Tauno Vahter: „Madis Jeffersoni 11 põgenemist”.
Tänapäev, 2021. 256 lk.

Vabandust, ma ei suutnud pealkirjas hoiduda sõnast „staar”. Aga just nii võiks nüüdisaegsed kõmuportaalid nimetada Johannes Lapmanni, kelle elu puudutavate arhiivimaterjalide põhjal on Tauno Vahter loonud Madis Jeffersoni tegelaskuju. Selle­nimeline suur (põgenemis)kombinaator toimetab raamatus „Madis Jeffersoni 11 põgenemist”.

Samamoodi nagu Forrest Gump või Allan Karlsson (romaani „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” peategelane) astub ja sõidab Jefferson läbi eri ajastute ja on mitmete ajalooliste sündmuste ja maailmakordade tunnistajaks. Erinevalt nimetatud tegelastest on Jeffersoni mõju maailmale üsna väike, maailma mõju tema elusaatusele aga suur.

Vahter kujutab põgenemisi Jeffersoni elukäiku defineerivate sündmustena. See jada algab 1921. aastal, kui kaheksa-aastane poisike püüab Stockholmi putkata. Mõnes mõttes ta enam pidama ei saagi. ­Jefferson satub teiste kohtade seas Belize’i ja Mar­seille’sse, Kroonlinna ja Arhangelskisse, Moskvasse, Komimaale ja New Yorki. Ja aeg-ajalt ikka ja jälle ka Eesti linnadesse.

Raamatu ilmumise ajal andis raamatu protüübi Johannes Lapmanni tegemistest ülevaate ka „Pealtnägija”. See paistab olevat klassikaline juhtum, kus reaalse elu jaburusi kirjanduses üle mängida vist ei annagi. Küll aga on Tauno Vahter tõsieluseikadele lisanud värvi ja struktuuri. Ühe inimese elukäigu tagant paistab mitmete põlvkondade lugu. Raamat on tulvil vaimu­kaid dialooge, distantseeritud, aga muigavaid hinnanguid erinevatele süsteemidele ja nende esindajatele, olgu nendeks siis eesti kommunistid New Yorgis või KGB ülekuulajad idablokis. Tulemuseks on tragikoomiline seikluslugu, mille peategelase motivatsioonist lõpuni päriselt aru ei saagi, ent lugeja võib jälgida, kuidas tema algne pidev pagemiskihk muutub omamoodi hulluseks.

Arhiivimaterjalidele toetuva loo esitamine ilukirjanduslikus võtmes on autorile kahtlemata andnud suurema vabaduse, ehkki eks neid vabadusi võtavad ju ka biograafid. Valged laigud elulugudes kirjutatakse kujutluste ja (informeeritud) oletuste põhjal ikka värvilisemaks. Viimaste aastate eredaks kodumaiseks näiteks on Eero Epneri „Konrad Mägi”, kus autor täidab tühimikud kujutletud tegevustikuga, jättes samas teadlikult traagelniidid nähtavale.

„Madis Jeffersoni 11 põgenemise” lõbusaimad episoodid on seotud eesti kommu­nistidega, kes elavad New Yorgis, ­Harlemis. Neid kujutatakse entusiastlike ja patriootlike, ent sünnimaa reaalsusest täielikult võõrdunuina. Vahele pikib Vahter nagu muu seas kirjeldusi, mis ei lase unustada laiemat sotsiaalset konteksti. Näiteks stseen, kus Madis Jefferson on oma huviobjekti Irmeliga kontserdil ja kuulab musta­naha­lise muusiku trompetimängu.

„„Noh, mis sa arvad?” küsis Irmeli.

„Ma vaatan, et kõik esinejad on mustad, aga kõik külalised on valged,” märkis Madis.” (Lk 60.)

Sellele järgneb stseen, kus õhtut kirjeldatakse sõber Marekile:

 „„Kas sa leidsid endale kommunistist naise?”

„Ta ütles, et on sotsialist,” tõmbas Madis teki peale.

„Kommunistist naise leidis!” irvitas Marek, kui Madis kustutas tule. „Kas tal relv on? Pomme teeb?”” (Lk 62.)

Ja veel üks: „Neegrid on meie vennad võitluses, aga koorilaulu vastu see ikka ei saa.” (Lk 65.)

„Madis Jeffersoni 11 põgenemise” teravate ja vaimukate dialoogide taga jookseb õigupoolest traagiline lugu, kus pea­tege­lasele saavad pidevalt osaks ajastu(te)le omased ebaproportsionaalselt ranged karistused. Teda kahtlustatakse spionaažis ja ta saadetakse Siberisse, hilisemas elus eripsühhiaatriahaiglasse Tšernjahhovskisse. See aga, kas vaimsed probleemid on psühhiaatriahaiglasse saatmise põhjus või tagajärg, on sealseid ravimeetodeid arvestades omaette küsimus. Nagu paljud teisedki olukorrad, ei iseloomusta see seik peategelasega toimuvat, vaid omaaegset süstemaatilist õudust.

Vahter kirjutab Kanada arsti Frederick Bantingu välja töötatud diabeediravist, mis sai alguse sellest, et koera ja hiljem veiste kõhunäärmest koguti insuliini ja süstiti suhkruhaigetele loomadele. Peatselt tuli Austria päritolu psühhiaatrile Manfred Sakelile mõte katsetada insuliini skisofreeniahaigete ravis: patsiendile süstiti suurtes kogustes insuliini, misjärel ta langes koomasse, hiljem süstiti talle omamoodi vastumürgina mõjuvat glükoosi, et veresuhkru tase tasakaalustada ning ta koomast välja tuua. „Insuliinikooma mõte oli sarnane elektrišokiraviga, selles nähti võimalust inimene taaskäivitada, puhastada teda vaevavatest deemonitest ja sundmõtetest ning mõnedel inimestel näis see toimivat. [—] Mõnevõrra probleemne oli ka see, et patsiendid kippusid aeg-ajalt koomatamise käigus ära surema, ajuvere­jooksude, pidurdamatu krambitamise ja muude hädade kätte.” (Lk 225.) Paraku usuti nõukogude psühhiaatrias sellesse meetodisse ka aastakümneid pärast seda, kui insuliinikoomaga ravimine Ameerikas 1950-ndate lõpus kasutuks tunnistati.

Sellelaadsete õuduste, aga ka mitmesuguste reetmiste ja ebaõnne kirjeldamisel, mis peategelasele osaks langesid, on raamatus jäetud traagika ümber üksjagu õhku ja huumorit. Jefferson rändab mööda maailma, aga paralleelselt kulgeb ta sisemise psüühilise ebastabiilsuse suunas. Kui tegelane polegi elu lõpu poole enam tõsiselt võetav, ei tähenda see ometi, nagu oleks hullus teda tingimata saatnud terve elu. Rahutus ehk küll. Juhused, mis Jeffersoni elu suunavad, tuletavad meelde, et ehkki meil on komme ajalugu tagantjärele tarkusega hinnata ja näha kõike kui paratamatut põhjuslikku teekonda punktist A punkti B, on võimalikke teid ja sihtpunkte olnud ilmselt palju.

„Madis Jeffersoni 11 põgenemist” on rängast ajaloolisest taustast hoolimata kergelt loetav mitmekihiline lugu. Üks mees ja tema elusaatus on edasi antud teravas ja vaimukas laadis ning see peegeldab lõpuks eri ajastuid ja paljude inimeste saatusi. Mida enamat tahtagi?