Kui ma mõne aja eest kuulsin, et luuletaja Triin Soomets alustas filosoofiaõpinguid – mis on praeguseks jõudnud otsapidi magistrantuuri –, polnud ma üleliia üllatunud. Üldjoontes tundus Soometsa luule mulle juba aastakümnete eest sisaldavat filosoofilisi elemente. Pealispinnal küll isiklik ja meeleline, on Soometsa poeetilistes ütlemistes olnud selgelt tajuda abstraktsemat hoovust, vajadust kasutada keelt suure üldistusjõuga passusteks, mingit sundi või jõudu, mis on asetanud isiklike kogemuste ja järelduste kirjeldused laiemale, kõikehõlmavalegi taustale. Seda sundi pole Soomets küll lahendanud filosoofile omase metoodilisusega, maailmavaateline platvorm pole tema luule juhtmotiiv, ta ei võitle niivõrd tõe nimel, kuivõrd otsib isiklikule tunnetusele tundlikku sõnastust, ent siiski põimib ta piisava sagedusega omavahel keeletaju ja abstraktsemaid mõttesööste, nii et ilma viimasteta poleks Soometsa luulet võimalik mõtestada.
Soometsa loomingust leiab ühe eriti väikese mahuga, ent seda suurema sisulise haardega teksti, milles kirjeldatakse ühe kandva filosoofilise vastuolu pinget (ja ka lahendust);[1] see lühike, pealkirjata proosaluuletus ilmus 2004. aastal avaldatud kogus „Toormaterjal” (lk 37). Tekst näeb raamatus välja järgmine:
Armastusest ei aita, su vaeva ei vaeta kunagi kuskil. See, mis
loeb, on su meeltes moodustuv muster. Kõik, mida puutub käsi,
saab siis mõtte. Jälje, mis jätad liiva, uhub vesi rõõmsalt ja
ruttu.
Luuletuses on neli lauset ja minu tõlgenduses viis osa. Iga osa lisab tekstile uue kihi, kihid asetuvad üksteise suhtes pingesse ning viimane kiht lahendab eelnevate kihtide tekitatud pinge, liidab erinevad impulsid kokku. Proosaluuletuse ülesehitust saaks isegi pidada dialektiliseks. Heidan pikema sissejuhatuseta sellele pingerajamisele ja -lahendamisele lähema pilgu.
1. „Armastusest ei aita, su vaeva ei vaeta kunagi kuskil.” Sissejuhatav lause jätab tekstiterviku raames kõige isiklikuma mulje, sest selle esimene pool mõjub pihtimuslikuna („Armastusest ei aita”), olgugi et ütlemise hingus on kahtlemata eksistentsialistlik. Lause teises pooles seotakse armastuse motiiv vaeva motiiviga (armastus on vaeva vorm), mistõttu tekibki eksistentsialistliku alatooniga üldistus. Tasub märgata, kuidas Soomets toob siin mängu ainsuse teise pöörde, mis ühelt poolt süvendab isiklikkust, tekitab kas usaldava pöördumise või siis hoopis pihtimuse mulje – eesti kõnekeeles on üsna levinud kasutada iseendast rääkides sinavormi –, kuid osutab teisalt selgelt, et jutt ei käi ainult jutustajast ja/või tema konkreetsest adressaadist, s.t kellestki, kes parasjagu teksti loeb, vaid ütlemise taustaks on laiemalt kohalduv osutus, milles kajavad Meursault’ mälestusväärsed sõnad: „Kogu selle absurdse elu vältel, mida ma elasin, lõõtsus veel kättejõudmata aastate sügavusest mulle vastu pime hingus ja see hingus võrdsustas oma teel kõik, mis mulle valida anti neil mitte millegi poolest tõelisematel, juba elatud aastatel.”[2]
Mida võiks armastuse vaev tähendada? Esiteks muidugi seda, et tõelise armastuse nimel tuleb näha vaeva. Teiseks aga arvestust, et vaev võib vabalt osutuda „tühjaks tööks”, et see ei pruugi midagi lahendada. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb mõistmatus. Soomets on kasutanud sageli ületamatu mõistmatuse motiivi, viimati dialoogivormilises novellis „Jäälind”, mis kirjeldab armastajapaari pidevat vastastikust valesti mõistmist ning kust leiab siinse proosaluuletuse avalausele vägagi sarnase repliigi: „Siin pole midagi arutada, sõnad ei aita midagi.”[3] Sõnad ei aita ulatuda teisele lähemale, kahe teadvuse erinevus mitte ainult ei säili, vaid mida rohkem seda püütakse ületada, seda sügavamaks erinevus läheb.[4] Armastust saab mõista ja omaks võtta ainult siis, kui võetakse omaks selles sisalduvad mõistmatuse diapasoonid.
