Uus kümnend siinses ajajoones algab 1943. aastaga. Seegi on pöördeline aasta, mille alguses on Stalingradi lahing ja lõpus Teherani konverents, kus Roosevelt ja Churchill andsid muu hulgas Stalinile vabad käed ka Eesti okupeerimiseks. Edasi läks kõik nagu halvas unenäos. Juba aasta varem oli kuulutatud välja Endlösung der Judenfrage ja Hitler hoogustas holokausti, Stalin alustas massiküüditamisi (kalmõkid, tšetšeenid, krimmitatarlased…) ja liitlased pommitamisi (Tallinn, Dresden jt, kulminatsiooniks Hiroshima).

Sõda hakkas liikuma tagasi läände ja sovetimeelsed Venemaal (nn tagalas) alustasid tuleviku Eestisse planeeritud tegevusi. Mõnes mõttes võib öelda, et sellega algas uuesti ka Stalini aeg, esialgu küll kommunistide ajudes. Sõda jõudis Eesti piirile 1944. aasta alguses ja septembris hõivasid Nõukogude väed Tallinna. Enne seda suutis Eestist põgeneda arvatavalt 75 000 – 80 000 inimest. Naasnud nõukogude võim alustas kohe hoogsa tegevusega. Pandi käima ajalehed, raadio, kõrgkoolid, instituudid, teaduste akadeemia, kirjanike majamuuseumid jne.

Sõja lõpp Euroopas saabus 1945. aasta mais koos Saksamaa kapitulatsiooniga. Aga juba veebruaris olid Churchill, Roosevelt ja Stalin jaganud ära sõjajärgse Euroopa. Eesti koos teiste Balti riikidega jäi Nõukogude Liidule. Algas Stalini surmani kestnud aeg, mida iseloomustasid vangistamised, terror, küüditamised, tapmised, metsavendade lootusetu võitlus.

Maailma kirjandus

Euroopa terav jagunemine sõja järel peegeldub ka kirjanduses. Lääne kirjandust kannab tugev vajadus korrastada oma suhe purunenud ja/või muutunud maailmaga. Kui otsida selle kirjanduse ühendajaid, siis leiab mu arvates kolm märksõnakobarat.

On eksistentsialismi aeg. Märgilisemateks teosteks on Albert Camus’ „Sisyphose müüt” (1942), „Võõras” (1942) ja „Katk” (1947), Jean-Paul Sartre’i „Olemine ja eimiski” (1943) ja „Sõnad” (1945), ent vabaduse ja vastutuse koorem, sellest tekkinud äng ja küsimus inimese valikuvabadusest absurdses maailmas mõjutab kõiki avatud kirjandusi.

On absurdikirjanduse, ennekõike absurdinäidendite suuraeg, ilmuvad Jean Genet’ „Toatüdrukud” (1947), Eugène Ionesco „Toolid” (1952) ning veidi hiljem ka kuulsaim töö, Samuel Becketti „Godot’d oodates” (1953).

Ja on sovetlikku süsteemi rappivate tekstide aeg, hiilgenäideteks muidugi George Orwelli „Loomade farm” (1945) ja „1984” (1949), aga ka Czesław Miłoszi „Vangistatud mõistus” (1951).

Sinna kõrvale võib paigutada mitme sõjaeelse suurkirjaniku võimsad luigelaulud, olgu Hermann Hesse „Klaaspärlimäng” (1943), T. S. Elioti „Neli kvartetti” (1944), Thomas Manni „Doktor Faustus” (1947) või Ernest Hemingway „Vanamees ja meri” (1952). Suured modernistid hakkavad saama ka Nobeli auhindu ja sellega kirjanduses kanoniseeritud autoriteedi (Hermann Hesse 1946, André Gide 1947, T. S. Eliot 1948, William Faulkner 1949). Muuseas ilmub ka soome kirjanduse rahvusvaheliselt edukaim teos, Mika Waltari „Sinuhe, egiptlane” (1945), pessimistlik sõnum inimloomuse ebatäiusest ja muutumatusest.

Aga perioodi algus annab Antoine de Saint-Exupéry „Väikese printsi” (1943), mille filosoofitsevatest lausetest saab 100 miljonit müünud bestseller. Ja ajalõike lõpus ilmub uut põlvkonda kuulutav J. D. Salingeri „Kuristik rukkis” (1951), noore mehe suurlinna- ja maailmavalu-bestseller, mida on müüdud üle 60 miljoni eksemplari.

