Tõlkija muidugi loeb, tõenäoliselt lausa mitut moodi – vahel nagu inimene, kellele lugemine lihtsalt lõbu pakub, vahel jällegi ametialase rikutusega. Rikutus avaldub nii, et lugemist saadab kahtlustav ja vaagiv mõttetegevus, olgu või poolteadlikult: hmm, kas see siin on tõlgitav, kas sellel on piisavalt kirjanduslikku väärtust, kas see võiks meile piisavalt korda minna, kas see, mis tekstis olulist, on piisavalt mõjusalt üle kantav? Aga kogu rikutuse juures on tõlkival lugejal oma ametist ikka võita ka, ta saab lugeda sügavamalt ja teksti sisse minemine võimaldab igasugu vajalikke ja ebavajalikke hargnemisi.

Mina tõlgin hispaania keelest, eks ma seetõttu loen ka hispaania keeles. See ei ole väike keel ja kuigi meie raamatulettidelt niisugust muljet ei jää, pakub see omanäolist ja head kirjandust piiritul hulgal, nii et kõige ilmuvaga kursis olla on ilmvõimatu. Seda eriti juhul, kui tahta pisutki kõrvale astuda rahvusvaheliselt reguleeritud peateelt – sest me mitte ainult ei loe ülekaalukas osas inglise keeles kirjutatud kirjandust, vaid ka pöörame pea sinnapoole, kuhu ingliskeelne maailm näpuga näitab. Aga kuna vahel tundub oluline näidata näpuga mujale – ei saa ju nii olla, et meie ühisosa muu maailmaga kattub ingliskeelse kultuuriruumi eelistustega –, siis ma ikka püüan võimete piires hispaaniakeelses kirjanduses toimuvat jälgida, eriti kuna hobikorras tegelen ka kirjastamisega. Tänu viimasele asjaolule vaatab eksklusiivne valik mulle korda läinud raamatutest vastu Toledo kirjastuse kodulehelt. Sellel valikul üksikasjalikumalt peatudes libastuksin juba sisuturundusse, nii et toon lugemissoovitusena hakatuseks diskreetselt välja vaid ühe raamatu, Colombia kunstniku Emma Reyese „Emma raamatu” (tlk Maria Kall). Selle on kirjutanud inimene, kes täisealiseks saades oli kirjaoskamatu, kuid valdab imelist loomupärast jutustamisannet ning hoolimata sellest, et ta kasvas üles kujuteldamatus viletsuses, ei vaju hetkekski enesehaletsusse ega süüdistustesse. „Emma raamat” on südamesse minev lugu sajanditagusest Colombiast, mis sattus mu lugemislauale ei mäletagi kuidas, aga mille elujõud ja väärikus tekitas juba kaugelt enne lõpuni jõudmist veendumuse, et teos tuleb tõlkida.

Kui üks osa tõlkijast loeb, et vahendada kirjandust, siis teine osa tõlkijast loeb, et vahendada teksti. Näiteks: et parasjagu käsil olevas töös korralikult tõlkida üht konkreetset lauset (see on hispaanlase Marta Sanzi mõnusalt häiriv ja õrritav „Black, black, black”), lugesin läbi kaks romaani krimiklassikast. Et siis jätta tõlkes kõik täpselt nii, nagu juba oli. Tundub justkui mahavisatud vaev, aga ei ole! Sest sama raamatu teist lausejuppi, mille jaoks lugesin omakorda veel ühe köite krimiklassikat, ma siiski muutsin, kuna „arengupeetus” osutus ikka hoopis täpsemaks vasteks kui „ebanormaalsus”. Ja ilma naljata, loomulikult mõistan ma nüüd palju paremini keskealist geist peategelast, kes üritab ebaõnnestunult imiteerida mustvalgete filmide macho-detektiive ja peab oma lonkurist eksabikaasa Paulaga pikki ebaterveid telefonikõnesid. Väikest enesepettust appi võttes kvalifitseerub see kõik tööalaseks tegevuseks. Igatahes poleks ma ilma selle tõlketa võib-olla kunagi lugenud ei Raymond Chandlerit ega Dashiell Hammettit (täiesti võimalik, et isegi mitte Agatha Christiet enam). Niimoodi hüppab lehekülgede vahelt välja viiteid, mis vahest ei viigi päris „minu raamatuteni”, aga esiteks piiluvad needsamad Chandler ja Hammett vastu teistestki lugudest ja teiseks, nii nagu inimene ei peaks suhtlema ainult endasugustega ega istuma kinni kõlakambrites, uks korralikult krambis, tasub kindlasti end avada erinevatele stiilidele, teemadele, žanritele ja ajastutele.