Ent sissejuhatava lause kaks viimast sõna, „kunagi” ja „kusagil”, tõmbavad eelneva üldistuse palju laiemale pinnale – üldistus taotleb kehtivust olenemata ajast („kunagi”) ja kohast („kusagil”). Armastuse kui absoluutse läheduse ideaali ebaõnnestumine on universaalne – võimalik isegi, et ebaõnnestumise diapasoon tagabki armastuse püsivuse, sest kui armastusele eksisteeriks universaalne lahendus, kui armastuse pinget oleks võimalik dešifreerida igat olukorda lahendavaks meetodiks, kui keegi suudaks nõrutada armastusest välja üldkehtiva õnne valemi, kui keegi suudaks muundada armastuse afektiivse jõu armastajatevaheliseks harmooniaks, poleks vaja sellest enam nõnda palju rääkida, selle šifrit sõnades muukida. Lähedus on püsiv, ajas taandumatu otsing ohtudest kubiseval maastikul. Lähedus on kahe üksinduse lahendamatu ühendus. Nietzsche pakuks ehk, et kas haige põgenemine või siis põgenemine haigete eest.[5] Niisiis rõhutavad „kunagi” ja „kusagil” tunnet, et armastust defineeriv lõhe on ühtaegu põhjalik ja põhjatu. Sedasi tekib teksti esimesest lausest tugeva üldistusjõuga väide – armastusega ei kaasne (vähemalt rahuldavat) mõistmist; parim, mida armastajad teha saavad, on üksteise mõistmatusega harjuda. Umbes nii, nagu ütleb üks kogenud naine Pirkko Saisio romaanis „Passioon”: „Kõrvuti mustas maailmaruumis, kumbki oma rajal, ühes rütmis, küll ta läheb.”[6] Soomets nõustuks selle lause kahe esimese osaga.
2. „See, mis loeb, on su meeles moodustuv muster.” Luuletuse teine lause jätkab esimese lausega kehtestatud üldistussoovi, kuid samas seab Soomets paika teksti keskse teesi – ja paneb seda kandma selgelt tajutava filosoofilise hoiaku, mida võib üldjoontes (ning tahtmata ja ka suutmata süveneda hoiaku üksikasjadesse) nimetada idealistlikuks. Idealism on filosoofiline suund, mis valib küsimusest „kas tegelikkus määratleb teadvust või teadvus tegelikkust?” teise poole. Simon Blackburni leksikon alustab artiklit idealismist veelgi konkreetsemalt: „Igasugune doktriin, mis peab reaalsust põhiolemuselt vaimseks.”[7] Filosoofia ajalugu pakub vägagi erinevaid idealistliku filosoofia platvorme, aga jätaksin praegu selle vaateviisi täpse sisu Soometsa luule(tuse)s kõrvale, pigem võiks jälgida, millise täpsusega seab Soomets oma proosaluuletuses sõnu: idealistlik hoiak kehtestatakse juba lause esimese sõnaga. „See”, mitte näiteks „kõik”, millega algab järgnev, luuletuse kolmas lause. „See” tähendab, et tahetakse öelda midagi põhjapanevat, mis on samas selgelt piiritletud. Teisisõnu: „su meeles moodustuv muster” pole ülekantav maailmale ega ühelegi teisele meelele selles maailmas – „see” pole „kõik”, jutt käib ühest konkreetsest, armastuse vaeva kogevast meelest. Muster kuulub just nimelt „su meelele” (s.t selle meelele, kes ütleb ja/või kes parasjagu öeldavat loob – adressaat on konkreetne, mis siis, et see võib vastavalt lugemisolukorrale nihkuda). Ent ometi ei kaota sissejuhatav lause üldistavat jõudu, sest