Võid ju öelda, et see on lihtne jutt, mida sa koeraga räägid, kui temaga metsas jalutad. Et teda huvitavad seal omad asjad, lõhnad ja helid, maailm, mida sina sellise teravusega mingil juhul ei hooma, sinu asi on olemas olla, keset teed seista, et ta sind silmist ei kaotaks, kui ta oma ringituiskamiselt tuleb ja delikaatselt koonuga sinu taskule osutab ning talle ulatatud näksi kiirelt ja asjalikult alla neelab. Siis sa võid ta käest küsida, kas lähme mere äärde ka, ta tunneb seda sõna nagu nii mõnda teistki, ta ei oska ise rääkida, aga eesti keel on tal selge, nii et kuuldes seda küsimust, keerab ta metsaristmikult kohe vasakule ja sealt on mereni õige vähe maad. See on teie tavaline teekond – küla servast algab avar metsarada, mis lõpuks hargneb mitmesse suunda, ülespoole pankranniku sihis, otse edasi mööda pangaaluseid maastikke või siis allapoole joonelt merekaldale. Võid minna seiklema ja nuuskima mingisse tihendikku, aga võid võtta koha sisse ka taeva avaruse all ja suunata oma pilgu sinisele silmapiirile. Huvitav, et ka koerale meeldib seesugune inimlik romantika. Ta nuusib kaldajoonel veidi ringi, ja kui luiki on läheduses, siis muidugi kauem, kastab käpad korraks vette, kontrollib veel kord nõudlikult veelindude liikumist ja tuleb istub siis palgi äärde sinu kõrvale. Istute seal kahekesi liikumatult mereavaruse ees nagu tegelased mõnelt Caspar David Friedrichi sulni alatooniga maalilt. Sa ei tea, mis toimub koera peas, kui see üldiselt ju vilgas loom äkki niiviisi tardub. Jah, sa tahaksid öelda, et sina tardud mõttesse, aga koer, tema tardub… justkui teistmoodi, kuhu, valvesse? Telefon teeb häält, kolleeg toimetusest helistab, et täpsustada joonealust viidet, kas käib punkti või komaga. Kus sa ise oled, küsib ta igaks juhuks, ja sina vastad, mereäärsest meeleolust kantuna: ma olen maailma lõpus. Ütle siis üks Tuglase lause, naerab kolleeg ja katkestab kõne. Kirjandusinimeste asi! Tuglase lause! Huvitav, mis see siis oleks? Nii mõnelgi klassikul on oma lause kohe võtta, aga Tuglasel… Paneb mõtlema. Mis just praegu, siinsamas, oleks tähenduslik. Sulle tundub, et sa ei saa enam kunagi olla ümbrusega ehedas ja süütus suhtes, ikka kipuvad mingid tsitaadid ja pildid vahele. Mere ääres istudes ja kaugusse vaadates näiteks meenub sulle Juhan Liivi luuletus „Tulevik”: „Mis on, mis paistab kaugel merel… Kas laev säält tuleb? Mis ta toob?” Ja lõpp: „Kas minu igatsust ta kannab – kas on mu lootus tema pääl? Või toob ta häda meie randa? On surm vast leidnud aset sääl?…” Sellele luuletusele mõeldes mõtled tegelikult nii: laevad on silmapiiri osa. Nad liiguvad seal nagu joont mööda, kuidagi täpselt ja distsiplineeritult, vasakult paremale või paremalt vasakule, nad on silmapiiriga paralleelsed. Nad on selle küljes kinni ja seesamune silmapiir ise on nagu rahu ja igavese harmoonia telg. Ja ei ole midagi hirmsamat kui järsku tajuda – mitte et sa oleksid seda kunagi kogenud, kuigi ühes filmis vist midagi sellist juhtus –, et üks nendest kaugetest, pisikestest, lapselikult veatutest laevamakettidest on silmapiiri küljest lahti tulnud, keeranud ennast sellega risti ja kihutab, nina ees, kalda poole, iga hetkega ähvardavalt kasvades, sa ei suuda seda algul uskuda, aga kui usud, siis on juba hilja, sest laeva kiirus on tohutu ja ta sööstab otsejoones sinu ja koera peale, nii et sa jõuad veel mõelda: mis ta toob? Sa mõtled, et peaksid kolleegile tagasi helistama ja veel kord punkti ja koma üle arutlema.

