Hää inemise!

Ma olõ noorõkõnõ tähetiidüseraamat ja pallõ teid appi. Mu elu um suurõn ohun. Ma tulli trükükuast vällä katõ aasta iist. Prõlla olõ ma pikäle üten raamadu­kogun riiuli takan. Siin um tolmunõ ja pümme. Mu mitmõ lehe umma valusalõ katõkõrra. Mul um halv olla ja mul um hirm surma iin.

Nätäl tagasi haard´ raamadukoguhoitja taa riiuli päält suurõ üsätävve tiidüse­kirjändüst, et kanda kõik raamadukogust maaha ja visada edimelt ussõ taadõ pappkasti, aga peränpoolõ saata joonõlt paprõtsäpendäjä kätte. Ma pässi tiä sõrmi vahjõlt vallalõ ja sattõ siiä pudsudõ keskele. Raamadukoguhoitja karmani­telefon kõlisi ja tel es olõ aigu minnu siit vällä õngitsa. Päält pikkä jutuajamist es tulõ ma telle inämb miilde.

Ma piä olõma väega vakka, ei tohe tsihata ega köhhi, muidu löüdäss minnu üless ja mu elu või kipõstõ otsa saia. Prõlla um raamadukogudõn sääne säädüss, et raamatu, midä ei olõ mitu kuud loetu, tulõ vahtside teosside iist är aia. Mul um esiki häste lännü: minnu lugi edimidsel eluaastal mitu inemist ja tõsõl aastal, ku lugõja kaiõ must joba müüdä vahtsõmbide raamatide poolõ, sai ma õks viil rahuliste ellä. Või-olla tuuperäst, et raamadukogu direktri um mu luuja kaugõ sugulanõ.

Hää inemise, ma olõ tiidüseraamatist siin raamadukogun viimäne. Mu seldsilise umma kõik joba maaha kannõtu ja är viidü. Musugumaidsi teossid siiä inämb ei ostõta, selle et sääne tarkust täüs kirjändüss, kohe mi kuulumi, ei olõ prõlla raamadu­kogudõn moodun. Nädäli joosul, ku ma olõ siin tolmu seen paossin ollu, käve küll üts lugõja minnu küsümän, aga parajalõ tüün olõja raamadukoguhoitja es tiiä, et ma siin riiuli takan vaivlõ. Tiä ütel´ küsüjäle, et raamadukogudõst ei saa inämb raamatid, midä lugõja harva lainasõ. Raamatu pidävät kõik aig üte tahtja käest tõsõ kätte lindama, ei tohe riiuli pääl videlemisega ruumi kinni hoita. Väärt raamat ollõv õnnõ sääne, mille takan vähämbält kümme inemist järje­kõrran uutva. Minnu soovitadi otsi pääliina kõgõ suurõmbast raamadukogust. Sääl olõvat alalõ kõik trükütüü.

Toolõ, kiä mu’ka kokku saia suuvsõ, selletädi, et lugõja tahtva väega noid raamatid, miä pajatasõ mõrdsukist ja rüüvliist, aga ka vällämaa printsessest ja presidendest. Lugõja uutva trükütöid, miä oppasõ, kuiss kipõstõ rikkass saia ja igäväste noorõss jäiä. Häste kõlbasõ teossõ, kon ilusa armu asõmõlõ ruttu vihkamine tulõ ja miis nakkass petmä naist ja naanõ miist nink kon kõigil tegeläisil määnegi jälle salaus henge pääl. Noorõ küsüvät kõgõpäält inglüsekeelitsid romaanõ. Imäkiilt peetävät prostass.

Hää inemise, mu kõrvalriiuli päält viidi paari nädäli iist minemä hulga Nobõli avvuhinna saanuide kirjänige teossid. Õks tuuperäst, et neid vähä loeti ja raamadu­kogun um suur ruumipuuduss. Mullõ olli niä targa rahuligu seldsilise. Ma jäti näidega hüväste suurt kurvastust tundõn. Asõmõlõ säeti vahtsõ kuritüüromaani „Koolnu raamadupoodin”, „Kuiss tappa umma peret” ja „Mõrdsugatüü kuuvalgusõn”. Mul nakass´ sääntsid päälkirju näten periss hirm, et äkkä noidõ raamatide kurja tegeläse saava üüse eläväss ja tulõva minnu ka käkistämä vai väidsega tsuskama.

Ma tiiä, et Nobõli laurõaate teossin, miä minemä viidi, lövvüss ka tagaajamist ja tapõlust, kuritüüd ja karistust, aga mooduliidsi mõrdsugaraamatidega kõrvu sääden um noidõn verd ja koolnuid õks hulga vähämb. Pääleki umma nuu raamatu keerulidse sõnasäädmisega ja filosoofiliidsi mõttid täüs. Pall´u seo­ilmaaolidse lugõja arvasõ säändse kirjändüse aost lännüss, mille vasta um koguniste häpe huvvi tunda.

Hää inemise, mõnõ päävä peräst tulõ raamadukogun suur puhastusõpäiv. Sõss nakatass ka siit riiuli takast tolmu pühkmä ja minnu nõstõtass üless. Ma nii väega pelgä, et mu elu saa päält tuud otsa. Minnu visatass või-olla siiäsamma raamadukogu kõrvalõ konteinerile, kost vii tii õkva paprõtsäpendäjä manu. Kuna ma näe puhass ja illuss vällä, sõss võidass must ka määnegi müübliehe tetä. Iilä oll´ raamadukogu rahvast täüs. Nii täüsiälidse ku latsõ voltse maahakannõtuist raamatist egäsugutsid asjakõisi, miä arvati kõlbavat raamaduriiulide ehtmisess: kohvikannõ ja -tasse, aga ka kassipoigõ, tsiku ja lambid.

Mul oll´ väega hallõ, et tuu jaoss lahuti puhtid nink kinäsid romaane ja luulõkogusid, aga ka sõna-, ajaluu- ja tiidüseraamatid. Piskmõ joosi mu silmist, ku „Kalõvipojast” volditi võimsa viomassin. „Eesti rahva innemuistitsid juttõ” mõtõldi muuta kaalkiräkuss, aga aig sai otsa, jäeti tõsõss kõrrass.

Ma sukugi ei taha paprõkasti minnä, ei ka tuud, et must tettäsi järgmidsel voltmiseõdakul tsäikruus vai põrsass vai pini. Ma igädse viil tsipakõnõgi aigu raamatuna ellä.

Mu edimidsel eluaastal lugi minnu herksä poiskõnõ, kiä põimukuu selgel üül käve silmämän, kuiss taivan Kuut ja Rihä helkäse. Ma näi tedä ildaaigu unõn.Tiä tull´ mu manu katõ sõbraga, kiä kah tahtsõ mu käest ilmaruumi kotsilõ tiidmiisi saia. Ku minnu ellu jäetass, sõss või-olla saa ma näidega ka ilmuisi kokku.

Hää inemise, ma pallõ, et ti veesi mu siit riiuli takast tolmu seest kipõstõ kohegi sääntsele kotussõlõ, kon musugumaidsi raamatid viil loetass ja avvustadass. Ma ei tiiä teile umma aadrõssi teedüstä, aga kaegõ üle kõik raamadukogu, sõss lövväti üless nii mu ku tõsõ põlõtu teossõ, kiä kah edesi ellä tahtva.