Paljud inimesed mäletavad, kus nad viibisid ja isegi missugune oli ilm, kui ühiskonnas toimus midagi tähtsat. Siinkirjutajaga oli nõnda: ühel 1995. aasta sombu­sel veebruarihommikul sisenesin Harju 1 kirjanike maja peauksest, et minna läbi alumise korruse esiku ja tagauksest väljudes lühendada oma koduteekonda mõnikümmend meetrit. Samast esikust viis vaheuks vasemale Loomingu toime­tusse. Parajasti mu sisenedes paiskus see valla ja ilmus Indrek Hirv. Temas tundus midagi kummalist. Seisatasin. Indrek ütles ainult ühe sõna: „Juhan!”

„Mis Juhan?” ei saanud ma aru.

Indrek oli mõne hetke vait, vaatas mind väga tõsiselt ja ütles siis: „Oli pannud käe enese külge.” Pidas mõne hetke pausi ja väljus – võõra näoga.

Miks Juhan Viidingust kirjutada?

Kujutlegem Saatust pleekinud tubakavärvi vanamehena, kes üha vorbib uusi inimesi – nii nagu korralik ehitaja „virutab kipsi” ühe korteri seintele teise järel, sest nii on kombeks. Aga aeg-ajalt turgatab talle, et äkki teeks vahelduseks midagi erinevat, iseenda jaoks, n-ö hingele. Ühel sellisel hetkel lõi ta Juhan Viidingu.

Eestis on olnud mõni teinegi geniaalne luuletaja, hea näitleja, bard, lavastaja jne. Juhani luulet saab käsitleda eesti luule voolusängis. Kummalise faktuuriga näitlejaid on meil teisigi (näiteks Jüri Järvet, Sulev Luik). Teistsugust teatrit on pidevalt tehtud. Sama saab öelda loovisikute saatusekäikude kohta, näiteks võib leida ta elukäigus mõne rööpsuse kas või Juhan Liivi, Jaan Oksa või Artur Alliksaarega. Ja ometi – teist säärast elu nagu Juhan Viidingul pole ligilähedaseltki olnud.

Me võiksime vastuseks marslase küsimusele „Kes ta oli?” säutsuda: „Juhan oli heast perest „raske” laps, kellest kasvas pilges ja maksimalistlik väike mees, kel oli võimas hääl, kes säras laval ja seltskonnas, laulis ja kirjutas vapustavaid värsse, siis muutus vaimumungaks ja lõpuks lendas lõkkesse nagu ööliblikas.” Aga see ei puudutaks peamist.

Juhan Viiding ei olnud harilik inimene, kelle mõni omadus on geniaalselt arenenud. Tema juures oli peaaegu kõik ebaharilik, kaasa arvatud need tahud, mis ei olnudki tingimata geniaalsed. Teist niisugust „tulnukat” pole siinne autor oma elus kohanud. Juhani kõrval mõjuvad meie teised säravad „erivarred” suhteliselt normaalsetena.

Kuidas Juhanist kirjutada

Juhanist – nõnda sõbrad-tuttavad ja isegi võõrad teda kutsusid, sest teisi kuulsaid Juhaneid (erinevalt näiteks Jaanidest – Kaplinski, Kross, Tooming jt) meil toona polnud – kirjutamise teeb keeruliseks see, et ta oli kummaliselt eatu, alguses nagu väike vanainimene ja hiljem mitmes suhtes lapsinimene (mitte lapsik!).

Muidugi teeb ka tema läbi omad muutused ja käänud, kas või seoses füsioloogiast tulenevate kihkude-kahkude ja taustaks olevate ühiskondlike protsessidega. Samuti nihkub ta hingefookus – niihästi omaenda kunstisaavutuste koorma all kui ka sellega seotud vaimsete otsingute tulemusel. Aga seda kõike suhteliselt vähe ning mitte põhilises.

Oma üldomadustelt oli Juhan algusest peale keskmisest rohkem „kohal” ja „valmis” ning püsis säärasena kuni lõpuni. See on väljendunud paljudes ta üksik­omadustes. Näiteks meeldisid talle vanad (meistri)mehed juba poisikesena, kui ta külastas klaasitöökoda kodu vastas teisel pool Pärnu maanteed. Hiljem Draama­teatris oli töömees („Vana Juhan”, ta ise on „Noor Juhan”) ta sõber ja ta käis teatri kingsepa Operi juures juttu ajamas. Ilusaid asju armastas Juhan niihästi noorelt kui ka vanalt, lipse ei sallinud kunagi. Ja kui ta kaheteistaastasena haiglast saadetud kirjas karjatas „Päästke mind siit!”, siis kõlas selles sama vabadusesoov, mis hiljem luuletuses varblasest, kes lendab kaubahallis ja tahab välja.

Juhani käekäik pole järk-järgult avanevate uute laegaste rida või trepi­astmestik. Kindlasti ei sündinud ta fööniksina eelmise etapi tuhast uude (nagu ta vahepealne sõber Mati Unt). Pigem võiks seda kujutleda vanaaegse raadiojaama logona, kus mastist eenduvad lainerõngad. Või lõõtsana, mida vahel tõmmatakse kokku ja siis jälle lükatakse laiali.

Seepärast ei tundu otstarbekas käsitleda teda läbinisti lineaarselt (poisike, nooruk, mees jne). Kas teha tema ühest või teisest küljest juttu ühekorraga ja terve­nisti või nii, kuidas see avaldus igas elujärgus? Siinne autor on valinud kompromissina vahevariandi. Elutervikut silme ees hoides (jah, lõpp kaasa arvatud) vaatab ta aeg-ajalt ette ja taha.

Ahvatlev oleks jäädagi kirjeldama Juhani iseloomu ja harjumusi (need on ju värvikad!), riputades neid üksteise kõrvale nagu kostüüme garderoobikappi. Ja vesta lugusid temast (neid on palju, vist ainult Lennart Merest on veel rohkem). Niimoodi võib silmist lasta peamise: sellest kapist ka võetakse ja pannakse selga, et käia Laval tegusid tegemas. Juhani elu oli ülimalt teatraalne. Kõrvaltvaataja jaoks võib see tunduda näidendina proloogi, peripeetia ja lõpplahendusega. Juhani enda jaoks oli see pigem performans, mille käigus autor otsib, kuidas sihile jõuda. See siht on temas alateadlikult olemas algusest peale.

Allikad

Inimesest kujundavad pildi ta enda jäetud jäljed ja teiste muljed temast.

Biograafide töös on alati olnud tähtsal kohal asjaosalis(t)e päevikud ja kirja­vahetus. Kuigi kirjakirjutamine oli Juhani õe sõnul nende peres suures aus (Mari Tarandi memuaarteoses „Ajapildi sees” on neist tänuväärselt palju näiteid, väikselt Juhanilt kaasa arvatud), siis hiljem ei tundu Juhan suur kirja­kirjutaja olevat. Pigem on ta jätnud (tõsi, väga viimistletud) lühiteateid, ­märkusi, sedeleid. Intervjuusid andis Juhan võimalikult vähe ja vastu tahtmist. (Erandiks on üks üsna elu lõpus, kus ta räägib endast päris avameelselt, aga see polnud mõeldud meediale ja ilmus kolmkümmend aastat hiljem.^[1]) Kokkuvõttes ei saa vist keegi kirjutada „Noort Viidingut”, nii nagu Vaino Vahing võis kirjutada „Noore Undi”.

Päevikuga on keerulisem. Nooruses, kui ta õed päevikut pidasid (see oli toona õppurite, eelkõige neidude hulgas vägagi levinud), tegi ka Juhan sellega algust, ent mitte kauaks, sest puudus püsivus. Hiljem (vähemasti 1980-ndatel) on ta päevikut pidanud ning päris järjekindlalt. Tema päevikusissekanded on suhteliselt punktiirsed, midagi iga päeva kohta, mis märksõnana aitaks tal hiljem toimunut taastada.

Mis on teistelt? Põhiallikaks Juhani lapsepõlve kohta on mõistagi Mari Tarandi eelmainitud raamat. Kuigi armastava õe retrohõllanduslik tekst on paratamatult natuke selektiivne, on selles palju väärtuslikke tähelepanekuid ja kultuurilugu. (Ei väsi kordamast, et on alati ülimalt oluline, kuidas inimesed ise on tunnetanud oma aega.) Oleks kõnealusel teosel kaks järelköidet, võiks siinse autori plaanitav kirjatöö märksa lühem tulla.

