August 1806
3

Lisette lõkerdab ja veeretab puust pallikest trepiastmelt alla. See kukub potsti teetolmu. Lisette naerab ja veeretab uuesti. Niimoodi ikka ja jälle.

Friederike vahib neid ja tunneb, kuidas tuju läheb ära. See on igav mäng. Pealegi tahaks ta mängida pigem väikevennaga. Ta on peaaegu iga päev käinud salaja portselaninglit palumas, et kui ta ei saa vennakesi tagasi, võiks Jumal talle kas või uue kinkida. Seni pole sellest märkigi. Lisette muudkui lõkerdab ja käib närvidele. Ta ei kannata seda lõpuks välja ja tõuseb välisukse kivist mademelt püsti.

„Kuhu sa lähed?” küsib Lisette.

„Ei kuhugi,” vastab Friederike tõredalt. „Vaatan onusid.” Ta vaatabki üle tee, kus ehitajad on nädalate kaupa kopsinud ja saaginud, lõikunud ja ragistanud. Maa sisse ehitatud keldri kohale on üksteise peale ja sisse asetatud suuri, nelinurkseid palke ja neid ühendavad omakorda väiksemad talad. Nende peale pandi paksemad lauad ja seinteks läksid õhemad lauad. Kaugelt näeb see välja täpselt samamoodi nagu tikkudest maja, mida Carl papa juhendamisel ehitas. Juba on näha, et üle tee maja tuleb palju väiksem kui nende oma, ehkki sama­suguse kolmnurkse mütsiga.

Friederike silmitseb ehitust ja märkab ühel hetkel, et Heldtide tüdrukud piilu­vad oma majanurga tagant samuti mehi, kes palkkarkassi vahel tegutsevad. Nende pilgud ristuvad ja Friederike vaatab demonstratiivselt kõrvale. Talle ei meeldi ei Dorothea ega Christine, nad on pahurad ja hoiavad omaette. Ja Friederike tujule ei aita kaasa see, et neil on nüüd tilluke õeke, kes üritab ehitajate poole tatsuda ja keda tüdrukud valju sosinaga tagasi sikutavad, kuni too hakkab liiga kõvasti hädaldama. Siis tõrelevad nad temaga, kuid selle peale kukub pisike suure häälega nutma ja Heldtide tüdrukud viivad ta kurjustades tuppa.

Selja tagant kostab jälle Lisette hirnumist ja Friederike surub hambad risti. Ta vaatab tigedalt mõisatänavat mööda linna poole ja näeb üllatusega, et neile läheneb voorimees terve rahvahulgaga. Friederike jälgib huviga, kus vanker plaanib peatuda. Juba on see möödunud enamikust majadest ja pole enam palju valikuid. Kohe ongi vanker Heldtide juures, kuid veel ei aeglusta – kas tuleb nende maja ette? Kabjaklobinat kuuldes on ka Lisette tähelepanu läinud puust pallilt saabujatele. Ta astub aeglaselt Friederike kõrvale ja pehme käsi otsib vanema tüdruku kämmalt. Friederike unustab ära, et ta on vihane, ja võtab käe vastu.

Kui vanker ehituse juures järsult seisma jääb, paneb voorimees piibu ette ega kavatse ilmselgelt kohe kuhugi sõita. Vankrist astub välja papast veidi noorem, tumedas liibuvas kuues härra, kes ulatab käe tumesinisesse kleiti riietatud noorele daamile ja aitab ta alla. Seejärel tõstab härra vankrilt maha kaks pühapäevarõivastes pisipoissi. Mõlema heledad juuksed on kammitud täiuslikult seitlisse ja nende näod on palju puhtamad kui Lisette vennakesel, kes on proovinud ära majaesise liiva maitse.

Väärikas pere astub ehitajate poole ja need jätavad oma tegevuse katki. Üks meestest pühib kähku lauba varrukaga puhtaks ja hõõrub kämbla kuueselja pealt üle. Seejärel sirutab ta käe välja ja tervitab mütsi peast haarates saabujaid. Võõras härra noogutab armulikult ja surub mehe kätt. Ilus proua noogutab samuti pisut, kuid jääb tõsiseks. Ta vaatab paljastest seintest ja katusest koosnevat karkassi ja jalutab selle ümber ettevaatlikult ringi. Pisipoisid ripuvad ta kleidisaba küljes nagu hoolikalt viksitud takjanupud. Härra vestleb ehitajaga.

„See vist ongi kaupmees,” ütleb Neumannide Ludwig selja tagant. Friederike ehmub pisut ja vaatab üle õla. Kogu poistekamp on maja ees, tema kasuvend Carl sealhulgas. Neil on veel käes kadad, millega nad ilmselt jälle linde jahtisid.

„Näeb uhke välja küll,” noogutab Georg.

„Lähme vaatame, kes nad on,” ütleb Ludwig järsku, paneb käed seljale ja sammub mõõdetud aeglusega üle tee.

„Me ei tohi niisama minna,” ehmub Carl. „Äkki segame.”

„On vaja tutvuda,” teatab Ludwig üle õla ja kõnnib edasi. Georg kiirustab talle järele, kada käigupealt püksivärvli vahele toppides. Carl on hetkeks kahevahel, keha nõksatab ja tardub vaheldumisi, kuid siis ruttab ta ikkagi Neumannide poistega kaasa.

„Lähme!” ütleb Friederike otsustavalt ja astub edasi. Lisette lohiseb järele, tal on ju palju vähem jõudu.

Selleks ajaks, kui tüdrukud üle tee jõuavad, on poisid juba mõnda aega seisnud härra perest vaid paari sammu kaugusel. Võõrad põngerjad piiluvad neid suurte silmadega ja peituvad ema taevasinise kleidi varju. Proua, kellel on ees kõhuke, muigab õige-õige natuke ja sikutab nad siis lagedale.

„Lõpetage ära, poisid, nii pole sünnis,” ütleb ta mahedal, peaaegu vuliseval häälel. Poisid punnivad vastu ja üritavad tagasi kangasoppidesse pugeda.

„Lõpetage!” käratab proua nüüd summutatult, kuid mehed siiski märkavad seda. Härra vaatab sinnapoole ja kortsutab kulmu.

„Noormehed, viisakas on end tutvustada,” ütleb ta aeglaselt ja madalalt. Tal räägib natuke imelikult, justkui laisalt ja lahtiselt, aga sõnad on siiski arusaadavad. Laste poole keerates tõstab ta pidulikult oma kõrget torukübarat.