Sa ei saa enne liikuma, kui koer on valvekorra lõpetanud. Jah, sa oled hakanud arvama, et koer just seda valvabki, kui te kahekesi rannas istute, seda üldist harmooniat. Seda silmapiiri rahulikku korda. Ta on ju rikkumata hing, ta teab, et see on olemas, see kooskõla, ta ei tunnegi teistsugust maailma, ta on ise selle maailma saadik, aga väike kahtluseiva on võib-olla temagi hinges. Sest miks ta muidu nii pingeliselt merele vaatab? Nagu tahaks ta olla kindel, et seal ei ole seda kõigest irdunud tulevikulaeva? Nagu tahaks ta püsida valves teie mõlema kaitseks? Miks ta muidu niiviisi kaugusse vahtides ennast külitsi sinu vastu surub? Ei tea, ei tea. Muidugi on võimalik, et sul hakkab koeraga ikka ühtmoodi metsas ja mere ääres kolades igav ja sa hakkad talle omistama igasugu mõtteid ja võimeid, et oma käike huvitavaks teha. Seostama temaga kõiksuguseid kujutlusi. Mingil määral on see isegi paratamatu. Sest sa tunned: liiga palju jääb teie omavahelises suhtlemises hämaraks. Koeraga on üldse nii, et mingil tasapinnal saad sa temaga suhelda nagu omasugusega. Siis võidki arvata, et see on lihtne jutt, mida sa temaga räägid. Õue-tuppa. Sööma-magama. Kes seal on? Orav? Tema jah. Nüüd metsa jalutama. Kompsi kah, ikka siin nurga peal. Mis nüüd? Ah et kass! Lähme ruttu mööda. Vihma sajab, ega mulle ka ei meeldi. Mis sa ütlesid? Siit üle kraavi ei saa, tähendab, mina ei saa, tule sina ka tagasi, tubli! Aga mingil teisel tasapinnal – sa tahaksid öelda: kõrgemal – oled sa ootamatult raskustes. See on siis, kui koer tuleb ja vaatab sulle sügavalt ja sihikindlalt silma. Ta teeb seda näiteks vahel magamistoa ukseavas, kui sina raamatuga voodil lesid, ning koer mõjub seal elutoas kiirgava valguse taustal nagu suur mustjas karvakuhil, mis tahab sinuga ühendust võtta. Ja sa pakud talle kõike, mida sa oskad: kommi, mängu, sügamist, voodit, õueminekut. Ja siis saad aru, et ta ei taha parajasti ühtegi neist asjust, ja siis tahaksid, et ta oskaks rääkida, sest sõnu ta ju tunneb, aga rääkida ei saa, ta vaatab ikka sulle otsa, sa ei suuda oma teadmatuses seda pilku enam hästi taluda, mis nüüd on, kullake, mis nüüd on, küsid sa temalt, sellelt sinule silma vaatajalt, kuni ta just nagu heitunult ohkab ja sinnasamasse ukseavasse pikali heidab ja mingi seletamatu raskuse, lahendamatuse või isegi süü tunde sinusse jätab. Naeruväärne, nii üritad sa siis mõelda, aga päriselt lahti sellest tundest ei saa.

