Rong peatub järjekordses eeslinna jaamas, enam ei ole palju jäänud, kella järgi ainult kümme minutit veel ja ongi Paddington.

Kaks varest hüplevad perroonil, nad on saanud kätte pruuni, lögase ham­burgeri­paberi ja nokivad seda teineteise võidu, kaks hirmuäratavalt suurt lindu. Ta jälgib neid ja mõtleb, et raske on aru saada, kas nende vahel käib võistlus või koostöö, tõukab neid tagant nälg või harjumus – tunduvad söönud välimusega elujõus linnud. Üks lind jätab järsku nokkimise katki, jälgib veel natuke aega kaaslast ja hüpleb siis minema. Jaam jääb seljataha.

Mis siis, kui teine ei tule? See mõte tuleb pähe alles nüüd. Ta isegi ei tea, kas see oleks pettumus või kergendus. Igatahes, ütleb ta endale, ei oleks selles midagi üllatavat, ja tunneb kohe selle mõtte pärast piinlikkust. Ta on lubanud endale, et mõtleb teisest hästi. Ja käitub hästi. Sest kõik on hästi, neil on kummalgi nüüd kõik hästi, vähemalt ta oletab, et ka teisel on. Sellepärast ta ju teisega kokku saabki. Et teada, kuidas teisel on läinud. Pärast äraminekut, pärast siiatulekut.

Ta mõtleb uuesti varestele. Nemad kaks olid viimased aastad samasugused söönud välimusega elujõus inimesed nokkimas ühte ja sama määrdunud leidu nimega koosolemine, pigem harjumusest kui näljast, ja kui näljast, siis äkki hoopis näljast millegi muu järele. Sellisel koosolemisel polnud enam ammu mingit mõtet. Üks neist pidi lihtsalt olema julgem ja minema.

Sellest on natuke üle nädala, kui ta vajutas kodus kirjutuslaua taga „saada”. Ekraani sinises sõnumimullis seisis:

„Mõtlesin, et kirjutan. Olen järgmisel nädalal paar päeva Londonis. Oleks Sul aega kokku saada?”

Ta pööras pilgu uuesti sõnumile ja juba kahetses. Nüüd tuli see aken arvutis kinni panna ja tegelda millegi muuga. Ta jäi vaatama hoovis prügikastide juures tiirutavaid kajakaid. Linn oli hall: märts, oleks pidanud olema lootus ja kevad, aga oli: hall.

Ta oletab, et eetris valitseb vaikus, nagu tookord neli aastat tagasi, kui teine läks ja kadus ja pikki nädalaid ei saabunud ühtegi sõnumit, isegi mitte käeulatust stiilis „kuidas sul läheb”, rääkimata võimalusest panna sõnadesse, mis tunne oli maha jääda, kui kõik juhtus nii ootamatult, iga väike asi meenutas teist nagu pidevalt lahti rebenev haav ja kui polnud teada, kas minek on igavene või ajutine või miks siis ikkagi nii.

Seitse aastat koos ja järsku oli teine võtnud otsuse vastu täiesti üksi: leidnud töö teises linnas, teisel maal, mõelnud, kavandanud, korraldanud. Teatanud alles siis, kui pilet ostetud ja lend kahe päeva pärast, mis seal enam arutada, vaielda, arvamust avaldada.

Ta kustutas ennist sõnumi kahe viimase lause vahelt ära selle, mis seal alguses seisis: „Selle meie asjaga tuleks kuidagi tegeleda, nii enam ei saa.” Ta ei teadnud, mida ta sellega mõtleb, kas ainult suvilasse kuuri alla viidud kaste teise raamatute ja sahtlite sisu ja riiete ja jalanõudega, või ikkagi seda suuremat küsimust, miljonit suuremat küsimust, mis sealt hargnesid, mingisugust punkti või seletust. Ta kustutas lause ära, sest tahtis pühkida oma sõnadest igasuguse süüdistuse, pealegi ei olnud sõnumis võimalik kasutada kursiivi ja ta vihkas seda, kui isegi sõnad ei kuuletunud, kui ei saanud anda neile õiget tooni – ja pealegi, kes kirjutab pikki sõnumeid? Ainult tema.

See oli olnud väga imelik jalutuskäik, kui teine oma minekust teada andis. Nad olid alles mõni päev varem tulnud puhkusereisilt, reis oli olnud okei, Lõuna-Euroopa soojus oli ju alati okei ja teine oma hoopis teistsuguste teadmistega oli alati huvitav kaaslane. Kuigi. Selle reisi jooksul oli ikka kogunenud. Asju, temasse. Oli olnud palju väikesi torkeid, mõlemalt poolt, möödavaatamist, äraolemist vaatamata kohalolemisele.

Imelik jalutuskäik, sest ta oli mõelnud küsida. Õigemini teha ettepaneku. Kas nad peaksid tegema pausi või äkki üldse lahku minema? See polnud küll kunagi tõeliselt jutuks olnud, aga ühel hetkel tuleks see ebameeldiv asi lauale tõsta ja seda uurida.

Igas tänavaristis oli ta mõelnud: järgmises. Siis hakkan rääkima, siis küsin. Esimene lause võiks olla kompav, näiteks: kuidas meil sinu arust läheb? Niimoodi peaks seda äkki alustama?

Ja siis oli teine järsku igasuguste sissejuhatavate köhatuste või pehmendava tekstita öelnud: ma sõidan ülehomme ära.

Ahah, kuhu?

Londonisse.

Millal sa tagasi tuled?

Ei tea. Ma sain seal tööd.

Tööd?

Jah.

Ahah.

Esialgu aastaks.

Aa.

Jah.

Sa lähed siis ju sinna elama.

Jah.

Ja mina?

Ma ei tea.

Mina jään siia, loomulikult.

Jah.

Imelik oli see, et kuigi ta oli alles natuke aega tagasi olnud valmis täiesti endastmõistetavalt ütlema sõnad „lahku minema”, ei saanud ta nüüd küsitud seda kõige ilmsemat.

Ja hoolimata sellest, et ta oli ise olnud valmis tegema ettepaneku pausiks või milleks iganes, tundis ta järsku viha, et teine oli ette jõudnud. Kuigi, natuke hiljem mõtles ta ka seda, et siis oleks teisel olnud ju veel lihtsam, siis ta oleks lihtsalt öelnud jah, nõus, väga hea, mul ongi kõik juba korraldatud, ja seda oleks muidugi olnud veel hullem taluda.

Nad ei rääkinud tegelikult neil viimastel päevadel kuigi palju. Ei olnud mingit suurt draamat, ei olnud ka mingit demonstratiivset tumma mängimist. See oli rohkem nagu haihtumine.

Ja järgnenud päevadel, nädalatel, kuudel polnud saabunud ainsatki silpi sellest, mis tunne on seal teisel maal, teises linnas, uues elus – mitte midagi, mitu kuud vaikust.

Nad hakkasid jälle sõnumeid vahetama alles sügisel, kui teine saatis sünnipäevaks õnnesoovi ja selgitas natuke oma vaikimist. Et ka tema oli segaduses, see oli nagu enesekaitse, millegi pildilt välja kadreerimine. Isegi suhetest rääkides ei saanud teine jätta oma fotograafisõnavara.