„Minu nimi on Johann Ernitz, ma olen selle maja omanik.” Ta heidab äraootava pilgu prouale ja noor naine krimpsutab pisut suud, kuid teeb siis kerge, veidi pilkava kniksu.

„Ja mina olen proua Ernitz,” poetab ta mokaotsast. Seejärel müksab ta ilusates tillukestes kuubedes poisse. „Ja teie, noorhärrad?” küsib ta neilt nõudlikult.

Vanem poiss pomiseb midagi, noorem peidab näo ema kleiti.

„Ei kuulnud,” ütleb härra Ernitz rangelt.

„Minu nimi on Adolph,” ütleb vanem poiss natuke valjemini, surudes pilgu kõvasti mulda. Ema ja isa pilk on pisipojal, kes keeldub kleidi vahelt lahkumast. Proua Ernitz tirib ta pikema jututa lagedale, kuid hingab selle pingutuse peale korraks järsult sisse ja silitab siis justkui rahustavalt oma punnkõhtu.

Väikemees seisab kõigi tähelepanu keskpunktis, nutuvõru suu ümber.

„Ja minu nimi on Eduard,” ütleb härra Ernitz teravalt. „Eks ole?”

Poiss noogutab ja põgeneb tagasi kleidi sisse.

„Läheb veel aega, enne kui noorhärradest härrad saavad,” ütleb nende papa kuivalt ja jääb äraootavalt talle võõraid lapsi vaatama.

„Mina olen Ludwig Neumann, rõõm tutvuda!” ütleb Ludwig kindlal ja selgel häälel ja teeb kraapsu.

„Mina olen Georg Neumann, rõõm tutvuda!” hüüab kohe selle järel Georg ja järgib venna eeskuju.

„Lisette Neumann,” ütleb Lisette kniksu tehes.

Härra Ernitz muheleb ja nad vahetavad prouaga pilke. Seejärel silmitsevad nad Friederiket ja härra hele kulm kerkib õige natuke.

„Friederike Wilhelmine Augustine Reich, väga meeldiv,” ütleb Friederike kõlaval, selgel häälel ja teeb sügava kniksu nii, et tema metsarohelise kleidi äär sahistab mööda rohtu. Seejärel vaatab ta võidukalt Lisettet, kes paneb käed pahuralt endale ümber. Friederike teab suurepäraselt, kui väga Lisette vihkab oma täisnime.

„Vaat nii,” lausub härra Ernitz rahulikult. „Nüüd oleme tutvunud ja lapsed võivad minna mängima, muidugi majast eemale. Seal eemal, näete, on veel lapsi,” osutab ta Heldtide tüdrukutele, kes piiluvad jälle oma tagaaiast. „Mängige nendega. Meie peame asju arutama.”

Proua Ernitz saadab oma lapsed sujuva käeliigutusega tüdrukute poole, need aga pagevad tuppa. Pisipoisid jäävad nõutult seisma.

„Plikad, võtke väikesed kampa,” teatab Ludwig autoriteetselt. „Me uurime, kuidas ehitus läheb.”

Friederike tahab midagi ütlema hakata, kuid Lisette juba sikutab teda kaasa ja sammub otsustavalt Ernitzate poiste juurde. Mõne hetkega on Adolph ja Eduard sappa võetud ning Lisette juhtimisel marsitakse Heldtide aia poole. Dorothea ja Christine on endiselt toas, kuid sellise sissetungi peale tulevad nad välja ja keerukate läbirääkimiste järel leitakse ilmselt mingi lahendus. Lastekari asub Heldtide viljapuuaias ringi lippama ja askeldama.

„Noh?” küsib Ludwig.

„Noh mis?” vastab Friederike vihaselt.

„Mine ka!”

„Mina ei lähe kuhugi,” paneb Friederike käed väljakutsuvalt risti.

„Plikad lähevad Heldtide juurde,” ütleb Ludwig aeglaselt, aga valjusti.

„Kuulge, lapsed, minu arust ma väljendasin end küllaltki selgelt,” kortsutab härra Ernitz kulmu. Ta on ehitaja ees pöördunud pooleldi laste suunas ja tema olekust õhkub kannatamatust. Proua Ernitz vaatab neid samuti küllaltki vaenuliku pilguga. Siis aga tõusevad ta silmad üle laste pea ja jäävad vahtima midagi nende taga.

„Seal te oletegi,” hüüab papa Johann, kes on sammunud ehitusele koos härra Neumanniga. Mõlemad on kähku väärikamad kuued selga ajanud, papa kannab oma tumehalli parukat, härra Neumann aga palju rohkem puhvis juuksekatet, millega ta enamasti linna sõidab. Papa vaatab Friederiket pahaselt. „Tjah. Andestust, härra, kui meie üleannetud võsukesed teid segavad.”

Härra Ernitz võtab torukübara peast ja kergitab seda. Tema ilme on muutunud palju lahkemaks ja viisakamaks.

„Olge mureta, lastest on meil ainult rõõmu. Meil endal,” osutab ta prouale, „on neid mitu ja tuleb juurdegi.” Proua Ernitz naeratab häbelikult ja vaatab maha.

Härra Ernitz sammub papa ja härra Neumanni juurde ja sirutab käe. „Johann Ernitz, kaupmees.”

„Johann Friedrich Reich, kingsepp,” ütleb papa naeratades. „Väga meeldiv, kallis nimekaim.”

„Ludwig Wilhelm Neumann,” lausub eakas naabrihärra ja võtab käe selja tagant, et kaupmehe kämmalt suruda. „Keiserliku ülikooli õigusnõunik. Mul on au.”

Härra Ernitz kummardab kergelt. „Au on minul, lugupeetud härrased. Kutsuk­sin teid kohe enda juurde lõunale, kuid nagu näete,” ütleb ta käega suurejooneliselt ehitusele viibates, „pole veel kõiki seinugi püsti. Loodan,” jätkab ta ehitaja poole pilku heites, „et sellega ei lähe enam kaua.”

„Ei, härra,” pomiseb mees mütsi näppude vahel veeretades.

„Vaimustav. Siis saan auväärseid naabrihärrasid ja nende imetoredaid lapsukesi kahtlemata küllalt varsti võõrustada,” teatab härra Ernitz.

„Oleksime ülimalt meelitatud,” noogutab härra Neumann mõõduka aeglusega. „Kaupmees, ütlesite? Äri läheb vist praegu hästi, nagu olen kuulnud.”