Kuigi küla on lähedal ja siin-seal takistavad vaba liikumist kaldaäärsed kinnistud, on see siiski üsna vaikne ja kõrvaline koht. Enamasti männid ja kuused. Teerajad, mis on sisse tallatud ammu enne meid. Pankranniku suur tõus jääb kaugemale, metsa sisemusse, kalda ääres on väike aste, kus koerale meeldib alla hüpata ja jälle üles ronida. Tal on seal oma kohad, eriti üks lohk kuivanud männi juurte vahel, kuhu ta lõpuks istuma jääb ja sulle nõudlikult otsa vaatab. Seal oled sa tema sõnumi mõistatuse siiski ära lahendanud või vähemalt arvad nii. Avastasid nimelt, et mänd ei olegi üleni kuivanud, vaid ühe tema maadligi hoidva haru küljes on täiesti elus roheline oks, mis küünitab mereavaruse poole. Ja sul on tekkinud arvamus, et koer valvab seda oksa. Nii et kui sul on joogipudel kaasas, suvel vahel ikka on, siis lähed ja valad sortsukese männi kuivanud juurte rägastikku. Ja sisendad endale, et pärast seda rituaali lõpetab koer põrnitsemise ja kalpsab mööda kaldapealset edasi. Siin on ronimist kõvasti, sest kaldaäärses metsas kulgevad süvendid ja veidrad kraavid ja kaugemal on mõned sammaldunud betoonpunkrid, mille külgedel mustavad varisemisest tekkinud augud, nende ümber udutab palavatel suvepäevadel õhk, ja kuskilt sa tead või arvad teadvat, et need on esimese ilmasõja aegsed kaitserajatised. Kui sügavad nad siis veel pidid olema! Aga nad on praegugi koera tarbeks suurepärane jooksurada, sa lased tal seal mõnuga tuuritada, nii et ta kaob vahepeal nagu maa alla ja sina hakkad murelikult vilistama, aga siis hüppab päris sinu külje alt kraavist või pommilehtrist välja, siin on maailm tema konti mööda, sul endal ei maksaks neid süvendeid lähemalt uurima hakata, hoiad mõõdukat distantsi ja tead, et koer ei jää kuhugi liiga kauaks, isegi kui ta vahepeal ära kaob. Temas tiksub mingi seletamatu kronomeeter, mis toob ta õigel ajal ikka sinu juurde, ja te jätkate rännakut tagasi metsa.

Aeg-ajalt kohtute inimeste ja teiste koertega. Palju neid ei ole, aga mõni ikka. Siin kandis on kombeks, et koeraomanikud hoiavad eraldi, tõmbavad oma koerad umbusklikult teelt kõrvale, kui teist samasugust lähenemas näevad. On üksikuid jalutajaid, enamasti nad koeri ei pelga ja mööduvad mõistva naeratuse saatel. Tuleb armunud paar, näed juba eemalt, kuidas maailm nende silmis särab, nad vaatavad teineteist ja siis ka sinu koera oma armunud silmadega ja hüüatavad juba eemalt: kui ilus läikiv must karv, ja tüdruk haarab koera impulsiivselt oma embusesse ja ütleb: tahan endale samasugust lokkispead! Tuleb mõtlik vanainimene, kes läheb härdaks ja tahab koera paitada, sest see meenutab talle tema kunagist karvast sõpra ja kadunud noorust. Ärge kartke, ta on sõbralik, hüüad talle juba eemalt, ja tema naeratab ja ütleb veidi häbelikult: mina kardan ainult inimesi.

Kõik need kohtumised on tegelikult sinu kohtumised, sest koer ei tunne metsas võõraste vastu suuremat huvi. Nagu öeldud, ta elab oma lõhnade ja muljete maailmas, mida sina temaga jagada ei oska ja milles inimesed on tema jaoks vist ülepea liiga tavalised. Mis tal ikka on nende kohta öelda. Ta on energiline oma nuuskimistöös ja asjalik oma vaatlemistes-kuulamistes, kui ta puude vahel seisatab, pilgu taevasse suunab ja ninaga õhku veab. Sina ei tea, millega ta sel hetkel ühenduses on.

Aga siis on järsku midagi teisiti. Ühel päeval, kui te mere äärest oma silmapiiri valvamise kohustuselt tulete. Ta jookseb, seisatab, tõstab pea ja tõmbab ninaga õhku, nagu tavaliselt, aga ometi teistmoodi ja imelikult. Ja sa ei oska võõristust, mida sa järsku oma koera suhtes tunned, endale seletada. See on midagi enamat kui too tavaline mõistmatuse segment teie suhetes. Sulle hakkab tunduma, et koera on haaranud hirm, mida ta püüab sinu eest varjata. Ja sa mõtled, kes talle küll niimoodi on mõjunud, siin elavad ainult rebased ja kitsed, väikesel mereäärsel metsaalal ei liigu naljalt suuremaid loomi, isegi põtra pole siin nähtud, nii et koer ei tohiks ometi kedagi karta ja rebaseid ja kitsi ajab ta ise rõõmuga taga. Tõepoolest, siis oleks ta juba ammugi liikvel või seisaks oma stardivalmis jahiasendis, aga nüüd on ta paigal, tardunud, nagu siis, kui te mere ääres silmapiiri valvate. Ja siis tajud, et ka see pole päris õige võrdlus, sa otsid ikka tundmatule seletust tuntu kaudu, aga tegelikult pead tunnistama, et näed koera sellisena mustikate ja kanarbiku ja männikasvude vahel istumas esimest korda, ta läikiv karv, mis armunud tüdruku nõnda hõiskama pani, on järsku tuhm ja võõras, ta küüru hoidva selja pealt kerkiks nagu uduauru üles männilatvade poole. Aga sa ei jõua koera metamorfoosidesse süveneda, sest metsateelt ilmub nähtavale kummaline rongkäik.

