Ma olen kollane õun närvilisel tänavaäärsel. Kiirgan ja koltun. Selja taga müriseb parkla üksikute autodega. Olen nende jaoks sama märkimisväärne nagu kustuvad jooned parklapinnal. Neistki sõidetakse üle. Meist kõigist.

Kaugemal ületavad ristmiku kaitsevärvides sõidukid, mida märgates liigub mõte paratamatult tankidele. Vaenlane lõriseb mälupõhjas nagu vastärganud karu. Aga enam ma vist ei karda. Lõpp tuleb nagunii, kas siis piiri tagant või enda seest.

Olen vaid lössis mannekeen. Matrjoška, mis ei peida endas midagi, sest mis on olnud anda, olen andnud. Kannan endas ainult aastate korbastunud kihte, mida õlitan, aga roostetanud hammasrattaid endiseks ei saa. Mis on kulunud, see kulub edasi. Ükski kreem ei tungi süvakihtidesse, et niisutada ja leida üles nooruse elastsus. Maailm pääseb minuni vaid pealiskaudselt, ja mina temani. Võõrdumine tähendab, et talv saabub minugi jaoks.

Proovin sellega leppida. Vahepeal vean sõrmed üle plekkide nahal ja püüan meenutada, millal oli teisiti. Millal oli aeg, kui olin värske lõuend? Kui alles avastasin elu.

Maja elab ja hingab vaid siis, kui ta on kellegi jaoks olemas. Ja mina? Minagi varisen nagu mõni vana kolhoosihoone. Kasvatan ämblikuvõrke ja kopitust. Glamuur ongi kõdu. Tarbetu oleks pritsida peale parfüümi, kui lehk on juba külge hakanud. Mina tean, möödujad teavad, mis on päriselt riiete sisse pakitud. Vanadus. Lootsin, nagu teisedki, et minuni see ei jõua.

   

Tulin varahommikul, pimeduse hõrenemise aegu, maaliinibussiga linna. Vaaru­sin jahedas kustuvate tulede all ja maandusin pingile, mille ees tagasihoidlik laud, mis on pidanud taluma kõiksugu ilmasid.

See koht on mõeldud neile, keda riik piisavalt ei toida. See pink on mõeldud minusugustele, kes tõstavad õunapuude alt korjatud viljad seljale, tassivad siia, laovad letti ja jäävad ootele. Jäävad lugema muutusi taevas. Kuidas ka pilvede taga tõuseb ja vajub päike, isegi kui teda selgelt näha pole. Kuidas see üleval – tähed, kuud, galaktikad, komeedid, asteroidid – jääb alles ka siis, kui all on kõik muutunud. Aga kes see ikka alumiste pärast jõuab südant valutada, kui universum on nii suur.

Müün end siin. Harutan väiksemateks osadeks ja määran hinna. Müün tükikest kodu, tükikest turvalisust. See õun maitseb magusalt, sest mina vaatasin, kuidas ta kasvab. Need tomatid marinaadis on pikantsed, sest mina pirtsutasin, kui pliidiraud kuumenes. Aga õhtu lõpus korjan oma varanduse laualt ja haaran turukotid pihku. Lahkun ikka sellesama maaliinibussiga, mis leiab üles kõik konarused, mida maanteeamet eitab. Tunnen neid oma kehaga. Bussirattad tajuvad väga selgelt, kui vähe on omavalitsustel ja riigil raha. Tean, millal sirutada käsi välja ja haarata eesolevast istmest. Tean, millal pigistada silmad kinni, millal hoida suu lahti, millal vaadata kõrvale, et mitte näha kriipivaid kaadreid õhukeseks kuluvatest asulatest. Televiisorit ma ei vaata. Mul pole vaja kaamerat, et näha elu. Selleks on mul bussiaken ja silmad.

   

Saabub hingedeaeg. Minagi valmistun. Pean maha mõned viimased vestlused, enne kui saabub talv – valge, tühistav ja taasloov üleminek, mille valguses kaotab nii mõnigi sõna oma endise tähenduse. Tegutseda tuleb nüüd.

Istume Iraga kahekesi, kumbki oma laua taga, ja jälgime mööduvaid inimesi. Olenevalt kellaajast muutub ka kontingent. Hommikul, kui siia maandume, saabume ühes koolilastega. Neil on alati kiire: näen silmist, kuidas nad aina mõtlevad, isegi kui kooliminek on vastumeelne. Mõni üksik on süvenenud hoopis teise maailma, nina telefonis. Kael juba nii kõver, et teda vaadates tunnen end noorena.