kuigi „su meele” muster ei kordu üheski teises meeles, ei kattu ühegi teise meelega, ei tähenda see, et mustrilisusel kui sellisel – iga inimese võimalusel omaenda meele mustrit luua – poleks laia kandepinda. Vastupidi, kui jätkata ainsuse teises pöördes asesõnaga, võimaldab see tõlgendada mustrilisuse tõsiasja universaalsena – „sina” võib olla põhimõtteliselt ükskõik kes. See, mis meid eraldab – sisemine, täiel määral jagamatu muster –, ka liidab meid. Jagamatus on universaalne, kordub igas meeles, iga meelemuster on unikaalne ämblikuvõrk, mille küljest selle kudunu lahti ei saa. Mustri tõsiasja kordumine ei too meid kuidagi kokku, mustrilisuse ühendav tõsiasi ei tähenda lepitust, sest lihtsamalt öeldes tähendab teksti teine lause ju vajadust jääda endale kindlaks ning sellest lähtuda – mis tähendab ühtlasi ka a) vajadust teada, miks ja millele täpselt kindlaks jäädakse, ning b) arvestust, mille kohaselt võib ka iga teine meel olla kudunud oma kasutatavatest mustritest samasuguse meelekindluse.
3. „Kõik, mida puutub käsi, saab siis mõtte.” Kui eelmises lauses sõnastati idealistliku alatooniga järeldus, siis teksti kolmandas lauses see järeldus avatakse, siirdatakse tegelikkusse, muundatakse eelmise lause meelekindel hoiak tegevuseks, s.t puudutuseks, aga seda liikumist saab lugeda mitte niivõrd abstraktse, kujutlusliku ühendumise võimalusena, kuivõrd ikkagi valmiduse või vajadusena täiesti konkreetse, kombatava, füüsilise kontakti järele, käe ulatumisena vastu mingit pinda, olgu siis elusat või elutut. Jälle ilmneb siin sõnavaliku täpsus – eelmises lauses kasutatakse „vaimu” asemel laiema tähendusväljaga „meelt”, mis võib tähistada nii aistinguid, tundeid, mõistust kui ka vaimu, meelelaadi. „Vaim” mõjuks proosaluuletuse kontekstis liiga õhuliselt, „meel” ent annab aimu füüsilise reaalsuse lähedusest, isegi selle möödapääsmatusest.
Mõtte ja käe ühendamisega luuakse kahetine suhe, ringlus. Ühelt poolt määratleb füüsilise kontakti mõttekust just teadvuse läbivalgustatus – suutlikkus moodustada omaenda meele(st) muster; ilma meelemustrita poleks ühelgi puudutusel kandvat mõtet, igasugusele ulatumisele annab kaalu ainult hästi tunnetatud, tegudeni läbi valgustatud tahe. Ilma teadlikkuseta oleks puudutus vaid lihtlabane kokkupuude. Teisalt aga vajab läbimõeldus ulatumist, elu mõte ei saa eksisteerida väljaspool elu tukseid, teoorial tuleb ennast järele katsuda, elu vormidega kohalduda, tuleb imbuda praktikasse, mõtte liikumine peab transformeeruma keha liikumiseks, vastasel juhul puudub mõttel täielik kandvus, mõte jääb õhku rippuma ja võib nõnda lõpuks kaduma minna. „Kõik oluline tuleb päevavalgele alles praktika käigus,” kirjutab Nassim Taleb.[8] Oma nahk tuleb turule viia – ja mujalegi maailma, seda ka otseses mõttes. Gilbert Ryle’i meelest on intelligentsus just nimelt „oma tegude reguleerimine, mitte lihtsalt hästi reguleeritud olemine”[9] – ning milline tegu oleks esmasem ja vahetum puudutamisest?