Ta märkas, kuidas teine räägib ainult ainsuse esimeses pöördes, oma elust rääkides pole mitte üheski lauses enam mitmust, meie, ega ainsuse teist, sina. Tema oli valemist minema pühitud. Välja kadreeritud.

Sõnumiaken ekraanil on endiselt lahti ja üllatusega märkab ta järsku ekraanil lainetavaid mullikesi, teine kirjutab midagi. Lainetus kestab ja kestab, ta tõuseb laua äärest ja läheb lülitab köögis veekeetja sisse.

Kannatlikult jälgib ta, kuidas vesi klaasi taga kobrutama hakkab, ja kuulab valjenevat kohinat, kuni kann end vaikse kõlksatusega välja lülitab ja sinine tuluke kustub. Ta võtab sahtlist teekarbi ja sõela ja teeb tassitäie kanget musta teed, sunnib end paigale, kannatlikuks, liigutusi aeglasemaks kui tavaliselt, hoidub tagasi kirjutuslaua juurde minemast. Kui on juba nii kaua oodatud, neli aastat, võib veel neli minutit teadmatuses elada.

Ekraanile ilmub üks lause: „kus sa peatud”.

Nüüd on tema kord kirjutada ja kustutada, kirjutada ja uuesti kustutada.

Hotellis. Maryleborne’is.

Kuskil keskel, võtan hotelli.

Ei tea veel.

Ta jääb mõttesse. Kõik need laused oleksid õiged. Tegelikult ta ei tea. Ta mäletab üht väikest hotelli Maryleborne’is, kus nad kunagi koos olid ööbinud ja kuhu võiks uuesti minna. Ta on alati olnud pigem see, kes läheb tagasi järeleproovitud tavalisse ega hakka riskima, et leida midagi veel paremat.

Kui mõtlema hakata, on selline olnud ka tema suhe teisega: leppimine järele­proovitud tavalisega, selle asemel et riskida. Tähendab, nii oli see kuni ajani, kui teine läks, teine just nimelt riskis, et leida midagi paremat. Kas just paremat kaaslast, ta ei tea, aga paremat tööd, elu, ja võib-olla lõpuks kõiki neid.

Niisiis küsimus: kus sa peatud?

Ta toksib tagasi viimase kustutatud lause „ei tea veel” ja jääb seda vaatama.

Tõsi, ta ei tea. Aga sama palju on selles lauses – mitte lootust, sest seda on ta õppinud nelja viimase aastaga lämmatama, aga võimalus on seal küll. Tal on tunne, nagu suhtleks kellegi võõraga, keda ta veel ei tunne, ei oska veel lugeda. Keda peab kompama, kellega tuleb mängida. Kellele võib õhku visata võimaluse.

On väike paus ja teise vastus: „ok”.

Segadust tekitav „ok”. Sellele ei oska midagi vastata, kui seda ei kuule, sest ei tea ju, kas see on: okei! või okei? Või ongi lihtsalt ok, nagu linnuke – tehtud, vastatud –, et kuidagi reageerida. Või hoopis oo-kei…, aga sel juhul võiks need kolm punkti sinna panna, kolm mõttepunkti kui omapoolse võimaluse, ehkki ta ju teab, et liini teises otsas kirjutaja ei ole kolme punkti inimene, näeb pilte, mitte sõnu, ei armasta üldse kirjavahemärke, ei kirjas ega elus, sellepärast nad ongi täna, neli aastat hiljem, just sellises olukorras, nagu on. Puudub kirjavahemärk.

Teine võiks küsida: „Kas sa pead hotelli võtma?”, või tema võiks küsida: „Kas ma pean hotelli võtma?”, aga kumbki ei küsi, üks silp, ok, ja nad on jälle selles nelja aasta taguses – ei, tegelikult juba aastaid varem kestnud umbseisus, kus kumbki ei tee esimest liigutust.

Ta pöörab vestluse asjalikuks.

„Tulen 24ndal rongiga Oxfordist, vaatasin, et rong jõuab Paddingtoni u 7-ks õhtul. Äkki saad jaama tulla, kohtume seal? Sobib?”

„sobib”

„Praegu näitab, et 9. tee, 19.07.”

„ok kui midagi muutub helista”

„Helistan.”

„näeme”

„Jah.”

Mida lähemale rong Londonile jõuab, seda närvilisemana ta ennast tunneb. Raske on õiget asendit leida. Praegu igatseb ta tagasi füüsilist ebamugavust, mida ta tundis rongi istudes: ta oli olnud higine, vihmast märg ja näljane mitmetunnisest rattasõidust mööda mudast kanaliserva – need tunnid ja need esimesed paarkümmend minutit rongis ei olnud ta eelseisvale kohtumisele mõelnud, tähelepanu oli olnud muul, füüsilisel ebamugavusel.

Kursusel osalenud üliõpilased olid korraldanud talle lahkumisüllatuseks jalgrattamatka Blenheimi lossi, laenutanud rattad, ostnud piletid, võtnud isegi kaasa kotitäie skoone ja termosega kohvi. Ja hommik oli olnud selge. Aga poolel teel Churchilli sünnikoju, just seal, kus kanalipaatide rivi ja korraliku kattega tee lõppes ja algas jalgrada, hakkas vihma kallama, maa oli hetkega mudane ja libe, lookas tilkuvad pajud nüpeldasid okstega näkku, juuksed liibusid peadligi, tal oli vaatamata muidu heale vormile raske noortega sammu pidada. Ajas vihale, et aeg piitsutas takka, ajas vihale, et ta jäi oma kehale alla, ajas vihale, et tal olid valed riided ja jalanõud, liiga väike käikudeta ratas, et tee oli nii pikk ja ilm oli nii halb. Aga tõsi oli, et eelseisvale kohtumisele ei mõelnud ta ka siis, kõige kaugem asi, mis talle pähe mahtus, oli õigeks ajaks rongile jõudmine.

Blenheimis oli vihm siiski vahet pidanud, maa auras, nartsissid lõhnasid, noored hüplesid lompide vahel ja tegid rühmapilte, kutsusid ka teda. Lossis oleks ta tahtnud kõigesse palju pikemalt süveneda, aga aeg pressis armutult peale, hiljem pidi ta tõdema, et on endale märkmikku üles kirjutanud ainult kaks sõna: „Winstoni lokid”.

Jaam juba paistab, jälle tuleb mõte: mis ma siis teen, kui ta ei tule? Kuhu ma lähen?