Härra Ernitz kõigutab pead küljelt küljele ja krimpsutab nägu. „Nii ja naa. Teil on muidugi õigus, äri läheb hästi. Lausa nii hästi, et paberitöö kasvab üle pea. Vajan hädasti kirjutajat, kes selle tüütu määrimise enda peale võtaks.”

„Tjah,” ütleb papa mõtlikult. „Kas mitte Heldtide noorhärra ei olnud kirjutaja kusagil mõisas?” küsib ta härra Neumanni poole pöördudes.

Vanahärra noogutab mõtlikult. „Adolph on seda ametit õppinud küll ja ta on väga tragi ja vagur poiss. Mina soovitaks teil, härra, pöörduda otsejoones sama daami poole, kelle aias meie lapsed parajasti hullavad. Tema vanem poeg on tõepoolest kirjutajaks ja minu meelest võiks nii tubli noormees teenida pigem oma pere lähedal.”

Härra Ernitz silub laitmatult siledat lõuga. „Kui nii, siis on mul siia kolimisega vahest mitmekordselt vedanud. Tänan soovituste eest, härrased, kaalun seda kindlasti.” Ta kummardab põgusalt.

Papa Johann justkui taipaks midagi ja naeratab vastu. „On suur heameel, kui saame olla kuidagi kasulikud. Tulge, lapsed, jätame nüüd meie uued ja võluvad naabrid rahule.” Ta võtab Friederikel käest. „Ja kuni teie seinad veel kerkivad, olete ilmtingimata oodatud kogu perega meile õhtusöögile,” ütleb ta härra Ernitzale ning kummardab elegantselt.

„Härra Reich jõudis minust ette,” lausub härra Neumann kõveralt muiates, „kuid kutse kehtib ka minu kodu kohta.” Ta koogutab end kangelt uute naabrite poole.

Härra Ernitz kummardab uuesti ja proua Ernitz teeb punnkõhust hoolimata sügava kniksu. „Oleksime väga meelitatud,” ütleb härra Ernitz.

Kui nad tagasi üle tee kõnnivad, ütleb papa tasakesi: „Mine ja too pisikesed Heldtide aiast ära. Aga teiselt poolt maja. Pole sünnis Ernitzaid jälle segada.”

„Miks mina?” imestab Friederike.

Papa vaatab talle tõsiselt silma. „Sest ma ei hakka ju ometi saatma Carli neile järele.”

Friederike ei saa endiselt aru, aga mõistab, et vastuvaidlemine on mõttetu. Hambaid risti surudes kõnnib ta tänavat mööda linna suunas, et Heldtide maja teiselt küljelt aeda nagu varas sisse hiilida.

September 1806
4

Reichide söögilaud on küllalt lai, kuid seekord mahutatakse sinna vaid suured. Kui neile tulevad jõulude ajal külla Friederike ristivanemad ja vanaisa-vanaema, istuvad nemad seal ja lastele pannakse kõrvale väike lauake. Ja vahel istub mamma õde oma värske abikaasa Nicolausi ja Friederike vanaisa Adamiga suure laua taga nii, et nad on laste poole lausa seljaga. Siis nad naeravad ja lobisevad omaette ning Friederikel on tunne, et ta võiks sama hästi minna Carliga õue mängima.

Nüüd aga kaetakse lastele laud hoopis kööki, kus askeldab Madli. Suurte laua peal on hea hõbe, nagu mamma ütleb. Laste laua peal on igapäevased nõud. Friederike ei ole sellega rahul. Tema vastas istuvad suurte hirmunud vasika­silmadega Ernitza poisid, kes jälgivad igat tema liigutust. Friederike kõrval istub Carl, kellel on tõenäoliselt üsna igav. Kasuvend kuulatab pingsalt, üritades ilmselt söögisaali vestlust jälgida. Paokil köögiukse vahelt hõljub sisse papa sooja vuristamist ja härra Ernitza kaks korda aeglasemat mõminat. Väga harva on vahele kuulda ka mamma heledahäälseid märkusi ja veel harvem kauni proua Ernitza vastuseid.

Kui Madli võtab väga ettevaatlikult kopsaka supitirina ja läheb laubalt juukse­salku minema puhudes köögist välja, jääb uks tema järel rohkem lahti ja jutt muutub selgemaks. Adolph ja Eduard on nii hiirvaiksed, et lapsed kuulevad kõike.

„Siiski, te kõnelete nagu sakslane,” ütleb papa parajasti.

„Oh, mu isa ütles sama,” vastab härra Ernitz, „aga tema ei mõelnud seda komplimendina. Oli aus maa sool – kaupmees nagu minagi, kuid tema veri voolas kodukamaraga ühte. Pidas mind juba noorest peast kehkenpüksiks.”

„Mis te nüüd! Ega see halba ei tee, kui kaupmees räägib hästi nii saksa kui ka talurahva keelt.” Papa vaikib hetke ja lisab peaaegu vandeseltslaslikult: „Ometi pean ütlema, et teie laitmatu rüht ja kuub, teie peened kombed ei jätaks mingit kahtlust: olete sakslane.” Papa naerab. Härra Ernitz vist mitte. Vähemalt kuulda küll pole.

„Olete ehk koguni meie koguduses?” jätkab papa.

Härra Ernitz vastab mõne hetke pärast: „Ei. Vist ei võetaks vastugi. Aga ilus kirik on teil.”

„Jaa, selles osas te ei eksi,” nõustub papa. „Meie oleme vagad ja hardad. Kui inimesed esmalt siia kolisid, ehitasid kõigepealt jumalakoja, alles seejärel otsisid endale peavarju.”

„See pole vist küll päris täpne, mu kallis abikaasa,” segab mamma ootamatult vahele. „On tõsi, et meie kirik on kahtlemata vanem kui miski muu siin linnas, kuid seda siiski seepärast, et muu põles maha.”

„Oo jaa, ka minu isamaja jäi napilt püsima,” ütleb härra Ernitz. „Naaber seevastu jäi kõigest ilma. Oli selline kentsakas sell, kes elas üksi oma koeraga. Kui pärast koristamise ajal leiti loom keldrist lämbununa, läks vaene mees leinast hulluks.”

Friederike tahaks nii väga teada, mis koeraga täpsemalt juhtus, kuid Madli on juba tagasi ja lükkab köögiukse peaaegu kinni. Ainult väike pragu jääb selleks, et ta vajadusel härrasrahva hüüdeid kuuleks. Friederike vaatab Ernitza-poiste poole. Talle vaatab vastu kaks paari suuri silmi.

„Mis teie naabri koeraga juhtus?” küsib ta neilt.