Mis puudutab hilisemat elu, siis ka Mati Undi „Minu teatriglossaariumi” analoogi Juhanil pole. Ta ei olnud narratiivide punuja ega üldse pika teksti tegija, vaid tähendusrikaste hetkede „röntgenoloog” ning probleemide kallal juurdleja.

Olulised on veel Viivi Luige „Salamaja piir” oma varjamatute prototüüpidega ja Juhani lapsepõlvesõbra Rein Ruutsoo mälestusteraamatu ilmunud katkendid (ootan põnevusega nende täit üllitamist).

Juhani tutvuskond oli lai, sest ta oli elav suhtleja. Kuna ta oli elust lahkudes kõigest nelikümmend kuus, siis on liikvel veel mitmed, kes teda tundsid. Jah, aga mil määral? Juhan oli oma välisest ekstravertsusest hoolimata kiivas end avama.

Luule ja tõde

Peamine allikas Juhani kui inimese tundma õppimiseks on ta luule, kuhu ta on kõigi tunnuste järgi pannud end rohkem kui keskmiselt kombeks ja kogu maskimängule vaatamata (iga detaili ei maksa muidugi uskuda, näiteks väidet, et „ka kahhelkive seina / ei oska laduda”,^[2] sest ta oskas sedagi).

Juhani elu oli väga terviklik nii kunstialaselt kui ka üldisemalt. Ta teatri­tegemise mustreid kohtab ta luules ja vastupidi. Tema trükituna kättesaadavat ca kolmesadat luuletust võib lugeda kui ta tundmuste ja tajude logiraamatut. Ta on luuletanud oma elu ja elanud oma luuletusi. Muu hulgas kohtab ta tekstides suhteliselt palju reaalseid isiku- ja kohanimesid.

Ta ei ole ise oma luulet peaaegu üldse kommenteerinud (siiski on ta ühe bakalaureusetöö kirjutamise juures autorile abiks olnud, rääkides ka endast^[3]).

Kunstnik ja ta eraelu

Ent kas looja isikut ja ta elu on ülepea vaja tunda? Kas pole ta andnud kõik oma teostega? Kui pidada silmas loomingut kitsamalt, siis tõesti mitte. Näiteks teadasaamine, mis värvi olid poeeti inspireerinud naisolevuse silmad või kui suur ta puusaümbermõõt, ei anna midagi ta lembeluule paremaks mõistmiseks. Romaani prototüüpide teadasaamine võib olla põnev niihästi seltskondlikult kui vahel ka kultuurilooliselt, aga esteetilis-tunnetuslikult on see tähtsusetu.

Teine asi on seotud laiema kontekstiga. Vahel on autori elukäigu teadmine siiski möödapääsmatu, kas või ajalootaustana. Kristjan Jaagu „Kas siis selle maa keel?” kõnetaks meid tunduvalt vähem, kui me ei teaks, millal, mis oludes ja kes seda hõikas (sama küsimuse üle arutatakse ka näiteks Postimehe arvamus­külgedel, aga sootuks teises kontekstis). Juhan Liivi „Kui tume veel kauaks ka sinu maa” mõju oleks hoopis teine, kui me ei teaks autori saatust. Samuti on ta teise kuulsa luulelausumisega: „ükskord – kui terve mõte – ükskord on Eesti riik!” („No ja siis?” sügab ehk tavakodanik säärt. „Seda on meedia iga päev täis!”) Näeme, kuidas autori saatus võib anda ta luulele tiivad.

Kui minna ajas veel kaugemale (kõrgemale?) – kuidas saaksime lahutada Jeesuse õpetust tema elust? Need kuuluvad ju kokku. Nõnda on ka Buddhaga: niihästi ta õpetus kui ka elu on mõlemad tema järgijatele tarkuse ja autoriteedi allikad.

Siin on veel üks aspekt: autori üldisem suhe avalikkusega, väljatulemine oma turvatsoonist. (Kuulus) kunstnik muutub paratamatult n-ö tegelaseks. Kui keegi on roninud redeli ülemisele pulgale ja hüüab sealt midagi vaimustavat, siis on publikul õigustatud huvi: kes see säärane on, kes räägib, nagu oleks tal meelevald? (Küsimus on selle huvi tõlgendamise värvingus – kollasest pühapaiste­heledani.) Avatud ühiskonnas on igaühel õigus privaatsusele, aga paraku on õigus ka teistel – teada saada. Nende kahe õiguse vahekorda reguleerivad moraalsed ja juriidilised reeglid.

Olgem ausad – kui autor siiralt tahab inimesena tagaplaanile jääda, siis on tal see ka võimalik. Kõigepealt muidugi pseudonüümi taha varjudes, nii et isegi lähemad tuttavad ei aima, et nende kõrval seisab kuulus poeet või helilooja (näitleja puhul on see küll võimatu).

Pseudonüümi on kasutatud mitmel põhjusel. Vanasti polnud oma kunsti­loomin­guga avalikkuses väljatulek „parematele” inimestele väärikas (meelelahutaja roll oli võrdsustatud madalamat sorti teenindamisega). Tänapäeval võib olla põhjuseks rollikonflikt (näiteks tegevpoliitiku puhul). Varjunime kasutatakse suhteliselt sageli karjääri algul ettevaatusest: kui kukud läbi, ei saa keegi teada. Kui pärast kuulsaks saadud, on ikka olnud kiusatus ka seltskondlikke loorbereid lõigata. Nii on ka meil mõni varjunime kasutanu aja jooksul oma õige nime all avaldamisele üle läinud. Tagasihoidlikkuse kriteeriumiks pole seega varjunime kasutamine, vaid selle taga püsimine.

Maailm tunnebki kirjanikke, kelle päriselu on jäänud suuresti saladusse. Säärane oli Bruno Traven, uuest ajast Jerome David Salinger, kõige rohkem muidugi Thomas Pynchon, kellest pole rohkem infot kui üks noorpõlvefoto.

Teiseks tuleks tollel, kes tahab eraelu endale pidada, üldse madalat profiili hoida ja mitte püüne peale tikkuda.

Kolmandaks oleks tark elada niimoodi, et ka kõige leidlikumal ajakirjanikul poleks võimalik sealt midagi välja tuhnida.

Juhani puhul on madala profiili hoidmine olnud algusest peale välistatud. Ta soov silma torgata oli üleelusuurune. Ta tahtis kuulsust, ja mitte kaude (oma tekste anonüümselt maailma saates), vaid ise oma füüsilisel kujul. Sel puhul on paratamatu, et deklareeritud soov tagasi tõmbuda, vältida „leheneegri määrdunud sõrmi oma puhta pintsaku revääri kobamas” võib mõjuda koketeerivalt ja/või osana omamüüdist (mis pole mõistagi taunitav, sest üks kirjanduse propaganda kõik). Juhan Viiding koosnes vastuoludest. Mõlemad alged – tung end laotada ja tung varjata – olid temas spontaansed ja loomulikud.

Üks tema hüvastijätukiri lõpeb: „P. S. Tõnis [Rätsep – M. M.], mu sõber. Korralda, palun, mu paberid, mis maha jäid. VISKA ÄRA OMAL valikul.”

Ära räägi mulle endast

Väga erakordse saatusega autori teosed võivad olla banaalselt tavalised, samas võivad ta suhteliselt märkamatult elanud kolleegi raamatud olla äärmiselt huvitavad (nagu Tammsaarel). Selle valgusel tuleks tõlgendada ka Juhan Liivi sõnu: „Ära näita mulle ennast, mina olen samasugune. Sa tule mu juurde luulega.” See oli ka Juhani põhimõtteks (siinkirjutaja mäletab, kuidas ta neid Liivi sõnu Mati Undi „salongis” rõhutatult tsiteeris).