Nii on varem juhtunud isegi selles linnas. Siis, kui teine oli kunagi kaheks kuuks siia akrediteeritud ja tema sõitis külla. Teine teadis, millal lennuk maandub, nad olid isegi välja arvutanud, mis kellaks ta rongiga lennujaamast kesklinna jõuab. Ja ta seisiski kokkulepitud ajal jaamahoones maketi juures, nagu räägitud, seisis veerand tundi, pool, püüdis helistada, püüdis sõnumeid saata, kolmveerand tundi, ei midagi. Ta tundis ennast rumalalt ja ebakindlalt nagu ikka see, kes peab teist kaua ootama ja ei tea, kas ta on lihtsalt unustatud, maha jäetud, või on midagi juhtunud. Jalge all oli nagu soo, tal ei olnud ühtegi plaan b-d ega plaan c-d, ta polnud isegi küsinud teise külaliskorteri täpset aadressi, teadis ainult tänavanime, umbkaudset asukohta. Oli mure, oli lolliksjäämise tunne, oli viha – kõige pealmisena sel hetkel siiski mure, ta püüdis mõelda, millal teine viimati kontaktis oli, mitu päeva tagasi, kolm? Ta kõndis jaamahoonest välja, majade vahelt jõe äärde, vaatas sisse pubide akendest, nägi inimesi paarikaupa, nägi, kuidas keegi suudles kedagi põsele, keegi pani käe kellegi põlvele, keegi kummardus kellegi poole, keegi vehkis elavalt kätega, keegi naeris, keegi istus ja vaatas aknast välja, vaatas üle jalgtee ja rinnatise jõele, võib-olla nägi teda eksinuna möödumas, võib-olla vaatas temast läbi või üle, võib-olla oli ka tema millegi pärast mures, jah, vast oli ka siin üksikuid ja mures inimesi. Ta tegi ringi ümber suure kvartali, möödus ühest kopitanud väljanägemisega hotellist, kõhkles, kas peaks sisse astuma, tuba küsima, ei astunud, aga märkis selle mõttes kaardile, jalutas tagasi jaama, seisis samasse kohta. Mure paisus, aga viha paisus nüüd kiiremini. Ta oli teel uuele ringile, seekord teises suunas, peas lõpuks plaan b, ja siis teine lõpuks helistas, vabandust, ma üldse ei märganud, et kell on juba nii palju, unustasin kella käe peale panna, viieteist minutiga olen kohal, sorri tõesti. Oli soov minema kõndida ja mitte rohkem telefonile vastata, leida hotell, olla need päevad selles linnas ära, öelda pärast ka, et oi, vabandust, sain valesti aru, eksisin ära, telefon ei töötanud, sorri tõesti. Aga see kainus. See kallis linn ja see kuradi vaesus. Ja ta seisis ja ootas ja teine tuligi poole tunni pärast ja selle ajaga oli ta maski korralikult ette kleepinud, viha ja solvumise sügavale alla surunud, paar Londoni tellist raskuseks peale sättinud, mõõnava jõe ääres oli ta rinnatiselt alla vaadates selliseid näinud, oli tekkinud soov need suveniiriks üles korjata, aga kuidas, kui alla ei viinud ühtegi treppi, tellised püsisid nüüd kenasti seal, kuhu ta need oli pannud, ja kui ta teist tervitas – jahe vihmane põsesuudlus, tal oli selleks ajaks juba tõsiselt külm –, suutis ta teise veelkordsele vabandusele täitsa veenvalt vastata, et pole midagi, ma lihtsalt hakkasin muretsema, kuidas ma sinuga ühendust saan, kui telefon ei vasta. Ja teine näitas paljast kätt: näe, ma päriselt unustasin kella panna, ja tema: ma mõtlesin, et äkki ma ootan vales kohas.

Tollelt reisilt koju jõudes oli ta näinud trammis reklaami, mis ütles, et kolmandik inimesi on kogenud lähisuhtevägivalda, ja kuigi teine ei olnud teda mitte kunagi füüsiliselt rünnanud, vahtis ta tookord tükk aega neid numbreid, 33%, ja mõtles, et lüüa saab ka teisiti ja et kuigi see võib olla ebaõiglane tõdemus nende suhtes, keda päriselt pekstakse, on tal siiski tunne, nagu oleks teda löödud, vaikselt klobitud, nii et jälgi ei jää, ja see ei olnud esimene kord, ja telliseid selle kõige uputamiseks ja allasurumiseks läheb vaja aina rohkem.

Kui rong jaama võlvide alla roomab ja peatub, tuleb uusi segaseid mõttejuppe: mis siis, kui kõik juba esimeste lausetega kinni kiilub? mis siis, kui ma ei tunne teda ära? jah, kas tunnen, me oleme rääkinud, aga me ei ole näinud neli aastat, see on pikk aeg, mis siis, kui me ei tunne enam teineteist ära, kõnnime mööda nagu võõrad, võib ju olla?

Ja ta seisabki natuke aega kokkulepitud kohas, tagurdab seina äärde, et vähemalt seljatagune oleks kaitstud, püüab mõistatada, kustpoolt teine võiks tulla. Seisab ja vaatab üksipulgi läbi kõik läheduses seisvad inimesed, mitte keegi ei näi õige, mitte keegi ei tundu isegi saabujaid ootavat, ootajad on ammu oma kaaslased või pereliikmed kätte saanud ja lahkunud.

Ilmselt jõuab äratundmine neile pärale samal ajal, võimalik, et ka teine pole teda kohe märganud või ära tundnud. Ise ju ei oska enda muutumist hinnata, neli aastat – arvad, et oled sama, aga kui ei ole?

Esimene mulje on, et teine on ümbrusega täiesti kokku sulanud, kõik tema juures on kohalik: riided, jalanõud, jume, olek, liigutused, isegi näoilmed. Inimene on sama, aga teine. Ja kui nad lõpuks vastamisi seisavad, on ka hääl ja viis, kuidas teine esimesed sõnad ütleb, sama ja ikkagi teine.

Ta jõuab mõelda, kas nad peaksid teineteist kuidagi puudutama, kätlema või embama, põsesuudlus võib-olla, aga teine juba paneb käed ise ta õlgadele, puudutab ja samas peatab, ja ütleb: tere siis.

„Ma ütlen kohe ära, et ma siis ei võtnud hotelli,” kiirustab ta seletama, kui nad lärmaka pubi leti ääres kohad on leidnud.

„Nagu ma rääkisin. Saad minu juures olla,” vastab teine.

„Okei.”

Teine tellib neile mõlemale, küsimata, temale laagri ja endale ale’i, ja isegi kui see korraks ärritab, et isegi arvamust ei küsita, vaid eeldatakse, et temas ei ole midagi muutunud, ei midagi uut ega teist, on ta ka tänulik, et ei pea valima, sest tegelikult on tal joogist ükskõik.

Kui teine on märjad klaasid lauale pannud – neist valgub tumedale puule hetkega kaks lompi –, ta tahaks minna salvrätikuid võtma, aga sunnib end paigale, libe klaas ja ligane lauapind on praegu tema muredest vähimad.

„Kuidas sul läks? Kursus?” küsib teine.

„Hästi. Kõik läks hästi. Väike vaheldus. Ma küll ei viitsi enam väga selliseid asju teha, aga nad olid toredad. Ärksad noored inimesed.”

„Minu mäletamist mööda sulle sobis õpetamine.”

„Ei tea. See võtab palju energiat. Aga raha toob muidugi hästi sisse, eriti kui välismaal käia.”

Nad rüüpavad õlut.

„Üliõpilased tegid mulle lõpuüllatuse, viisid Blenheimi,” jätkab ta. „Sa oled kindlasti käinud.”

„Ei ole kusjuures.”

„Või noh, mis viisid. Sundisid mind sinna väntama, läbi vihma. Sellepärast ma näengi nii rääbakas välja.”

Teine vaatab teda, tal on tunne, et lõpuks ka päriselt näeb, korraks. Sees on natukeseks soe.

„Mina küll midagi rääbakat ei näe,” ütleb teine, enne kui pilgu jälle leti poole keerab.