Eduard on peaaegu nutma puhkemas, alalõug väriseb. Adolph vahib Friederikele otsa.

„Mida?”

„Mis teie naabri koeraga juhtus?” küsib Friederike kannatamatult.

Adolph jõllitab teda, pilk on täiesti tühi. „Mida?”

„Nad on pisikesed,” lõikab Carl vahele enne, kui Friederike jõuab vihastada. „Jäta rahule.”

„Aga ma tahan teada, mis sellest koerast sai!”

„Siis mine küsi ise,” ütleb Carl laisalt ja nõjatub mugavamalt toolile. Ta silmitseb Ernitza-poisse, kes istuvad sirgelt nagu naelad. Kui Madli paneb laste taldrikutesse suppi, jälgib Carl naabrilapsi rahulikult.

„Kuidas teile siis meeldib uus maja? Õigemini selle valmimine?” küsib Carl.

„Mida?” küsib Adolph arglikult.

Carl puhkeb naerma ja Eduardi suu väändub alla ja juba ta nutabki. Väikesed õlad kaarduvad sisse ja vanem vend vaatab silmanurgast õudusega, kuidas poisi pisarad tilguvad sülle pandud linikule.

Friederike pööritab silmi.

„Ma tahaksin pissile, kui tohib,” sosistab Adolph kramplikult. Enne kui Friederike jõuab talle midagi pahvatada, tõuseb Carl lauast.

„Muidugi, väikemees. Kuule, sina ka, ei ole elu nii hull midagi,” ütleb ta Eduar­dile. Siis pöördub Carl asjalikult Madli poole, kes klopib parajasti kiiruga koort vahule.

„Madli, poiss tahab pissile.”

„Mis siis!” käratab Madli üle õla, kuid rahuneb kohe ja puhub taas tülikat salku üles. „Lapsed, aitab sõber, ma ei saa praegast.”

Carl kõnnib üürgava Eduardi juurde ja paneb talle käed õlgadele. „Nonoh, nonoh, pisike. Ole nüüd mees. Pühi pisarad vapralt ära. Friederike,” ütleb ta kasuõele, „vii meie kallis külaline potile.”

„Mina?” kergitab Friederike mõlemad kulmud pealaele. „Miks mina?”

„Sest ma tegelen väikemehega siin. Hopp, nüüd!”

Friederike tõuseb vihaselt ja võtab Adolphil käest kinni. „Tule siis!”

Kui nad tagauksest välja viljapuude vahel oleva kempsu poole kõnnivad, küsib ta: „Saad ise hakkama?”

Adolph noogutab kangelt.

Friederike avab kempsuukse: „Noh, käi siis ära.”

Adolph astub sisse ja tüdruk sulgeb tema järel ukse. Möödub mitu pikka hetke ja siis on kuulda vaikselt tihkumist.

„No mis nüüd on?” oigab Friederike ja kisub ukse lahti. Seal seisab Adolph, näol paksud pisaraviirud.

„Ei saa lahti,” haliseb poiss vaikselt ja sikutab oma püksivärvlit. Seal on nöörid kokku sõlmitud, käivad täitsa kenasti lahti. Friederike tõmbab ühest otsast, sõlm jookseb valla.

„Näed, korras. Saad nüüd hakkama?”

Adolph noogutab jälle ja Friederike ootab ukse taga, kuni solin lõpeb.

„Kas aitan kinni siduda?”

„Jah,” kostab seest arglikult.

Kui nad tagasi kõnnivad, ütleb Friederike: „Ei olnudki nii hull, eks?”

„Jah,” ütleb Adolph, aga natuke julgemini.

Eduard sööb juba oma suppi. Lusikas on veidi valesti peos, kuid ajab asja ära. Carl on enda supiga ühele poole saanud ja kui Friederike on märksa rõõmsama Adolphi tagasi toolile aidanud, avastab ta, et tema supp on jahtunud. Ta on just seda vastumeelselt helpima hakanud, kui söögisaalist hõikab mamma: „Friederike!”

Friederike paneb lusika mõrult tagasi ja läheb saali. Kogu laudkond vaatab teda. Mamma tõuseb pidulikult püsti ja ütleb: „Kallis tütreke, rääkisin härra ja proua Ernitzale just, kuidas sa oled minu käe all hakanud klaverit õppima. Palun tule ja saada mind.”

Friederike tardub hetkeks. Ta küll jumaldab muusikat, aga viimased kuud mamma „käe all” on näidanud, et ta vihkab muusika õppimist. Õigemini heliredeleid. Ta vihkab heliredeleid kirglikult ja piiritult. Mamma mängib nii hästi ja ta tahaks seda samuti teha, kuid mamma korrutab alatasa, et enne muusikat tuleb kõigepealt õppida mängima. See tähendab pealtnäha, et tuleb vajutada klahve vasakult paremale ja siis paremalt vasakule ja siis vasakult paremale ja nii hommikust õhtuni. Vahel tundub Friederikele, et päeva kõige ilusam hetk on see, kui mamma otsustab, et aitab küll ja on aeg tikkida. Varem mõtles Friederike, et ta vihkab tikkimist, aga nüüd ta peaaegu juba armastab seda.

Mamma astub klaveri juurde ja tõstab klahvidelt kaane. Ta sätib end istuma ja vaatab üle õla tütre poole. Friederike sammub kõigi pilkude all alistunult lähemale ja istub teisele toolile, mida mamma patsutab. Seejärel kõlavad esimesed helid ja Friederike andestab taas klaverile kõik need redelid. Mamma mängib nõtkelt ja kiirelt, muusika voolab ja Friederike unustab end. Alles siis, kui mamma teda küünarnukiga teravalt müksab, võpatab ta ärkvele ja vajutab kähku neid kaht klahvi, mida mamma lubab tal mängimise ajal vajutada. Ehkki ta ei oska veel klaverit nii hästi, saab temagi aru, et ajastus oli täiesti vale. Mamma krimpsutab nägu ja mängib edasi. Kui on jälle Friederike kord, vajutab ta klahve, kuid ikka liiga kangelt ja noodid ei tule päris õigel hetkel.

Mamma jätab järsult pooleli ja tema käed tõmbuvad klahvidelt tagasi.

„Kas näed nüüd, miks on vaja õppida?” küsib ta kuivalt.

Friederike ei vasta. Tema palged hõõguvad.

„Klaverimäng on peen kunst,” ütleb härra Ernitz oma aeglase moega. „Ent kui sa õpid mängima sama kaunilt kui proua Reich, teeb see ka sinu hinge kauniks.”