Luules paistab valitsevat modernismi normaalparadigma, sürrealismi lahjendus ja jätkuv eemaldumine romantilistest-estetistlikest mallidest. Meile vahest tuntuimaks on saanud Dylan Thomase „Surmad ja sisenemised” (1946).

Eesti kirjandus

1940. aastal lootsid üsna paljud kirjandusinimesed, et Nõukogude Liidus olev Eesti ei olegi nii halb. Sõda muutis neid inimesi. Nii mõnigi, kes oli esimesel nõukogude-aastal üsna nõukogudemeelselt kirjutanud, põgenes läände, mõni aga muutus väidetavasti Venemaal antikommunistiks. Eesti kirjandus lahknes sõja järel kaheks.^[1]

Umbes kolmandik sõjaeelsetest olulistest kirjanikest, kriitikutest ja uurijatest põgeneb Eestist ning kunagised rühmad ja seltskonnad lähevad lõhki. Lahkuvad nooreestlased Gustav Suits ja Johannes Aavik, siurulased Marie Under, Artur Adson, Henrik Visnapuu, elulähedusega seotud Albert Kivikas, arbujad ja nende kaasteelised Bernard Kangro, Ants Oras, Karl Ristkivi. Lisaks algajad, kellest saab esimene pagulaskirjanduse põlvkond (nagu Ilmar Laaban või Kalju Lepik). Pagulusest kujuneb pikaks ajaks eesti kirjanduse kese. Seal ilmuvad klassikute luigelaulud, olgu Visnapuu „Esivanemate hauad” (1946) ja „Mare Balticum” (1948) või Gustav Suitsu „Tuli ja tuul” (1950). Seal alustavad tulevased klassikud. Hetkeks plahvatab Ilmar Laabani sürrealism luulekoguga „Ankruketi lõpp on laulu algus” (1946) ja sellele otsekui vastukaaluks ütlevad tuulisuilased end jätkavat arbujate ja Sütiste teed ning eitavad sürrealismi. Nagu näiteks Lepiku „Nägu koduaknas” (1946) ja „Mängumees” (1948). Aga juba 1951. aastal ilmub modernism servapidi ka noorde luulesse, kui Lepiku „Merepõhjas” mängib džäss ja tantsib neegritar sadama trahteris ning ilmub arstist luuletaja Ivar Grünthali debüüt „Uni lahtiste silmadega”.

Ka eesti pagulased käivad läbi omad saatuseaastad, olgu luules Lepik või proosas tuntuimate näidetena Valev Uibopuu „Keegi ei kuule meid” (1948) ja Arved Viirlaiu „Ristideta hauad (1952). Ja ka nendeni jõuab eksistentsialism, ennekõike Camus’ mõte valida vastupanu ka siis, kui võitlus öeldakse olevat mõttetu. Vähemalt kinnitab seda Ilmar Talve, kelle sõnul need arusaamad kajastuvad tema romaanis „Maja lumes” (1952).^[2] Aga siiski on see üleminekuaeg. Suured pagulasteosed ilmuvad hiljem.

Eestis algas uus aeg 1944. aasta septembris, kui Nõukogude väed vallutasid Tallinna. Koos vägedega naasid ka eesti nõukogude kirjanikud. Tulid Semper, Alle, Barbarus, Andresen, Raud, Hiir, Jakobson, Kärner, Hint… Lisaks algajad-alustajad nagu Smuul, Parve ja Vaarandi.

Kirjanike liit asub kohe aktiivselt tegutsema. Algab ajajärk, mil liidu liikmepilet tähendab käsku kirjutada, ja kirjutada nii, nagu põhikiri ette näeb. Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu põhikiri ei ole originaalne dokument, see on peaaegu kõiges koopia üleliidulise kirjanike liidu põhikirjast. Selle programmilises osas on kaks olulist punkti.