Leti ääres on turvaline istuda, mõtleb ta. Teine teab seda samuti. Ei pea otsa vaatama. Nagu jalutadeski, mõtleb ta edasi. Kõiki keerulisi asju olid nad teineteisele rääkinud jalutades.

„Ja sul? Kuidas sul läheb, või on läinud?” saab ka tema lõpuks küsimuse vormitud. Võimalusi on nii palju. Oleks võinud lisada seletuseks: minu elu on tegelikult suhteliselt endine, mina elan oma vana elu, sinul on siin uus, teine elu, kuidas see on? Aga nende sõnade vahelt oleks immitsenud liiga palju: etteheidet, enesehaletsust, eelmisi eskaleerunud episoode.

Ta ootab ebamääraseid vastuseid, aga teine jutustab avameelselt ajakirjast, mille juures on praegu tööd saanud, ja sellest, mille kallal ta seni on töötanud, paarist viimase aasta kunstilisemast projektist.

Kas see nüüd siis on see, mida sa lootsid, tahaks ta teiselt jälle küsida, kas sellepärast tasus kõik maha jätta ja tulla ja… Aga ta ei teaks, kuidas seda lauset lõpetada, kuidas sellest kõigest üldse rääkida, kuidas mahutada selle küsimuse sisse iseennast, ilma et see mõjuks etteheite või tülinorimisena. See poleks mõistlik, praegu ta ju kõigele lisaks veel sõltub teisest.

Teine läheb kassa juurde uusi jooke tellima, kuigi oleks tema kord, ja korraks tunneb ta viha iseenda ja kogu olukorra vastu: olla niimoodi teise armul. Oleks pidanud ise märkama, et joogid on otsas, ja uue ringi tooma. Ja nagu poleks raha hotelli võtta, kuigi oleks ju. Nüüd ma olen võtnud endalt isegi võimaluse vabalt rääkida, öelda, mida tahan, ilma et peaks kartma lageda taeva alla jääda, mõtleb ta. See pidev võitlus peas, välja ütlemata laused. Enesetsensuur, ise valitud.

Irooniline on see, et enesetsensuur oli olnud viimane teema tema Oxfordi kursusel. See oli noortes palju vastukaja tekitanud, natuke isegi ootamatult, peaaegu kõigil oli selle kohta midagi isiklikku öelda. Ta oli neile rääkinud tehnikatest, kuidas enesetsensuuri üle kavaldada, või kuidas seda enda kasuks pöörata. Ja siin ta nüüd on, tugev ainult teoorias.

Ta kummutab klaasist viimased sõõmud ja imelik: viha lahtub sama kiiresti, kui tuli. Uudishimu saab võitu: uudishimu näha teise uut kodu, uudishimu näha, kuidas see õhtu jätkub, kuhu see viib. Kolm punkti, ise ta ootas neid, nüüd need on siin.

Ta on nii sügavale mõttesse vajunud, et pole märganud teise tagasitulekut ega kuulnud tema sõnu.

„Vabandust, ma ei kuulnud?” vastab ta kiiresti.

„Ma ütlesin, et ma tahaks sind pärast ühte kohta viia, enne kui me minu juurde sõidame,” ütleb teine.

„Ahah. Okei.”

„Väike üllatus, eks sa siis näed. Sobib?”

„Muidugi.”

„Enam ei ole kaugel,” ütleb teine julgustavalt.

„Mul on kõik hästi,” vastab tema.

Teine ümatab.

Tänavanurgal mööduvad nad ukrainlaste meeleavaldusest, kõnepuldis olev mees ütleb parajasti: „…järgmiseks võivad need olla Balti riigid, Poola! Sellele tuleb koos vastu panna, muud võimalust ei ole! Teate seda vana lugu luuast, mille iga üksikut oksa saab murda – aga kes suudaks murda tervet kimpu?…”

Mehe kirglik jutt jääb seljataha, nad ei peatu, tal on natuke kahju, et ta edasi ei kuule.

„Mis lugu ta mõtles? Mis luuast?” küsib ta natukese aja pärast. Nad ei ole kõrtsist väljumisest saadik eriti rääkinud, lihtsalt sammunud teineteise kõrval metroopeatusse, sõitnud eskalaatoril, seisnud perroonil, kõndinud jälle.

„Võib-olla ta mõtles seda Aisopose valmi, vana mees ja riidlevad pojad, ühtsuses peitub jõud,” ütleb teine.

„Ma ei mäleta, et seal oleks luuast juttu olnud.”

„See on nii vana lugu, et igaüks on midagi juurde pannud. Ilmselt ta mõtles fasces’t, see on sama päritolu.”

Ta ei vasta. Nad kõnnivad edasi, mahtudes vaevu kõrvuti kõnniteele.

„Li–” hakkab teine ütlema.

„Liktorite vitsakimp,” vuristab ta kiiremini kui tarvis. „Ma tean.”

Teine on hetke vait.

„Jah. Just.”

Ühe ukse taga Fitzrovia vaikses põiktänavas laseb teine kella.

„Gallery Long,” loeb ta valjusti.

„Ma mõtlesin, et äkki sa tahad ühte asja näha. Äkki see seletab rohkem kui sõnad.”

Ta vaatab teise poole ja otsib teise pilku, aga see on suunatud uksele.

Sees põleb valgus, aga tuleb veel teist ja kolmandat korda kella lasta, enne kui hoone sügavuses kostavad ukse paugatus ja kellegi sammud.

„Tulen, tulen, tulen.”

Kalli välimusega nahkkingadest ja kadestamisväärselt hästi istuvast ülikonnast hoolimata näeb ukse avanud mees välja nagu hipi: pikad hallisegused juuksed, samasugune pikk habe, pikad sõrmed. Kõik mehe juures tundub pikk, teine tutvustab: „Michael”, ja kui mees sirutab oma siidise, kaunilt maniküüritud käe ja täpsustab: Michael Long, ei saa ta olla naeratamata. Long, muidugi. Gallery Long.

Michael kõnnib ees ja juhatab nad trepist alla galerii keldrikorrusele, sõrmitseb vaikselt piiksuvat klahvistikku ja tuled lähevad aeglaselt põlema. Savisiniste seintega sopilisse ruumi on üles riputatud mustvalged fotod, mille käekirja ta tunneks ära tuhandete hulgast.

Hipi teeb käega ebamäärase liigutuse, mis meenutab pooleli jäävat auandmist ja taganeb trepist üles varjudesse.

Ta kõnnib pildi juurest pildi juurde, need võtavad sõnatuks. Ta kuuleb ainult enda neelatusi ja alles tüki aja pärast teise sõnu:

„Üle seitsmekümne varemetes kiriku ainult Kiievi ümbruses. Rohkem kui nelisada terves Ukrainas.”

Teise igavene teema: hävitatud pühakojad sõjakolletes.

Ta seisab paigal ja laseb sel kõigel settida.

Ukraina.

Ta ei olnud ennist küsinud, millele sõjavastase meeleavalduse nägemine teise mõtted oli viinud, aga tema polnud saanud olla mõtlemata teise aastatagusele radarilt kadumisele kaheks pikaks kevadnädalaks. Ka see oli jäänud lõpuni käsitlemata nagu paljud muud asjad nende vahel, mõnikord talle tundus, et nende ühistes sahtlites muud polegi kui lõpetamata juhtumid.