Aga mida need sõnad siiski tähendavad? Selge, et kunstnikul pole mõtet lobiseda oma olmeasjadest (me teame niigi, et ka tema kasutab külmkappi, voodit jne). Aga kui võtta aste kõrgemalt, mitteolmeliselt, siis millest muust võikski autor luuletada kui mitte endast, täpsemini sellest, mis teda ja lugejat ühendab? Ja sellest, mille poolest me kõik oleme inimesed, s.t hingeelamustest, mõtetest ja suhetest omasugustega. Iva on selles, et tavakodaniku teadvuses ebamääraselt „hõljuv” saab poeedilt reljeefse kuju. Mingi emotsioon või tõdemus pakub meile suurimat rahuldust ja hingekosutust, kui sellele on leitud sõnaline väljendus. „Lumehelbeke tasa, tasa” mõjub maagiliselt, sest kuigi eesti rahvas „kuulis” seda tasasust mõistagi ka varem, pani Juhan Liiv oma „auditiivse kogemuse” sõnadesse. Ta rääkis endast, aga selle kaudu kõikidest. (Tõsi, selle luuletuse puhul pole autori saatus oluline, sest lund sajab tänapäevalgi…)

Ega ometi ole eraelu puutumatust nõudlejate kaitsepühakuks Oscar Wilde, kes kuulutas, et „kunsti asi on varjata kunstnikku”? See on kultuuriloo üks pööra­semaid avalikke näkku naermisi, omamoodi paradoksi paradoks. Sest nõnda ütleb isik, kes teisal teatab, et „oma geeniuse andis ta eraelule, kunstile üksnes talendi”. Muide, nii läkski. Wilde kui kultuurikonstant oma elumudeliga on ajale kauem vastu pidanud kui ta looming („Dorian Gray portree” ehk välja arvatud, kuigi ka sellest on saanud eeskätt sümbol). Aga miks peaks lugemis­huviline avalikkus rahulduma talendiga, kui geniaalsus on samuti saadaval?

Muidugi pole autori käekäigu teadmine alati vajalik. On loomuldasa tagasihoidlikke natuure (näiteks Rainer Maria Rilke, Heiti Talvik), kel kõik toimub n-ö sisemuses; on neid (Gustav Suits, Betti Alver, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel), kelle loominguväline elu on heas mõttes silmatorkamatu. (Muidugi võib käsi ringutada, kuidas näiteks „Vettinud peiari laulude” autorist sai rahvastiku­minister, aga need kaks kuuluvad sel määral eri maailmadese, et enam ei sega teineteist.) Lõpuks oleks vahel tõepoolest parem, kui autori isik jääks hämaraks. Näiteks Maurice Maeterlincki sümbolistlike unenäoliste teoste vastuvõttu võib teada saamine tema elunautlemisest (sportautodega kihutamine) ainult segada.

Kogu probleemi võib aga vaadata ka ümberpöördult. Autori isiku tundmine ei tarvitse aidata meil mõista tema loomingut, küll aga aitab tema loomingu tundmine mõista autorit ennast. Just! Kunstnik on inimene, kelle looming kuulub ta juurde ja on väga oluline, aga siiski vaid üks osa tervikust. Rõhutagem, et autori tundmine on tähtis ainult juhul, kui tegemist on erakordse isikuga.

Friedrich Hebbel on öelnud, et väljapaistvad isiksused moodustavad Ajaloo sisukorra. Parafraseerigem teda: nad on ka ajalooraamatu järjehoidjad. Iga suur isik esitab oma pelga olemasoluga tähtsaid küsimusi, mis puudutavad inimmaailma üldisemalt. Eluterviku vaatlus ja mõtestada püüdmine on osa inimmaailma stuudiumist. See ongi siinkirjutaja silmis peamine – ka seoses Juhan Viidinguga.

Näiteks on alati huvitav, kas inimese teod ja sõnad lähevad kokku. Sel ei pruugi olla ühest seost, väärt sõnad ja väärt teod võivad eksisteerida ka eraldi. Aga kui lähevad, siis on vau-efekt. Juhani vapustav „Ööliblikas” omandab täie(ndava) kõla, kui teada konteksti, et see luuletus on usutunnistus, mida järgides autor läks lõpuni.

See ei ole raamat Juhani luulest kitsamalt või tema teatriteest. Samuti mitte tema eraelust ega temast kui sotsiaalsest olendist ühes ühiskondliku taustaga. See on tema saatusest tervikuna, kuhu kõik eelnev suubub.

Klassikutest tehakse mõnikord pühakud. Juhan oleks selle vastu sõdinud, võtnud klantsistamist ühe võimaliku lipsuna, millega enda surmajärgse poomise eest ta härdalt hoiatas: „Kui matate, siis ärge enam pooge / mind lipsuga. / Sest elus kandsin hoopis teisi ehteid.”^[4] Vaadelgem siis ka neid teisi ehteid.

„Koosketramine”

Isegi väga originaalset inimest ei saa käsitleda üksnes temast endast lähtuvalt. Ühes teatavas mõistesüsteemis on iga inimene tekst (ironiseerigu vana Valmar Adams pealegi selle üle!), kes kuulub mingisse konteksti. Iseenda kontekst olemine on vastuolu mõistetes. Küll aga lähtub inimesest uus kontekst jne. Maailm on kontekstide lõpmatu kärg.

Kontekst tuleb ladina keelest: con (koos) + texere (ketrama; siit, muide, ka teksad). Me üritame Juhani elu „kooskedrust” natuke harutada, uurida selle lõimi ja materjale. See oleks kohane ka põhjusel, et talle meeldisid väga kangad ja üldse riidematerjal (ta oli neis asjatundja). Selles kedruses või kontekstis võime üldisemalt eristada isiklikku (sh eraelulist), sotsiaalset ja loomingulist. Viimasesse kuulub näiteks ta poeesia mõju niihästi lugejatele kui ka kolleegidele, kes tema stiiliga kaasa kõlanud (sealhulgas epigoonid), kriitika reaktsioonid niihästi ta luulele kui ka teatritöödele, kõikvõimalikud interpreteerijad, ta laulude kaverdajad, tema enda isiku kehastajad teatrilaval jne. Kõige selle summaks on legend ja ikoonistaatus.

Koht

Juhan võis olla „tulnukas”, aga ta sündis Linda ja Pauli pojana Eestimaal Tallinna linnas a. D. 1948, esimesel juunil. Ta on (iseäranis tolle aja mõistes) väga hiline laps, ema on ta ilmale tulles nelikümmend üks ja isa nelikümmend neli. Juhanil oli kolm õde, kõik temast tüki maad vanemad. Koos nendega elas 1947. aastal koduabiliseks võetud ja praktiliselt pereliikmeks saanud Anna Kann (1880–1973) ehk tädu, kes oli maailma näinud inimene ja kindlasti isiksus. Tädu hoidis Juhanit väga ning kiindumus oli vastastikune (see – samuti näiteks asjaolu, et hiljem sai Juhan suurepäraselt läbi Draamateatri eakate riieturidaamidega – välistab võimaluse, et ta pingetes emaga võis olla midagi soopõhist).

Nende kodu oli haridus- ja kultuurilembene. Isa oli literaat, ema teadis palju laule, tegutses Soome suunal ja hiljem tõlkis. Raamatud kuulusid endastmõistetavalt elu juurde, neid loeti õhtuti laua ääres ette ja arutati. Ka Juhani õed teostasid end hilisemas elus kultuurivallas. Alkoholi ei tarvitatud kunagi. See oli peaaegu n-ö ilmalik-kristlik kodu.

Majanduslikult ei elatud kunagi jõukalt, iseäranis siis mitte, kui pereisa ainsa leivateenijana sattus ametlikku ebasoosingusse (millest allpool).

Algul elati Pärnu maantee viietoalise ühiskorteri kolmes toas. Kahes ülejäänus elasid literaadid Juhan Smuul ja Ita Saks. Kui Smuul naise juurest ära läks, kolis ühte vabanenud tuppa laste- ja ajakirjanik Arnold Tulik (neil naabritel on teatav tähtsus seoses ühe episoodiga mõned aastad hiljem). 1950. aastal võeti põlu alla sattunud Paul Viidingu perelt üks tuba ära, sinna kolis omakorda uus perekond. Nüüd elasid Viidingud seitsmekesi kahes toas, millest üks oli isale töötamiseks.

Kitsas oli, aga see-eest jagus soojust ja armastust. Õed olid väiksest Juhanist vaimustuses. Mitte üksnes sellepärast, et tüdrukutele oli väikevenna kantseldamine nukkudega mängimise kõrval täiendav viis emarolliks valmistumisel. Juhan oli kahtlemata ka eriline laps. Paratamatult oli ta ära hellitatud. Mitte et talle oleks kuhjatud ei tea mida, aga just hooliva tähelepanu mõttes. Viimast ta vajas, sest armastas esineda. Väike Juhan (keda kodused ja hiljem ka lähemad kaaslased kutsusid Jussiks) oli lapsest saati terava keelega, talle meeldis kedagi imiteerida. Ta luges varakult ja suhteliselt palju, õppis nagu muuseas mängima suupilli, ta varajastest kirjadest aimub suurt sõnatundlikkust, jne. Kokkuvõttes oli ta vaimselt väga arenenud ja imelikult varaküps laps.