Esimene. Kirjanike liidu liikme ülesandeks on „aktiivne osavõtt oma kunstilise loominguga sotsialistlikust ülesehitusest, töölisklassi huvide kaitsmine ja Nõukogude Liidu kindlustamine töötava rahva klassivõitluse ajaloo õiglase kujutamisega, valmisolek anda kõik oma jõud ja teadmised võitluseks suure Nõukogude Liidu iga vaenlasega, meie maal toimuva sotsialistliku ülesehituse arenguks ning laialiste töötavate hulkade kasvatamiseks sotsialistlikus vaimus”.

Ja teine. Kirjanikel tuleb järgida kõrvalekaldumatult sotsialistlikku realismi, mis „nõuab kunstnikult võltsimatut ajaloolis-konkreetset tõelisuse kujutamist selle revolutsioonilises arengus. Seejuures kunstilise kujutamise tõepärasus ja ajalooline konkreetsus peab ühtuma ülesandega kujundada ja kasvatada töötavat rahvast ideeliselt ümber sotsialismi vaimus.”^[3]

Kaugelt vaadates paistab algus isegi talutav. Aga see aeg ei kesta kaua. Esimene oluline murrang saabub juba 1946. aasta sügisel. Selleks on augustis ilmunud ÜK(b)P Keskkomitee otsus ajakirjade „Zvezda” ja „Leningrad” kohta ja seda saatev Andrei Ždanovi kõne. Nende ühine tuum on lihtne: nõukogude kirjandus peab olema parteiline kirjandus, nagu õpetas Lenin. Selles ei ole kohta kunstil kunsti pärast, ideetusel, apoliitilisusel, see peab olema vaba kodanlikust-anarhistlikust-üliinimeselikust individualismist.^[4] Sellega tõmmatakse vesi peale sõja järel kerkinud lootustele paremate aegade saabumiseks.

Juba septembris annab partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm vastavad suunised kirjanike liidu esimesele kongressile. Ta esitab punkthaaval kolmteist eesti nõukogude kirjanduse peapuudust, millest olulisimad on liiga tihti esinevad apoliitilisus, dekadents, ideelagedus ja estetism ning kirjandust suunama määratud marksistlik-leninliku kirjanduskriitika peaaegu täielik puudumine.^[5]

Kirjanike liidu esimene kongress toimub 24.–26. novembril 1946, pakkudes stalinistlikus keeles ja meeles ränka enesekriitikat ning püstitades partei otsustest lähtuvaid ülesandeid. Kongress võtab vastu resolutsiooni, selles seatakse kaheksa uut eesmärki, millest kesksed on jätkata kirjanike ideoloogilis-poliitilise teadlikkuse tõstmist ning õppida marksismi-leninismi. Kongress tõotab keskkomiteele ja isiklikult seltsimees Stalinile, et võtab ÜK(b)P otsused vankumatuks juhtnööriks.^[6]

Uus aeg on alanud, aga esialgu on see tõepoolest kaasatõmbamise ja õppimise aeg. Kuni 1949. aastal algab tõeline sõda „klassivaenlase” vastu, sealhulgas stalinistlike kirjanike endi leeris. Selle tipuks on EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum 1950. aasta märtsis.^[7] Harimine asendub repressioonidega, mille tulemusel jääb näiteks kunagistest nooreestlastest, siurulastest ja arbujatest liidu liikmeks vaid August Alle.

Selle võitluse kesksed tekstid on Oskar Urgarti „Kosmopolitismi ja formalismi vastu kirjanduskriitikas ja kirjandusteaduses”^[8] ja Max Laossoni „Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest” (mis muuseas on Laossoni ainus tekst „Loomingus” tol perioodil).^[9] Mõlemad materdavad eriti Andresenit, pannes talle muu hulgas süüks Jakobsoni Tuglast mõnitanud näitemängu „Elu tsitadellis” (1946) kritiseerimist ja Mart Raua allegoorilise valm-poeemi „Kaks Astjat” (1946) üleskiitmist.^[10] Kogu asja viib omamoodi absurdi Magnus Mälgu artikkel „Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus”.^[11] Mälk keskendub Semperi sõimamisele, kelle toetusel toimisid tema sõnul kirjanikena Merilaas ja Sang. Samuti saab oma osa Andresen, kelle „ustav käsilane” Raud punus antipatriootlikke intriige. Jne.

