Rein Veidemann: „Koera-aastad. Kaksteist omaeluloolist esseenovelli”.
EKSA, 2024. 207 lk.

Rein Veidemann austab pühadust, ta ongi oma elu pühendanud pühaduste teeni­misele. Esimesed nimed, mis „Koera-­aastate” tekstis ette tulevad, on Gabriel García Márquez, Jaan Kross, A. H. Tammsaare ja Oskar Luts. Ilma suurte nimedeta poleks Veidemanni, ta usub nendesse nagu pühakuisse.

Pühakud kõigepealt, siis võib jumala­teenistus alata. Järgnevad Martin Heidegger ja Piibel (Vana Testament), kohe tulevad ka Hando Runneli ja Viivi Luige nimed. Kokku on see sügav kummardus suurte autorite ees, kes on loonud tüvitekste (Veide­manni lemmiksõna, mis esineb ka juba teose alguses). Küllap on Veidemannile teada, et alati leidub inimesi, kes haistavad kiituses neile vastuvõetamatut panegüürikat, ja seda hinnatum on Veide­manni hoiak mitte varjata oma respekti.

Teose pealkirjast leiame sõna koera-aastad, see tuleb Hiina horoskoobist, aga horoskoobindus ei kuulu vist kõrge ja tõsise kultuuri hulka. Meil on seda ikka peetud heal juhul vaid meelelahutuseks, kuid tihti ka soolapuhujate omakasupüüdlikuks umbluuks. Ent Veidemann on koera-aastad võtnud oma teose aluseks, iga kaheteistkümne eluaasta kohta on üks esseenovell, kus rohkem või vähem on juttu ka koerast.

Struktuuri põhjendab Veidemann sündimisega koera-aastal, aga samuti oma teisel koera-aastal 1958, seega kaheteistkümneaastasena loetud Ivan Turgenevi lastejutu „Mumuu” erilise mõjuga lapsepõlves. Siinkohal tundsin ära oma põlvkonnakaaslase – minulgi on „Mumuust” eredad mälestused. Loo peategelase Gerassimi koera söötmist looma hukkamise eel võrdleb Veidemann lausa püha õhtusöömaajaga, mina tajusin selles ehtveidemanlikku liialdust, millega olen kokku puutunud varemgi. Aga Veide­mann utreerib alati ikka siis, kui kedagi tunnustab, ning veelgi rohkem tunnustust ei tee kunagi liiga. Veide­mann lihtsalt näeb head ja headust ning see on tervitatav.

Veidemanni koeraarmastus on nii tugev, et raamatust leiab lause, millest võib välja lugeda kerget etteheidet pühak Tamm­saarele – miks Vargamäe Andres peksab oma koera? Ja miks „Tõe ja õiguse” ekraniseerija Tanel Toom on selle võika stseeni filmi pannud?

Erudeeritud kirjandusetundjana meenutab ta teoseid, kus on juttu koertest, aga ta ei ole ära unustanud ka enda koeri, kõige rohkem saab lugeda korgi Gustavist, kes tundub olevat nime saanud Gustav Suitsu järgi. Koeraarmastuses peitubki veel üks põhjus autobiograafilise teose peatükkide-novellide struktureerimist koera-aastateks.

Termin „esseenovell” on autori enda välja mõeldud žanr, mis tähendab belletristika ja publitsistika liitmist. Oma eluetappe kirjeldab Veidemann ilukirjandusele omasel kujundlikul viisil (nagu novellis), aga ka artiklile tüüpilisel või esseistlikul moel. Veidemann tunnistab, et säärane hübriidtekst ei pruugi alati õnnestuda. Ja siin olen temaga nõus. Aga ma tean ka, kui raske on loobuda mõnest infokillust, mis justkui käib kirjeldatava asja kohta, ent mille lisamine rikub žanripuhtust. Kergem kui välja jätta on teha sobimatusest trump ning Veidemann ongi seda teed läinud, loonud individuaalse teosevormi esseenovelli näol. Ja miks ka mitte, sest kirjandusele ei saa keegi teha ettekirjutusi. Ja novaatorlus on alati teretulnud, kuigi võib mõjuda mõnevõrra konstrueerituna.