Juhan oli väikest kasvu ja ta üldises rübliklikkuses oli kindlasti teatud annus ülekompensatsiooni. Ta vajas pidevalt juuresolijate tähelepanu ja heakskiitu. Algul ilmnes see ka puhtpraktiliselt – näiteks „ilmus” ta kõrgematele kohtadele – taburetile või redelipulgale – ning laulis ja tegi „koomuskit”.^[5] See polnud siiski üksnes ta väiksest kasvust tingitud, s.t mitte selleks, et nähtav olla. Asi oli ikka loomuses – ka kahemeetrine Juhan oleks samamoodi käitunud. Sest hiljem saab ta oma kasvuprobleemist suurel määral üle – siis, kui on kogenud, et terav vaim ja terav keel ühes andekusega on kõige tähtsamad omadused, et Elule meeldida. Ta „soleerib” ka koolitundides ja hiljem kohvikus ning seltskonnas.

Üks näide. Jaan Krossi mälestustest loeme, kuidas Juhani ema Linda astunud kord kirjanike liidust läbi (see paiknes alles Toompeal Kohtu tänaval) ning jätnud kuueaastase (!) Juhani sealsete „tädide” valvata. Juhan oli tervitanud neid mütsikergitamisega: „Tervist! Minu nimi on Juhan Viiding. Mina ei ole esialgu veel mitte keegi, aga mu isa on filosoof. Luuletaja ja filosoof.” Ja kui ema talle poole tunni pärast järele tuli, teatanud poiss: „Vabandage, ma pean nüüd kahjuks lahkuma. Head aega. Ja tervitage, palun, oma abikaasasid.”^[6] Võime kujutleda „tädide” nägusid… Bileami eesel on rääkima hakanud! Seda, kuidas väiksed lapsed kordavad vahel täiskasvanute sõnapruuki, tekitades ümberolijais imestust ja naeru, on paljud kogenud. Aga siin tundub olevat midagi teistmoodi – „eba­loomulikkus” tuleb selle väikese poisi suust kahtlase loomulikkusega!

Kümneaastaselt küsib ta oma tulevaselt naiselt Riinalt õues tähtsa näoga: „Kas sul on käekiri juba välja kujunenud?”^[7]

Üheteistaastane poisike kirjutab: „Ma olen jõudnud selgusele, et minu kui ainukese poisi elu kolme tüdruku, s.t. õe keskel on tüütav ja ei paku mulle, veel vaadetelt väljakujunemata (seda on endalegi paha mainida) poisile mingisugust lõbu.”^[8]

Isegi kui oletada, et eeltoodud kirjakohad on retoorilised, väljapoole näitamiseks, mida saaks käsitleda Juhani üldise esinemistarviduse raames, loeme ta vähestest päevikukatkeist näiteks napilt enne ta üheteistkümnendat sünnipäeva: „Ma tean, igal minuvanusel poisil või tüdrukul on olnud niisugune ajajärk elus, kus ta nutab taga häid, keelatud filme, kuhu ise minna ei saa.”^[9] Selles avaldub refleksiivne alge, võime ennast analüüsida, mis nii väikese lapse puhul on erandlik. Krooniks eelnenud näidetereale võiks olla nending kirjast (5. X 1960), mille saatja on „juba” kaheteistaastane: „Muidu on see Otepää korralik väike ilus linnake, aga provints on provints.”^[10]

Kas pole see kõik kokkuvõttes vaimustav? Nende kodus tundub olevat soodus keskkond n-ö harmoonilise inimese sirgumiseks, taimelava, millest kasvab dünaamiline eneseteostus. Ja algul näivad asjad nii ka minevat. Aga peagi tekivad probleemid.

Sunnitõrksus

Juhani karakteris hakkasid puberteedi lähenedes avalduma seni vaid aimatavad jooned. Need olid seotud ta üldisema „kokkupanuga”. Ühelt poolt, jah, polnud ta (kui paar esimest eluaastat välja arvata) kunagi olnud pärislaps. Teiselt poolt oli temas suure vaimse varaküpsuse kõrval imelikke „mahajäämusi”, mis väljendusid näiteks ta erakordses tundlikkuses. Lühidalt ja välispidiselt nähtuna – Jussi ärritasid ja põrpisid mitmed asjad palju tugevamini kui keskmist normaalset inimest. Juhanist rääkides tekib üldse sageli kiusatus kasutada võrdpilte. Siin­kohal võiks velmata indiviidi kujunemist (ontogeneesi) üldisemalt. Ilukirjanduses ja ka muidu on vahel retooriliselt küsitud: „Miks väikesed lapsed nutavad?” Teaduslikult lähenedes nutavad nad sellepärast, et tulevad ilmale liiga vara, nad ei ole veel „valmis”. Seepärast kogevad nad maailma pelgalt sellega kokku puutudes kui tõrget ja vastupanu, mis valmistabki neile kannatusi. Viima­sed on niihästi puhtfüüsilised kui ka emotsionaalsed. Neil puuduvad veel kaitsemehha­nismid. (Inimlapse „enneaegsusel” on anatoomilis-füsioloogilised põhjused – vaagnaluu jäigastumine seoses inimese püstise kõnnakuga.) Mõne aja pärast see kannatuse­faas möödub, kaitsemehhanismid arenevad välja ja umbes kahekümne­kuuselt on laps sama „vana” kui teised imetajad oma sünnihetkel. Aga paistab, et mõnel neid kaitsemehhanisme emotsionaalsel tasandil ei tekigi. Näiteks Juhanil. Seetõttu kogeb ta ka hiljem maailma kui vastupanu, tunneb selle survet kogu järgneva elu jooksul.

Juhanil oli väga suur privaatsusvajadus. Näiteks meisterdas ta oma väikesele mänguasjade kapikesele tabaluku ette. Sinna peitis ta oma pühamaid asju. Hilisemas elus võis ta karjatada, kui keegi teda ootamatult või kogemata riivas või õlast puudutas. Ta ei karjatanud hirmust, vaid võõrastusest. Lõpuks oli ta väga kiivas isikliku vaimse ruumi suhtes, pidades paljud mõtted enesele ega olnud vähimaltki varmas neid intervjuudes jagama. Samuti oli ta väga tundlik ja valvel, kuidas keegi teine ta tekste kasutas.

Juhani vastuseisutunne maailmaga oleks siinkohal vähem tähtis, kui see oleks jäänud n-ö tema sisse, avaldunud passiivselt – norutundena ja nurka pugemisena. Aga ei, sellega kaasnes aktiivne protest. Juhan oli äärmiselt impulsiivne. Väikse liialdusega võib öelda, et kuna kõik valmistas talle metafüüsilist ängi, siis kõige vastu ta ka protesteeris. Tema varase mässumeele üks ilminguid oli tõrksus igasuguse sunni vastu. Juba avaldus temas absoluutse vabaduse püüd, mida võib tõlgendada ka asotsiaalsusena (kummaline, kui vähe on seoses Juhaniga kasutatud anarhismi mõistet).

Vastumeele ületamine ja kohanemine üldiste normidega on sotsialiseerumise peamine komponent, nii saavad lastest kui „väikestest metslastest” ühiskonnaliikmed. Juhani sotsialiseerumine käib vaevaliselt ja kestab kaua, Muidugi õpib ta end ajapikku tagasi hoidma („õpi keeled, kanna kübarad”), aga päriselt ei lepi ta sellega kunagi. Ja ta ise teab seda.

Kahe alge, tohutu esinemisvajaduse ja sunnitõrksuse tagajärjel on ta kulgemine okkaline ja konfliktid ühiskonna institutsioonidega paratamatud. Algavad need kodus.

Suhted vanematega. Linda Viiding

Tuntud eestlaste elulugudes, eriti neis, mis varasematel aegadel kirja pandud, kohtab kahte stereotüüpi: hell, ilumeelne ja laulumaias ema ning karm, napi­sõnaline ja nõudlik, aga töökas ja õiglane isa. Juhani puhul on ümberpöördult. Isa otseselt ei lõõrita, küll aga luuletab ja räägib „teistest maailmadest”, on hea­südamlik, leebe ja vaimne. Seevastu ema, kuigi just tema (ka sõna otseses mõttes) laulab, on nõudlik, metoodiline, range korraarmastaja – omamoodi raudne leedi.