Ira saabub teise bussiga, tuleb mujalt. Platsil saamegi kokku. Laotame tavaari lauale, valmistume jaheduseks, mis peagi kontidesse settib. Isegi villane sokk ei peleta külmust jalgadest ega ka mitte soe tee termoses, mille Ira kaasa võtab. Tema on noorem ja jõuab tassida. Kui nälg tuleb, haarame kastist mõne õuna.

   

Esimese tee joome siis, kui päev on helgemaks kulunud, täpselt enne keskpäeva, kui linn täitub millegipärast inimestega. Jääb mulje, et tööl ei peagi olema, sest rahvas vajub tänavatele ja poodidesse laiali. See on aeg, mida ootame, sest siis möödub meist ehk keegi, kes jääb õunu imetlema. Ütleb, et poes on välismaa mürgised õunad, aga tema tahab eestimaist. Ütleb, et vaja on süüa värsket ja oma, mitte ajada organismi sassi mõne võõra ja jälgi tootega. „Sellest tekivadki probleemid.” Eks igaüks soovi mängida omamoodi filosoofi.

„Oma aia omad. Hoole ja armastusega kasvatatud.” Kord ütlen seda mina, teinekord jõuavad nad aga minust ette.

Juhtub ka nii, et esialgne kaastunne, mis nad laua juurde toob, hajub kusagile heitgaasipilvedesse ja nad lahkuvad ilma ühegi heateota. See tähendab, et nad unustavad, miks ma seal istun.

Muutun lihtsalt üheks sambaks, millest eemalduda. Tunnen end selle võõra­maa mürgise õunana, mis letile jäetakse. Nad suunduvad tagasi autosse või varju­vad töökohta, mis hoiab neid soojas. Mina jään külmetama. Paraku on nii, et soe süda üksi ei suuda kedagi elus hoida. Kui ikka sõrmed ja varbad külmetavad, nakkub see ka mujale.

   

Kunagi töötasin gaasitehases, siis sööklas, siis koristajana. Mu liigesed mäletavad, isegi kui mälupildid on tuhmunud. Unistasin saada kellekski, kes rändab, kuid selle asemel rändasid hoopis inimesed minu ümber. Nii ka nüüd. Olen pidepunkt muutuvas ühiskonnas. Minu järgi võiks ennustada ilma ja olusid. Puhtalt mu ilmes joonistuvad välja börsimuutused. Te ainult vaadake, ja näete! Ka järgmine eelarvepuudujääk on kirjas.

„Varsti on neil jütsidel vaheaeg,” ütleb Ira, alustades meie igapäevast vestlusringi. Ta nookab peaga teisele poole teed, kus on väike pood. „Siis tuleb lapselaps mulle külla. Seda ma ootan, isegi kui muud ei ole enam oodata.”

Ka siis, kui tunnid peaksid olema juba alanud, ilmub mõni õpilane poeuksele, jahtunud sai krabisevas paberis näpu vahel. Mõtlikult surub ta hambad sellesse pudisevasse ollusesse. Aega tundub olevat lõputult.

Asi on suhtumises. Me suhtumegi aega erinevalt. Mina saabun iga päev sama bussiga, aga neil on nii lihtne koolipäeva algusest üle astuda ja siis, kui tuju tuleb, näole anda. Aga muutustega tuleb vist kaasa minna, muidu on oht maha jääda. Muidu iganedki.

Mälun Ira öeldut. See on keelel nagu pude sai. Üks ootab lapselast, teine bussi, kolmas päikest, neljas…?

Lõputus ootuses on ka raske elada.

Mina olen juba alla andnud. Lapsed elavad Soomes, neil endalgi lapsed ja lapselapsed. Ei jõua nemadki mind aidata. Kui küsivad, ütlen, et saan hakkama. Ütlen, et tervis on korras ja sõpru on mul ka. Ira ju on. Temaga kohtun vaat et rohkemgi kui mõni teine inimene oma armsamaga. Keegi ei peta ega reeda mind, sest polegi kedagi jäänud. Ainult Ira üksi saaks veel mulle haiget teha, kui tahaks. Aga tal on targematki teha.