Veidemanni mõneti isegi religioosne pieteet kirjanduse vastu näikse olla kaasa sündinud (aga kuidas siis teisiti?), tema lapsepõlvemaastik (autori väljend) ei pakkunud selleks esialgu mingit tuge. Seda väljastpoolt. Aga ehk kehutas vallas­lapse­staatus ja vaesus just janu millegi suure ja kõrge järele?

Kui tulid teadmised, selgus, et kirjandust oli seal Rääma agulis Pärnu Ülejõel ohtralt, seda paika kirjeldab August Jakobson oma debüütromaanis, minu meelest oma parimas teoses „Vaeste-Patuste alev”. Veidemannil järgneb selle tõdemuse järel faktistik August Jakobsonist ja Räämast, alles seejärel saame ülevaate Veidemanni poisipõlvest. Supilinlasena võin täheldada parajal määral sarnasusi Veidemanni ja omaenda lapsepõlve vahel. Kõik oli enam-vähem sama – peenrad, aiamaad, poistekambad, isegi lorilaulud oleksid otsekui ühest suust kukkunud. Täiesti samad olid sahvrid, trepid, kuivkäimlad, isegi külmunud väljaheitepüramiidid, mis talvel jäätudes alt kastist välja vahtisid. Veidemann kirjeldab seda Cheopsi püramiidina.

Ehkki pole just eriti esteetiline, on minu meelest selles püramiidis rohkem kirjandust kui Rääma linnaosa teaduslikul-­etnograafilisel kirjeldamisel, mis Veide­manni sulge silmas pidades muidugi ei üllata. Mina oleksin selle asemel eelistanud lugeda litakast Ljusjast ja tema armatsemistest Vene ohvitseridega, neis on tunda novelli ilma esseeta. Nüüd on Ljusja ära teeninud vaid kasina arvu ridu.

Juttude tegevus ei arene novelli reeglite järgi, vaid teeb seda autobiograafia printsiipide alusel. Samas loos loeme Ljusja pakutud armurõõmude järel Veidemanni edasistest elukohtadest Pärnu Posti tänava hruštšovkast (kus tal kodutunnet ei tekkinud) kuni Tallinna kirjanike maja korterini välja.

„Koera-aastate” kaante sisekülgedel näeme Pärnu linna plaani ning kuna tekstis on kenasti tänavanimesid, siis võib kontrollida, kas need on ka reaalsed – on küll! –, ning saab ettekujutusegi, kui kaugele ulatusid jõnglaste seiklusretked. Ja kahtlemata suurendavad need kaardid teose dokumentaalsust.

Meenutades hobust Miirat lähedal asunud lastekodu abimajandi tallist, on Veidemannil ilmtingimata vaja rääkida Sigmund Freudi esseest „Mina ja Miski”, kus kirglik hobusteaustaja Freud võrdleb ratsanikku Minaga, kes peab ohjeldama teadvustamatut Miskit. Vaat nii kõrged paralleelid lihtsa märakronu puhul! Kindlasti oleks Miira Freudiga kõrvutamise üle uhke. Mulle läks aga hinge nime Miira etümoloogia – see on venekeelse sõna mir (rahu) eestindus. Niisugune poliitnimi pandi hobusele seetõttu, et ta sündis kohalikus sõjaväeosas esimesel rahupäeval 1945. aastal. Siin on suure kirjanduse hõngu. Seda enam, et Miira sabast võetud jõhvid pingutati muusikaõpetaja Valdma viiulipoognale.

Veel loeme, et muusikaõpetaja alustas tunde Nõukogude Liidu hümni laulmisega, ja selles episoodis on tunda ajastu puudutust. Mitmekülgse mehena andis Valdma ka autojuhtimistunde ja võttis halturtšikuna roolis istumise ühe staadioniringi eest ühe rubla. Järgneb loetelu, mida kõike sai selle rubla eest muretseda.

Kunst peab olema kordumatu, peab olema originaalne. Minu meelest Miira ja Valdma kirjeldus seda ka täiesti on ja neid originaalseid asju on tekstis rohkemgi.