Juhani suhted mõlema vanemaga on väga olulised. Esmalt emast.

Linda Viiding oli maalaps, mõisateenijate tütar Krüüdneri vallast Lõuna-Tartu­maal, kes oli oma kodust n-ö välja murdnud, õppinud Otepää progümnaasiumis ja hiljem Lääne-Soome rahvaülikoolis, Soomes lühidalt abieluski olnud. Ta haris end tagajärjekalt ja selle viljad avaldusid ta elu viimases kolmandikus. Laste kõrvalt ta tööl ei käinud, küll aga tegutses vabakutselise soome kultuuri­saadikuna. Tal oli kõigi kirjelduste järgi suhteliselt iseäralik loomus. Võib ka olla, et seda oli vorminud kooselu mehega, kelle iseloom ei olnud väga tugev, nii et tema pidi olema sellele vastukaaluks. Ta oli sõna otseses mõttes kodu korras hoidja. Tütre Mari sõnul olid koristamine ja kraamimine talle omasemad kui käsitöö või kulinaaria. Korda ja puhtust nõudis ta ka teistelt (selles võiks näha ühisjooni protestantlusega, milles puhtus on jumalikkuse järel tähtsuselt järgmine). Kas kahe-kolme toa puhtana hoidmine võib olla täiemõõduline tegevus, liiati kui on koduabiline ja tütred? Ilmselt.

Õed lasevad end emal vormida, Juhan mitte („ma kardan sisekorda / ja tolmu­lappisid / ei suuda teha korda / ka seinakappisid”^[11]). Tõsi, ka tema armastas mõnes asjas korda, isegi väga. Näiteks kaunilt töödeldud asju, mis ju implitsiitselt kätkevad endas korrapära harmoonia kujul. Ta võis oma kätega midagi väga puhtalt ja viimistletult teha. Aga seda juhul, kui ta ise seda tahtis. Näiteks kohustus oma voodi üles teha oli tulnud väljastpoolt ja see tekitas temas tõrget, seepärast toppis ta tekid-linad nutsakuna voodisahtlisse (Juhan on hiljem tunnistanud, et talle meeldinuks elada hotellis).^[12]

Pinged emaga tekkisid varakult.

Võimalik, et ema aimas, kui raskeks kujuneb poja tee. Aga mida pidi ta tegema? Selleks et tasandada vastuolu elutegelikkuse ja Juhani vabadusiha vahel, olid ta vahendid abitud ja üksnes süvendanuksid seda konflikti, sest nüüd ei tundnud Juhan koduski paopaika, vaid sama „vastasseisu” mis mujal. Ja kuigi Linda Viiding oli kange naine, tajus ta vist ka ise oma jõuetust ja vahel kibestudes kurtis Juhani üle tagaselja isegi tolle kaaslastele (millest Juhan mõistagi teada sai).

Seejuures polnud poeg südametu ega empaatiavõimetu. Juhani kirjadest aimub, et ta tahtis end käsile võtta, ent ei saanud oma vastumeelsustest üle. Loeme näiteks luuletust „Ema ootel”.^[13]

Keegi on minategelase trammis täis oksendanud, nii et ta peab naasma koju end kasima. Ema on küllap oodanud mõnd külalist, igatahes ta on pettunud, et „tulin ainult mina / et ainult mina – nii ma tajusin / ma nägin midagi mis suurem veel kui viha”. Ta sulgub vannituppa ja lukustab ukse. Aga ema murrab ukse maha, „uksepiidast pool / jäi kahhelkividele”. Ta surutakse vanni, ta riided visatakse ämbrisse ja talle loetakse moraali: „ja kuulsin teesklus jäi ta tämbrisse / ja erakordselt ahastavat juttu / ta veeretas et ta on väsinud / et iial mehe ega venna okset / ta õnnetu ei ole kasinud / ja nüüd siis mina lasksin võõral pätil / end teha täis ja piina temale”.

Ent samas on Juhan näiteks kirjutanud: „ema ehtisin kui ta suri / uude kirjusse kleiti / pikki aastaid närtsinud puri / ema südamest leiti”.^[14] Mine võta kinni, mida siin surma all mõeldud, sest Linda lahkus alles aastal 2003.

Paul Viiding

Erinevalt emast oli isa Juhanile väga lähedane ning kalliks jäi mälestus temast lõpuni (pala „1954” on ta mõlemas valikkogus). Kuna sellega seondub üks tähtis lõim Juhani loomuses, siis isast pikemalt. Sissejuhatuseks olgu öeldud, et minevikust tuleb kindlasti kõnelda, aga rahulikult ja tasakaalustatult. Kellelegi hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta kõiki tema külgi, samuti asjaolusid ja tingimusi, kus need said avalduda – umbes nii, nagu teda hinnataks viimsepäevakohtu ees.

Paul Viiding sündis 1904. aastal Valgas vedurijuhi pojana. Õppis Tartu Ülikoolis matemaatikat. Tegi läbi oma tormi ja tungi aastad ning boheemluse ahvatlused. Tundis varakult huvi kirjanduse vastu ja üllitas 1935. aastal luulekogu „Traataed”. Kuulus üliõpilasseltsi Veljesto, kus oli teisigi kirjandushuvilisi. Neist ja muidu Tartu Ülikooliga seotud poeetidest (Heiti Talvik, Uku Masing, Bernard Kangro, Betti Alver, August Sang ja Kersti Merilaas, väljastpoolt Mart Raud) koostas Ants Oras koondteose „Arbujad”, mis jäigi asjaosaliste üld­nimeks. Kõige üldisemalt ühendas neid taotlus luua väärtluulet nii sisult kui ka vormilt, orienteeruti nooreestlastele, samuti maailma parematele traditsioonidele. Paul Viiding ei olnud nii võimas kui Alver või Talvik, aga tema toonases loomingus on tunda ehtsat poeetilist tukset. Ta avaldas ka seltskonnakriitilisi novelle ja romaani „Elu aseaine”. Nii et tegemist on olnud tõsiselt võetava noore kirjanikuga ja oma „rühma” tegevliikmega. Muuseas oli Alveri ja Talviku abiellumisel 1937. aasta juunis kaks tunnistajat: Ants Oras ja Paul Viiding.^[15] Selles suhtes oli Juhan tõesti „arbuja poeg”.

Paul töötas matemaatikaõpetajana, avaldas kriitikat. Sai aeg-ajalt kultuur­kapitalilt toetusi. Alates 1939. aastast oli ta Riigi Ringhäälingus dramaturg, sellesse ametisse jäi ta ka pärast juunipööret.

Arbujate suhtumine võimusse (nn vaikival ajastul) oli vaikivalt põlglik ja vaimu­aristokraatlikult passiivne. Nad olid natuke vastalised ja ajakriitilised, aga n-ö tsiviliseeritud kombel. Seetõttu oldi ka Moskva mahitusel toimunud riigipöörde suhtes üldiselt äraolevad. Muu hulgas arvati, et midagi väga hullu juhtuda ei saa, sest „omad poisid on ju tüüri juures” (silmas on peetud eelkõige Semperit ja Barbarust). Mõne arbuja värssi on „visanud” ajavaimulisi motiive. Näiteks Kersti Merilaasi luuletus „Lipukandja” on pühendatud „Joh. Tammele, kommunistile ja Hispaania kodusõja võitlejale. Pärnus 1940”. Ja isegi Heiti Talvi­kult loeme: „Sellal kui süveneb korruptsioon / kerkib ju võikana, küsimata keelust, / suurlinna džunglite mürgisest neelust / verine päike – Revolutsioon.” Aga mitte enamat. Ja edaspidi käituvad nad nagu tüüpilised vaimuinimesed, kes püüavad muutunud oludes jätkata oma töid ja tegemisi, hoides pea maas, aga mitte ka lipitsedes. Välja arvatud Mart Raud ja Paul Viiding, kes uue võimuga aktiivselt kaasa lähevad.