Sõda Ukrainas oli alanud kaks kuud varem, oli aprilli lõpp, ja ühel laupäevahommikul oli teise telefon tumm. Selleks ajaks nad juba helistasid korra-paar nädalas või saatsid sõnumeid, aga nüüd, ilma igasuguse hoiatuseta, oli jälle vaikus, mis kestis kaks, kolm, viis päeva. Kaks nädalat sai täis ja teisest ei olnud ikka veel midagi kuulda.

Ta polnud osanud mitte midagi teha, mitte kellelegi helistada. Järsku sai ta aru, et ta ei tea teise uuest elust peaaegu mitte midagi, mis võiks aidata. Ei ühtegi nime, ei seda, kus ta täpselt töötab või kes on tema uue elu inimesed, sõbrad või kolleegid. Ja ei olnud ka kedagi kodumaal, kellelt oleks võinud küsida, teine ei pidanud sidet eriti kellegagi oma eelmisest elust, niipalju ta teda tundis.

Lõppude lõpuks ei olnud teine talle ju midagi lubanud, ei regulaarselt helistada ega oma sõitudega kursis hoida. Nii lihtsalt oli läinud, nagu varemgi: asjad jäid otsesõnu käsitlemata, tundusid ühele poolele nii endastmõistetavad, et neist ei pea rääkima. Ei tule pähegi, et teine võib võtta seda hoopis teisiti ja tagantjärele ei saa kuidagi süüdistada, et sa ju lubasid, sest mingeid lubadusi polnud antud, ainult ebamäärased žestid, mida võis pidada noogutuseks, nõustumiseks, aga mis võisid olla ka lihtsalt õlakehitus.

Ta oli teinud endale nimekirja võimalikest variantidest, miks teine ei vasta kõnedele: õnnetus, terviserike, midagi kriminaalset, omaalgatuslik kadumine (igaühest hargnes omakorda kaks varianti: a – ta on elus, ja b – ta ei ole. Teised võimalused, näiteks probleem telefoniga või ootamatu (töö)reis, ei tundunud tõenäolised, sest selle aja peale oleks teine ju leidnud võimaluse teada anda.

Ta leinas. See tundus nii ilus, et ta suutis teisele peaaegu kõik andeks anda. Ta oleks tahtnud ennast sellesse kurbusesse unustadagi, aga mõistus sai võitu. Kui 15 päeva täis saab, peab kadunud inimesest teada andma, ütles mõistus. Mõistus otsis juba internetist, kuidas ja kuhu sellistest asjadest teatatakse.

Viieteistkümnenda päeva hommikul pärast radarilt kadumist tuli teiselt järsku sõnum: „kõik on korras olin ära.”

Kummaline, kuidas hetkelisele kergendusele (kõik on korras) järgneb ärritus (lihtsalt nii ütledki: „olin ära”, isegi ilma kirjavahemärgita?) ja peaaegu agressiivne viha (ma muretsesin! ma oleksin ennast äärepealt totaalselt lolliks teinud, hakanud su endisi sõpru ja kallimaid läbi helistama, teatanud saatkonda – ma oleksin politseisse helistanud!).

„Vabandust, ma ei jõudnud teada anda, see tuli nii ruttu, see lähetus,” ütles teine hiljem, kui nad telefonis rääkisid. „Vabandust, kui sa muretsesid.”

„Kus sa siis käisid?”

Paus.

„Kiievis. Ja mujal.”

„Okei. Ja sul ei tulnud pähe teatada?”

„Ma ütlesin. Ma ei jõudnud.”

„Mis siis, kui sinuga oleks midagi juhtunud?”

Paus.

„Ei juhtunud.”

Ta oleks tahtnud toru hargile visata, nii nagu vanasti sai visata, vihaselt ja kolinaga. Ta oleks tahtnud teist raputada, oleks too läheduses olnud. Korralikult sakutada. Selle asemel võttis ta laualt pliiatsi, keerutas seda natuke käes, hoidis telefoni korraks õla ja kõrva vahel ja murdis pliiatsi kahe käe vahel raksuga pooleks. Peab pärast ujulasse minema, kaks kilomeetrit, mõtles ta. Ta pani pliiatsi pooled lauale kõrvuti, hingas välja ja jätkas:

„Kuidas seal…? Ma isegi ei oska midagi küsida.”

„Nagu sa uudistest näed, ainult et veel hullem. Tõeline. Päris inimesed, nimede ja nägudega.”

„Mida sa pildistasid?”

„Ikka sedasama, tead küll.”

Ta astub vaikides foto juurest foto juurde. Pildid on sumedalt mustvalged, aga ta peaaegu näeb eri toonides siniseid seinahambaid, päikese läiget esiplaanile langenud kullatud sibulkuplil, põlenud rusuhunniku pruunikat räga, söestunud torniskeleti krobelist sügavmusta.

Piltidel ei ole inimesi. Ainult ühel, kõige kaugemale seinale suurendatud fotol on vana mehe soonilised käed palvehelmestega, taustaks tolmune talaar, ta on kindel, et pildil on munk või preester oma purustatud kabeli juures, aga see pilt on täiuslik ja mõjuv just sellisena. Tolmune talaar ja soonilised käed kramplikult pihku surutud palvekeega kõnelevad rohkem kui nägu. Taas kord pidi ta tunnis­tama, kui meisterlik oli teine pildi kadreerimises: fotole jäi minimaalne, suur lugu jäi sellest väljapoole, aga oli olemas.

Käte kõrval on seinale trükitud napp ja alasti statistika purustatud püha­kodadest alates 2014. aastast, selle all on tsitaat, milles on midagi tuttavat. Alles kolmanda lause juures tunneb ta selle ära.

„Ma loodan, et sa ei pahanda,” ütleb teine veidi eemalt.

Tsitaat on ühest tema loost, selle ilmumisest on möödas juba ilmselt kuus-seitse aastat. See räägib ühest hoopis teisest sõjast ja räägib lohutusest, ülesehitustööst ja normaalsusesse pöördumisest kõigest hoolimata, kõige kiuste, seal küsitakse, mis on inimesele vajalikum: kas taastatud pühakoda lootuse kantsina või lammutatud kirikurusude asemele ehitatud suured kortermajad, kodud inimestele elamiseks.

Selle tsitaadi on teine otsustanud siia seinale panna, võtnud koguni vaevaks otsida välja ilmunud tõlge, märkinud alla nii autori kui ka tõlkija nimed, kõik on korrektne ja stiilne.

Temast uhub üle ootamatu liigutus, ta saab aru, et see on teise viis vabandada tolle kahenädalase kadumise pärast. Trepist üles minnes on tal klomp kurgus, nagu alati, kui keegi tuleb ja räägib mõne isikliku loo ja püüab seletada, miks tema kirjutatu on korda läinud. Kirjutades ta ei mõtle kellelegi konkreetsele, kirjutades ta püüab oma mõtteid lihtsalt arusaadavaks teha, tegelaste kaudu, ja sellepärast on ta alati üllatunud, kui keegi tunneb seal ära iseennast või loeb sealt välja sõnumeid, mille peale ta ise ei ole osanud isegi mõelda.

Michael seisab käsipuule toetudes viimasel trepiastmel, nagu oleks neid oodanud. Ta naeratab ja esitab küsimuse, mis siin maal tõepoolest alati murrab jää ja lahustab vähemalt korraks igasuguse segaduse.

