Nendest teoorialoengutest käis refräänina läbi vastutuse teema. Kuidas väike eksimus või tähelepanu hajumine on elu ja surma küsimus. Missuguse kiiruse pealt kuidas pidurdades kukuksid justkui kõrgelt korruselt näoli asfaldile, kui kõva löögi puhul jalakäijal kingad jalast lendaksid ja kui karmilt põder laupkokkupõrkel läbi klaasi tuleks. Kui muidu oli ekraanil taidlev autokoolmeister konstruktiivne ja malbe, siis nendel hetkedel süttis tema pilgus midagi süüdistavat. Mingi sinine vilkur, mis ütles, et sinust võib saada kurjategija, suur pätt, vikatimees. Seepärast taju seda vastutust, oo autokooli õpilane, koos juhiloaga saab ka sinust elu ja surma kutsar. Raidule poleks seda kõike pidanud üldse rääkima, ta teadis niigi.

Just see vastutuse tunnetamine oligi teda kümme aastat autokoolist eemale hoidnud. Iga aastaga näis koorem kasvavat. Rait nägi autosõitu uneski. Ehkki ta oli maapoiss, sõitis ta alateadvus ikka Tallinnas, ikka suurtel ristmikel ja ikka nii, et polnud õrna aimugi, kuhu minna või mida teha. Või siis kangastus mõni Mustamäe ringristmik, kus ta muudkui sõitis ringiratast, aina kiiremini ja kiiremini. Ärgates tuli torkav mõte, et kogu ta elu on samasugune. Ikka üks ja sama, mööda omaenese jälgi kõndimine nagu Karupoeg Puhhi näidendis, kus ta kuuenda klassi jütsina Notsut mängis.

Siis oli tal veel minekut ja hoogu, siis ta oli paljulubav. Mitte kõige popim kutt, aga selline normaalne, keda kõik aktsepteerisid, äkki natuke isegi respekteerisid. Mõni kindlasti. Ta oskas näiteks irooniat, teadis intuitiivselt, kuhu komad käivad, ja mis maakoolis kõige tähtsam: tegi kord kekatunnis jalgpalli mängides paralleelklassi vastu võimatu värava. Ja siis korra veel. Rohkem polnud vajagi. „A-klass su-rus B vastu mu-ru!” loitsisid tüdrukud ja kõik meiekad juubeldasid. Ainult mitte Rait. Ta teadis, et tuleb olla cool. Ei saa omaenda naljade peale naerda. Igaks juhuks ei julgenud oma värava üle rõõmustada ka. Muigas ainult ja läks kohe mänguga edasi, ehkki süda tahtis lendu tõusta ja Raidu õblukese keha kaasa võtta.

Sordiini alla oskas ta oma tundeid panna paremini kui eakaaslased. See tõsiasi ei olnud aastatega muutunud. Küll aga tundis ta, et mingi muu nihe oli toimunud. Ühtegi „võimatut väravat” ei jalkaplatsil ega väljaspool polnud ammu juhtunud. Tunne oli, et ta on nüüd hoopis publiku seas ja mäng käib kusagil mujal ja kellegi teisega ning tema vabadus on kaasa elada või siis mitte. Kuidas platsile tagasi saaks? Äkki tuleks sinna sõita, mootori mürisedes, tõmmata sussi ja rehvidega murukamar üles künda? Kujundlikus mõttes, muidugi. Huligaanit­seda ta ei kavatsenud eluilmaski. Ta oli aastatega jõudnud väga täpselt välja mõelda, missugune autojuht temast saaks. Kui üldse saaks, muidugi. Esiteks, ta sõidaks alati lubatud kiirusega või natuke alla, teiseks, ta ei läheks kunagi kellestki mööda ja kolmandaks, ta ei sõidaks iialgi Tartu maanteel, aamen.

Aga niimoodi võiks ju tegelikult sõita küll. Selles suhtes, et kes keelab järgida liikluseeskirja? Soomes sõidab iga teismeline mopeedautoga ringi, endal ruumiline tunnetus alles arenemisjärgus. Ma olen ikkagi… kui vana ma olen? Kolmkümmend midagi, ütleme kolmkümmend tuhat. Kamoon, djuud, hakka pihta, ütles sisemine hääl kõminal, nagu kantslist. Rait langes justkui hetkeks lovesse ja ennäe – sõrmed koukisid teksade taskust telefoni välja. Kiire otsing ja hops! Tähestiku järjekorras esimene ehk Abneri Autokool saigi uue õpilase kirja. Nimi, isikukood, meiliaadress, telefoninumber ja makselink. Vereringesse paiskus adrenaliini. Kas ta päriselt tõesti teeb selle asja nüüd ära? See oleks küll parajalt „võimatu värav”! Arvestades seda, mis keskkooli lõpus juhtus. No ja seda, mis hiljem… Oh, parem mitte mõeldagi. Äkki on parem mitte mõelda.

„Liikluses olles tuleb kogu aeg mõelda, mida ma teen ja mida teised teevad,” rääkis meeldiv hääl arvutiekraanil. See oli juba neljas õppetund, mida Rait klaasistunud pilgul vaatas. Autokooli registreerumisest polnud möödas kahte tundigi, aga tal oli juba veerand teooriakursusest läbitud. Testidega ja puha. Jalad olid surnud ja selg valus, mistõttu ekraanil taidlev sinise triiksärgiga hallipäine härrasmees läks nüüd pausi peale. Rait venitas end köögilaua tagant püsti, sirutas käed üle pea, katsus lage ja ringutas nii mõnusalt, et hakkas ohkima. Vereringesse paiskus dopamiini.