Paul Viiding avaldab 1941. aastal lastevärsside kogu „Töörahva riik”. Selle autor tundukse olevat hoopis teine inimene. Tüüpnäide: „Nüüd on lapsed koolis kõik, / sest et kommunismi võit.”^[16] Viidingu kannapöörde põhjust leida pole kerge. Omaenda tagala kindlustamisest on vara rääkida, sest esimene (juuni)­küüditamine ja muud repressioonid on alles toimumata (raamat on antud laduda juba jaanuaris ja ilmunud veebruaris, kirjutatud mõistagi varem). Nii et selle üllitamine on olnud täielikult vabatahtlik akt ja n-ö poole valimine. Tütar Mari on sel puhul öelnud nii: „Mõnes mõttes oli Paul Viiding pehme ja mõjutatava inimese musterkuju. [—] Aga arvatavasti oli ta – ühe sotsiaalse kandi pealt – otsekui kanapime.”^[17]

See oleks usutavam, kui asjaosaline poleks teisal oma positsiooni ratsionaalselt argumenteerinud. Näiteks sotsiaalses tellimuses ei leia ta enam „midagi loomu­vastast, kui ta on tellimuseks elu edasiviiva, elu ehitava, mitte pidurdava ja kammitsas pidava jõu poolt.”^[18]

See kõlab üsna sarnaselt nende lääne haritlaste meeleoludega, kes nägid Nõukogude Liidus inimkonna uut võimalust. Nädal hiljem on ta oma seisukohta täpsustanud, mööndes ka teistsuguse laadi eluõigust: „positiivse võimalikkus ja tarvilikkus ei kõrvalda ka „negatiivse” võimalikkust ning tarvilikkust. Enese­kriitikal on sotsialistlikus maailmakorras kaaluv tähtsus.”^[19] Selle eest on ta saanud sarjata padupunastelt, kuna kaitsvat „oma kampa”.^[20] Jah, aga mingist kanapimedusest oleks raske rääkida.

Ta oli üks neid poeete, kes jäid kodumaale. Ilmselt ka väikeste laste pärast, kellega tagalas olnuks keeruline. Mõistetav ka, miks ta Saksa okupatsiooni ajal oli n-ö siseemigratsioonis.

Pärast teise Nõukogude okupatsiooni algust oli Paul Viiding kirjanduselus väga tegev, olles kirjanike liidu Tartu osakonna sekretär, Kirjandusfondi direktor, kirjanike liidu juhatuse sekretär jms. Ta kuulus Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatusse ja kolmeliikmelisse tegevjuhtkonda. 1945. aastal esitas ta avalduse komparteisse astumiseks (soovitajaks Johannes Semper). Avaldas 1947. aastal luulekogu täiskasvanutele „Edasiminek”. Selleski domineerib poliitiline konjunktuurlus. Tüüpnäide: „Et rahva võim jääks igavesti pääle – / parteile, Stalinile kõik me hääled!” (luuletus „Rahva võimust”, lk 32). On ka mõni lüürilisem ja üldinimlik pala, nagu „Tagasitulek” (mille meeleolu meenutab natuke Valgre laulu „Peagi saabun tagasi su juurde”), aga kontrast „Traataiaga” on masendav. Veel avaldas ta novellikogu, mille põhisisu on realistlik kommete kriitika.

Paljud haritlased, kes olid punavõimuga kaasa läinud, said peagi aru, et on eksinud. Võimalik, et ka Paul Viiding. Aga elu tahtis elamist. Kellel olid naine ja lapsed, on andnud mitu pantvangi saatusele (kuigi lapsed olid ka näiteks Sangadel). Pauli edasisi samme võib tõesti juba tõlgendada kui valiku teinud inimese püüdu kindlustada oma jalgealust.

1948. aastal langes Paul Viiding ebasoosingusse süüdistatuna formalismis ja kodanlikus natsionalismis, nagu mõnedki teised. Ta heideti välja parteist ja kirjanike liidust (1950). Seika, et ta on olnud selle žürii esimees, mis jättis premeerimata Hans Leberechti romaani „Valgus Koordis”, millele hiljem anti Stalini preemia, võib pidada ajendiks, aga mitte ainupõhjuseks (saati veel varjatud sabotaažiks). Ja kas põhjust pidigi olema? Üleliiduline kahjurite avastamise kampaania oli käimas, järelikult tuli neid leida ka Eestis.

Edaspidi töötas Paul Viiding kirjastuses, raamatukaupluse juhatajana ning tõlkijana. Meie, kes me oleme elanud hiljem, teame, et 1950. aastate teisel poolel algas tasapisi sula ja uusi repressioone ei järgnenud. Aga need, kes olid kaks küüdi­tamislainet üle elanud, ei võinud kuidagi teada, et ei tule kolmandat või neljandat. Need inimesed olid ettevaatlikud ja hirmul elu lõpuni. Nii ka Paul Viiding, kes 1956. aastal kirjanike liitu tagasi võeti (parteisse ta enam ei astunud). Selles valguses tuleks tõlgendada tema üht viimast õnnetut luuletegu. Neljaosaline luuletus „Õnn” ilmus 1957. aasta Loomingu oktoobrinumbris (lk 1453–1454). Seal pöördub ta otse Juhani poole:

Poeg, sa küsid minult, mis on õnn?
Katsun vastata.
[—]
Õnn on ajaloolisest rämpsust
põhjani puhtaks tehtud teele
rajada hoone, võimas ning helge
sotsialistliku ühiskonna.
[—]
Õnn, mu poeg, on tohtida ütelda: meie!
mõteldes sellega kõiki neid, keda juhib
kommunismi ideede valgus.

Meenutame nüüd, mida kõneles Mari Tarandile Juhani tollal vaid 20-aastane õpetaja Hilda Kuremaa: „Nimelt rõhutas ta, et Juhanis paistnud juba siis [1960 – M. M.] välja mingi valu. Mingi eriline tundlikkus vale suhtes. Ta nägi liiga palju läbi neid jutte, mida räägiti ilma sisemise veendumuseta, vägisi, sest nõnda pidi tookord rääkima. Kaksikmoraal, mille vastu inimeste tundlikkus nii erinev on, paistis temale kuidagi väga kiiresti kätte.”^[21]

Juhanit tundnud võivad kinnitada, et nõnda oli see tõesti ka edaspidi.

Ent kuidas siis neid kaht asja kokku viia? Paul Viiding oli eeskujulik pereisa, lastega kannatlik, neid arendada püüdev jne. Inimesena tagasihoidlik.^[22] Oli osavate kätega ja armastas meisterdada (kodus olid puutööpink ja köitmisriistad, kõik eeskujulikult korras). Peamine, ta oli hea inimene. Mõistetav, et säärane isa pidigi olema armas, sest laps on laps ega jaga poliitilisi nüansse. Ent hiljem – mil määral tundis Juhan oma isa varasemat käekäiku ja loomingut? „Traataeda” kindlasti, sest seda viib ta hiljem õpetajale näidata.^[23] Aga „Töörahva riiki” ja „Edasiminekut”? Kui ka oletada, et kodus olid need silme alt ära pandud, siis hiljem luges ta neid kindlasti.

Kui isa omaaegset pöördumist pidada subjektiivselt ausaks, siis see polnudki Juhani jaoks probleem, sest aus inimene vääris ta silmis iseenesest lugupidamist.

Aga edaspidi? Vähe tõenäone, et Paul Viiding ka 1957. aastal siiralt uskus, mida kirjutas „Õnnes”. Järelikult pidanuks see pälvima Juhani hukkamõistu. Ent nagu näeme, Juhani hea suhtumine isasse püsib.

Võimalik, et ta adus isa hingeseisundit. Too sai ehk aru, et oli olnud omal ajal kergemeelne, oli ahvatlusele järele andnud, seega – teinud pattu (cupiditas) ja südames kahetses. Patune inimene väärib ju kristlikku andestust.

Kõige tõenäosem siiski, et Juhanile oli tähtis inimene ise, mitte tema koht hierarhias ega formaalne kuuluvus. Näeme ka edaspidi, et kellegi parteilisus, sugu, usk, rahvus jne polnud talle probleemiks.

Veel üks spekulatsioon seoses maailmavaadetega. Linda Viiding ei olnud kunagi avalikult poliitiline. Kas oli võimalik, et oma mõne Soomes elatud aasta jooksul puutus ta kokku vasakpoolsete tegelastega? 1950. aastatel oli ta (Jaak Alliku sõnul siinkirjutajale) olnud heas läbisaamises Olga Lauristiniga, ent nende kontakt oli tööalane, sest Lauristin kureeris VEKSA eelkäijat, Linda aga oli agar fennofiil. Me ei tea, mis toimus Viidingute „perekondlikus kunstinõukogus”. Aga ühes on siinkirjutaja veendunud: Pauli pehmet iseloomu arvestades poleks ta abikaasa nõusolekuta mingil juhul oma elukäänakut teinud, vähemasti mitte söandanud 1941. aastal sääraste värssidega lagedale tulla. Äkki Juhan aimas seda ja instinktiivselt tundis kaasa nõrgemale?