„Just!” kiidab papa. „Väga hästi öeldud, härra Ernitz!”

„Mine ja lõbusta nüüd meie väikeseid külalisi, Friederike,” ütleb mamma.

Friederike tõuseb ja kõnnib tagasi köögi poole. Tema kõrvad huugavad ja silma­ääred on muutunud häguseks, ainult köögiuks otse ees joonistub välja teravalt ja selgelt. Kui ta laua taha istub, on tema ees vahukoorega dessert. Jahtunud supp on ära koristatud ja poisid söövad juba isukalt magustoitu. Friederike pole suurt midagi hamba alla saanud, kuid tal pole enam isu.

„Väga maitsev,” ütleb Adolph viisakalt ja vaatab talle otsa. „Väa matsev,” pudistab ka Eduard vapralt.

Madli ahhetab vaimustusest ja paneb käed kokku. „Siis sööb, kullakesed!” ütleb ta heldinult. „Sina ka, Friederike.”

Tüdruk vaatab liikumatut tuhmvalget keerutist oma kausikeses. Ta surub aeglaselt lusika sellest läbi ja seal all kolletab tarretis. Sõrmed taanduvad ja lusikas jääb võbeledes seisma.

„Mis nüüd, Friederike?” küsib Madli noomivalt.

Friederike ei ütle midagi, ta sammub tagauksest välja. Madli vaatab hämmeldunult köögiaknast, kuidas tüdruk kõnnib viljapuude vahele, õlad vappumas.

Detsember 1806
5

Kiviseinad on kattunud suhkruvaaba moodi härmatisega ja see sätendab tõrvi­kute valguses. Majesteetlikke tänavaid glasuurib samasugune kristalne lumi. Linn on hele ja rõõmus, ehkki taevas selle kohal on sünkjasmust ja põhjatu. Kui Friederike kallutab end vankril ja hingab pahinal välja valgeid viirge, tundub talle, et ta vaatab ülevalt alla lõputusse kuristikku, tema piimjas hingeõhk kukub sinna tühimikku, saatjaks linna enda hingus, mida voogab sadadest korstnatest ja mis lahtub seal pimeduses olematuks.

Tavaliselt sõidaksid nad jumalateenistuselt koju Friederike ristivanematega ning Reichide pere istuks koos Kniggedega lauda. Seal nad räägiks juttu ja siis võtaks ristiisa Friedrich abikaasa poole kavalalt vaadates midagi kuuehõlma alt välja. Eelmiste jõulude ajal kinkisid ristivanemad talle väikese hõbekarbi ja ristiisa ütles, et sinna saab panna hoiule risti, mis tal ketiga kaelas rippus. Aga kui Friederike karbi avas, olid seal küünlavalguses kuldselt kumavad karamellkommid. Mamma veel noomis muhelevat ristiisa leebelt, kuid Friedrich ütles, et vahel võib elu ka magus olla, ning pilgutas Friederikele silma. Ja kui mamma arvas, et elu ei peagi magus olema, põrutas tädimees, uhkete vuntsidega Nicolaus, et lapsepõlv olgu magus, tulgu edaspidi mis tahes. Friederike naeratas selle peale ja vaatas tänulikult tädimeest, kes noogutas talle elurõõmsalt.

Mamma ägab korraks. Papa pea keerab selle peale nagu vedruga tema poole.

„Kõik hästi, kullake?” küsib ta pingsalt.

„Jaa, jaa,” rahustab mamma ja sätib end vankris paremini istuma. Ta on pisut matsakam kui varem ja Friederikele tundub, et korsett punnitab juba natuke liiga palju. Tõsi, mammale meeldivad väga Madli küpsetised ja koogid, aga sedaviisi tüseneda pole küll sünnis.

Nad on nüüd juba üpris linna ääres ja kodu aina läheneb. Ainult et täna nad ei lähe koju. Voorimees peatab vankri hoopis Ernitzate tuliuue maja ees. Seal annab papa voorimehele mingeid münte ja hüppab ise vankrist maha. Ta ulatab mammale käe ja too ronib puhisedes alla. Seejärel lipsab välja Carl, kes ulatab muiates käe Friederikele.

„Auväärne preili,” ütleb ta kelmikalt.

„Mine eest!” pahandab Friederike.

Mamma pöördub selle peale üllatunult ümber. „Noor daam,” ütleb ta rangelt, „kui härra suvatseb näidata teie suhtes üles viisakust, võiks vähemalt olla selle eest tänulik.”

„Ega ma pole nagu sina, et ei saa ise vankrist välja,” ütleb Friederike tõredalt. Mamma ahhetab ja avab suu, kuid papa asetab talle käe kasukavarruka peale ja mamma vaid hingab pahinal välja. Seejärel vaatab papa Friederiket ootamatu käredusega.

„Kui sa kavatsed täna ka edaspidi niiviisi käituda, ei saa me sind Ernitzate juurde kaasa võtta,” ütleb papa. „Sa tead, et nende pere on hästi kasvatatud – selli­seid jämedusi ei tahaks nad oma katuse all näha. Kui see sulle ei sobi, siis võid minna koju, Madlil on kindlasti külmi kartuleid ja eilseid praejääke.”

„Ma ei taha minna koju,” pomiseb Friederike vaikselt.

„Väga tore,” ütleb papa ja astub tema juurde. Kui ta kükitab Friederike näo ette, tunneb tüdruk tema kuumas hingeõhus piibutubaka lehka. „Jumal on meie peret õnnistanud,” ütleb papa teda hoolikalt uurides nii, et ta silmad võbelevad. „Mamma on õnnistatud seisus. Kas sa tead, mida see tähendab?”

Friederike raputab pead. Papa naeratab.

„Küll sa varsti näed.” Ta pilgutab silma ja ajab end püsti. Seejärel pakub ta mammale käsivart ja Carl avab neile Ernitzate maja nikerdatud välisukse.

Nad lähenevad kõrge ja kitsa esiku kaudu kahele suurele uksele ning parempoolne avaneb aeglase pidulikkusega. Härra Ernitz on isiklikult vastas ja kannab eest lühikest ja tagant pika sabaga erksinist kuube, mille all on pruun vest ja piimvalge kaelaside. Ta kummardab neile.