„Teed?”

Ta ei ole sellest häirivast vahejuhtumist seni mitte kellelegi jutustanud, on tahtnud seda samal ajal unustada ja põhjani uurida, aga nüüd järsku avastab ta sõrmede vahel auravat portselantassi keerutades, et juba räägib.

See oli juhtunud paar kuud tagasi ühel esinemisel. Ta oli kirjeldanud, kuidas taastatud iseseisvusega kerkinud raudne eesriie oli mõne inimese vahele joonistanud selgelt maha piiri, mida varem ei olnud, ja sõbrad või armsamad, kes olid seni elanud lihtsalt eri linnades ja keda oli eraldanud kolm-nelisada kilomeetrit, eraldas järsku riigipiir, viisad, elamisload, mõtteviis, hinnangud, mida polnud võimalik mõõta ühegi mõõtühikuga. Ja ta oli öelnud umbes nii, et teda huvitavad just need väikesed, valusad, inimlikud lood ajaloo suurte sündmuste taustal.

Hiljem, pärast esinemist, kui teised olid juba lahkunud, astus tema juurde, lausa blokeeris tema tee hallipäine monumentaalsete näojoontega naine, kelle silmades välkus teras. Natuke hiljem sai ta aru, et see on viha, mitte kurbus või lohutamatus nagu nii paljudel tema rahvuskaaslastel, aga just nimelt viha, objektita või siis vastupidi, kõikjale suunatud viha. Ja tol hetkel oli see viha suunatud temale.

Naine küsis kalgil toonil: te mainisite seal oma tegelast, kes on venelane, kes on sõber ja armsam ja mis kõik, kas te tahtsite öelda, et venelased on ka inimesed? Ah?

Naine justkui sülitas need sõnad.

Tema vaatas naisele otsa, mõtted takerdusid suhu, naine nihkus talle veel lähemale, ta tundis naise läppunud hingeõhku, nägi poore tema näos, kortse, väikesi musti karvu tema lõual, ja oli sunnitud pool sammu taganema, ei tahtnud olla nii lähedal, ei saanud järsku aru, mida temalt oodatakse.

Inimesed, jah?

„Ma… ei tea,” suutis ta kogeleda. „Kes nad siis on?”

Naise kopsudest paiskus tema peale lehkav must pilv, kui naise suu avanes – ja sulgus taas.

Naise kõrvale oli ilmunud veidi noorem kaaslane, neis oli midagi väga sarnast, aga selle vahega, et tolle naise silmades oli helehall kurbus.

„Tule, Maša,” ütles naine vaikselt ja võttis terashallil naisel käe alt kinni, et ta minema talutada. Vana naine susises eemaldudes, aga enam ei olnud tema sõnu kuulda, kui sõnu üldse oligi.

„Ma sain aru, et mul ei ole mitte mingit õigust kirjutada sõjast, kui ma pole kunagi sõda kogenud. Seal oli võib-olla ukrainlanna, kes oli kaotanud sõjas lähedase, viimase lootuse.”

Ta jääb vait. Michael kõigutab ennast mõtlikult, teine püsib liikumatult, kuni ütleb lõpuks:

„Sa ei tea seda.”

„Mida ma ei tea?”

„Mis teda vaevas.”

„Seda oli ju kaugele näha.”

„Ikkagi. Sul on õigus teha seda, mida sina oskad. Sul on teised relvad. Ilma sõnadeta ei oleks meil…”

„Ma tundsin ennast sissetungijana, saad aru?”

Teine ja Michael vahetavad mõistva pilgu, Michaeli pilk rändab alla näitusesaali viiva trepi poole.

„Mulle on sama öeldud, aga ma ei lase ennast sellest segada.”

Teine tõuseb.

„Tänan, Michael. Jätame su õhtut veetma.”

„Oli rõõm,” vastab Michael ja ulatab oma pikad sõrmed kõigepealt talle, siis teisele.

Ta on sellele palju mõelnud, aga pole osanud lõpuni ette kujutada, mis tunne on näha teise uut kodu. Kohta, mille teine on valinud täiesti ise, sisustanud ja sättinud ainult enda järgi, kus ei ole ühtegi jälge neist koos, ja kus ka jäänuseid teisest enne – riideid, raamatuid, tähtsusetuid tarbeesemeid – on aina vähem, kuni need on mingil hetkel täiesti välja vahetatud, nagu vahetatakse nahka. Teise uuesti ehitatud elu, mis tunne on seda vaadata? Nüüd, õhtuses metroos tele­fonile keskendunud inimesi jälgides – mõni üksik loeb jaamast kaasa haaratud Standardit, mõni veel üksikum raamatut – mõtleb ta, kuidas see on, näha teise uut elu esimest korda, mis tundeid see temas võiks tekitada. Iseenesest on see teiselt suur vastutulek, avada talle oma uue kodu uks. Kas seal on jälgi kellestki teisest, kuidas ta sellele reageerib? Vähe sellest, et ta ei tunne enam teist: ta nagu ei tunneks enam ka iseennast.

Ta ei oska ikka veel oletada, kuidas see õhtu edasi areneb, mida nad räägivad, millal nad jõuavad selleni, millest tuleks rääkida – see kirjavahemärk –, või kas sellest üldse tuleb rääkida, äkki on kõik niigi selge?

Ja kuidas nad magavad, jah, kuidas nad magama heidavad ja ärkavad, mitu tuba seal üldse on, mitu voodit või diivanit?

Ta ei oska öelda, kas põnevus kõhus viitab ka millelegi muule, kas teise nägemine, tema teistsugusus ja tema lähedus on äratanud ka midagi muud kui mälestusi ja samas võõristustunnet. Terve õhtu jaamas kohtumisest saadik on tal olnud tunne, et võimalusi on täpselt kaks: teine kas on sama inimene, lihtsalt muutunud, või siis ei ole, on kas teine või teisik, aga selle rolli väga hästi omandanud, sealhulgas kõik õrnad jäljed teisest nii, nagu ta oli varem.

Ehk siis: teine kas on sama, aga paistab teine, või on ta teine, aga paistab sama. Absurdne mõte.

Mind the gap, kordab muhe meeshääl valjuhääldis, hüüab seda nagu nalja nende selja taga ka siis veel, kui nad liugtrepil üles liiguvad ja teine juhib ta vaevu riivates trepi paremasse serva, et kiirustajad kõrvalt mööda pääseksid. Ettevaatust, lõhe, ettevaatust.

Fuajee on luksuslik, valvelauas istub punase lipsuga mustanahaline uksehoidja, kes tervitab neid ülima viisakusega, mitte ükski lihas tema näos ei anna märku, et tema, külaline, ei kuulu siia, mehe nägu on nagu peegel, millelt kõik tagasi põrkab. Võib-olla ta lootis näha kulmukergitust, küsimust pilgus, aga seda ei ole. Liftiga ülespoole tõustes mõtleb ta kainelt ja külmalt, et ta ei ole kindlasti esimene külaline, esimene, kes jääb ööseks, ta on lihtsalt järjekordne, nagu uksehoidja ilmselt mõtles oma peegelsileda pealispinna all.

