nüüd tuleb raha vaesele mehele delikaatselt pihku libistada, tõusta ja bussist märkamatult maha astuda, et abisaajat mitte solvata. Ta istub mehe kõrvale ja vaatab alla tolle kätele põlvede vahel. Valged õrnad käed hoiavad uskumatult nooblit tuliuut mobiiltelefoni. Ta on selliseid näinud vaid reklaamides. Mingi pornofilm vist, poolpaljad kaunid tüdrukud. Mees on raha märganud ja naeratab talle lahkelt: „Где ты это взял? Должно быть, я пролил. Чтож, большое спасибо. Есть еще честные люди.” (Kust sa selle said? Küllap ma pillasin maha. No suur tänu, ikka leidub veel ausaid inimesi.)

Kümnekas rändab kuhugi jope sügavusse. Mehe jalgade juures bussipõrandal on hoolikalt pakitud spinningukomplekt ja kilekotis porised kirsasaapad ning kaanega mannerg.

Ta peab nüüd tõusma ja bussist välja astuma. Uksed lähevad lahti. Tuleb astuda ettevaatlikult jääkirmetisega kaetud asfaldile. Ta maandub paari sammu järel varikatuse alla pingile. Käed värisevad pisut väikest termost raamatute vahelt välja sikutades.