Kõndijate ees ja järel liiguvad määrdunud kollaste vestidega saatjad, üks mees, teine naine, nad meenutavad suvalisi teetöölisi ja on nii tavalised võrreldes sellega, mis jääb nende vahele. Seal kõnnib hanereas vahest kümmekond inimest, mitte rohkem. Kõige ees liigub pikemat kasvu noorem mees, kelle pea on paremale poole – just sinu sihis – välja keeratud ja kelle näol on lai naeratus. Sul läheb hetk aega, et taibata: ta pea asend on jäik ja naeratus tardunud. Ta kaelas ripub väike trumm, laste mänguasi, mida ta niisama väikeste pulkadega toksib. Nähtavasti kujutab ta endast mingit eeskäijat või rühmajuhti. Talle järgneb vanem ja lühemat kasvu turske mees, kes on oma käed surunud kõrvadele nagu kaitseks tugeva heli eest. Ta näol on valulik ilme, kramp, paistab, et piinavad helid murravad kaitsest läbi. Kuigi tegelikult on ju täielik vaikus. Eeskäija trumm ei tee mingit häält ja kogu protsessioon liigub aeglaselt, pehmel sammul ja hääletult nagu tummfilmis, seda tajud sa alles siis, kui näed järgmist tüüpi, kes vehib kätega ja kelle suu vahetpidamata käib, nagu peaks ta miitingukõnet. Ta kummardub vasakule ja paremale nagu ovatsioone vastu võttes ja heidab sullegi kiirpilgu otse silma, tungiva ja tühja, sa ütleksid – teravalt elutu, sellise, mida ei tahaks rohkem kogeda. Vaatepildist rabatuna ei jõua sa küllap kõike hoomata. Igatahes on rongkäigu keskel kolm naist, keskmise käes välguvad asjalikult kudumisvardad, tema taga kõndiv naine hoiab pea kohal lahtist vihmavarju, eespool käija liigub aga tagurpidi, selg ees, ja vaatab vaimustunud ilmel ülejäänud kahte. Imelik, et ta ei komista, jõuad sa ehmatusega mõelda, sellist virtuooslikku pimekäimist peab olema põhjalikult harjutatud. Naiste järel tuleb kõhn mees suures ja kohmakas mantlis ning nutab. Sa näed, et kollases vestis saatja astub tema juurde ja ütleb midagi rahustavat, patsutab õlale, mehe näole tekib korraks nutune naeratus, aga on näha, et ta ei usu ütlejat; kui saatja eemaldub, hakkab ta uuesti tihkuma ja nina löristama, samal ajal vapralt edasi sammudes ja rusikas käega õhus vehkides. Sul on tunne, et ta hüüab sulle: vorwärts, vorwärts! Kuigi tegelikult on ju vaikne ja seesugused muljed sünnivad ainult sinu peas. Ja tema järel, väikese vahega, on protsessiooni lõpus lapsevankrit lükkav naine. Ta kõnnib asjalikult, pilk ainiti vankri sisemusse suunatud. Sa mõtled, et pole niisugust vanaaegset, suurte rattakodaratega lapsevankrit enam ammu kohanud, küünitad uudishimulikult ettepoole ja märkad, et lapsevankris ei ole midagi elavat ega mõnda muud pampu, vaid et vanker on – täiesti tühi. Ja siis näed, kuidas naine vankrit kiigutab ja sellesse tühjusesse äkki hellalt naeratab. Tõstab sõrme huultele ja teeb – tsss…