Taktiilsuse ja mõtestamise seos puudutab iga puudutust, mistõttu tuuaksegi mängu asesõna „kõik”. Lisaks sellele seisab lauses kirjas, et iga pind, iga organism või ese, mida mõtestatult puudutakse, saab mõtte. Mis ühtlasi tähendab, et mõttel on võimalus kanduda teadvusest tegelikkusse. Mõtestatud puudutus muudab puudutatavat, s.t tekitab resonantsi, jätab jälje. Ühelt poolt võib sellist järeldust pidada eelmise lause idealistliku hoiaku jätkuks, ent samas tundub lause idealistlikku positsiooni nõrgendavat, maailmale avavat, muster transformeerub taktiilseks kontaktiks – valmistades sedasi ette järgmise lause (esimese poole) antiteesi.
4. „Jälje, mille jätad liiva, uhub vesi…”[10] See on ilusti väljendatud, sest lauseosa tundub pidavat paika nii otseses kui ka metafoorses tähenduses – lause metafoorsust võimendab „jälje” kasutamine ainsuses. Tegu on ka teksti kõige tugevama kujutluspildiga, mis tekitab lühidusest hoolimata vaat et narratiivse üldmulje: sa oled mõelnud, oma mõtteid korrastanud ja selle korra mõjul maailma puudutanud, selle isegi ehk läbi katsunud, puudutus jätab jälje, nüüd peab selguma, mis sellest kõigest edasi saab. Saab see, et neljanda lausega pööratakse varasem hoiak kui mitte ümber, siis vähemalt tugevalt vastaspoolele kaldu. Meeles moodustuv muster jätab maailma jälje, ent jälg on määratud kaduma – mis ühtlasi tähendab, et kadumisele on määratud ka jälje jätnud muster. Isegi kõige keerukamad, kihilisemad, peenemad mustrid ei pea „vee uhtumisele” vastu. Isegi kõige iseteadlikum teadvus on kõiksuse seaduspärade ees jõuetu.
„Vesi” on väga suure kaaluga, okeaanilise potentsiaaliga sõna, eriti kõnealuse proosaluuletuse kontekstis. Esiteks tekitab motiivi lahendus – vesi uhub liiva – tugeva mulje, et jutt käib millestki suurest. Muidugi võib jälje liivalt kustutada ka järve- ja jõevesi või isegi klaasitäis mineraalvett, ent ometi tekib Soometsa teksti lugedes seos ennekõike liivarannaga, mida uhub – kui kasutada Federico García Lorca sõnastust – „merede vesi”. Meri on aga vee olekuviis, mida pole raske vastandada inimlikule olekuviisile – meri on piiritu, inimene piiritletud. Inimene on tihe, keskmiselt 0,08 kuupmeetrisse mahtuva massiga impulsside pundar, kelle närvisüsteemimasin otsib kõikjal tähendust, meri aga „ülitähtis eimidagi, suure ilma järjekordne ükskõikne õlakehitus”.[11] Kitsalt geograafilisestki vaateviisist on selge, et meri ümbritseb maad – isegi maaga piiratud sisemered on ülejäänud meredega ühenduses, mõnedki mandrid aga on üksteisest eraldatud. See tõsiasi süvendab tunnet „veest” kui ääretust, meele meeltele haaramatust entiteedist; merest, mis mõjub ajatuna ja on seetõttu võimeline neelama kõike ajutist. Meenuvad sadade aastate eest kirjutatud Francisco de Quevedo read: „ja minu elugi on hämar nire, / ta uputajaks mere mustjas neel”.[12] Meie enda Friedebert Tuglas on unistanud: „Sinisilmaline vesi, mahekergete kaisutustega meri! Oleks nii magus nüüd sinusse kaduda…”[13] Kui Leopold Bloom hakkab mõtlema veest, mõtleb ta kõigepealt just merele, ookeanile; imetleb „selle loodimata sügavust Vaikse ookeani Sundami sügavikus, üle 8000 sülla; selle lainte ja pinnapartiklite väsimatust, väisates järjestikku kõiki rannajoone punkte; selle üksuste iseseisvust; mere seisundite vaheldusrikkust; selle hüdrostaatilist liikumatust tuulevaikuse ajal; selle hüdrokineetilist paisuvust madal- ja kõrgvee aegadel; selle vaibuvust pärast oma hävitustööd”.[14] Kõiki kirjanduslikke kangelasi, keda merede vesi on endasse haaranud, ei jõuakski vist loetleda.