Kulta Katriina kofeiinivaba lahustuv kohv, kolm lusikatäit. Suhkur, kolm lusikatäit. Sojapiima peale, muidu hakkab kõht valutama. Okei, üks võileib ka. Sepik, juba ära viilutatud, kilekoti sees ootamas. Võtan… kaks viilu. Huvitav, kas kuskilt saab ilma viilutamata sepikut ka? Mul vist pole seda õiget sakilist nugagi, et hästi lõigata. Ilma selleta tuleks liiga paksud viilud. Kuigi moosiga oleks paks viil hea. Või meega. Aga siis kuluks liiga palju sepikut, saaks liiga ruttu otsa. Külas oli ju see pagar… Margus? Tegi maailma parimat saia: pehme, lõhnav ja suussulav nii palju, kui üks sai saab olla suussulav. Kõik ostsid seda meele­tutes kogustes ja läksid paksuks ja et see oli kallis, jäid nad kõik ka vaeseks ja lõpuks hakkasid seda saia hoopis vältima ja vaene tüüp läks pankrotti. Maailma kõige parema saia leiutamise eest. Okei, Oivariini peale ja seda õhukest sinki. Naljakas, et on õhuke sink. Nii kiitsakad viilud, et paned neid seitse tükki korraga ja lõpuks on paksem kiht, kui ise lõigates oleks tulnud. Huvitav, miks me midagi enam ise ei lõika? Peaks kurki ka panema. Ei viitsi lõigata. Murran pooleks ja söön niisama. Aga enne kraani alt läbi, seal Saksamaal nad surid mingisse bakterisse. Bakter on nii väike. Huvitav, kui ta oleks siin kurgi peal ja ma ikkagi lõikaks kurki, kas ma võiks mõne bakteri pooleks lõigata? Vist pigem lömastaks. Nagu autoga lömastaks inimese, kui otsa sõidaks.

„Pidage meeles, et osav juht suudab tulla välja sellistest ohuolukordadest, kuhu hea juht üldse ei satugi,” alustas pausi alt valla päästetud härra taas oma kõnet. Vahepeal näitas lõbusaid mustvalgeid kaadreid vanast Tallinnast. Nii vähe autosid, nii vähe parkimisprobleeme. „Liikluse tihenedes on olnud tarvis ka reegleid juurde teha ning neid ka järgida kõigi turvalisuse nimel, sest ruumiga on samamoodi nagu rahaga – seda ei ole kunagi liiga palju. Kui liikluses saab ruum otsa, siis selle kohta öeldaksegi: avarii.” Jah, seda teab Rait omast käest. Saatus lunastas talle ju pileti peaaegu esimesse ritta. Kaks korda. Aga okei, sellest me ei mõtle. Mõtleme toredatest asjadest. Mõtleme, kuidas oma autos saab oma muusikat kuulata. Oma autos ei pea töökaaslaste suitsuvines istuma. Oma autoga saab kedagi kuskile viia. Keda ja kuhu? Seda ta teadis tegelikult ka.

Vana kooliõde Roosi ja tema inglasest elukaaslane Ben. Nad elavad Yorgi linnas Põhja-Inglismaal. Tulevad Eestisse lennukiga ega rendi autot, sest mõlemad on harjunud vasakpoolse liiklusega ega julge siin sõita. Rait julgeks. Kui oleks load muidugi. Äkki siis julgeks. Läheks neile järele, võtaks peale, auto lõhnaks hästi ja oleks puhas. Istmetel ei oleks pudi, klaasid poleks äkased. Külalised seaksid end sisse tagaistmele, oleksid helges meeleolus. Ben ja Rait teeks head huumorit, Roosi naeraks laginal.

„Kui taga istuja on ilma turvavööta, suureneb ees istuja surmarisk viis korda,” konstateerib hallipäine härra fakti. Kooliajal sai palju koos ringi sõidetud, bussiga muidugi. Ekskursioonidel ja nii. Ei olnud kellelgi turvavööd. Kõõluti niisama, sooja ilmaga roniti poolenisti katuseluugist välja. Neil väljasõitudel sai Roosiga kõik jutud ära räägitud. Kui polnud enam midagi tarka öelda, siis lollitati. Rait ostis alati kummikomme kaasa, ussikujulisi. Kalamehe värk: kõlbab uss kalale, kõlbab minule, nii ta ütles. Tegelikult tahtis aga, et tüdruk oma istmel ringi keeraks ja vaataks taha, et kuidas täpselt Rait neid sööb. Tõstis ühe oma näo ette rippuma ja ajas seda siis keelega taga, enne kui otsast kinni näksas ja aeglaselt järama asus. Roosi ajas silmad kissi, tegi, nagu oleks vastik, aga tegelikult naeris. Ütles, et Rait pilastab komme. Ja Rait siis pilastas neid iga natukese aja tagant. See oli nagu refrään. Ja siis nad veel ka konstateerisid fakki. Kui kumbki neist midagi põhjapanevat ütles, siis enne või pärast ikka lisas juurde, et tuleb konstateerida fakki.

„Kui keegi sind provotseerib, siis see ei tähenda, et pead laskma end provotseerida,” soovitab hallipäine härra ekraanil, taustaks suur punane hüüumärk. Njaa. Seda jutlustamist on siin kursusel palju. Vanasti ei olnud. Vanasti räägiti lihtsalt reeglid ära. See nimelt ei olnud Raidu esimene kord autokoolis. Ta oli asja verinoorena ette võtnud, juba keskkooli ajal. Õpetaja oli tulnud kooli ja pärast tunde teooriast rääkinud: nagu pikapäevarühm, aga suurtele ja vinnilistele, kes tikkusid täiskasvanute maailma. Sajaga. Paar lugu elust enesest vist oli seal siiski ka. Ei olnud ainult kuiv teooria. See on jäänud meelde, kuidas tüüp alustas lauset umbes nii, et „Kui ma oma esimese avarii tegin…” Mis asja? Kui palju ta neid avariisid siis teinud oli?

Sõiduõpetaja kohta käisid kõlakad, et ta ajab tüdrukutele ligi. Käiguvahetustel „aitas” raske käega kaasa, roolis oleva neiu käsi justkui alasi ja haamri vahel vangis. Keegi olla tunni ajal kurtnud, et autos on palav. „Aga võta rinnahoidja ära,” pakkus mees, ise higist leemendades. Need olid kõik tunnistajatega juhtumid, sest miskipärast käidi vanasti niimoodi sõitmas, et terve auto oli teismelisi täis ja iga natukese aja tagant vahetati lihtsalt juhti. Kõik maksid ja said tunni kirja. Pole ime, et keegi ARK-i eksamil esimese korraga läbi ei saanud. Ja veider, et ahistamisest mingeid probleeme ei tulnud. Oli lihtsalt üldteadmine, et vaat on selline keskealine tüüp, pereisa, kes õpetab alaealistele autosõitu ja samal ajal nillib neid. Lõpuks oligi nii, et üks tema õpilastest tuli lõpuaktusele, kõht ees. Kuldmedalist kusjuures. Väga ilus ka. Ega keskkooli poisid talle läheneda ei julge­nudki: polnud tal ühtegi peikat kogu 12 aasta jooksul. Äkki see ajaski härja kaevu. Ja kult juba ootas.