Sulle tundub, et nad liiguvad aeglaselt nagu unenäos, kuid ometi on nad juba su silme eest möödunud, keeranud alla mere poole ja kadunud tiheda männisalu vahele. Saatja määrdunud kollakas vest vilksab korraks veel tüvede vahelt. Ja nad on jätnud sulle tunde, nagu oleks mõni Notke või Bruegeli maal sinu silme alt kaasajastatud kujul mööda hõljunud. Tõepoolest! Sa imestad mõttes, kuidas ikka need võrdpildid on kohe nii kerged tekkima, nagu mingid aknad, mis võimaldavad sinu reaalsusekogemuse teisaldada kuhugi turvalistele Elysioni väljadele. Mille kohal lehvib igaviku valgus ja rahu. Siis näed sa koera. Õieti iseennast. Näed, et oled mustikavarte, torkivate männiokaste ja kanarbiku puhmaste vahel põlvili maas. Ja hoiad koera kaela ümbert kinni. Ja raputad seda, nagu tahaksid teda üles äratada. Ja kuuled, et räägid, sosistad ühtvalu: tasa-tasa, mis nüüd on, kullake, mis nüüd on.

Ükskõik, kui kummaline oli see vahejuhtum, oli sellel ometi täiesti argine seletus. Sa teadsid ju ka ise, et kaugemal pankranniku all on suur taraga piiratud ala, mille sisse jäävad mitmesugused, kunagi uhkelt kavandatud hooned, korrusmajadest kuni mitut sorti abihoonete, töökodade ja tallideni välja. Linnaku keskel ilutseb ümmargune hekiga ääristatud lipuväljak kõrgusse sööstva lipumastiga. Kui juhtusid koeraga sinna sattuma, olid need ehitised alati inimtühjad. Kohati oli ka piirdeaed ära vajunud, nii et sa lonkisid seal ringi ja koer sai nuuskida metsistunud hekis ning lipumasti ümber, millest oli kujunenud kõikide kohalike koerte kuulutustulp. Sillutise vahelt tungis esile umbrohi, aknaklaasid olid siin-seal purunenud, krohvi langes laiguti seintelt ja puust voolitud lipumasti katsid hallituslaigud. Naabrimehe jutust teadsid sedagi, et sinna oli planeeritud skautide koolituskeskus, politseikooli harjutusala, Kaitseväe õppeklassid või kes teab mis veel, ja sa kujutlesid tõusva päikese kiiri ja energiliste noorte hommikust rivistust lipu all, võib-olla need olid isegi toimunud, aga siis ei läinud seda kõike enam vaja ja kogu kompleks jäi tarbetult seisma. Ja oli nüüd teel sellessesamasse nostalgilisse ajakihti, kus teda ootasid ees kaldaäärsed kraavid ja sammaldunud kindlusrajatised. Ja kui sa tolle üllatava päeva õhtul nähtud rongkäiku naabrile mainisid, siis teadis tema, et tühjadesse ruumidesse, õieti väikesesse ossa nendest, on raviasutus paigutanud oma hoolealuseid. Sanatooriumi mõttes. Paikkonda, kus mets ja meri ja silmapiir on käeulatuses.

Pärast seda sündmust hakkasid sagenema sinu ja koera teineteise mittemõistmise hetked, need, mis sind ju ennegi olid juba veidi vaevanud. Hetked, kus ta ootamatult seisab sinu selja taga, kui sa ringi pöörad, toa hämaras nurgas või avatud uksel, ja puurib oma sõnatut pilku sinusse. Muidugi, vahel on selle taga loomulik soov, näiteks saada amps kanaliha, mida ta teab pannil olevat. Aga mitte alati. Sa mõtled: kas see, et ta on hakanud magades rohkem niutsuma kui varem, tuleb sellest, et ta ongi hakanud seda tegema, või oled sina muutunud üleliia tundlikuks iga tema häälitsuse suhtes. Igaks juhuks käid sa temaga mitu korda just neis paigus, kus veider rongkäik teid üllatas. Et ta näeks, et kõik on tavaline ja ohutu. Lihtsalt kanarbik, männikasvud ja pehkinud kännud. Hulkusite mitut puhku tühjal lipuväljakul ja mahajäetud kõrvalhoonetes, sina lõid vilet ja andsid koerale maiust, kui ta üle kummuli seisva ja roostetanud käru hüppas, ja kõik oli nii nagu ikka. Aga kodus on kõik endine, sa taipad, et pelgad pilku tõsta arvutiekraanilt või raamatu lehekülgedelt, et mitte kohata koera silmi, sa vahid kramplikult arvutisse ja mõtled, et oleks ometi võtta see metsas kohatud armunud tüdruku vaade, see pilk, millega ta tookord koera ja tegelikult võib-olla kogu maailma vaatas, sa tahaksid isegi öelda – õnnistas, sellest ei pääseks enam salakaval vaev läbi, see aitaks nii koera kui ka sind ennast, aga seda sul võtta ei ole, nii et pead haarama muude käepäraste vahendite järele.