Tõlkijakutse tehniliste aspektidega käivad kaasas muudki enda provotseeritud tööõnnetused. Ühel ilusal päeval avastad – jessas, Proust! Lapsena sai midagi loetud küll, võimalik siis, et mitte päris eakohaselt, sest hiljem pole väga huvi olnud kätte võtta. Ja mis selgus üht paljudest Prousti-tsitaatidest eestikeelses tõlkes taga ajades – täiesti mõnus lektüür! Mind hirmsasti vaimustab see eesti tõlkekultuuri hea tava varem tõlgitud raamatutest tsitaadid üles otsida: istub tõlkija asjaliku näoga raamatukogus suure virna kõrval ja muudkui lappab õiget kohta taga ajades, ise ütleb sellele osale endast, mis üldiselt prokrastineerimist hukka mõistab – ahaa, ma teen tööd! Ja itsitab vaikselt, et on oma ülemus-mina selliselt lohku tõmmanud. Muidu ma mingi lappaja ega diagonaalis lugeja ei ole, vahel harva söandan mõne eriti tüütu lehekülje või hirmsa koha vahele jätta, aga niimoodi töötades on see võimalus olemas ning avastad minidoosidena kas või alailma tsiteeritavat „Macbethi”, mille lugemiseni – nii nagu Chandlerini – muidu ei jõuaks.

Raamatute avastamine teiste raamatute kaudu on muidugi vana nõks, selleks ei pea sugugi tõlkija olema. Viimati olen olnud ääretult tänulik Leonardo Padura romaanide (tlk Maarja Paesalu) peategelasele, kirjanikuambitsioonidega melanhoolsele Kuuba uurijale Mario Condele, kes tegi selgeks, et ilmtingimata tuleb lugeda Salingeri novelle. Aitäh, Conde, lugesin ja vaimustusin! Raamatud viivad raamatuteni, nimed nimedeni: põikan Mario Conde juurest järsu pöördega Marie Kondo juurde, kelle „Jaapani korrastuskunst” minu ümber ühel hetkel palju korda lõi; kui te vaid oleksite näinud mu riidekappi ja siseelu kolm aastat tagasi! (Looming küsis, mida tõlkija loeb, aga tõlkija võib-olla ei loegi ainult ilukirjandust; kogu maailma raamatutest moodustab see ikka väga väikese osa.) Olen kuulnud, et õiged raamatusõbrad on Kondo peale päris pahased, sest ta olla kusagil öelnud, et kodus peaks olema nii 3–4 raamatut. Ei, minu teada ütleb Kondo hoopis seda, et su ümber võib olla ükskõik mida ja ükskõik kui palju, niikaua kuni need on sulle olulised asjad.

Mulle Kondo mõtteviis sobib: lugeda nii palju, kui tahtmist on, ja seda, mis parasjagu meeldib; hoida riiulis neid raamatuid, millega on side. Omad raamid seab ka see, kui elada vanas majas, kus elutoas on üks aken, kolm ust ja suur ahi – seinapinda kui sellist on napilt ja eks luule olegi siis pagendatud vannituppa. Et igas lõigus oleks muu joru sees ikka ka mõni südamelähedane teos või kirjanik nimetatud, siis vannitoariiulist tõmban esimesena välja Mart Kanguri. (Luulest pelgan pikemalt rääkida, lihtsalt nimetan.) Aga riiul riiuliks, sest mõistagi on veel virnad.