Rääma algkooli järel asub Veidemann õppima August Jakobsoni nimelisse keskkooli ja edasi läheb ta juba kindlalt kirjanduse suunas. Ülikoolis asub Veidemann õppima eesti kirjandust, etendab koos Mait Agu, Peep Nemvaltsi, Tiit Sinissaare ja Tõnu Kaljumäega Henrik Visnapuu luulekogu „Amores”, eeskujuks toonased tüvi­lavastajad Jaan Tooming ja Evald Herma­küla. Visnapuu oli ka poliitiliselt ilus valik, pagulasest autor oli Stalini ajal olnud keelatud, kuuekümnendate lõpus tasapisi põranda alt välja toodud luulemeistri tekstid vajasid tutvustamist. Nägin seda etendust ja mulle pakkus see nii silma- kui mõtterõõmu.

Esseenovellis „Tule tagasi Sorrentosse” on selgelt esindatud kolm kihti: algab see nagu ilukirjandus – tüdruk Lilli pageb kodunt, jõuab Lätti; edasi autobiograafia – paadiga üle jõe ja siis teatrisse Šakespearet (nii kambavend seda nime hääldas) vaatama-kuulama, seega esimesed sammud kultuuri poole; kolmandaks – seletus, kes see Shakespeare on ja mida ta tegi. Viimane tundub küll liigne, koguni dotseeriv. Aga kitsarööpmeliste rongide marsruutide ja vaksalite ning vagunite interjööri kirjeldused on küll põnev lugemine ning usun, et see leiab kasutamist meie raudteeajaloolaste ja raudteemuuseumite poolt. Minu jaoks on kitsarööpmelises raudtees midagi ürgeestilikku – oma jõudude ja oma rahadega ehitati peamiselt XIX sajandi lõpus transpordivõrk, mis pani aluse meie majandusele.

Kuulume Veidemanniga põlvkonda, kelle ülikoolitee oli ikka seotud EÜE-ga, ja mul oli võimalus võrrelda Veidemanni muljeid toonasest ehitusmalevast (jutt „Kassitapp”) enda omadega. Nagu ikka – Veidemann on olnud korralikum, mina seikluslikum. Aga Veidemann on osalenud tulevasele professorile hoopis ootamatus teos – kasside tapmises. Tegu pole loomulikult kiitmist väärt, ent mitmekülgsus tuleb kasuks teosele. Ühte aga tajusime Veidemanniga ilmselt samamoodi – EÜE oli vormiliselt ja partei ülemuste jaoks komsomoli ettevõtmine, aga komsomol jäi sellest nii kaugele, et kellelegi ei tulnud pähegi, et allutakse leninlikule noorsooühingule. Ja ehitusmaleva kirjelduse kohta võib öelda sama, mis kitsarööpmelise raudtee puhul sai öeldud. Ka kahtlused on samad – kas oli ikka tarvis vahele pikkida lõike Juhan Liivi „Varjust” ning koguni Albert Schweitzerilt? Aga Veidemann on Veidemann ning just sellisena peab teda võtma.

Loos „Igavesti teie…” avab Veidemann oma kiindumust koertesse, abiks nii kõrge autoriteet nagu Thomas Mann, kes on kirjutanud autobiograafilise jutustuse „Peremees ja koer”. Selge, autoriteetideta ei saa, sest nende kaudu ilmutab end puhas tõde. Nagu teisedki lood, on „Igavesti teie…” varustatud pika motoga, sedapuhku siis Mannilt. Veidemann meenutab selles palas kõiki oma koeri – Maxi, Charliet, Bettit, Minnit ja Henrit. Mulle tõestas see taas üht – Veidemann on pühenduja, kes kultuurile ja Eestile pühendumise kõrval on andunud ka oma neljajalgsetele pereliikmetele. Kes on juba pühenduja, see on seda eranditeta.

Eks me kõik taha igavesti elada. Veide­mann on jäädavalt-olemise endale garanteerinud, püstitanud eluaegu endale monumendi, milleks on mitukümmend raamatut ja mitusada artiklit, ent „Koera-aastad” pakuvad sellele hiigeltööle subjektiivsemat värvingut, teos näitab, kes oli Veidemann noorena, ning avab Veidemanni kui inimest uudsest küljest. Usun, et raamatule tulevad ka järjed, mis valgustavad elu järgmisi aastakümneid.