„Tere tulemast minu tagasihoidlikusse koju, härra ja proua Reich!” kuulutab ta naeratades ja astub ukselt eest. Tagapool on näha seismas imeilusat proua Ernitzat, kes kannab külmast ilmast hoolimata õhukesest vandlikarva kangast kleiti. Karusnahkse peleriini kohal ripuvad pikad hõbedased kõrvarõngad, mis meenutavad jääpurikaid. Süles hoiab ta tillukest pampu, kes vigiseb vahete­vahel. Kohe nende kõrval on tikksirged Adolph ja Eduard, mõlemal täpselt ühesugused, ent eri mõõduga sinised ülikonnad. Kogu Ernitzate pere näeb välja nii, nagu oleks nad Tema Keiserliku Majesteedi enda vastuvõtul. Friederike tajub, et papa häbeneb kohe oma vanamoodsat hõbedaste tikanditega tuhmlillat kuube. Ja mamma võib ju olla ilus, kuid sellise printsessi ees õhetavad ka tema palged. Tal pole endast palju nooremale proua Ernitzale midagi vastu panna: mamma läikiv samblaroheline tikitud kleit on küll kenake, kuid siiski pisut ajast ja arust.

Sellest hoolimata naeratab papa reipalt ja ütleb: „Tänan kutsumast, härra Ernitz! Au on igati minupoolne. Olen jahmunud, et jõudsite jõuluteenistuse järel juba sedavõrd uhke vastuvõtu korraldada.”

Friederike teab, et tegelikult tegi Reichi pere kirikust lahkumise järel meelega linnas aega parajaks, juteldes peretuttavatega veel pikalt, enne kui voorimees võeti, kuid samuti teab ta, et niimoodi seda mängu mängitakse.

Härra Ernitz noogutab veidi kõvera muigega. „Ah, meie koguduses käivadki asjad ruttu. Maameeste asi, teate.”

„Mis te nüüd,” naerab papa pisut tehtult, kuid proua Ernitz ei lase sellel kaua jätkuda.

„Väga meeldiv on vestelda, kuid tütreke saab siin tõmbetuules vahest külma. Ehk astuksite nüüd sisse?” torkab ta meeste vada vahele, ja nood jäävad teda üllatunult vahtima.

„Tütrekese võiks üldse ammele anda, et saaksid jäägitult külalistele pühenduda,” ütleb härra Ernitz vaiksemalt. Proua vaatab teda korraks ja sammub siis sirge seljaga minema.

Härra Ernitz viipab toa poole.

„Tõepoolest, astuge palun sisse!”

Ta aitab tänulikul mammal kasuka seljast ja riputab selle ukse kõrvale varna, papa paneb oma kasuka ja kübara samuti sinna. Seejärel kõnnivad täiskasvanud kaetud söögilaua poole. Friederike asub oma kasukast välja ukerdama, kui tunneb, et keegi tõstab selle tema õlgadelt.

„Kas tohib?” küsib Carl teeseldud tõsidusega.

„Mis sul on täna?” küsib Friederike vastu.

„Nii on kombeks,” ütleb Carl kerge kummardusega. Ja kuigi ta käib omamoodi närvidele, ei suuda Friederike muiet alla suruda. Ta laseb kasuvennal end aidata ja sätib oma kohevaid lokke kuklas. Alles siis märkab ta, et pisipoisid jõllitavad neid.

Friederike teeb rõhutatult kniksu ja koguni langetab pea.

„Tere õhtust, noorhärrad,” ütleb ta üdini malbelt. Carl on pannud ka oma üleriided varna, sätib kaelasideme õigeks ja viskab seejärel perfektse kraapsu.

„Tere õhtust, härra Adolph,” ütleb ta vanemale vennale otsa vaadates ja kummardades. „Härra Eduard,” lausub ta nooremale poisile.

„Tere õhtust,” pomiseb Adolph häbelikult. Eduard vaid vahib neid suurte silmadega. Järsku pöörab Adolph ringi ja jookseb ema juurde, kes ta vestluse käigus harjunult käe alla võtab ja kleidi vastu surub. Eduard peaaegu taganeb ja vudib siis samuti järele.

Friederike vaatab Carli nõudlikult. „Nii?” ütleb ta rangelt.

„Nii mis?” ei saa Carl aru.

„Kas härra kavatseb preilile ka kätt pakkuda?” küsib Friederike. Carli suunurk võbeleb, kuid ta sirutab küünarnuki preili poole.

Ernitzate kodu laed on küll madalamad, ent Friederike märkab, et nende mööbel on raskepärane ja läikiv, põrandalauad on laiad ja siledad, lühter laes on nii suur, et Reichide lühter mahuks sinna sisse lahedalt ära. Söögisaali nurgas on must, läikiv ja majesteetlik klaver. Friederike jääb seda võlutult vaatama, kuni Carl sikutab teda käevangus söögilaua poole.

Laud on pikk ja lai ning seda katavad peadpööritavalt arvukad hõrgutised. Hõbeliudadel on sülti, pasteeti, erinevas kastmes ja marinaadis tükikesi, koguni vaagen puuviljadega, ehkki väljas paugub pakane. Kaks tikitud põlle ja musta kleidiga näitsikut toovad lauale kopsaka kandiku, mille peal on pirakas kala. Nad asetavad aurava roa laua keskele ja üks neidudest lõikab selle kiiresti ja osavalt viiludeks.

Kui pererahvas ja ka külalised on istet võtnud, viipab härra Ernitz tüdrukutele ja need kõnnivad justkui sõdurid puhvetkapi juurde ning jäävad sirgelt seisma.

„Kas külm teeb liiga?” küsib härra Ernitz papa Reichilt.

„Tjah, külm teeb hirmsasti liiga,” pilgutab papa silma ja härra Ernitz nipsutab sõrmi. Üks teenijannadest ruttab kööki, teine avab puhvetkapi ja toob sealt lauale tumepunase karahvini, kust ta valab prouadele. Teine saabub köögist jää-ämbriga, millest ta võtab härmas pudeli ja valab härradele.

„Ja lastele magusat vett,” ütleb härra Ernitz. Teenijanna valab igale lapsele pokaali kollakat jooki. Seejärel taanduvad neiud puhvetkapi juurde ja jäävad sinna seisma. Härra Ernitz noogutab rahulolevalt ja tõstab pitsi.

„Esimesed jõulud meie uues kodus – ja seda uute naabritega. Mul on rõõm ja heameel seda tähistada,” ütleb härra Ernitz pidulikult ja kergitab klaasi papa poole.