Sa helistad õhtuti tihedamini oma kolleegile, sellele, kes viskab nalja Tuglase teemal, ja te räägite energiliselt kõigest, mis teile pähe tuleb, mis sulle pähe tuleb, aga sellelgi jutul on kord lõpp ja sa tead, et võid ainult edasi lükata, aga mitte vältida neid pea iga päev korduvaid hetki, kui koer sulle otsa vaatab ja sa oled teinud kõik, mida inimene oskab tema heaks teha, söötnud ja jootnud, mänginud peitus-, äraarvamis-, otsimis- ja hüppamismänge, piiksutanud öökulli, hoolitsenud väljas jooksmise ja aias tegutsemise eest ja et toas kõik tema lemmikkohad, kus ta tavatseb magada, ikka õigesti seatud oleksid, ja rääkinud temaga teie tavalisi jutte ja saanud ka vastuseid koerale omasel moel ja süganud teda põhjalikult kõrva tagant, ja siis ikkagi jõuab see hetk, kui on midagi veel, midagi, millest sa aru ei saa, kui ta seisab su ees ja vaatab sulle otse silma ja sa pakud talle kõike, mida iganes oskad, aga tema ei taha midagi ja samas ta ometi tahab midagi – öelda, küsida, väljendada –, on selles etteheide või mingi sõnum, sa ei taipa, ta on sulle nii lähedal, nii lõpmata usalduslikult ja samal ajal nii kaugel, nagu teises ajamõõtmes, sa tajud, et su seletused on abitud, sa helistad kolleegile tagasi, et rääkida ükskõik millest, olgu või Tuglase tähenduslikust lausest, aga ta on juba telefoni välja lülitanud, sa lähed aeda, naaber istub vahel õhtuti pikalt oma elupuude vahel ja joob aegamisi ja sihitult õlut, aga ka tema on vist magama läinud, muidugi – magama, aitab nüüd sellest jampsist, mõtled sa, rahumeeli magama, ei saa ometi lasta koeral oma meeleolu juhtida, sa tunned, et oled ülepea ühte looma liiga tõsiselt võtnud, see läheb üle piiri, haa, see muutub koomiliseks, hahaa, see muutub naeruväärseks, hea, et keegi seda ei näe, et su suhted koeraga on läinud nii keeruliseks, ja olgu see sõna siinkohal jutumärkides, hahahaa, niisuguseks, et sa oled kaotanud une. Sa ei ole und kaotanud, sa vajud voodisse ja jääd peaaegu silmapilkselt magama. Ja ärkad uuesti peaaegu silmapilkselt üles.

Sa näed, et ta seisab jälle ukseavas. Ja ta ei taha välja. Ta ei taha juua ega süüa. Ja sa tead, et see on jälle see, kui sa ei tea, mida ta tegelikult tahab, kui ta seal seisab, ebaloomulikult küürus, must läikiv karv järsku halli tolmuga kaetud, nagu mingi ürgvana topis, see tolm tõuseb aeglaselt ta seljast üles taeva poole, kui ta seal seisab ja vaevukuuldavalt niutsub ja puurib oma pilku sinusse. Nii et sa ei kannata seda enam välja ja lähed ja võtad ta sülle. Ma lähen ja võtan ta sülle. Ta on igavesti raske, oma nelikümmend kilo, aga ma rebin-venitan ta kuidagi puseriti enda rinnale ja partsatan temaga koos voodisse, ta jääb küljeli lamama, ta käpad tukslevad-tõmblevad nagu halva unenäo ajal, või vähemalt nii koerte puhul arvatakse, ta niutsub ja seekord on see peaaegu talumatu, sest ta niutsub nii imelikult vaikselt, nõrga vilinaga, ennekuulmatult, nagu kuhugi sissepoole, nagu lämbudes, nagu imeks ta salamisi kõike, mis meie ümber on, kogu kosmost endasse, et meid mõlemat kaitsta, ma võtan ta ümbert kinni, et rahuneda, pääseda seesugustest kujutlusist, ma kuulen, et ma sosistan: tasa-tasa, mis nüüd on, kullake, tasa-tasa.

Läbi maailma läheb ummiklaine.