Selle kõrval jätkuvad endiselt teoste arutelud ja käsukorras õpetamised kirjanike liidus, mille võimsaim näide on ilmselt Aadu Hindi „Tuuline rand” (1951): autor kirjutas sellele teise trüki tarbeks juurde kümme poliitilist peatükki. Tulemuseks on kunstlik moodustis, mida näiteks Cornelius Hasselblatt on käsitlenud täiesti uue romaanina.^[12]

Ajaloo ees on Kodu-Eesti tollase kirjanduse tulemus null. Kui otsida siit midagi jäävamat, siis on see killuke Vaarandi, Merilaasi ja Smuuli luulet, Hindi „Tuulise ranna” esmatrükk ja ehk ka mõni Jakobsoni draamatehniliselt hästi kirjutatud näidend, kas või seesama „Elu tsitadellis”.

„Looming”

Saksa okupatsioon pani „Loomingu” seisma ja lahti teda ei saadudki. Vahepealset aega täidavad Eestis kaks „Ammukaare” koguteost (1942, 1943) Visnapuu toimetamisel, Helsingis ja Stockholmis ilmunud „Eesti Loomingu” neli köidet (1944–1946, koguteoste välisilme järgis „Loomingu” traditsiooni) Ristikivi ja Uibopuu eestvedamisel ning Venemaal ilmunud kuus numbrit „Sõjasarve” (1943–1944).^[13]

„Looming”, nüüd „E N Kirjanike Liidu häälekandja”, pannakse käima kohe 1945. aasta alguses.^[14] Aasta jagu on toimetajaks „Sõjasarve” viimaste numbrite toimetaja, vaimselt ebastabiilne Kärner, 1946. aasta aprillist septembrinumbrini Raud ja seejärel Alle, kes sureb 1952. aasta juulis (ja on veel selles numbris toimetajana kirjas, küll leinaraamis). Olulise rolli saab „Loomingu” tegemisel kolleegium, kelle ülesandeks on valvata nii ajakirja taset kui ka ideoloogilist puhtust. Kolleegiumisse on kuulunud vist kõik olulised kirjanduse niiditõmbajad. Kokkuvõtvalt võime seda perioodi nimetada Alle ajaks ja just Allelt pärinevad väidetavasti ka sõnad, mis Aksel Tamme mälestuses kõlavad nii: „Tulen ja tulen Pikast jalast üles ja virtsanire siit portfellist kogu aeg taga.”^[15] Ega muud ei olegi lisada.

„Loomingu” esimene sõjajärgne number algab autorinimeta kirjatükiga „Saateks”.^[16] Pealkirja neutraalsus on siiski petlik. Sisu on selgelt programmiline ja kuulutab, et Eesti jääb Nõukogude Eestiks ning „Looming” peab kaasa aitama sisult sotsialistliku ja vormilt rahvusliku kultuuri, eriti kirjanduse arengule, mis tugevdab töörahva võimu. See ei ole enam kirjanduslik parlament. See on ideoloogilise võitluse areen, millel tegutsevad kirjanikud – ideoloogiarinde võitlejad. Aga see on endiselt eesti kirjanduse ajaraamat ja nüüd peegeldub selles kogu toonase aja madalseis ja masendus.

Päris alguses ei olegi pilt kõige hullem. Nii ilmuvad kohe esimeses numbris Sütiste tulijaid ja olijaid ühinema kutsuv „Te tulite” ning Tuglase sõjamasendusest ja uue koidu lootusest mõtisklev „Öisi mõtisklusi”.^[17] Samal aastal ilmutavad end Venemaalt naasnud autorite kõrval ka Alver, Sirge ja isegi Karl Eduard Sööt. Aga see on vaid välgatus. „Loomingu” aeg murdub, nagu kogu elu Eestis, piiriks räige 1949. aasta.

Sõjaeelses „Loomingus” ilma teinud arbujatest avaldab ajakirjas 1948. aastani luulet Merilaas ja 1949. aastani nii publitsistikat, proosat kui ka luulet Paul Viiding. Alverilt ilmub vaid üks tekst, pealkirjaga „Katkendeid poeemist” (1945)^[18] ja mõned Puškini tõlked aastail 1948 ja 1949. August Sangalt leiab sama üksildase luuletuse „Õpilane”^[19] ning „Fausti” tõlkekatked (1946). Teisest suuremast autorkonnast siurulastest jätkavad Barbarus (kuni surmani) ja Semper (kuni kõrvaletõrjumiseni). Peatoimetaja Alle ei avalda suurt midagi, aga ega ta ka varem just produktiivne olnud.