Virnasid on kahte tüüpi: lugemata virnad ja pooleli virnad. Minuga käib vaikselt, ent ergult kaasas see lõik „Mäeküla piimamehest”, kus Maril on kolm raamatut nina all ja ta loeb neid ühekorraga, lause siit, lause sealt. Ma tõesti ei ole seda kuidagi eraldi pidulikult välja mõelnud, aga Mari-olemine tingib selle, et kirjanduslike Maride väikesed rõõmud ja suured südamevalud on pisikese pitsitusena kaasas ja kuidagi rohkem omad. Õnneks on Marisid mitmeid, nii et mõju veidi lahustub; ma ei kujuta ette, kui keeruline oleks olla Krõõt või Arno. Aga jaa, igatahes nii nagu Prillupi-Mari, olen ka mina seda tüüpi lugeja, kellel on alati mitu (võib ka olla, et mitukümmend) raamatut pooleli – osa neist küll „pooleli”, sest pole olnud julgust kirjanikule mõttes ära öelda. Näib üpriski hämmastav, et on inimesi, kes loevad korraga ainult ühte raamatut – ei olegi hommiku- ja õhturaamatuid, tugitooli- ja voodiraamatuid, kodu- ja bussiraamatuid, vanni- ja kuivamaaraamatuid, ma-ei-viitsi-midagi-teha- ja olen-tubli-raamatuid. Pooleli olevate virnast tõstan esile rumeenlase Mircea Cǎrtǎrescu novellid (loen neid küll hispaaniakeelses tõlkes, aga Loomingu Raamatukogus on ka väike valik ilmunud, Riina Jesmini eestinduses), mis loovad päris kummalist ja sisenduslikku maailma; teda tuleks kindlasti rohkem tõlkida.

Üks hea põhjus raamat siiski tõsisemalt ette võtta ja hooga lõpuni lugeda on raamatuklubi. See on popp nähtus ja meil on ka oma kodune raamatuklubi (igatahes me nimetame seda nii). Sõbrad, kes meid teavad, on küll arvamisel, et tegemist on läbinähtava ettekäändega veini juua, aga see pole ka päris nõnda. Tõsi: sööme, joome, räägime jumal teab millest ega reglementeeri oma tegevust mingilgi moel, aga ma arvan, et see on tõsiselt minu (võin vist öelda „meie”) kõige suurem tugi lugejana: ettenägematult hargnevad seosed ja mõtted, võimalus midagi ootamatut avastada, põhjus kindlaks ajaks läbi lugeda (või mitte), vabadus arvata nii, nagu korralikul kirjanduslikult haritud inimesel arvata ei sobiks. Pärast väärikat viitteist tegevusaastat hääletasime ja valisime teie jaoks, head Loomingu lugejad, välja selle aja jooksul kõige kõrgema hinnangu saanud teosed ja kirjanikud. Ma ise suhtun järgnevasse soovitusnimekirja suure lugupidamisega, mitte ainult sellepärast, et siin on ka minu hääled sees, vaid sellepärast, et tegemist on intelligentsete ja äraostmatute lugejate arvamusega.

Niisiis – kirjeldatud lugejagrupeeringu kõige tulisem poolehoid terves maailmakirjanduses kuulub Mudlumile („Mitte ainult minu tädi Ellen”)! Ja kohe tema järel Meelis Friedenthalile. Järgmiseks soovitame Lucia Berlini „Koduabilise käsiraamatut” (tlk Jüri Kolk), Chimamanda Ngozi Adichie romaani „Pool kollast päikest” (tlk Triinu Pakk), Juhan Jaigi jutte ja Mercè Rodoreda romaani „Teemandi väljak”. Neist arvatavalt kõige vähem tuntud on viimati nimetatu, katalaani kirjanduse möödunud sajandi kuldvarasse kuuluv „Teemandi väljak”: vaikse häälega ja puudutavalt kirja pandud lugu, mille on tõlkinud Maria Kall, alati õrn, täpne ja peenetundeline tõlkija. Esimene kokkupuude Lucia Berlini novellidega on mul meeles aga selge mälupildina – istun voodis, nagu puuga pähe saanud, vaatan ainiti enda ette ja mõtlen rabatult: mis see nüüd oli, mida ma praegu lugesin.