Lihtsalt pedagoogika

Lasteaeda Juhanit ei pandud, hoidjaid jagus koduski. Ta koolitee kulges üle kivide ja kändude. Kui tavapäraselt kulus toona keskhariduse omandamiseks üksteist aastat, siis Juhanil kolmteist. Järgnevalt katkend asjaosalise enda „raportist”, s.t elulookirjeldusest, mille ta on esitanud 1972. aastal Draamateatrisse tööle asumisel. (See on tähelepanuväärne ka muidu formaalse ülevaate lõpulause pärast, mille isiklikus toonis peegeldub üks tahk Juhani olemuses – keskenduda täielikult vahetult juures olevale, sest pole tähtsusetuid asju siin universumis!)

TRA Draamateatri administratsioonile
Senise elukäigu formaalseks iseloomustamiseks toon ära järgmised andmed:
1955. aastal pandi mind Tallinna 7. Keskkooli esimesse klassi. 1957/58 ja 58/59 õppeaastal olin Kose-Lükati Sanatoorses Metsakoolis, kuna isal oli lahtine tuberkuloos, minul aga haiged kopsunäärmed. Kuni kuuenda klassini, see kaasa­arvatud, õppisin jälle 7. Keskkoolis. Et mitte korrata klassikursust samas koolis (suvetöö matemaatikas, seegi tegemata), läksin Tallinna 14-sse 8-klassilisse kooli Allika tänavas, pärast 8-nda klassi lõpetamist aga 21-sse Keskkooli, kus jäin üheksanda klassi kursust kordama (nõrk edasijõudmine matemaatikas ja füüsikas). Vältimaks sama kooli, tundes vajadust vabaneda üldharidusliku kooli formaalsetest nõuetest, asusin tööle trükikotta „Kommunist”, õppima hakkasin Tallinna 10. Töölisnoorte keskkoolis jällegi 9. klassis. Töötasin veel Teatri- ja Muusikamuuseumis laborandi ametikohal. Õhtukool õnnestus lõpetada plaanipäraselt – 1968. aastal. Tööstaaži oli selle lõpus 3 aastat.
1968. aasta kevadel võeti mind vastu Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti kateedrisse, mille lõpetasin 1972. aastal. Eluloo kirjutamise ajal (suvi 1972) on mu perekonnaseis vallaline.
Käesolev elulookirjeldus on läbimõeldud ja ei peaks sisaldama faktilisi vigu.
Lugupidamisega
Juhan Viiding

Täienduseks, et 7. keskkool (praegune Prantsuse Lütseum) oli hea mainega kool, aga inglise keele süvaõpe oli seal alles alates 1960. aastast, nii et Juhan sellest osa ei saanud.

Juhanil oli hea pea (ehk ainult matemaatika valmistas talle tõesti raskusi, sest ta „protsessor” oli teistmoodi tehtud). Aga ta vaimuanded ei kajastunud hinnetes ning tunnistused olid keskmised, välja arvatud laulmine ja käsitöö. Ta ei tahtnud õppida – õigemini keeldus õppimast – seda, mis talle huvi ei pakkunud, nii nagu ta keeldus allumast korrale, mis piiras tema spontaansust. Juhan segas tundi, rääkis õpetajale vahele ja isegi tõusis kohalt ja jalutas (!) klassis ringi. Distsipliini­puudus tundub olnud ta teel olulisemgi takistus kui kohustuslik õppimine.

1960. aastal veetis Juhan ühe õppeveerandi koos emaga Otepääl seoses mängu­filmi „Laulu sõber” võtetega ja käis seal koolis.

Puberteedi lähenedes asjad eskaleeruvad. Kalduvused ja omadused, mis ilmnevad kõigil „väikestel isastel”, on Juhani puhul tavalisest teravamad. Vastuhakk muutub jõulisemaks ning häälekamaks. Juhan on isemeelne ja ettearvamatu käitumisega, võib kaotada enesevalitsemise. Ema oma nõudmistega ajab tal senisest veel rohkem hinge täis ja kodused konfliktid ning hüsteeriahood on tavalised.

Muretsevad vanemad viivad Juhani närviarstidele läbi vaadata. Ta pannakse algul (1960–1961) lastehaiglasse Narva maanteel ja pärast Nõmmele nakkushaiglasse. Ilmselt ka seetõttu, et varatarka poissi mitte traumeerida, nagu tahetaks teda hulluks tunnistada… Kuigi see „hull” teab oma probleemidest niigi (mis kõik ta hinges toimub, selle välgatusi näeme hiljem ta luules).

Juhan viiakse Seevaldisse arsti juurde ja ta saab rahustavaid süste. Tal ei kujune oma arstiga usalduslikku vahekorda ning sisuliselt ei lase ta ennast ravida.^[24]

Talle ei meeldi haiglas sugugi ja ta kirjad on südantlõhestavad.

„Ma nutan, nutan, muud ei tee. Kallid, päästke mind sellest, kui te mind natukene armastate!”^[25] Seda kirja tasub meenutada ja kõrvutada teatavate teiste kirjadega kolmkümmend viis aastat hiljem.

Ta viiakse Tartu Staadioni tänavale doktor Elmar Karu juurde, aga ikka ei leita ta käitumishälvete põhjust. Arstide otsus on, et tegemist on tundliku psüühikaga, pidurdusprotsessid pole paigas, aga vaimuhaiguse jälgi pole.

Juhan: „Andku rohtu, mis aitaks. Ma ju vihastan ja lähen närvi nagu ennegi…”^[26]

Koolis taluvad õpetajad teda mõnd aega ja ilmselt tunnevad paljud ta vastu ka sümpaatiat, sest ta on ikkagi poiss kui tulesäde, kelles silmanähtavalt ei puudu head alged. Ent mis liig, see liig – näiteks on ta üritanud prügikastiga visata õpetajat, kes juhtumisi on ta suurim kaitsja. Juhani andmeil on ta koolivahetus seotud eeskätt õppimisega, aga tõenäone, et vanemad näevad koolivahetuses Juhani võimalust uues kohas n-ö taltuda. Asjata. Sealgi paistab kõik minevat üldjoontes vanaviisi. Juhani algkooli lõputunnistusel on ainsad „väga head” käsitöö ja laulmine.

Kas Juhani raskusi tuleks seostada spetsiifilise Nõukogude pedagoogikaga? See oleks ilmne mõttelaiskus. Asi pole eeskätt Nõukogude koolis, vaid koolis kui niisuguses. Igasugune õpi- ja kasvatussüsteem mis tahes ühiskonnas on paratamatult natuke repressiivne (ikka selleks, et „väikest metslast” ette valmistada eluks ühiskonnas). Muidugi on eri ühiskondades tasalülitatuse aste kui siht iseeneses ning selleks rakendatavad sunnivahendid erinevad ja teadagi polnud Nõukogude kool üksnes teadmiste jagaja, vaid ka ideoloogiline asutus. Ent alamal astmel avaldus see üpris vähe (laulutunnis tuli laulda Leninist, õppida vene keelt). Üldiselt oli tolle aja eesti kool üsna traditsiooniline õppeasutus, nagu veel ka siinkirjutaja õpingute alguses 1960. aastatel. Paljud pedagoogid olid tublid Eesti-aegsed inimesed, kelle lastetuba jäi sõjaeelsesse aega. Tunnis nõuti korda, tuli jälgida, mis õpetaja räägib, jne. Ehkki Läänes hakkasid levima vabakasvatus ja üldse teistsugused pedagoogikasuunad, oli kool ka näiteks Ameerikas koht, kus lastes kasvatati teadmiste andmise kõrval distsipliini. Just see oli Juhani loomusele vastukarva. Seetõttu oleks ta olnud raskustes igas ühiskonnas, mitte üksnes siinses pehmes totalitaarias. Me võiksime kujutleda tema käekäiku ka näiteks „Lendas üle käopesa” (1962) peategelase McMurphy koolipõlvena. (See film võiks olla üks mütoloogilisi tekste Juhani mõistmiseks üldisemalt.)