Siiski, ka tolles ajas on omad suuravaldajad, peaaegu kõik uued autorid. Läbi aastate luuletavad näiteks Debora Vaarandi, Muia Veetamm, Ralf Parve, Hugo Angervaks, Felix Kotta, Mart Raud, Aira Kaal (kellelt tuleb lisaks räiget publitsistikat). Ajajärgu tippautori Juhan Smuuli luuletusi on „Loomingus” vähe. Need on enamasti kommunismiehituse eesliinil võitleja terav poliitiline propaganda, mida ta avaldab enam ajalehtedes. Temalt ilmuvad pikad poeemid ja nende katked. Aga nendes on erinevalt üldisest tuimusest elurõõm ja siirus, kodukoht ja meri. Proosas on pidevad autorid Aadu Hint, kellelt ilmuvad küll valdavalt „Tuulise ranna” peatükid (alates 1949. aasta 10. numbrist). Ühtelugu avaldavad ka Eduard Männik, Rudolf Sirge, Osvald Tooming. Ainus sõjaeelsest ajast pärinev püsiavaldaja on sõja eel ajakirjas novelle avaldanud August Jakobson, kellelt nüüd ilmuvad näidendid.

1949. aasta paiku variseb ajakiri sisuliselt kokku. Kirjutajaid on üha vähem ja tekstid muutuvad aja jooksul aina pikemaks. Osa autoreid visatakse kõrvale, osa lõpetab ise. Ja kui sõja järel tuli ajakirja päris mitu noort, kelle nimed ka hiljem kõlama jäävad, siis nüüd on neid minimaalselt. 1949. aastal alustab kriitikaga Paul Kuusberg ja luulega Manivald Kesamaa ning 1951 astub üles Vladimir Beekman.

Ajakiri kui tervik on lagunenud. Struktuur on endine, aga kõik mõjub juhuslikuna ja eriti ajakirja endine tugevustala, tagumine pool laperdab nagu leht tuules. Luule kohta leiab vaid üksikuid kirjutisi ja needki lõpevad 1950. aastaga. Eesti kirjanduse ajalugu puudutatakse väga vähe, kui välja arvata kuni 1947. aastani ilmunud Tuglase ülevaated realismist ja ennekõike Eduard Vildest, mis on tegelikult tema kirjandusloo peatükid. Aastaülevaated ilmuvad katkendlikult (tõsi, mõnelgi aastal polegi midagi üle vaadata). Ei mingeid juubelinumbreid vanal moel. 1950. aasta lõpetab üksikud elavamad kirjutised nagu noaga lõigatult. Edaspidi leiab pea ainult üldist ideoloogilist sõimu ja moraliseerimist. Tõsi, mingeid hetki võib ju nüüdki veel leida. Näiteks 1952 ilmub esimene artikkel Juri Lotmanilt, kes kirjutab küll ajastuomaselt, positiivse kangelase probleemist Aleksandr Radištševi esteetikas, aga siiski on see teine tase.^[20]

Mida aasta edasi, seda vähem meenutab „Looming” üldse eesti kirjandusajakirja. Sellest saab üha enam ajalehelugudest pikemate tekstidega propagandaväljaanne, mille keskne žanr on olukirjeldus, otšerk, „võitlev kirjandusžanr kommunismi ülesehitamisel”, nagu teatab Voldemar Kapi pealkiri.^[21] Sisuks poliitiline ja ideoloogiline propaganda, tööeesrindlaste eeskujulood ja mahajäänute näidishukkamised. Autoriteks suuresti suvalised nimed. Kirjanduseks ei saa neid tekste kuidagi pidada. Võib ju olla, et olukirjeldusi kirjutati muu hulgas seetõttu, et elust võetud asjadest oli vajalikul määral võltsides lihtsam kirjutada kui imeda sõrmest välja sotsialistlikku realismi, mida minu arvates eesti kirjanikud kunagi ära ei õppinudki.