On tuntud tõde, et koos teistega arutamine lööb meeled valla, hakkad raamatus nägema asju ja seoseid, mida varem pole märganud. Jällegi on klaar mälestus, kuidas ma pärast Hispaania Maja raamatuklubi lennukat arutelu (see on avalik, kõik võivad ühineda; rohkem raamatuklubisid mul tõesti ei ole) Kitseküla rongipeatusse kõmpides tegin avastuse, mis peaks maailma kirjandusteaduses olema minu teada läbimurdeline: taipasin tekkinud seoste varal viimaks, et Cortázari fantaasia allikaks pole miski muu kui lühinägelikkus. Ma tean, millest räägin, sest näen ise oma kehvade silmadega ka imeasju: hiljaaegu esinesid filharmoonia kammerkoori koosseisus aldi häälerühmas see Tartu sokipoe natuke kohtlase olekuga müüja, kes iga kord oma elujuhtumustest pajatab (viimati oli tal telekaga suurem jama), ja maailmakirjanduse professor Liina Lukas. Bassirühmas tegi kaasa Colin Firth. Oma silmaga nägin! Seega kirjanike loomisvõime on võib-olla üle hinnatud, pole fantaseerimist ega unenägusid ega mõnuaineid; asi see Pariisi ooperiteatris kronoopide-nimelisi rohelisi mehikesi hõljumas näha, kui õigeid prille ees ei ole, ja panna siis kirja surematud „Kronoopide ja faamade lood” (tlk Ruth Sepp). Pealtnäha kõrvaline episood, aga see kõik puutub lugemisse, täpsemalt lugemiste jagamisse.

On raamatuid, mida ma kardan, ja väga suure tõenäosusega põhjendamatult. Pärast seda, kui sain õrnas eas Maupassant’i „Horlad” lugedes närvivapustuse (natuke liialdan), olen olnud üpris ettevaatlik. Jüri Arraku piltidega legendaarne „Suur Tõll” oli kõigile raamatuhirmudele muidugi juba enne seda tugeva vundamendi ladunud. Mu väiksele vennale loeti seda ette kolm korda päevas, muul ajal hoidis ema raamatut minu säästmiseks külmkapi otsas. Kuigi huvitaval kombel – tasapisi hakkab see ilmsiks tulema – on ka vastupidiseid juhtumeid: kui võtsin algklassides käivale pojale ettelugemiseks Jüri Parijõe „Teraspoisi”, mis minu mäletamist mööda oli vastavas vanuses üks igati vahva lugu, selgus ootamatult, et muidu sugugi mitte kartlik laps keeldub kategooriliselt kuulamast, kuidas väike Jaan ema haua serval seisab, nutud juba nutetud ja süda tühi, nii et esimese lehekülje lõpuni me ei jõudnudki.