„Uue kodu ja teie terviseks,” ütleb papa ja nad joovad pitsid tühjaks. Ka proua Ernitz kergitab nõtkelt oma veripunast pokaali mamma poole ja naeratab. Friederike põrnitseb kollast jooki oma klaasis, kuid rüüpab siiski. See on magusam kui suhkrupea ega lähe eriti alla. Ent Ernitza-poisid, kes on teda tähelepanelikult jälginud ja söandavad nüüd samuti juua, kallavad oma klaasi peaaegu kohe tühjaks. Enne kui nad need lauale on asetanud, on teenijanna juba kohal ja täidab esimesel võimalusel pokaalid uuesti.

„Nüüd aga,” ütleb härra Ernitz suurejooneliselt laua keskele osutades, „täna hommikul jääaugust püütud haug. Laskem hea maitsta!”

Selle märguande peale tõttavad teenijannad tõstma taldrikutele portsjoneid ja mõnda aega mälutakse ning ümisetakse tunnustavalt. Kui härra Ernitz viipab sõrmega pitside poole ja tüdrukud on need täis kallanud, haarab papa otsustavalt oma klaasi ja köhatab.

„Auväärne naabrihärra ja tema kauneim proua,” ütleb papa galantselt daami poole kummardades, mille peale proua Ernitz muigab ja vastab noogutusega, „olin juba aastaid imetlenud meie tagasihoidliku maja aknast paistvat õitemerd. Igal kevadel rõõmustasid mu pilku Jumala käeviipe peale puhkenud jasmiinid ja sirelid ning ma mõtlesin, et ilusam ei saaks see maailm enam olla. Ent kui üle tee kerkis see uhke kodu ja mu silme ees avanevad õied, mis on hunnitumad kui eales varem,” siinkohal tõstab ta pitsi proua Ernitza ja tema laste poole, „mõistsin, et inimene ei tea iial, kui ilusaks võib tema elu veel minna. Kõik on Jumala kätes ja ma tänan Teda igati, et Ta otsustas mu vaate koduaknast muuta kaunimaks, kui oleksin osanud aimata. Uute õite terviseks!” hüüatab papa ja kummutab pitsi.

Proua Ernitza valgetele põskedele on ilmunud õrnroosa kuma, justkui talvekoidikul, ja ta vahetab abikaasaga rahulolevaid pilke. Ka härra Ernitz viskab pitsi sisse ja noogutab väärikalt.

„Ilus sõnavõtt, naabrihärra. Poleks arvanudki, et olete selline kõnemees.”

Papa muheleb ja nõjatub toolileenile. „Eks iga kingsepp peaks jääma oma liistude juurde, aga heade inimeste seltsis muutun luuleliseks, see on tõsi.”

„Ah, õigus küll, te oletegi ju kingsepp,” taipab härra Ernitz hetke pärast. „Mõjute laia ilma näinud mehena, ei ütlekski, et sellisest seisusest.”

Mamma kergitab õige pisut kulmu, kuid papa noogutab innukalt. „Tjah, laia ilma ma tõepoolest näinud ei ole. Elan ja suren siin Dorpatis. Erinevalt teist – kaupmehe nina on ju kogu aeg tuules, ega te vist paigal ei püsi?”

Härra Ernitz kehitab õlgu ja mälub suutäie lõpuni. „Kuidas võtta. Mõnel mu ametivennal on küll kogu aeg hobused ees, aga minu kunded on peamiselt siinsamas kallastel või mõisates.”

„Oh, ärge olge nii tagasihoidlik,” ütleb papa. „Mu auväärne naaber, õigus­nõunik Neumann ikka räägib mulle ülikoolis kuuldut edasi. Mina ei tea lepingutest ja läbirääkimistest midagi, kuid härra Neumanni kinnitusel on kaupmeestel praegusel ajal üksjagu tegemist. Öeldakse, et meie keisrihärra ja Prantsuse keiser on omavahel suureks sõbraks saanud ja Inglise kuningaga enam tegemist ei tee.”

Härra Ernitz vaikib taas hetke. „Seda mina ei oska öelda. Mina müün kala. Inglismaale ma seda ei saada – liiga kaugel. Ja pealegi oskavad nad seal saare peal küllap isegi kala püüda. Mind poliitika ei huvita.”

„Ah soo,” ütleb papa. „Noh, sellisel juhul on teie elu kindlasti rahulikum kui mõnel ametivennal, kes peab palehigis ühest paleest teise jooksma, et lubakirju manguda ja siis truudust vanduda.”

„Palehigis… palee… Te olete tõesti luuleline, härra Reich,” ütleb proua Ernitz muiates. Perepea silmitseb oma noort kaunitari hetkeks ja mühatab siis samuti naerda.

„Ega te vist oma liistude juures kaua ei püsi,” ütleb ta lõbusalt ja viipab teenijatele. Pitsid täituvad.

Friederike silmitseb igavlevalt kaht poisikest enda vastas, nood söövad püüdlikult. Eduardil õnnestub see mõnevõrra kehvemini, kuid aeg-ajalt hiilib üks tüdrukutest tema selja taha, võtab tal diskreetselt kahvli käest ja hakib haugitükke väiksemaks.

„Maitseb, noorhärrad?” küsib Carl neilt. Poisid noogutavad tõsiselt.

„Kas härra tahaks mu magusat vett?” pöördub Friederike tema poole. Carl põrnitseb teda ja siis sihilikult tema pokaali.

„Kas preili on sealt juba joonud?”

„Loomulikult,” kortsutab Friederike kulmu.

„Siis härra ei soovi seda solki enam puutuda,” teatab Carl ja itsitab.

Friederike üritab talle võimalikult diskreetselt ribidesse virutada, kuid Carl kaitseb end meisterlikult. Nende sahin äratab tähelepanu.

„Preili Friederike!” ütleb proua Ernitz selgelt ja kargelt. „Paistab, et teil on hakanud igav. Eks meie vestlus on laste jaoks kindlasti üksluine. Äkki mängite meile midagi?” Ta viipab klaveri poole.

„Ma võin tulla teiseks käeks,” ütleb mamma suurejooneliselt.

Friederike raputab pead.

„Kallis tütreke, kas sa tõesti ütled meie võõrustajale ära?” kergitab mamma peeneid kulme juuksepiirini.

„Ma ei oska veel mängida,” pomiseb Friederike, kes tajub endal kõigi pilke.

„Kindlasti oled sa selle mõne kuu jooksul palju arenenud,” ütleb proua Ernitz. „Kahtlemata harjutad proua Reichi käe all iga päev usinasti ja hoolsalt.”

„Seda ta teeb,” noogutab mamma. „Friederike?” ütleb ta küsivalt.

Friederike raputab pead.