Teiseks: vesi on igasuguse – ükskõik kui mõtestatud või mõtestamata – elu hädavajalik, möödapääsmatu eeltingimus, mis ulatub kõikjale, kuhu ulatub elu. Orgaanilise elu evolutsiooni pöördepunkte oli väljumine oma sünnikohast: veest. Kõik teed on roomanud välja vete sügavustest.
Soometsa tekstis saab vett „ammutada” kaheti – otseselt ja kujundlikult. Tasub vaid minna mere äärde ja vaadata, kuidas laine jalajälje sekundiga olematusse pühib. Aga samuti saab mõelda, kuidas aegki on omamoodi vesi, mis uhub minema kõikide mustrite jäetud jäljed: veest oled sa võetud, veeks pead sa saama. Kulub vaid paar miljardit aastat ja supernoovaks paisunud Päikese vedel tuli neelab alla terve maakera. Sedasi varjundab Soomets eelmise lause idealistlikku hoiakut realistliku vaatega – isegi kui teadvus määratleb tegelikkust, s.t kui teadvus loob tegelikkust samal hetkel, kui seda registreerib, siis igal juhul piiritleb tegelikkus teadvuse loovust ja voolu, iga muster on lõplik. Tegelikkuse muster koosneb kõikide selles sisalduvate mustrite püsimatusest. See püsimatus määrab ära teadvuse piirid; sh sellegi, et teadvuse piiratus on paratamatu fakt ning iga üksiku piirangu ulatus ja „käekäik” sõltub tegelikkuse loomusest – lugematutest füüsilistest tõsiasjadest. Ka kõige uhkem idealistlik kujutlus kuulub maailma paratamatusse. Ja see paratamatus omakorda püsib püsimatuses. Ent see püsimatus ei kummuta teadvuse aktiivsuse tõsiasja, teadvuse võimet luua maailma(s) olemist kirjeldavaid mustreid. Soomets püüab tuua luulekeele abil kokku ammendamatut maailma ja ainulist teadvust, teha midagi sarnast järeldusega, mida filosoof D. W. Hamlyn on sõnastanud järgmiselt: teadvus ja maailm „on vastastikku seotud nõnda, et maailm mitte üksnes ei mõjuta subjekti, nagu aistingu ja taju korral, vaid teda mõjutab ka subjekt oma agentsusega ja rolliga, mida mängib selles subjekti keha.”[15] Teadvustava ja puudutava subjekti keha.
5. „…rõõmsalt ja ruttu”. Need teksti lõppu lisatud kaks määrsõna võimendavad Soometsa andelaadi täpsust – isegi kui see täpsus on (olnud) pigem spontaanne kui hoolikalt paika mõtestatud. Miks? Sest on ju selge, et vesi ise ei tunne rõõmu, vesi ise ei tegutse ruttu; vesi lihtsalt leiab vastavalt temperatuurile, õhurõhule ja -niiskusele, pinnavormide kujule ja tihedusele jms endale sobiva viisi liikuda, haihtuda või tarduda. Nii et kui väljendiga „vesi uhub” postuleeritakse maailma paratamatut loomust – kõige püsimatust –, siis sõnapaariga „rõõmsalt ja ruttu” antakse sellele kirjutaja sisetundest, tema meele mustrist lähtuv iseloomustus. Luuletuse lõpusõnades tõuseb ütleja enda meelemuster esiplaanile, ta näeb kõige kaduvuses midagi rõõmsat. Ma ei tihka oma tõlgendusega hakata selle rõõmu põhjusi dešifreerima – seda enam, et igasse heasse luuletusse tuleb jätta alles saladus; miski, mis paljastab mõistmise ja mõistetamatuse piirid. Ent samas pole raske näha, kuidas Soometsa proosaluuletuse esimeses lauses domineeriv armastuse vaev jõuab viimase lause lõpuks välja üldisema vabanemiseni. Teisisõnu: kõige püsimatusest võrsuv rõõm varjutab isiklike üleelamiste vaeva, rõõmule jääb (eel)viimane sõna, milles on peidus laiem sõnum: vaevarikaski elu saab olla tähendusrikas. Enamgi, just vaev viib välja tõelise tähenduseni, elu sügavuste, karide, hoovuste ja pööriste tähelepaneliku märkamiseni ning sedakaudu ebakindlal pinnal kõikumise rõõmuni – alati on parem panna vaevast hoolimata või isegi selle kaudu iga rakk tänulikult vibreerima, sest alternatiiv on „soolane olematus”.[16] Raskustes moodustunud muster on väärtuslikumast kangast ning mida rohkem saab ilmseks kanga efemeersus, seda ergumaks võib muutuda selle kude.