Igal juhul need raamatud, kus on oht, et rasedate naiste kõhtusid lõhki lõigatakse, jäävad minust puutumata. Stephen Kingilt olen julgenud lugeda ainult elulugu, kuigi see oleks ainus võimalus pojaga (ta on vahepeal kasvanud) kirjandusest vestelda. Põhjamaist krimi ei võta suu sissegi, sest olen koledusi kuulnud. Tegelikult ma kardan natuke isegi neid, kus midagi hirmsat ei olegi, aga on teatav võimalus, et kisub kõhedaks. Pidin lugema näidendit kummitusest, töistel põhjustel. Jätsin targu pooleli, sest olin õhtul üksi, õigemini kassiga kahekesi kodus ja oli juba natuke aru saada, et seal majas ei ole kõik korras. Mõtlesin, et loen päevavalges edasi. Ja mida teeb selle peale kass? Jääb pingsalt jõllitama ühte kindlasse punkti pimedas toas, sinna kus kohe kindlasti ei ole midagi jõllitada! Ta ei tee seda muidu kunagi! Õudne, kuidas kirjandus võib meie ellu sekkuda! Aga alati tasub oma eelarvamustega tegeleda, sest kui juhtusin – ei tea mis segastel asjaoludel – lugema Shirley Jacksonit, kelle suhtes peaksin kõigi märksõnade järgi otsustades olema üliettevaatlik (horror, gootika, neuroos, mõrv), osutus see täiesti hõrguks kirjatööks, mõnel heledamal päeval proovin tingimata veel midagi.

Ent kirjandus ei ole mitte ainult hirmutav, vaid ka otseselt ohtlik. Ma ei tea, kas sellele piisava tõsidusega mõeldakse, kui vähese lugemuse üle ahhetatakse. Nii nagu on olemas traumakirjandus, on olemas kirjandustrauma. Olen alles nüüd hakanud vähehaaval taipama, kui palju kahju nooreea lugemine on tekitanud. Ja ma ei räägi sellest, et näen sokimüüjat Beethovenit esitamas, sest olen lapsena lugenud halvas valguses ja vales asendis ja liiga palju ja sellega silmad ära rikkunud, nagu meid alati hoiatati. Ma mõtlen igasuguseid kõhklusi, komplekse, suhtumisi ja hoiakuid, mida kirjanikud meiega nii meelsasti ja sisenduslikult jagavad. Veel kord, õudne, kuidas kirjandus võib ellu sekkuda! Väga kahjulik on minna läbi elu, ütleme, ettekujutuses, et kõikvõimalikud turtsakad mister Rochesterid on asi, mida taluda! Sellegipoolest ei kanna ma raamatute peale viha ja kui keegi peaks mu lemmikkirjanikke küsima, siis Jane Austeni laon hoolimata ta aegunud Tuhkatriinu-mustritest ikka kindlasti välja, sest ta on lihtsalt nii läbinägelik ja vaimukas. Ja tegelikult igatsen sisimas vaikselt ikkagi (palun vabandust!), et kõik lõpuks abielluksid, kuigi kahjuks see ei ole tänapäeva kirjanduses enam moes. Kirjandusfeministina olen nagunii üpriski äpardunud, ei võta lugeda nirumat naiskirjaniku teksti huvitavama meeskirjaniku asemel. Ega ka vastupidi. Edumeelne kodanik uinub minus paraku ka muudes olukordades; mis siis, et tegemist on „olulise teemaga”, ikka pole tahtmist lugeda, kui kompromissitult ja pooltoonideta luuakse maailmavaateliselt õigeid ja selgeid tekste, kus iga moeteema juurde saab tõmmata linnukese – tehtud.

Hoolimata sellest, et kirjandus mulle tööd annab, ei kuulu ma nende hulka, kes arvavad või kuulutavad, et lugemine on maailma kõige õilsam tegevus. Selliseid kindlameelseid leidub igas valdkonnas, mõni leiab, et on vaja nui neljaks matkal käia, mõni, et tingimata tuleb sporti teha, kes neist siis ikka nii väga eksib. Kui peaksin Instagramis igakuiseid raamaturiitasid üles pildistama, jääksin kindlalt häppi, aga valikulisest lugemisest hoolimata läheb ikkagi palju meelest ära ja sellest on mõnikord kahju, kuigi mitte alati. Õnneks aitab järge pidada Goodreads, kust vähemasti saab kontrollida, kas raamat on loetud või mitte. Sellele abimehele toetudes toongi lõpetuseks lugemissoovitusena välja mõned teosed, mis on minult viis tärni saanud ja mida ma eespool pole veel nimetanud. Tärne ma panen harva, ainult kui selleks kerkib tugev sisemine impulss, ja õieti on nii, et mõne neli tärni on kõvem kui mõne teise viis, sest puudulikkus võib olla täiuslikkusest vägevam, aga eks tuleb teha valik.