„Kui keegi teeb liikluses vea, siis kipume tõlgendama seda pahatahtlikkusena. Mõtleme, et nad on kindlasti halvad inimesed ja et neid peaks äkki isegi karistama. Aga kui me ise teeme vea, siis me nii ei mõtle. Siis me mõtleme hoopis, et oih, näe, juhtus kogemata. Ma ei tahtnud nii, kukkus lihtsalt halvasti välja.” Rait tundis, et tänaseks aitab. Kolmveerand teooriast on nüüd tehtud. Homme on pühapäev. Kui siis ka hagu anda, saab sellega kindlasti ühele poole.

Aga kuidas saada ühele poole sõidutundidega? Vaat see on küsimus, mis ka küsimus on. Rooli tuleb minna. Mingi tegelase armule jälle. See nillija toona poisse õpetada ei võtnud. Need suunati ühele noorele tüübile nimega Mirko, kes nägi välja nagu kaerahelves: igatepidi üleni beež, juuksed ära nuditud, nägu nagu ohe.

Rait oli esimest sõidutundi pikisilmi oodanud ja ronis agaralt rooli taha. Oleks tahtnud, et keegi oleks mööda läinud ja näinud teda juhikohal peegleid sättimas: uhke värk! Alustati vaikselt. Käivitamine, paar meetrit sõitu ja pidur. „Nüüd vajuta gaasi ka, parkla suur ja lai,” andis Mirko nõu. „Veel-veel!” utsitas pisut pundunud näoga pedagoog. Paraja kiiruse pealt pani aga ise ootamatult oma piduriga blokki. Auto jäi järsult seisma ja Rait viskus inertsist ettepoole nagu kaltsunukk. Vähe jäi puudu, et oleks pea vastu klaasi ära löönud. Rindkere oli kogu turvavöö ulatuses hell ja pulss laes. Mis asi see nüüd oli? „Piduril on võim,” muheles Mirko rahulolevalt.

Juba teisel tunnil mindi Järvevana teele, kus Mirko ütles jälle „Veel-veel!” ja sundis linnaliikluse tuleproovi sattunud Raitu autole 90 km/h sisse panema. „Ei tohi teistele jalgu jääda!” Mine perse, Mirko, mõtles Rait nüüd. Ei tohi nii algajat juhti sellisele teele üldse viia. Aga Mirko viis sinna ja isegi hullematesse kohtadesse. Tema õpilaste marsruudid polnud pedagoogiliselt planeeritud, vaid sõltusid sellest, kuhu oli vaja pakke viia. Mirkol oli nimelt kulleribisnis ehk et ta teenis iga tunniga topelt.

Teraapia eest oli see kõrvalistmel tiksumine vist ka, sest tüübi keelepaelad läksid alati valla. Lahkas oma elu ja kurtis maailma üle. Rait oleks hirmsasti tahtnud sõidule keskenduda, aga viisakusest ikka üritas kaasa rääkida ja muidugi nendel hetkedel kippus vigu tegema. Iga väiksemgi eksimus andis Mirkole võimaluse end tühjaks karjuda. Raevuhood kestsid minut või kaks ja kui sama kaua oli autos vaikust olnud, hakkas Mirko seda jälle täitma kas ühiskonna nüpeldamise või riigi kirumisega. Üsna ruttu tekkis ka päris hea ettekujutus kogu tema elust.

Päeval sõitis Mirko autokooli õpilastega ja vedas pakke laiali, õhtuti tudeeris aga juurat. Mitte ülikoolis, vaid mingis Raidu jaoks tundmatus erakõrgkoolis: kergem sisse saada, aga raskem targaks saada, oli õppealajuhataja nende kohta abiturientide karjäärinõustamisel öelnud. Ilmselt nõudis see kool ka paraja kopika, sellest siis see rahajaht, mille osalisteks tema õpilased paratamatult said. Autokooli ja kullerfirma ja juuraõpingute lisaks oli Mirko ka paps: kodus ootas pisipere. Vähemalt kaks ühikut. Ja remont. Naine helistas regulaarselt mingite lambi- ja juhtmeteemadega. Rait nendest kõnedest väga täpselt aru ei saanud, kuna see jutt käis vene keeles, kiirelt ja vihaselt.

Mõnikord Mirko päris kaerahelves ei olnud ka: näiteks ühel sombusel juunipäeval olid ta silmad veripunased ja auto lõhnas nagu keedumuna. Tol päeval ta oma õpilasi teraapiakoertena ei kasutanud: pea lõhkus nii kõvasti, et ei tahtnud isegi omaenda häält kuulda. Käskis Nõmme väikestele tänavatele sõita ja lasi seal silma vaikselt looja. Mis nii viga sõita, mõtles Rait, kui märkas äkitselt, et nende taha on ilmunud politseibuss, vilkurid sähvimas. Mis ma valesti tegin?

„Politsei!”

„Sõida edasi,” poetas Mirko tüdinult.

„Aga tal on ju mõlemad vilkurid peal.”

„Sõida edasi.”

„Punane ja sinine. See tähendab, et ma pean kinni pidama.”

„Ei pea kinni! Sõida edasi!” ägestus Mirko.

Politseibuss pani sireeni peale.

„Sõida-sõida-sõida!” karjus Mirko.

Raidul värisesid lisaks südamele juba ka käed ja ta tõmbas järsult tee serva. Hakkas juba oma akent alla kerima, kui Mirko äkitselt autost välja kargas ja hoopis ise bussi poole suundus. Mis asja? Nii ei tohi ju teha. Autos tuleb püsida, kuni politsei ise rääkima tuleb. Nii oli teooriatunnis räägitud! Ah, igasuguseid asju oli teooriatunnis räägitud, aga Mirko maailm tiirles mingil oma orbiidil. „Oota siin,” hüüdis õpetaja tagaselja, hääles pettumus õpilasesitika sõnakuulmatuse üle.