Koridoris on tunda kerget kanepilõhna. Tema kulmukergituse peale nõksab teine peaga kõrvalkorteri ukse poole: pärslased.

Jahedas korteris suhiseb konditsioneer. Ta teab, et peaks esimest muljet lõhnast eriliselt tähele panema, ja panebki, ent nime anda ei oska. Pesupulber: esikus restil kuivab pesu: mõned spordiriided ja T-särgid. Seep, võib-olla sandli­puu, ta on seda lõhna tundnud mõnes poes, pole kunagi mõelnud, kust see tuleb. Kohv. Vanad raamatud, tahaks ta öelda, paber ja ilmutusvahendid, tahaks ta öelda, aga ei näe veel esikust kaugemale, ei saa ikka veel aru, kui suur korter on, kuhu viivad kõik uksed, mida ta on kokku lugenud kolm.

Teine paneb ükshaaval ruumides tuled põlema, vannituba, elutuba, magamis­tuba. Tema seisab ikka veel paigal, näeb valgustatud ristkülikutest paistmas: vanni nurka ja liivakarva vaipa marmorpõrandal; kööginurga saart, mille üle valitseb ühele inimesele liiga suur kiiskavvalge kohvimasin (aga mida teab tema kohvist või seda tarbivate inimeste arvust?), nahksed pukid, lahtine ajaleht laual; läikiv vaipadeta parkett, nii kaugele kui pilk ulatub; laia kaheinimesevoodi jaluts, vanaaegne kaarduvate jalgadega kummut, ja sellel lõpuks midagi isiklikku ja tuttavat: mitmesse hooletusse virna laotud raamatud. Selle kõige taga, ette tõmbamata kardinatega aknaruudul näeb ta iseennast ja alles siis eemal paistvaid linnatulesid. Teine on avanud esikus kapiukse ja ulatanud riidepuu.

See teadmiseks võttev silmitsemine – võimalik, et enesekaitse, sest millesse iganes takerdumine võiks kergesti uuristada lõhe, mis teeb haavatavaks, ja seda tuleb ju vältida. Mind the gap jätkub ka siis, kui teine on jätnud ta rõduuksele õue vaatama ja läinud kööginurka klaase võtma ja pudelit otsima.

Maja eest läheb tänav, selle servas mururiba ja harva puuderea taga jookseb kaldapealne ja kohe selle taga on jõgi, tuled, mida ta enne magamistoa akna­ruudust nägi, on kõik juba teisel pool vett. Täiesti kohatult mõtleb ta korraks rahale, korter Thamesi kaldal, aga peletab selle mõtte kohe peast, võõras raha, miks see teda peaks huvitama.

Võõras raha, võõras keha, võõrkeha, läheb mõte. Tema, võõrkeha, siin. Kuidas jätta endast maha võimalikult vähe märke. Ennast mitte laiali laotada. Isegi esikunurka asetatud seljakott, kappi riputatud jope ja jalast võetud ikka veel natuke porised tennised seina ääres tunduvad järsku kohatud. Valed asjad vales kohas. Sellele ta mõtleb, kuigi all sillerdab tõusuveega Thames, jõel sõidab podinal mööda väike paat, üle jõe paistavad valgustatud linnamajad, korterid või vaatamata üleilmsele energiakriisile ööpäev läbi valgustatud bürood, valge linn. Tema silmad võtavad selle vastu ainult osaliselt, ülejäänut varjutab udu, teadlikkus sellest, et ta on sissetungija, isegi kui ta ei ole, isegi kui teda on siia kutsutud.

Tuba on hämar, väike sume põrandalamp valgustab ruumi ainult osaliselt, lahtisest rõduuksest tuleb vetikase jõevee lõhna ja kostab lainete solksatusi vastu kaldakindlustust, taustaks linna igavene sumin, lennukid, sireenid.

Nad ei ole kunagi koos elanud üheski linnas, kus oleks jõgi. Nad ongi elanud koos ainult ühes kohas, ja äärelinna mudane oja ei lähe arvesse. Aga nad mõlemad on pärit jõega linnast ja varem, enne teist ja enne paigalejäämist jõeta linna, oli kõigis linnades, kus tema oli elanud, olnud jõgi. Ta pole kunagi varem osanud sellele niimoodi vaadata, aga võimalik, et selles oli olnud vähem juhust, kui ta arvas, oli alateadvus. Kas ka teine oli igatsenud jõge ja oli just seepärast valinud selle linna?

Ja selle küsimuse ütleb ta järsku valjusti.

„Kas sa igatsesid jõge?”

Teine tuleb ta kõrvale, ulatab klaasi, ei vasta.

Ta mõtleb, et teine ei kuulnud, ja otsustab, et ei hakka kordama.

„Seda ka,” ütleb teine ootamatult.

„Ma saan sinust aru.”

„Ma tean.”

Jälle on tal tunne, nagu vestleks võõraga, hammasrattad ei klapi, hämarus õnneks leevendab seda tunnet.

„Oled sa õnnelik, nii, nagu praegu on?” küsib ta teiselt. Midagi ju peab küsima, ei saa jääda vaikima, isegi võõraga, või eriti just võõraga.

Paus kannab.

„On olnud väga kõledaid hetki. Eriti alguses oli,” vastab teine tüki aja pärast.

Ta noogutab.

Sa ei rääkinud sellest midagi. Ei rääkinud üldse midagi, see oli see eetri­vaikuse aeg. Ta ei ütle seda, ei hakka. See oleks nagu poolkülmunud maa kaevamine, tal pole jõudu. Tahaks lihtsalt juua selle klaasitäie, kiiresti, saada sooja, vabaneda pingest, juua teise klaasitäie, aeglasemalt, mitte kaevata külmunud maad, kui ei jaksa.

Ta tühjendab tihedate lonksudega ligi pool klaasi, peaaegu turtsatab pähe tuleva seose peale: teine ju ei teagi, et ta ei pea enam kaevama. Et ta müüs oma äärelinna maja maha, kui teine oli pool aastat ära olnud, spontaanne otsus, ja nüüd oli tal väike, aga valge korter linnaosas, mida teine oli alati põlastanud kui väikekodanlikku ja ülehinnatut ja mida tema kõigele vaatamata salaja oli armastanud, sest see oli selles suures linnas ainuke koht, mis meenutas talle lapsepõlve­kanti jõega linnas. Maal, kus ootavad teise asjad kuiva kuuri all, kuhu nad olid kunagi mõelnud külalistele suvetoa ehitada, ei ole kunagi midagi kaevatud, seal lokkab heinamaa, kadakad, metsikud õunapuud, see on vabaduse koht. Aga linnamajas, jah, ta ikka oli teinud vähemalt lillepeenrad maja ette, nii et talvest raske mulla segikeeramine oli tuttav tunne.

Kas sa nüüd oskad mulle seletada, miks sa läksid?

Nüüd oleks selle küsimuse koht.

Ta paneb poolelioleva klaasi lauale ja ütleb: väga piinlik, aga ma olen kohutavalt väsinud. Kas ma tohiksin duši all käia ja magama minna?

Kuum vesi pahiseb laiast vihmutist, ta tahaks sinna jäädagi, aga vannituba juba aurab. Kuivatades vaatab ta riiulis olevaid harvu esemeid, need võiksid kuuluda kellele tahes. Kappi ta ei ava, udusele klaasile jääksid jäljed, ja milleks. Hoopis rohkem huvitab teda, mis edasi.