Juta Kivimäe „Suur tuba” ja Lilli Luugi „Kolhoosi miss” saavad hakkama minu soovituseta, seepärast peatun mõnel sellisel, mida tahaks aidata unarusest välja upitada. Näen nüüd huvitaval kombel, et enda tõlgitud teostele ei jaga ma mitte alati viit tärni, kuid üks sellistest on Valeria Luiselli „Minu hammaste lugu” – tõlkijale paras pillerkaar ja soe soovitus neile, kes on valmis kaasa lendama kohati päris ogaraks kiskuva tekstiga. Veel kaht, mis mu töölaualt mingil moel läbi on käinud, tahan esile tõsta: Jennifer Clementi „Palved röövitud tüdrukute eest” (tlk Pirkko Põdra) ja George Saundersi „Kümnes detsember” (tlk Jüri Kolk). Saundersi novellikogu on veel üks – tegelikult vähestest – raamatutest, mis täiesti juhuslikel hetkedel jälle meelde sähvatab: väga tabava kriitikaga kaasaegse ühiskonna suhtes ja pealtnäha pigem koredapindsed lood väikesest inimesest, kes lihtsalt pingutab elada nii hästi, kui oskab, olles sealjuures naljakas ja hale. Clementi romaanile kuulub minu imetlus jällegi seepärast, et kirjanik oskab väga rasket teemat (inim- ja narkokaubandus) käsitleda niimoodi, et ei lõhu lugejat, paneb ta kohati koguni naerma – olemata sealjuures kerglane – ja süstib eluusku.

Värskematest viietärnilistest on loetud lektüüri nimekirja lisandunud Louis-Ferdinand Céline’i „Sõda” (tlk Heli Allik), mis kuuldavasti pole erilist lugejahuvi pälvinud – tõsi, pealkiri kõlab kaunis koledalt ja kuna tegemist on lõpetamata käsikirja põhjal komponeeritud teosega, võib tekkida eelarvamus, nagu ei moodustaks see kirjanduslikku tervikut, aga tegu on mõjusa romaaniga (nagu Céline’ilt võib oodata) ning julge ja isikupärase tõlkega (nagu Allikult võib oodata). Kui „Sõda” on sedasorti raamat, mis vaimustas pigem lugedes, aga ei ladestunud otseselt kehasse, siis Amalie Skrami „Constance Ring” (tlk Sigrid Tooming) on seda teist sorti, mille mõju avaldub tagantjärele: lugemise käigus võlus küll tõlke meisterlikkus, ent mäletamist mööda mitte niivõrd teos ise, ma isegi ei jaganud talle tookord tärnikesi ega plaaninud seda ka siin esile tõsta, kuid praegu äkitselt taipan, et mõte pöördub ikka ja jälle selle raamatu juurde hiilimisi tagasi – õigemini see ei olegi mõte, mis tagasi tuleb, vaid mingi tabamatu aisting, mis sellest lugemisest minuga jäi.

Lõpetamine valmistab mulle üldiselt tõsiseid raskusi, aga kuna tõlkija on see, kes kasutab kellegi teise sõnu, siis poengi lõpusõnadeks kirjaniku selja taha. Selja taha pugemine on õigupoolest näiline, sest tsitaat ise (Javier Cercase „Piiriseadustest”, tlk Riina Roasto) sõnastab lugemisest kirjutamise kui lõpliku paljastuse: „Igatahes kui ma selle raamatu läbi sain, meenus mulle, kuidas ükskord üks professor televiisoris ütles, et raamat on nagu peegel, ja et mitte inimene ei loe raamatuid, vaid raamatud loevad inimest, ja ma mõtlesin, et see on sulatõsi.”