Rait keris igaks juhuks akna ikkagi lõpuni alla ja tõmbas kopsud niisket varasuvist õhku täis. Hakkas parem. Üks lind laulis kuskil. Oli tumeroheline tunne ja nälg näpistas. Kui sõidutund saab läbi, siis tahaks viineripirukat ja vitamiini­jooki. Ja Laseringis käia teel maabussijaama. Ja koju GTA-d mängima. Miks autosõit ainult arvutiekraanil tore on? Isegi raadio on seal parem.

„Sõida-sõida-sõida!” käskis autosse tagasi prantsatanud Mirko tüdinult. „Need on mu töökaaslased, raisk. Kuradi idioodid: iga kord teevad mulle niimoodi.”

„Oot, sa oled politseinik?”

„Jaa, aga ma teen ainult öövahetusi,” ütles Mirko haigutades. „Lähme nüüd, väiksed tänavad, davai,” ja pani silmad jälle kinni. Sel korral seda pauku veel ei tulnud. Tuli järgmine kord, täpselt nädala pärast.

Rait ei olnud tookord roolis, vaid istus taga. Nii saigi temast teiste vahele kinni kiilutud keskmine poiss, kes pääses kõige kergemini. Viimased paar sekundit on nii täpselt meeles, nagu pikk film. Ühel hetkel mõtled, et naljakas, lõpuaktus on nurga taga, järgmisel aga, et hoopis lõpp on nurga taga. Ja siis aeg aeglustub. Dilatatsioon, ütleks füüsikaõpetaja. Nagu see, mida kosmoses saab kogeda, kui piisavalt kiiresti piisavalt kaugele minna. Tuled Maale tagasi ja näed, et teised on jäänud vanaks, nende aeg on läinud kiiremini. Õnnetustega võib ka nii minna. Käib pauk, kõik läheb mustaks ja kui silmad jälle lahti teed, siis avastad, et teised on juba keskkooli ära lõpetanud. Ja mis kõige veidram: nende aeg jääbki kiiremini tiksuma. Juba tullakse kaitseväest, juba saadakse isaks. Jaa, piduril on võim.

„Pead vaatama sinna, kuhu tahad minna, mitte sinna, kuhu kardad minna. Auto läheb nimelt just sinna, kuhu oma vaate suunad.” Hallipäine härra käsitles reastumise teemat. Pühapäev polnud veel korralikult koitnud, aga Rait istus juba oma kitsal diivanil ja vahtis ekraani. Päris karismaatiline härrasmees oli kõne­isikuks valitud. Huvitav, kas ta on päriselt autokoolis tööl? Kes talle sõidutundi sisse helistaks ja millest nad omavahel räägiks? Ei, hetkel ei tundu see autoroolis istumine üldse reaalne asi, mis võiks juhtuda. Selles suhtes oli muidugi paras lollus kogu põhipakett kohe välja osta. Aga nii oli kokkuvõttes kõige odavam: ei pidanud liiga palju krüptot välja võtma. Vara veel selleks. Ainult 22 protsenti plussis. Vaikselt podiseb praegu, iga päev üles-alla. Mõned kuud peaks veel ootama ja äkki õnnestub siis eelmise aasta jõulurekordit korrata: 250 protsenti. Siis saaks auto osta.

Ei, siis peaks hoopis krüptot ostma. Auto on kuluartikkel. See on tänapäeva elu kõige suurem skämm. Kuidas inimesed sellise asjaga kaasa on läinud? On muutunud täiesti standardiks, et kõigepealt tehakse pirakas sissemakse ja see­järel ootab ees aastatepikkune liising. Sadu eurosid igal kuul, tuhandeid igal aastal. Ja lisaks kütus ja kindlustus, hooldused ja remondid, rehvid ja õlid, puhastused ja pesud. Ja selle kõige vältel auto väärtus muudkui langeb mürinal. Nagu börsikrahh! Ostaks nagu tuvi katusel, kes diili järel minema lendab. Auto pole ammu enam mingi tehnikaime ja selle tootmine pole tegelikult kallis. Lihtsalt turg on niimoodi üles seatud, et saaks tarbijalt ära nii selle raha, mis tal on, kui ka selle, mida tal ei ole.

See on ikka hämmastav, kuidas inimesed ei märka skeemi arulagedust ja lähevad liimile. Lasevad endal naha üle kõrvade tõmmata ja siis muretsevad oma „investeeringu” pärast ööd ja päevad ning lasevad preemiatel ja boonustel sinna musta auku voolata. Sorri, aga auto ei pea maksma 30 000 eurot, kui sa ise teenid 3000 eurot. Kuldne reegel on, et ei tasu vaadata autot, mida sa ei suuda paari-kolme kuupalga eest välja osta.

„Miinus 20 kraadiga käivitamine kulutab mootorit sama palju kui 400 kilomeetrit sõitu.”

No näed! Tere, Eestimaa talv! Palju õnne, uute autode omanikud, kes te sõidate kahe kilomeetri kaugusele tööle. Rait tabas end kahjurõõmsalt mõttelt, et kõik autojuhid on lollid. Kas ta ikka peab selle massipsühhoosiga liituma? Mis tal niisamagi viga? Vägagi eetiline on olla: väike süsinikujalajälg ja väike finantskoormus ka. Kõik on väike.

Ise oled ka väike, ütles sisehääl. Rait ohkas ja hõõrus väsinud silmi. Poolenisti magamata öö andis tunda. Süda oli kergelt paha ja paljad varbad külmetasid. Ta pani läpaka rahulikult kinni ja vahtis tõtt oma pisut moonutatud peegelpildiga, mis teleka mustalt läikivalt pinnalt heiastus. Radikatest kostis õrna kohinat, aga muidu oli kõik vaikne. Taevas elutoa akna taga heletas: varsti on päris hommik kohal. Prooviks seda magamise asja veel kord. Roosi ja Ben olid talle kunagi Inglismaalt kingi toonud. „Näed, nüüd sul on oma pleed,” tõdes Roosi kollasest villast Briti käsitöö au ja uhkust üle andes. „Saad end diivanil kerra tõmmata.” Riiete vastas tundus tekk pehme, palja ihu peal kare. Narmad tikkusid suhu, aga Rait puhus need minema.