Ja „Loomingust” saab üha enam tõlkeajakiri, mida täidab suuresti nn vennasrahvaste kirjandus. Muidugi on keskmeks vene kirjandus ja sellest ilmub üsna palju olulist Puškiniga eesotsas. Aga loeme näiteks 1949. aasta teise poolaasta proosanimesid: Askerov, Griva, Kerbabajev, Šemjakin, Velijev. Kerbabajev nagu tuleks hilisemast tuttav ette. Ma ei tea, kuidas need autorid ajakirja sattusid, aga olles lugenud lugusid sellest, kuidas „keskuses” kuivale jäänud filmitegijad ennast Eestile pähe määrisid, tekib kahtlus ka nende kirjanike puhul. Lisaks näpuotsaga Vene ja Euroopa realistlikku-romantilist klassikat. Tõsi, vahel ilmub üsna üllatavaid tekste, näiteks 1947. aastal Julius Fučiku kuulus „Reportaaž silmusega kaelas”.^[22] Ja ka eesti kirjanikud kirjutavad üha enam vennasrahvaste elust ja sündmustest suurel kodumaal…

Kogu ajakirja iseloomustab üks ja sama, sovetliku kirjanduse leksika. On huvitav vaadata, kuidas muutuvad pealkirjad. Kui alguses on luule ja proosa pealkirjades palju sõda ja loodust, siis peagi asendub see töö ja sotsialismiga. Aga artiklite osas valitsevad nõukogude, Lenin, kosmopolitism, proletaarne, bolševik, välja juurimine jms. Ja mõlemas rühmas Stalin, Stalin lõpmata.

Ajakirja täidab hall, halvasti kirjutatud, tuim tekst, mida valitseb sovetlik otšerk’i keel. Sellesse keelde paigutub valudeta isegi „Tuuline rand”. Sellel taustal avastad uuesti hirmuäratavalt hästi kirjutava Juhan Smuuli. Ka tema poeemides on värskeid ridu kuhjaga, aga eriti mõjuv on see, kui keset 1951. aasta tuimust ilmuvad Sõgedate küla kolm esimest kirja.^[23] Muidugi on see kommunistlik poololukirjeldus. Ja muidugi tuleb öelda, et hästi kirjutatud propaganda on kõige mõjuvam ja sellisena kõige ohtlikum propaganda. Aga keel on tänaseni värske ja mõnuga loetav. Smuuli tekst elab, liigub ja kirjutaja liigub oma ideoloogia sees vabalt, sõites vajadusel rahulikult üle piiri, rääkides kas või oma ristiisadest. Ja seda aastal 1951.

Selle aja tekstide lugemine suuremas koguses tekitab kestva masenduse. Nii ideoloogilise, kirjandusliku kui ka keelelise. Kokkuvõttes on nendes tekstides haruharva midagi, mida võiks kirjanduseks pidada. Tõsi, kõige jubedamad ei ole siiski Laossonite ja Mälkude kirjatööd. Kõige koledamalt mõjub ammu klassikute staatuses Mait Metsanurga, Hugo Raudsepa, Peet Vallaku ja Ado Vabbe sunnitud enesealandus, mida ühendab pealkiri „Kirjanduse ja kunstipärandi enesekriitikat”.^[24]

---

^[1] Sõjajärgse kirjanduselu võitlustest annavad pildi nt: P. Lilja, Ždanovlusest sulailmadeni. Märkmeid nõukogude eesti kirjanduspoliitikast. „Keel ja Kirjandus” 1990, nr 3, lk 156–166; nr 4, lk 229–238; nr 5, lk 286–294; S. Olesk, Neljakümnendad I: murrang kodumaal. Rmt: Muutuste mehhanismid eesti kirjanduses ja kirjandusteaduses. Koostanud M. Laak ja S. Olesk. Tartu, 2000, lk 149–172; S. Olesk, Peatükk ajaloost: ENSV Kirjanike Liit ja EK(b)P KK kaheksas pleenum. „Looming” 2002, nr 10, lk 1552–1567; T. Karjahärm, Kultuurigenotsiid Eestis: kirjanikud (1940–1953). Rmt: Acta Historica Tallinnensia. 10. kd, 2006, lk 142–177; T. Tannberg, „Kuid kirjanike liit pole seni veel kõiki suutnud liita ühiseks pereks”. Lisandusi Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu asutamise loole aastatel 1943–1946. „Keel ja Kirjandus” 2021, nr 7, lk 571–598.