Tasubki tähele panna, et lausepaari teine sõna, „ruttu”, tasakaalustab esimest, andes aimu, et meele rõõm ei pruugi kesta kaua. Teksti viimase sõnana balansseerib „ruttu” pea ideaalselt idealismi ja realismi piiril, sest aeg on ühtaegu nii füüsiline mõõde kui ka tajumisvõime, kusjuures aja dünaamilisuse tõttu võib ühe momendi või piirkonna „ruttu” olla teises momendis või piirkonnas tajutud kui „igavesti” – ja vastupidi. Samuti annab „ruttu” ühelt poolt aimu tegelikkuse püsimatusest, ent rutu sidumine rõõmuga viib teisalt mõttele, et elu sisukus – meeltes moodustunud mustri komplekssus – on elu pikkusest suurema kaaluga, väärtuslikkus ei tulene niivõrd mustri vastupidavusest, kuivõrd selle tundlikkusest.
Üldjoontes tähistab „rõõmsalt ja ruttu” tagasipööret realistliku paratamatuse juurest idealistliku meelekindluse poole – ilma üht või teist otseselt eelistamata, sest „rõõmsalt ja ruttu” on lause lõppu lisatud ka omal moel rõõmsalt ja ruttu, justkui asendaksid kolm sõna kolme punkti, mis üksteise kõrvalt hooga kõiksusse paiskuvad.
Kas ei teegi Soomets siin õigupoolest midagi, mida igatseb iga mõtleja, kes püüab maailma kui terviku vastuolusid ületada ja ühendada? Toimub midagi sünteesitaolist – proosaluuletuse lõpus on jäänud/hakanud võrdselt, peaaegu üheskoos kehtima kaks esmapilgul vastandlikku järeldust: a) teadvustatud mõtlemine mõjutab reaalsust, meie meele piirid määratlevad või vähemalt mõjutavad meie maailma piire, b) ent ükski teadvus ei saa eirata reaalsuse paratamatut püsimatust, sh iga olemisvormi ajalist piiratust, olgu tema olek nii teadvustatud kui tahes. Niisiis ühendub idealistlik ja realistlik impulss hoiakus, mida saab sõnastada umbes nii: sinu mõtestatud puudutusel on võimalik ilmuda maailma sinu tahte vormituna ja jätta jälgi kõigele, millega sa kokku puutud, ent ka kõige mõtestatum puudutus on määratud maailmas kaduma. Ja see sõnum mõjuks süngelt, viiks lugeja ringiga eksistentsialistliku lähtekoha juurde tagasi – kui poleks sõna „rõõmsalt”. Just see „rõõmsalt” võimendab võimalust vaadata maailma ühtaegu idealistlikult ja realistlikult positsioonilt: kõik on paratamatult kaduv (ja võib kaduda õige ruttu, rutemini kui tahaksime), ent see, kuidas, millise hoiakuga me seda paratamatust vaatame, pole paratamatu. Ja see võib valmistada samapalju rõõmu kui ängi või kurbust, sõltuvalt meele mustrist – me vaim asub füüsika vangis, ent kuhu ja kuidas me meel vangla piirest välja ulatub, sõltub täielikult meist endist, igaühest eraldi. Meelelgi on vee loomus, see võib uhtuda eilsed hoiakud meelest rõõmsalt ja ruttu.