Ükskord ammu koorilaagris oli Roosi rääkinud, et tal on kirjasõber. Geograafia õpikus oli nimekiri turismiteemalistest veebilehtedest ja Roosi sattus ühes neist jutule mingi mehega, kes oli päris mees. Kolmkümmend kolm aastat vana nagu Jeesus ja nimi algas samuti J-tähega. Roosi muidugi valetas oma vanuse kohta kartuses, et muidu jääb jutt pooleli. Ütles, et on tore rääkida kellegagi, kes on laias maailmas, kui ise oled kogu aeg ainult väikeses külas. Ja et ei pea oma mõtteid varjama. Ühel päeval kirjutas näiteks pika tiraadi sellest, kuidas ta vaatas korvpallivõistlust nagu moodsa tantsu etendust, mis täis kontaktimprovisatsiooni. Selliseid asju ei saa ju koolis välja öelda. Tüüp kiitis aga turgatuse heaks: ütles, et kui huvitav! Ja lisas, et ta mängis ka kunagi korvpalli, kui oli noorem. Kui käis veel koolis. Seda, et Roosi ongi veel noor ja et see oligi kooli oma turniir, pidi ta aga oma kirjasõbra eest varjama küll.

Koorilaager oli todapuhku Miina Härma Gümnaasiumis ja Tartu oli taas Põhja-Eestist kõvasti ees, kastanid õitsesid. Tänaval tuli vastu poekotte tassiv inimene, kes rääkis kõva häälega, ehkki tal ei kõndinud kedagi kõrval. Väga kummaline vaatepilt. Muidu tundus täitsa tavaline kodanik, aga suur jutupilv käis temaga kaasas. Emajõe ääres mängis Ultima Thule. Rait ja Roosi istusid kiikuval pingil, päike hakkas loojuma. Oli ilus. Äkitselt tuli inimene Atlantise poolt ja seletas midagi omaette kätega vehkides. Kas Tartus on kõik hulluks läinud? Ei, seal oli lihtsalt maad võtnud järjekordne tehnikaime ehk hands-free jubinad, mis võimaldasid mobiiliga ka nii rääkida, et ei pidanudki aparaati kõrva juures hoidma. Maakad polnud sellist asja veel näinud. Pooltel koori omadel polnud üldse oma telefoni. Kohustuslikud kõned koju emale helistati telefoniputkast koodiga 16116, siis operaator ühendas nii, et kõne hind läks vastaja arvele.

Mingid lapsed tulid kommiraha küsima, aga ei Roosil ega Raidul polnud taskus sentigi. Roosi vabandas, et nad on vaesed tudengid ja raha on otsas. Kui lapsed olid edasi liikunud, naeris ta laginal oma heledat naeru: „Kujutad ette, nad uskusid, et me võiks olla tudengid!” See tegi talle nii palju rõõmu. Kooli­eksamiks oli Roosi sedapuhku valinud füüsika. Soojade ilmade saabudes oli muidugi raske tuupida. Kui ta oma üleelamistest kirjasõbrale pajatas, oli too teinud järelduse, et tegemist on füüsikatudengiga, ning Roosi lasi fiktsioonil kesta. See, et lapsed temas üliõpilast nägid, andis lootust, et kohtudes võiks ka tüüp seda uskuda. Roosi oli kokkusaamise mõtet päris tõsiselt mõtlema hakanud.

Unes oligi see juba juhtunud ja Roosi oli tüübile öelnud: „Ma tahan laotuda su peale nagu ämblikuvõrgu kangas, et sa tunneksid mu tänulikkust ja hirme.” Tema unedes oli alati sõnu ja action’it. Naljakas, sest ta magas nagu surnu. Rait teadis, kuna nende magamiskotid olid koorilaagrite ajal alati kõrvuti ja kui ­vaikseks jäi, siis ta keeras näoga Roosi poole, et vaadata, kas ta ikka hingab. Hingas, aga täiesti hääletult. Lamas selili justkui Lumivalguke klaaskirstus, ükskõik mis ka unes ei toimunud. Ilmselt sel sekundil magab samamoodi seal Inglismaal. Ja Ben magab tema kõrval. Neil on ju kaks tundi veel varasem aeg, jõudis Rait mõelda, enne kui ise magama jäi. Sügavalt, magusalt, norsates, tundes sooja pleedi all korraga nii oma tänulikkust kui ka hirme.

Luugid läksid uuesti lahti alles lõuna paiku. Elutuba oli päikest täis ja tunne erakordselt hea. Peagi särisesid pannil munad ja peekon. Juba auras tassis must tee. Rait võttis kapist suure valge taldriku ja asetas sellele kaks härjasilma. Peatus hetkeks, muigas ja sättis siis krõbedatest peekoniviiludest naerusuu. Täiuslik. Nagu peegelpilti vaataks! Kasepuidust laua taga istudes avanes hea vaade akna taga haljendavale mäele, mille kohal pikeerisid esimesed pääsukesed. Mägi oli see muidugi ainult eestlase silmis. Muu maailm ütleks ilmselt küngas, kui sedagi. Aga Rait vaatas seda alati hea meelega, silmad natuke vidukil, natuke igavikulised. Hommikusöök maitses erakordselt hästi ja must tee pani seest surisema, andis teotahet ning peagi leidis Rait end taas vaatamas tõtt halli härraga. „Just nagu vestlustes või sotsiaalmeedias, võib ka liikluses anda positiivset tagasisidet. Märka head, täna kaasliiklejaid, jäta ilusad hetked meelde ja räägi neid edasi. Nii aitad liikluskultuuri parendamisele kaasa.”

Vaat vanaisaga oli küll alati vahva sõita. Mootor mürises kõvasti nagu traktoril, kuigi auto oli väike: päevinäinud sinine Žiguli. Tagaistmel oli nahkse kattega kõva padi, mille Rait alati sülle võttis. Salong lõhnas tolmu ja tavoti järele. Vanaisa käed olid rooli külge klammerdunud ja pilk naelutatud ette ning liiga palju ta sõidu ajal juttu ei ajanud. Keskendus hoopis. Keskendus nii sügavalt, et mõnikord jäi mõni oluline asi märkamata ja pidi äkitselt pidurdama ja natuke kiruma kah. Põhiliselt ta kirus, et kõik kihutavad. Kui oli pikem sõit, siis tekkis tema taha alati autorong, mille juhid arvatavasti kirusid vastupidist. Sõitmine ilmselt polnud tema jaoks liiga loomupärane tegevus. Et tema lapsepõlv jäi sõjaaega ja noorus vaesesse aega, siis mingist teismelisena ringi paarutamisest polnud juttugi. Autojuhiloa sai ta kätte juba täismehena. Vanasti käis see nii, et pidi veoautoga lihtsalt koolimajale ringi peale sõitma. Kui jõudsid tervelt alguspunkti tagasi, oligi eksam sooritatud ja luba käes.