^[2] I. Talve, Kutsumatu külaline. Tartu, 1998, lk 154.

^[3] T. Hennoste, Ametiühingust rühmituseks. Eesti Nõukogude Kirjanike Liit kui kirjandusrühmitus ja tema esimene põhikiri kui kirjanduslik manifest. Rmt: Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest. Koostanud A. Kõvamees ja P. Viires. Tallinn, 2011, lk 40–41.

^[4] Ajakirjadest „Zvezda” ja „Leningrad”. ÜK(b)P KK otsusest 14. augustist 1946. a. „Looming” 1946, nr 9, lk 963–966; Seltsimees Ždanovi kõne ajakirjade „Zvezda” ja „Leningrad” kohta. „Looming” 1946, nr 10/11, lk 1103–1124.

^[5] N. Karotamm, Märkmeid kirjanduslikest päevaküsimustest. „Looming” 1946, nr 9, lk 975−988.

^[6] Esimese eesti nõukogude kirjanike kongressi resolutsioon. „Looming” 1947, nr 1–2, lk 110−113.

^[7] Pleenumist vt: S. Olesk, Peatükk ajaloost: ENSV Kirjanike Liit ja EK(b)P KK kaheksas pleenum.

^[8] O. Urgart, Kosmopolitismi ja formalismi vastu kirjanduskriitikas ja kirjandusteaduses. „Looming” 1949, nr 5, lk 596–611. Ülevaadet nõupidamisest vt: „Rahva Hääl” 8. V 1949; lühemalt ka: „Looming” 1949, nr 9, lk 634–637.

^[9] M. Laosson, Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest. „Looming” 1949, nr 6, lk 739–757; nr 8, lk 988–1004. Sama artikkel ilmus paralleelselt ajakirjas „Eesti Bolševik” (1949, nr 12 ja 15).

^[10] M. Raud, Kaks Astjat. „Looming” 1946, nr 5, lk 536–550.

^[11] M. Mälk, Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus. „Looming” 1950, nr 5, lk 529–534.

^[12] C. Hasselblatt, Stalini pikk vari üle tuulise ranna. Aadu Hindi „Tuulise ranna” kohandumine/kohandamine meie päevadeni. Rmt: C. Hasselblatt, Eemalt vaadates. Tartu, 2015, lk 292–305.

^[13] Vt: Sõjasarv. Tallinn, 1984. See on kogumik valitud tekste koos Endel Sõgla järelsõnaga.

^[14] Nüüd ilmub ajakirja 12 numbrit, mõned ka topeltnumbrina. „Loomingu” nimi püsib, kuigi 1950. aastal tehakse ka ettepanek see ära muuta. S. Olesk, Neljakümnendad I: murrang kodumaal, lk 165.

^[15] A. Tamm, Aga see oli üks mees. Rmt: A. Tamm, Eluvisandeid. Tallinn, 2003, lk 214. „Loomingu” toimetus ja kirjanike liit asusid tol ajal Toompeal, Kohtu tänav 3.

^[16] Saateks. „Looming” 1945, nr 1, lk 3–5.

^[17] J. Sütiste, Te tulite. „Looming” 1945, nr 1, lk 39–41; F. Tuglas, Öisi mõtisklusi. „Looming” 1945, nr 1, lk 102–105.

^[18] B. Alver, Katkendeid poeemist. „Looming” 1945, nr 2, lk 183–186.

^[19] A. Sang, Õpilane. „Looming” 1947, nr 1–2, lk 200–201.

^[20] J. Lotman, Positiivse kangelase probleemist A. N. Radištševi esteetikas. „Looming” 1952, nr 9, lk 1038–1045.

^[21] V. Kapp, Olukirjeldus kui võitlev kirjandusžanr kommunismi ülesehitamisel. „Looming” 1951, nr 1, lk 118.

^[22] J. Fučik, Reportaaž silmusega kaelas. „Looming” 1947, nr 7, lk 821–824; nr 8, lk 965–990.

^[23] J. Smuul, Kirjad Sõgedate külast. „Looming” 1951, nr 11, lk 1287–1323.

^[24] Kirjanduse- ja kunstipärandi enesekriitikat. Ideoloogilises labürindis. „Looming” 1949, nr 2, lk 223–237.