[1] Julgen väita, et see vastuolu on nihkunud tänapäevaks ka loodusteadustesse, väljendudes kaude näiteks antroopsusprintsiibi erinevates versioonides. Aga see on eraldi teema.
[2] A. Camus, Võõras. Tlk H. Rajandi. Rmt: A. Camus, Sisyphose müüt. Tallinn, 1998, lk 135.
[3] T. Soomets, Jäälind. Vikerkaar 2024, nr 4–5, lk 54.
[4] Soometsa hoiakuga lähedaselt sõnastab Roland Barthes selle dilemma järgnevalt: „[—] valulik mulje: ma näen, et teine püsib iseendas; ta on ise see püsikindlus, mille vastu ma põrkan. Ma tõden paaniliselt, et ei suuda teda nihutada [—].” R. Barthes, Armudiskursuse katkeid. Tlk A. Saar. Tallinn, 2023, lk 237. Sellest tulenevalt jõuab Barthes ka lahenduseni: armastada saab mitte seda, „mis ta on, vaid seda, et ta on” (lk 239).
[5] Täpne tsitaat kõlab nii: „Ühe üksindus on haige põgenemine, teise üksindus on põgenemine haigete eest.” F. Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Tlk J. Palla. Tallinn, 1993, lk 115.
[6] P. Saisio, Passioon. Tlk T. Tael. Tallinn, 2024, lk 524.
[7] S. Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikon. Tlk M. Väljataga ja B. Mölder. Tallinn, 2002, lk 175.
[8] N. N. Taleb, Antihabras. Asjad, mis lõikavad kasu korratusest. Tlk K. Hein. Tallinn, 2019, lk 245.
[9] G. Ryle, Vaimu mõiste. Tlk U. Tooming. Tartu, 2020, lk 31.
[10] Jätan siin kõrvale võimalikud budistlikud ja/või taoistlikud paralleelid, kuna ma ei tunne ida filosoofiaid piisavalt hästi, et teha jõulisi üldistusi. Tundub aga, et tõlgendusvõimalusi oleks. Näiteks mõtestatud puudutuse motiiv võimaldaks taoistliku vaateviisi taustal jõuda siinses artiklis esitatud mõtetest täiesti vastupidistele järeldustele – puudutuse mõte on mitte jälgi jätta, vaid jätta võimalikult väike jälg, toimida toimimata, s.t puudutada puudutamata. Ütleb ju Lao-zi, et „hea kõndija ei jäta jälgi”. (Lao-zi, Daodejing. Kulgemise väe raamat. Tlk L. Mäll. LR 1979, nr 27, lk 28.) Selline viis puudutamist tõlgendada haakuks väga hästi Soometsa luuletuses esineva püsimatuse motiiviga, mille kohta on kas või hiina luule suurkuju, taoistlikust mõttest inspiratsiooni ammutanud Li Bo kirjutanud: „Kes elab, on mööduja teeline.” (Täiskuutaeva all. Tlk J. Kaplinski ja R. Raud. LR 1985, nr 10/11, lk 41.)
[11] J. Banville, Meri. Tlk K. Suursalu. Tallinn, 2003, lk 177.
[12] F. de Quevedo, Valik luulet. Tlk J. Talvet. Tallinn, 1987, lk 50.
[13] F. Tuglas, Valik proosat. Koostanud ja saatetekstid kirjutanud Jaan Undusk. [Tallinn], 2009, lk 333.
[14] J. Joyce, Ulysses. Tlk P-E. Rummo. Tallinn, 2024, lk 723.
[15] D. W. Hamlyn, Metafüüsika. Tlk M. Väljataga. Tallinn, 2021, lk 292.
[16] See meresügavusi tähistav väljend pärineb Adam Zagajewski suurepärasest luuletusest „Ülista sandistatud maailma”. A. Zagajewski, Valitud luuletused. Tlk H. Lindepuu. Tartu, 2010, lk 270.
Lisa kommentaar