Vanaisa sõitis kogu aeg kuskile ja ajas pidevalt mingeid asju: tegi haltuurat või käis niisama abiks, külastas surnuaedu ja sugulasi ning tuli tihti lapselastele külla. Sõidutas teisigi sinna, kuhu neil tarvis minna. Ka joodikuid. Ka siis, kui nad veel purjus olid ega osanud abi küsidagi. Põõsa alt ära ja koju näiteks. Ükskord veeres ühe sellise lustireisija püksisäärest välja kuivanud sitajunn. Lihtsalt veeres välja ja jäi auto põrandal edasi-tagasi rullima. Vanaisa rääkis seda lugu alati suure imestusega ja naeris mürinal. Kui Eesti jälle vabaks sai, siis sai taat kamaluga ­EVP-sid, mille eest ostis uue auto. Välismaa oma. Punase ja läikiva. Ja ometi läksid ka sellel iga käiguvahetuse eel pöörded taevani. Hiljem tuli eri marki autosid veel ja kõik need kõlasid alati täpselt samamoodi nagu see sinine Žiguli. Juba kaugelt oli kuulda, et vanaisa tuleb, ja Rait seadis end tee äärde ning lehvitas. Taat enamasti vastu ei lehvitanud, kuna ta lihtsalt ei märganud. Kui aga märkas, jäi alati seisma ja pakkus küüti ning viis Raidu kuhu iganes too minna tahtis.

„Külmal ajal aitab see, kui panna Fairyt lapile ja hõõruda sellega kojameeste kummi.” Ahaa, okei. Kuigi praegu üldse ei kujuta ette, et kunagi võiks talv tagasi tulla. Aga eks ta ilmselt tuleb muidugi. Ja siis peavad kõik libedaga sõitma. Libedaga on rõve. Libedaga on seotud see teine kord. Taksoga Lasnamäe kanalis. Talv. Must jää. Väike poiss jookseb teele, aga ei jõua teisele poole. Auto jõuab enne temani ja ta kaob kuskile. Takso ei peatu, vaid libiseb edasi. Pikalt. Piinavalt pikalt. Lõpuks jääb seisma… täpselt keset ülekäigurada. Väike poiss endiselt auto noka all kinni. Teadvuseta. Taksojuht on šokis, Rait helistab kiirabisse. Rahvas hakkab auto ümber koonduma, on kuulda sõimu ja hala. Keegi tõukab teda vihaselt. Keegi sülitab.

„Kui teha laupkokkupõrge kiirusel 80 km/h, siis muutub auto aknalaual olev kolm ja pool kilogrammi kaaluv ese 1468 kg raskuseks. Seetõttu ja ka parema nähtavuse huvides tuleks tagaakna ala tühjana hoida.” Tookord Lasnamäel midagi aknalaual ei olnud. Ja kiirus oli ka tunduvalt väiksem. Taksojuht ei kihutanud tegelikult, aga reageerida ikkagi ei jõudnud. Kuidas see õpetaja ütleski? Kui liikluses saab ruum otsa, on selle nimi avarii. Õnneks poisu paranes ruttu. Paksud riided ja libe liug hoidsid suuremad vigastused ära. Aga siiski pea­põrutus ja paar päeva haiglas. Rait käis teda vaatamas. Poiss oli jutukas ja tundus nutikas. Pani Raitu ise välja mõeldud vanasõnadega proovile, nagu näiteks: mis on ümmargune, aga ei ole liiklusmärk? Päike! Ise oled liiklusmärk, oleks Rait tahtnud öelda: elav ohukolmnurk.

„Mäest alla sõites ära sidurit pane, siis auto pidurdab ise.” Peab ikka metsik usaldus olema ühiskonna ja inimeste vastu, et üldse liiklusesse minna. Usk, lootus ja kindlustunne, et see võhivõõras, kes vastu sõidab, ei tegele kõrvaliste asjadega, ei ole jääknähtudega ega ole prille koju unustanud. Et ta ei ole masendunud ega otsi kiiret väljapääsu oma maise koorma alt, et tal ei ole suva, et ta tunneb liiklust ja kavatseb reeglite järgi sõita. Et need suured asfaldist tuik­sooned, mida mööda autod verelibledena voolavad, lasevad kõik soovijad valutult läbi. Isegi rahulikult sõites on kiirused ju hirmus suured. Kondimootoriga liiguksime viis kilomeetrit tunnis, hobusevankris äkki kümme-viisteist kilomeetrit tunnis?

Kui esimesed autod tulid, siis pidid inimesed neis sõitmist eraldi õppima. Seni oli harjutud maastikul liikudes vaatama teepervesid: puid, põõsaid, lilli ja kive, mis vankri vahetus läheduses. Kui seda autos üritati, hakkas süda kiiresti läikima. Liiga kiiresti libiseti kõigest lähedasest mööda, liiga raske oli seda hoomata. Silmad nägid virvarri, mida aju ei suutnud lahti pakkida. Aitas pilgu suunamine kaugemale – taamale, kus metsaviir või mitme versta taga kõrguv kirikutorn. Ja nüüd me ei oskagi enam lähedale vaadata, kui telefoniekraan välja arvata muidugi. Autod näevad aga endiselt välja üsna hobuvankri moodi: ikka neli ratast all ja kutsar ees. Huvitav, millal keegi sellest kastist välja hakkab mõtlema ja midagi päriselt uut turule toob? Ja kas meie keha peab hakkama jälle ümber õppima?

„Kui sa ei näe endast eespool kõrvalreas sõitva autojuhi küljepeeglist tema nägu, siis oled tema mustas kolmnurgas ning igasugused manöövrid on riskantsed.” Mida see… Kuidas ma… Rait tundis, et teooria ilma praktikata läheb kahtlaselt keeruliseks. Praktika jaoks on aga liiga vara. Või liiga hilja? Liiga… mida iganes.