Ira jätkab, justkui unenäos: „Kui lund on, läheme kelgutama. Kui mitte, siis värvime pilte. Ega ta muidu ei vaimustu, aga kui mina ka põrandale kõhuli viskan ja pliiatsi kätte võtan, arvab, et nii on täitsa põnev. Mul on ka siis uhke tunne, et olen nagu eeskuju. Et kellelgi minust veel mingit tolku on.” Ta sügab nina. „Tütrel on vist piinlik, et ma niimoodi elan. Et käin siin istumas ja tervele linnale oma vaesust kuulutamas. Ütleb, et varsti ei taha poiss küllagi tulla. Ütleb, et ema, sul oleks uut televiisorit vaja – aga mis mul neist värvilistest ekraanidest ikka? Piisab sellest kökatsist. Pilti näitab ja öösiti suriseb. Kergem magama jääda, sest keegi nagu oleks teises toas. On mul vaja näha suurema ekraani pealt, et homme sajab vihma või lund?” Ta turtsub omaette.

„Kas ta ütlebki nii?”

„Pigem istun köögis ja vaatan linnukesi. Vaatan, kuidas nad söövad ja… Jah, teinekord ütlebki otse, kuigi ise ta sellest aru ei saa. Aga ma ju näen. Silmist näen kohe ära.”

Vahel, kui Ira väga kirglikult räägib, udutab hingeõhk ta prilliklaasid. See aga ei sega. Nüüdki jääb ta pilk pidama poe rohelistel prügikastidel, justkui kahtlustaks midagi. Ta kohendab prille. „Ja tema? Nagu ei näe mind üldse. Vaatab õkva läbi.” Ta näib mõttes veel midagi lisavat, kuid valjult ei ütle.

„Mina näen sind.”

Ira naerab. „Sina näed?”

Noogutan.

„Sina oled nii lähedal ka, et oleks imelik, kui ei näeks.” Ta helisev naer täidab korraks tänava, enne kui ilme tõsineb. „Aga lapsed on eemal ja satuvad lähedale vaid korraks. Pole ime, et ma nende jaoks hägune olen ja inimlikkust kaotan. Võib-olla oleks lihtsam, kui mind ei olekski.”

„Sa pead kas või minu jaoks olemas olema,” lausun.

„Nojah, sinu jaoks. Mis olemine seegi…”

„Et mul oleks hommikul ärgates midagi oodata. Mingi pidepunkt. Mingi kindlus, et jah, vähemalt Ira on kindlasti olemas, isegi kui muu on ettearvamatu ja muutuv.” Vastupidi ka. Ega ma ainult enda pärast siin käi.

„Vist jah,” nõustub ta. „Vist peab nii mõtlema küll. Lapselapse puhul ei tea iial, millal ta järgmine kord siia satub, aga sinuga ma tean. Sinuga ma tean, et küll sa jõuad ja et mul on, kellega termosest teed jagada.”

„Tavaliselt jõuan ma enne sind.”

„Nii on olnud jah.”

Aga siis löön silmad maha ja neelatan, sest ei tea, kas järgmisel aastal õunapuud kannavad. Kas see laudki alles jääb? Võib-olla otsustab linn, et ta ei taha meid siin istumas näha.

Ira haarab laualt õuna.

„Maailm on meri,” ütleb Ira ja hammustab, „milles tuleb õppida olema laev või ankur. Üks kahest.” Mahl niriseb ta lõualt alla. Need on mahlased õunad, aga möödakäijad seda ei tea. Koduaia õuntes on peidus ilu ja tarkus, mida poest ei saa. „Sa kas liigud edasi või oled paigal.”

„Mina olen olnud vist lipp,” vastan mõtlikult.

„Lipp? Miks see?” küsib ta.

Kehitan õlgu.

„Ole siis vähemalt puri!”

„Mis puri! Lihtlabane palakas, mis on ajutiselt heisatud! Elu muutlikud tuuled lükkavad siia-sinna. Ise ka ei tea, millises suunas peaks vaatama. Olen lihtsalt rahul, et midagi on näha. Kui vaja, vaatan siiapoole, kui vaja, siis sinna, aga vähemalt on koht, kus olla.” Kui vaja, kaon sootuks.

Naerame mõlemad. Naerame, et summutada meenutamine, mis moonutab ja mõjutab nii seda, mis oli, kui ka seda, mis on. Tuleme linna selleks, et jagada muret ja see unustada. Rääkimine kulutab mure õhemaks.

Või kulutab hoopis inimest?

Ma olen vist juba liiga vana, et neil vahet teha.

   

Päev rullub kiiresti õhtusse, aga häda on selles, et õhtu ise ei taha kuidagi otsa saada. Pimedat aega tekib aina juurde, see on nagu taevapaagist lekkiv kütus, mis tekitab tänavale reostuse. Tuhmistab silmad ja lööb tasakaalu kõikuma.

Õnneks väljub buss siitsamast. Ei pea kaugele kõndima, muidu vaaruksingi kraavile aina lähemale. Praegu veel püsin rajal.