Ta ärkab, kui väljas on veel pime. Võtab hetke, enne kui sisemine lood end paika saab. Kardinaid ei ole endiselt ees, aken on nüüd heledam ava keset ümbritsevat tumedust. Ta teab katsumatagi, et on voodis üksi. Ta tõuseb ja vaatab välja. All läigib mustendav vesi, ei voola, keerleb paigal. Jõe taga igavene valgustatud linn, mis tasapisi virgub.

Ta läheb tagasi pikali, otsib paremat asendit. Sulepadi rahiseb pea all. Ta nuusutab seda, pole mingit lõhna, uus pesu ehk, või pesumaja lõhnatu töö, nagu hotellides.

Ta oli ilmselt uinunud mõne hetkega, maganud järjest, und nägemata. Kui ta vannitoast välja astus, põles magamistoas väike öölamp, päevatekk oli ära võetud. Teine tuli ukseavasse, osutas magamistoa poole. Maga hästi.

Ta jättis ukse paokile, kustutas lambi ja heitis akna poole, kust tekk oli lahti volditud. Ohkas ja uinus, kuulmata teise väljaminekut, tagasitulekut ega liikumist öistes tubades.

Uut und ei tule. Ta tõuseb üles, leiab ukse, astub mälu järgi esikusse ja sealt elutuppa, leiab tööpinnalt käsikaudu klaasi ja laseb kraanist vett. Silm hakkab tasapisi ümbrust seletama, ta näeb lahti tõmmatud diivanile tehtud aset ja teab, et teine lamab seal, ta kuuleb tasast hingamist.

Ta astub lähemale, hingamine võiks kuuluda kellele tahes, imelik mõte. Mööda jõge sõidab mööda väiksem laev või pargas, ta ei näe seda, see on nii kaugel all, tuled peegelduvad jõeveel ja natuke hiljem tulevad lained, kohisevad vastu kaldaäärt. Ta läheb diivani juurde ja istub selle servale. Magaja ei liiguta, hingamine ei muutu ka siis, kui ta pikali heidab, teki alla poeb, lähemale nihkub. Teine teeb ruumi, käsi sirutub üle tema, võtab kaissu, ei tõmba lähemale ega lükka kaugemale, on nagu võõrkeha, sellist liigutust ta ei mäleta, tal hakkab hetkega palav.

Hommikul on mälestused hägusad ja pea nagu vatti täis. Ta ei ava veel silmi, kuigi laugude taga on valgus. Varahommikust olid järel ainult välgatused, üksikud ülevalgustatud hetked. Kuidas mitte miski ei olnud tuttav, ei ükski ihuliige, ei ükski puudutus ega häälitsus. Kuidas teise nägu jäi kogu aeg varju, ihul oli teine tekstuur, siledus, karedus, erinev karvkate, võõrastes kohtades, lõhn, jah, nüüd ta tundis lõhna ja ka selles ei kajanud ühtegi mälestust. Kuidas see kõik pani teda samaaegselt imestama ja oli aina rohkem ükskõik.

Ja siis see üks asi, millega teine polnud varem mitte mingi hinna eest nõustunud ja mida nüüd ometi tegi – nõudlikult, kaua, keskendunult. Segadust tekitav nauding, ta naeris pimedas.

Kohvimasin hakkab urisema ja ta peab silmad avama, valgusele vastu astuma. Teine on juba riides, ei ühtki reetvat märki uuekssaamisest, lahtisi nööpe või duši all käimisest ikka veel niiskeid juukseid, teine seisab leti juures nagu välja vahetatud, jälgib kergelt kummargil asendis tassi nirisevat kohvijuga, mille lõhn täidab hetkega terve ruumi.

Varem ta jõi meelsamini teed nagu mina, Inglismaal peaks teed jooma, mõtleb ta.

„Tere hommikust. Kohe tuleb kohv. Suhkrut?” ütleb teine ja tõstab pilgu. Teda valdab absurdne tunne, et silmad, mis talle otsa vaatavad, on teist värvi. Teist värvi kui – mis? Kui eile? Kui varem? Mis värvi need siis olid? Ta ei tea, ei oska öelda. Võib-olla on asi Londoni piimjas valguses, kõik tundub teistsugune, ööst pole jälgegi.

„Ma jätan sulle võtme, kui tahad päeval veel väljas käia. Jäta siis enne lennujaama minekut alla uksehoidjale.” Teine lükkab võtmekimpu üle leti tema poole: „Ülemine, alumine, välisukse magnet.”

„Hästi.”

„Hästi.” Teine seisab hetke, käsi poolenisti letil, siis lükkab end liikvele ja taganeb esikusse. „Mind the gap,” kostab hämarast, enne kui korteri uks kinni klõpsatab.

Ta vaatab fuajees ringi, uksehoidja laua taga pole kedagi.

Ta läheb leti ette, hüüab: hello? Aga kedagi ei tule.

Ta vaatab kella. Viis minutit on veel aega, siis peab minema.

Ta seisab, ootab, kõik on vaikne. Tänaval jookseb mööda tervisesportlane. Teises suunas kiirustab telefoniga rääkiv naine kontsade kobinal. „No, I said mail, mail it to me –” Siis jääb uuesti kõik vaikseks.

Ta läheb ja koputab tagaruumi uksele: „Hello?”

„Jah?” kostab tema selja tagant. „Otsite kedagi?”

Naisel on tume pükskostüüm ja kaela ümber punane rätik.

„Te vist olete siit valvelauast?”

„Kas ma saan kuidagi aidata?”

„Ma pidin võtme jätma. Korter 67, nimi on –”

„Jah, ma tean –”

„– Samma.”

„Oh –”

Naine kergitab kulme, võtab võtme vastu ja heidab talle kuidagi kummalise pilgu. Nad vaatavad hetke tõtt, ta ei saa järsku aru, kas naise „oh” pidi olema rohkem küsimus või äratundmine. Kas „oh?” või „oh!”?

Siis keerab naine ümber, otsib mõne sekundi õiget postkasti ja laseb võtmetel kilinal pilust sisse kukkuda. Kõlksatus on järsku nagu punkt. Ta jõuab näha numbri all kalligraafilises kirjas messingist nimesilti, aga enne kui loetu talle pärale jõuab, astub naine tagasi vaatevälja ja küsib sametisel häälel:

„Kas saan veel kuidagi abiks olla?”

„Ei, aitäh.”

„Kena. Kas avan teile ukse?”

„Jah. Suur tänu.”

Kui ta poole tunni pärast metroost maapinnale tõuseb, näivad trepid kestvat terve igaviku. Tal on tunne, nagu oleks see mitmekordne tõusmine: seljataha jäetud viirastuslik kärjetaoline maja, hämarate mälestustega öö, liiga kirgas hommik, segadust tekitanud hommikune hüvastijätt ja veel kummalisem äsjane lahkumine on kusagil seljataga, eelmisel tasandil, mitte päris maa all, aga mitte ka selles tegelikkuses siin.

„Samma D’Heine.”

Ta pahvatab naerma, näeb silmanurgast, kuidas vanem daam kargab ehmunult temast eemale, naer kajab tellistest võlvide all, sama õõnes ja võõras kui nimi, mida ta naerdes kordab.