Töönädal läks kiiresti ja väsitavalt. Ikka sama rutiin, miski ei üllatanud, miski ei hirmutanud, miski ei erutanud ka. Õhtuti Netflix ja chill, alati natuke liiga hilja voodisse. Sügav uni, jälle natuke liiga vara katkestatud. Kohv, tahtmatult tuline. Lõuna, nagu ikka natuke rohke. Tööpäeva duši all maha pesemine, alati liiga pikalt. Nägu uduses peeglis – tuleb konstateerida fakki –, et liiga bla-bla-bla. Mida iganes, vähemalt krüpto on kiiresti tõusnud. Kahel valuutal on viimase 12 kuu lõikes rekord. Peaks natuke vahelduseks müüma, aga ikka raha inves­teerimiskontole jätma. Kui miski varsti jälle crash’ib, siis saab kohe krabada ja uue lainega surfata. Rait oli juba ammu seal, kus talle tootis raha see raha, mille talle oli tootnud raha. Üritas ka Roosit veenda: „Sul ei ole mõtet mitte ühtegi arvet tasuda lihtsalt niisama. Lase raha kõigepealt krüptost läbi, kergita üles ja jäta osa kontole ja siis see kerkib muudkui edasi.”

„Ah, et täiesti tasuta raha?”

„Nojah, põhimõtteliselt.”

„Tuleb eikusagilt?”

„Tuleb samast kohast, kust kõik raha tuleb: ühed ja nullid süsteemis. Suurem osa rahast on juba ammu virtuaalne. Ei ole mingeid kullakange pankades. Vähemalt mitte nii palju, kui sa võiksid arvata.”

„Tundub kahtlane.”

„Töötab. Lase lihtsalt oma sissetulek sealt läbi ja kui teed sissemakseid vabatahtlikku pensionisambasse, siis on maksudega ka korras. Krüptopesu. Täiesti legaalne.”

Aga Roosi ei võtnud tuld. Ütles, et see kõik meenutab talle seda lauset eesti keele õpikus, mille üle nad kunagi naersid. Keegi lahe filoloog oli korjanud halbu näiteid seletuskirjadest. Üks neist kõlas umbes nii: „Nähtamatu auto ilmus ei­kusagilt, põrkas vastu minu autot ja haihtus.” Vaat see ongi krüpto, arvas Roosi. Aga see, et sa vabatahtlikult sellest rongist maha jääd, teeb sinust selle teise lause, suskas Rait vastu: „Kärbse tapmise eesmärgil rammisin telefoniposti.”

Vaidlus oli aset leidnud Inglismaal, aasta tagasi ühel palaval kevadpäeval. Nad olid just käinud turnimas vanal linnamüüril, jalutanud jõe ääres ja lõpuks maandunud päikeselises välikohvikus. Lauale ilmus kolmekorruseline serveerimisnõu, kus võileibu ja küpsetisi, moosi ja klopitud koort. Tassi voolas must Yorkshire’i tee ja sellele valati piima peale. „Vaata, kui mõnus tass see on! Vaata, kui hea on siit juua,” õhkas Ben, kes oli keraamika suhtes keskmisest tundlikum. Ta tõstis tassi kõrgemale, et näha, mis vabriku toodanguga tegu. Pikkade saledate sõrmede vahel tundus see veelgi õrnem ja õhem, nagu oleks linnumuna koorest tehtud.

Igasuguseid asju sai arutatud ja palju naerdud. Ehkki Roosi ja Ben olid mõlemad professionaalid, oli neil imepisike saps ikkagi sees. Õhtupalvuse aeg lähenes ja enne seda pidi Yorkminsteri katedraali kariljon andma oma kontserdi. Nii iga päev. Kokku oli kariljoniste kaheksa. Peale Roosi ja Beni veel ka Peter, Maryanne, Wendy, Frank, Stevie ja John. Töötati graafiku alusel ja tõtt öelda oli täna Roosi kord, aga Raidu külastuse auks kavatsesid nad mõlemad pukki ronida ja kordamööda mängida. Nagu back-to-back DJ-set, ainult et plaatide asemel 35 hiiglaslikku pronksist kella. Kavas oli enamasti klassikaline kariljoni-kraam, aga ühe üllatusmuna lubasid ka playlist’i pista.

Põhja-Inglismaal võis nimelt alati mängida ka biitleid ja just nende „Across The Universe” kõlaski avapalana. Rait istus katedraali pargis, lasi roosadel õielehtedel enda peale langeda ja ümises vaikselt kaasa. Sõnadest ei mäletanud muud, kui ainult seda kohta, et „Nothing’s gonna change my world, nothing’s gonna change my world”. Sellest ilusast pärastlõunast oli enam kui aasta mööda tiksunud. Jõulude ajal nad Eestis ei käinud, lihavõtetel samuti mitte. Rait ei tahtnud ise ka torkida, polnud tema stiil, ehkki oleks tahtnud teada küll, et mis või millal. Ja täna äkitselt pärast pikka vaikust piiksus WhatsAppi kaudu ekraanile: neil on piletid augustiks. See on siis kahe kuu pärast.

Raske südamega avas Rait arvuti ja vaatas tõtt sõiduõpetajate galeriiga. Kõigil nimed, fotod, kategooriad, sõiduõpetaja staaž, lemmik automark ja isegi hobid ankeedis kirjas, lisaks veel inimlikum jutumull selle kohta, mis motiveerib teda selles vallas tegutsema. Ilus graafiline disain, hea valgustusega fotod, ühtlaseks toimetatud tekstid, isegi kõik komad paigas. Njaa, maailm on muutunud. Rait luges kõik profiilid läbi, aga valis lõpuks ikka kõige esimese. Anna Leino. Õpetab nii B- kui C-kategooriat, staaž kuus aastat, lemmik on Mustang ja hobiks ratsutamine – ikka need hobujõud, heh. Tüpaažilt tundus Anna Mirkost nii kaugel, kui inimlikult võimalik. Kirjas. Esmaspäeval kell 18.00. Kirjas. Kirjas, kirjas. Kirjas. Huhh! Ja peagi tuligi järgmine sõnum. Seekord SMS. Annalt! Ta küsis, kus ta Raidu esmaspäeval peale võtta võiks. Peale võtta? Kas kõik sõidud ei alga ega lõpegi kuskil Mustamäe pärapõrgu tasuta parklas? Njaa, maailm on tõesti muutunud…