Sätin purgid seljakotti. Õunad tõstan kastiga suurde kilekotti.

Nii nagu teistelgi päevadel, naasen peaaegu sama saagiga kui tulles. Vähemalt natukene osteti. Paar eurot kukkus rahakotipõhja juurde, punaste sentide sekka.

Kui liigutada, siis kõlisevad kenasti kokku.

   

Vaheaeg saabubki ja sellega ühes jääb Ira koduseks. Trehvan teda nägema vaid kaugelt. Poisil on käes mänguauto ja ta sõidutab seda õhus nähtamatutel radadel. Ira, käsi lapselapse seljal, seisatab ja lehvitab mulle. Mina lehvitan vastu.

Salaja kraabin lauale oma nime. Võib-olla igavusest, võib-olla hoopis soovist jääda mingil moel alles.

Õhtul jõuan koju nagu alati, aga seekord toimetan teisiti. Jätan kamina kütmata. Jätan õhtusöögi söömata. Tõmban aknadki pärani lahti ja heidan voodile selili.

Mõtlen möödunud päevale. Mõtlen sügisele ja sellele eelnenud ajale.

Tunnen fotoalbumitest õhkuvat soojust, kuid ei sirutu nende järele. Kas ma olen leidnud üles elu kõige magusamad viljad ja löönud hambad sisse?

Midagi olen maitsenud küll. Olen tantsinud ja hiilinud, rääkinud tõtt ja valetanud, olen eiranud käske ja neid ise jaganud.

Tantsupidudel sai käidud ka seljavaluga. Kodust sai ära hiilitud ka siis, kui mees oli vastu. Elu ei jäänud elamata. Kõik lood on kehal kirjas. Armid ja kõverused, mille taga on kogemused. Kuidas lolli peaga vajutasin sõrme kuumale pliidile ja nüüd on muster muljutud. ID-kaardi tarbeks nimetissõrme jälje andmine läheb alatihti luhta. Masin ei aktsepteeri minu mustrit, sest teda pole õpetatud uut mustrit ära tundma. Aga ma olen olemas ja päris, masinast olenemata.

Pommid on kukkunud tagaaeda ja näe, ikka olen siin. Ikka armusin ja ujusin, laulsin ja tantsisin. Ikka leidsin end väsinuna mõnelt sünnipäevapeolt või elevalt matkaraja viimasest peatumiskohast. Käisin koolis ja siis tulin koolist ära. Leidsin töö, siis teisegi, kolmanda. Lapsed sünnitasin ja kasvatasin, mehe matsin. Sain vanaduses sõbragi juurde. Minu Ira. Linn oleks meieta palju vaiksem koht.

Mõne sügise kannataks ehk veel.

Aga mantel ootab pärijaid, koid mantlit.

Mõlemaid tuleb toita.

   

Mälestused kihelevad peas. Kogun nad kokku ja istun nende valgel. Luban neil tantsida ringe mu ümber. Joosta mõtlematult hoovil, kuhu olen nad kutsunud. Vaatan, kuidas mõned neist üksteise võidu puu otsa ronivad, teised minust kinni haaravad ja kaasa kutsuvad. Päike valgustab kõik nurgatagused. Ükski koht ei jää varju.

Olen valmis avama ukse igale koputusele. Olen külalislahke.

Ootan, et võiksin õuna kombel oksa küljest kukkuda ja pehmelt maanduda. Külm juba võtab võimust. Tunnen sügist kontidesse imbumas ja tajun lahtiütlemist.

Akna tagant kostab vihin. Loodan, et see on vikat.

   

Hommikul avan vihaselt silmad. Ärkan üles, teen ahju alla tule, keedan teed. Istun ja lürbin. Põletan keele.

Buss saabub nii, nagu alati. Võtan istet, sõidan linna.

Seal ootab Ira mind juba laua taga. Ütleb: „Mõtlesin, et seekord tulen varem kohale. Et sa ei peaks mind üksi ootama.”

Võtan pahuralt istet.

„Sul oli vist minuta täitsa igav. Vaatan, et oled isegi huligaanitsenud,” ütleb ta ja näitab sõrmega kraabitud nimele.

Käed külmetavad. Jalad tõmbuvad jälle tuimaks. Kõige kiuste istun siin ja müün õunu.

Sügis kestab.

„Mis me veel talvel teeme?” küsib Ira allaandlikult. Öösel oli temperatuur madalam kui varem.

Haaran kastist ühe plekilise õuna ja surun hambad sisse. Magus on. Kallutan pea kuklasse ja neelatan.

„Elame.”