Mamma kallutab end pisut tema poole ja puurib teda pilguga. „Nii pole sünnis,” ütleb ta vaiksemalt ja teravamalt. „Palun mängi härra ja proua Ernitzale klaverit.”

Kui Friederike istub edasi kangelt nagu pulk, ohkab mamma läbi nina ja tõuseb püsti.

„Ma mängin siis üksi,” ütleb ta jäiselt.

„Aga palun,” laotab joviaalsemaks muutunud härra Ernitz suuremeelselt käsi. Mamma istub klaveri taha ja varsti voolavad tema sõrmede alt sulnid helid.

Härrad jälgivad mammat, kuid Friederike, kes põrnitseb rüppe, tajub endal kellegi pilku. Ta tõstab pea ja avastab, et proua Ernitza erkhallid silmad uurivad teda. Friederike vaatab talle väljakutsuvalt vastu.

„Sa oled üks uhke tüdruk,” ütleb proua Ernitz piisavalt vaikselt, et pianist ja tema kuulajad seda tähele ei pane. „Ilus, aga uhke. Kui sa niimoodi lõua ette lükkad, võib mõni mõelda, et oled keisrinna ise. Aga elus on nii, et veidike malbust aitab edasi rohkem kui jonn.”

„Ta on küll kangekaelne, aga eks see läheb vanusega üle,” poetab Carl vahele. Proua Ernitza pea pöördub aeglaselt tema poole, justkui oleks ta üllatunud, et keegi istub veel Friederike kõrval.

„Noorhärra Carl, kangus sobib meestele. Mehed on nagu tammepuud. Tugevad ja paindumatud. Meie, naised, oleme kui pajud. Kui tuleb torm, on vaja painduda. Muidu murdud,” ütleb proua Ernitz taas Friederike otsa vaadates.

Tüdruk vaatab taas oma tikitud kleidirüppe. Kui klaverimuusika lõpeb ja puhkeb hõre aplaus, tajub ta, et proua on viimaks ometi pööranud pilgu mammale, ning tunneb, justkui oleks ta õlgadelt libisenud maha jääkamakas.

Mamma tuleb heameelest õhetades lauda tagasi ja istub kergelt ägisedes taas oma kohale.

„On teiega kõik hästi?” küsib proua Ernitz.

„Jaa, enamgi veel,” ütleb mamma ja patsutab õrnalt oma kõhtu. „Eks te tea ise ka suurepäraselt, kui tülikaks võivad pisikesed muuta lihtlabase istumise ja tõusmise.”

Proua Ernitz naeratab. „Aa, sellisel juhul soovin õnne!”

Friederike ei saa midagi aru ja tema kulm tõmbub kortsu.

Mamma noogutab õhetades ja siis langeb ta pilk Friederikele. „Kallis tütar, aitab nüüd jonnimisest. See on möödas.”

Friederike ahmib õhku, kuid enne, kui ta jõuab midagi öelda, torkab proua Ernitz vahele: „Ta on küllaltki kangekaelne.”

„Ma ei tea, mis talle on sisse läinud,” ohkab mamma. „Väiksena oli ta nii vaikne ja vagur. Eks ta peab kombeid õppima.”

Proua Ernitz silmitseb Friederiket. „Parem oleks. Muidu see kaunitar küll mehele ei saa – ehmatab kõik kosilased ära. Sa ei soovi ju jääda eluks ajaks ema-isa juurde?”

Friederike tahaks ka vahepeal midagi öelda, kuid mamma teatab: „Oh, mina olen kindel, et kui ta nooreks daamiks sirgub, sulab ka tema süda. Vähemalt minul oli küll nii ja ma olevat olnud tüdrukuna täpselt samasugune.”

Friederike vaatab kramplikult kõrvale ja proua Ernitz kavatseb seda kindlasti kommenteerida, aga enne kostab laua otsast kolinat, kui härra Ernitz paneb oma kuldsed söögiriistad taldrikule.

„Aitab söömisest, aeg tubakaks!” ütleb ta oma laisal ja madalal häälel. Üks teeni­jannadest ruttab tema juurde ja ulatab hõbedase karbikese, kust härra Ernitz võtab näputäie nuusktubakat. Seejärel viipab ta armulikult ja karbike tuuakse papa ette. Papa muheleb ja võtab hardalt samuti ühe näputäie.

„Otse Inglismaalt,” ütleb härra Ernitz pidulikult. Tema hääl on pisut pehme. „Kindlasti mahedam kui teie piip, eks ole?”

Papa vaikib hetke ja naeratab siis. „Kindlasti. Olen alati tahtnud seda proovida.”

„Nüüd on selleks võimalus,” noogutab härra Ernitz heldelt.

„Meie võiksime juttu vesta,” ütleb proua Ernitz mammale malbelt. „Lapsed mängivad ehk omaette.” Adolph ja Eduard ajavad end ruttu toolilt püsti ja sibavad ühe ukse poole. Kui Friederike ja Carl ei liiguta, astub üks teenijannadest vargsi nende selja taha.

„Kui härrad ja daamid suvatsevad,” pomiseb neiu kanges saksa keeles.

„Kuidas?” ei saa Carl aru.

„Kui suvatsevad,” ütleb teenijanna ja osutab Ernitza-poiste poole, kes kaovad ukse taha.

Carl pöörab end toolil pooleldi Friederike poole ja toetab küünarnuki leenile. Tema ilme on pidulik.

„Kas daam suvatseb?”

Friederike krimpsutab suud. „Suvatsegu härra enne, ma suvatsen tema järel.”

Carl tõuseb väärikalt ja kummardab kergelt teenijannale. „Tänan teid, preili. Me suvatseme.”

Tüdruku näos lahvatab kergendus ja ta naeratab ning viipab uuesti ukse poole.

„Kui suvatseb.”

Carl pakub taas Friederikele küünarnukki ja Friederike toetab oma käe rõhutatud viisakusega Carli kuuevarrukale.

„Kas tohib kutsuda preilit lastetuppa?” küsib Carl kõrgilt.

Friederike viivitab meelega pika hetke enne, kui noogutab. „Näidake teed, härra Reich.”

„Staab,” parandab Carl teda jahedalt. „Staab, mu kallis Friederike Wilhelmine Augustine.”

„Jah, muidugi, mu Carl Ludwig Euphrosine Adelheid,” ütleb Friederike raugelt ja Carl peaaegu vabiseb allasurutud naerupahvaka käes, kui nad sammuvad lastetoa ukse poole.

---

^[1] Eesti Kirjanike Liidu 2025. aasta romaanivõistluse teine koht.