Anna oligi hoopis teistsugune kui Mirko. Ei rääkinud autos muud juttu kui seda, mis parasjagu sõidusituatsiooniga seotud. Annal oli oma meetod, kuidas algaja autojuhi enesekindlust kasvatada. Asju õpiti teatud järjekorras, iga kord sai väikeseid eduelamusi. Ja mis kõige tähtsam: seal, kus Mirko oleks röökinud, Anna sosistas. Ja julgustas, et kõike ei jõuagi teadlikult hoomata. Soovitas linnasõidul iga kümne sekundi tagant kõigist peeglitest pilk üle lasta, sest aju oskavat teha automaattuvastust. „Ta märkab, kui midagi ümbritsevas on eelmise skännimise ajast oluliselt muutunud ja vajab tähelepanu.” Suve lõpuks oli Raidul tunne, et hoopis ta aju on oluliselt muutunud, sest sõitmine oli hakanud tunduma… tore? Ja eksami sooritas ta kohe esimese korraga. Mõtleks, see võttis ainult kaks kuud aega… No ja kümme aastat, poetas sisehääl oma kantslist.

Maantee siugles läbi augustiõhtuse maastiku. Õhtud olid hakanud jälle varem pimedaks minema, aga praegu oli veel kõik näha. Kuskil seal eespool ootas Tartu. Roosi oli Inglismaalt paari vahepeatusega ise juba sinna lennanud, et raekoja kellamäng üle vaadata. Eesti kariljoniste oli maailmas täpselt kolm ja nad olid niimoodi laiali paisatud, et Yorkshire’i Roosi oli Tartule kõige lähem. Esimene kord oli Ben ka uudistama läinud, aga et Tartus oli automaatikaga instrument, siis mängulust puudus ja järgmised korrad lasi ta Roosil üksi möllata ning sõitis hiljem järele.

Täna maanduski Ben Tallinnas ja Rait oli aegsasti Kiss & Fly tsoonis ootel. Saps oli sees. Kuigi ta oli seda kõike juba Annaga harjutanud. Oli võtnud kamaluga krüptot välja ja ostnud terve päeva pikkuse sõidutunni, et koos marsruut läbi sõita. Annalt ei tulnud isegi muiet selle soovi peale. Päev kulges sama pedagoogilises atmosfääris nagu ikka. Sõidutund on sõidutund, ükskõik, kas ta kestab 45 minutit või kaheksa tundi. Raidul oli õigupoolest juhiluba juba käes, ehkki plastkaart ise polnud veel postkasti laekunud.

Ühesõnaga proovipäev läks hästi. Täna oli siis sooloetendus. Ja soolo­publik: ainult Londoni lennult laekunud lustireisija Ben. Lustakas reisija Ben. Ütles Raidu kohta järjepidevalt Mr Right. Päris nii palju lõbusat juttu nad ei rääkinud, nagu Rait oli ette kujutanud, sest autojuhtimine nõudis oma. Aga rendiauto ise oli just selline nagu fantaasiaski: puhas ja pudivaba. Vaikne. Ben ütles, et ta tahab olla kaaspiloot, ja ühendas oma telefoni autoga, et muusikat mängida. Kui sada kilomeetrit sõidetud ja kõik olid endiselt elus, otsustas Rait improviseerida ja keeras Prandi küla teele, et näidata Benile sealset hiiglaslikku allikat.

Ketiga oli paadisilla külge kinnitatud kopsik ja nad ammutasid külma vett, et kordamööda juua. Ben uuris plekktassi lähemalt, teatas, et see on lahe, ning avaldas ka arvamust, et peaks parvega vee peale minema, ja haaraski toika järele: „Sa lõõgastu, Mr Right, ma saan hakkama.” Paarikümne meetri pärast olid nad allika keskel, aga vesi oli ikka sama klaar ja läbipaistev. Äkki enamgi.

„Kas siin ujuda tohib?”

„Jah, aga see on väga külm.”

„Me oleme ju viikingite järeltulijad, teeme ära!”

Juba oligi Rait tema raudses haardes ja järgmisel hetkel vajusid nad võimsa plärtsatuse saatel raudkülma vee alla. Kui peanupud jälle vee peale kerkisid, kostis mõlema kõrist röögatus täis valu ja eufooriat. Nobedalt roniti parvele tagasi ja lödistati hallikaks pleekinud puit läbimärjaks. Seekord lasi toikal käia Rait ning Ben lamas selili, käed-jalad laiali, silmad kinni ja suu naerul. Riideid vahetati kiiruga, teine teisel pool autot. Sõitu taas alustades keeras Rait kütte põhja ja lasi sel hea mitu kilomeetrit pahiseda, kuni karastunud britt hakkas kurtma, et palav on. „Võta siis rinnahoidja ära,” pomises Rait omaette.

„Mida?”

„Keera maha, tee mis tahad,” kostis Rait.

Ben panigi pahiseva õhuvoo kinni ning kõlaritest kostev Peter Gabrieli „Games Without Frontiers” sai uue hingamise. „Adolf builds a bonfire, Enrico plays with it,” laulis korüfee.

„Ega sul niimoodi külm ei hakka?” tundis Ben äkitselt muret. Rait oli just traktorist möödasõitu lõpetamas ja hakkas käigukangiga kuuendat käiku sisse panema, kui tundis oma külma käe peal Beni nõtkeid sõrmi. Need on soojad. Õigupoolest on Raidul oma kätt tagasi vaja, et püsikiiruse hoidja sisse lülitada, aga ta ei tihka liigutada. Nad tuiskavad mööda Tartu maanteed edasi. Õige pisut liiga kiiresti, aga Rait ei märka, sest teised sõidavad samamoodi. Ta on liikluse flow’s, mis liigub edasi sinna, kuhu tee viib. Metsatukad, põllud ja hobusekoplid tuhisevad mööda. Päike loojub ja udu tõuseb. Muusika mängib ja Rait on roolis. Rait on roolis.