Iseloomu tõttu ei sobinud Juhanile ka huvialaringid ega spordikoolid. Kodus ergutati ta huvisid ja toetati harrastusi, üritati kätte näidata kasulikke teeotsi. Juhani huvid vaheldusid kiiresti.

Ta käis õdede eeskujul Pioneeride Palee lastekooris (Ellerheina eelkäijas) ja astus üles näiteks Gustav Ernesaksa austamise õhtul Estonias.^[27] Ta ei püsinud kooris kaua, ilmselt ka sellepärast, et oli seal üks paljudest, mitte solist, ja pidi alluma dirigendile.

Natuke aega käis ta lasketiirus täpsuslaskmist (!) harjutamas, ühel suvel registreeris end ujumiskursustele. Mõneks ajaks keskendus huvi postmarkidele.

Luuletaja in spe?

Kas väikses Juhanis on aimata tulevast sõnameistrit? Ühelt poolt kindlasti. Tema suulisi väljaütlemisi juba mainisime. Kodustele saadetud kirjad väljendavad kirjanduslikku andekust niihästi mõttetiheduselt kui ka vormilt.

Teiselt poolt on asi keerulisem. Vastupidiselt levinud arvamusele polnud Juhan luuletajana varaküps. Ta on küll imelaps, aga rohkem üldises tähenduses, mitte traditsioonilistel imelapsealadel (nagu on olnud kümneaastaseid muusikuid või maletajaid). Sõnaleidlikkus ja verbaalne võimekus (ta oskas juba lapsena pingutuseta sõnadega mängida ja „pirne panna”), samuti oskus imiteerida ning „etendust anda” ei ole suurte maailmas omaette tunnustatud alad, vaid pigem seltskondlikud oskused (mis halvemal juhul kvalifitseeruvad veiderdusteks).

Kodused loomulikult märkasid Juhani andekust ja ema Linda soovitas tal 1959. aastal osa võtta ajalehe Säde kirjandusvõistlusest, aga Juhan ei võtnud vedu.

Juhani kirjadest on aimata, et ta analüüsib end pingsalt. Ta tunneb enda erilisust, aga ei oska sellega veel midagi peale hakata. Juhani „verbaliseerimis­keskusel” pole veel otseühendust ta hinges asuvate vaimsete eriallikatega, viimased alles otsivad väljapääsu.

14-aastasena on ta mänginud luuletajaks saamise mõttega.^[28]

Näitleja in spe?

Mängulust oli Juhanil veres. Hiljem, eriti ta boheemlasaastail, oli vahel raske vahet teha, kus lõppes tal tõsine või päriselu ja algas elunäitlemine (see on teatud liiki rikaste isiksuste erijoon, millel on ühist näiteks Vahingu ja Undi „špiiliga”). Nende perest tuleb teinegi näitleja – õde Anni lõpetab lavakunstikooli teise lennu (kolm aastat enne, kui Juhan sinna astub). Õde Mari küll teatris ei näitle, aga on hiljem kõigile tuntud väga väljendusrikka raadiohäälena.

Pärisnäitlemises astus Juhan esimesed sammud varakult, aga need olid juhuslikud. Teatris ja kinos on elupildi terviklikkuse huvides alati „vilksatanud” ka lapsi ning juba tutvuskondlikel põhjustel on selleks kasutatud saatetegijate enda või tuttavate loomeinimeste järeltulijaid. Formaalselt algas Juhani lavakarjäär kaheksa-aastaselt. 13. aprillil 1957 esietendus Vene Draamateatris Vilde „Tabamata ime”, mille lavastas Smuuli tuttav Epp Kaidu. Juhan laulis selle avastseenis koos tädipoja Ain Sarvega Karl August Hermanni „Me tervitame kõiki nii lahkesti nüüd” (mõistagi vene keeles).

1961. aastal valmis Tallinnfilmis Ilja Fogelmani mängufilm „Laulu sõber”. Selles eesti ühes absurdseimas filmis,^[29] mille skripti autor on Egon Rannet, esineb Juhan üsna olulises kõrvalosas brigadir Oskari (Karl Kalkun) pojana. Filmi peakuju on kolhoosiesimees Palk, keda mängib Ilmar Tammur ja kellega Juhan mõnes stseenis moodustab füüsilises mõttes vaatamisväärse paari. Juhan, kes siis on juba kaksteist, mängib palju nooremat tegelast. Filmi teine režissöör Reet Kasesalu on meenutanud, et „Juhan oli väikest kasvu, intelligentne ja arukas, polnud kapriisne ega midagi”.^[30] Otepääl võtetel puutus Juhan kokku selliste kuulsustega nagu Betti Kuuskemaa, Jüri Järvet ja Valdeko Ratassepp.

Esimesi samme teinud Eesti Televisioonis astus Juhan üles Aadu Hindi „Tuulise ranna” teise osa järgi tehtud lavastuses Külasoo Mare väikese poja Enni(kese)­na. Mare on Meta Luts (kellele see jäi üheks viimaseks teatritööks enne ta lahku­mist 1958. aasta juulis). Juhani roll oli sõnadeta, see-eest oli ta kodus pikalt ja mõnuga esitanud näidendi-vanaema monoloogi „tongrite” (piiri­valvurite) teemal (teade Anni Kreemilt). Ilmselt oli Juhanil neid „sutse” veel, sellele viitavad värsid „kui lapsena televisioonis / ma mängisin kaamera ees”.^[31] Meenutame, et toona saateid ei salvestatud, kõik läks eetrisse otse ja oli peaaegu nagu pärisetendus.

Need näitekunstiga seotud episoodid kuuluvad helgemate hulka selles Juhani suhteliselt trööstitus elujärgus. Ei saa küll väita, nagu oleksid need esimene aste järjekindlas liikumises lavamaailma. Sest nakatumisest teatripisikusse me ei kuule. Võib-olla ei olnud selle realiseerumiseks lihtsalt võimalust, Juhanil ilmselt polnud tuttavat uksetädi, kes teda tagauksest teatrisaali oleks lasknud. Kinos käis ta meelsasti. Nende kodu oli kirjanduskeskne. Telerit polnud Viidingute kodus isegi siis, kui see oli juba üpris paljudel (1960-ndate keskel).

Suved maal

Kuni pereisa polnud ebasoosingus, suvitati Laulasmaal, mis oli toonase nomenklatuuri puhkekoht. Juhanit viidi vahel vanavanemate poole Valgamaale Kasprele ning hiljem Peedule ja tuttavate juurde Härglasse Juuru lähedal.

1961. ja 1962. aastal oli ta Valkla pioneerilaagris.

Pärast algkooli lõpetamist saatis Juhani ema ta tädipoja Ain Sarvega viimase sugulaste juurde Koorküla metskonda Läti piiri lähedale – kaugele linna ohtlikest mõjudest.^[32]

1964. aasta suvel oli ta lühikest aega abiks arheoloogilistel väljakaevamistel Padise lähedal. Aga Juhani-taolisele ei pakkunud liivasõelumine ilmselt pikemalt huvi.^[33] Andres Tarandi andmeil oli ta väljakaevamistel hoopis (või ka) Lõuna-Eestis Valgjärvel.^[34] Aga kindel see, et kaua ei püsinud ta sealgi.

Hilisemas elus ei sattunud Juhan Lõuna-Eestisse kuigi sageli, sest teatrielu hoidis teda Tallinnas ja ta enda uue perekonna suvekodu on põhjarannikul. Aga armastus lapsepõlves kogetud paikade vastu oli ka „üdini” linnalapse jaoks mähkunud kuldsesse hämusse (kus õhtupäike kuldab üle vanaonu halliks läinud juukseid).^[35] Ehk oli selleks lisapõhjus: kuna Juhanil oli alailma pingeid ühiskonnaga, mis kontsentreerusid linnas, siis on mõistetav, miks talle maal meeldis – seal on vähem institutsioone ja elu tundub lihtsam, inimene on seal n-ö puhtale olemisele lähemal, tal on aega vaadata lindu ja kõrt, hobust ja päkapikku. Maal hakkab hingel kergem.

Kokkuvõttes tõdegem, et kooli roll niihästi hariduse andjana kui ka muidu (näiteks kaaslaste mõttes) oli Juhan Viidingu käekäigus üllatavalt väike ja et üldisemalt on ta üks neid inimesi, kellele lapsepõlv lihtsalt ei sobi. Võib kujutleda, millist kergendust ta tundis, kui see „mõttetu” aeg mööda sai.

---

^[1] A. R. Varres, Kummardan ja selle sees on veel üks kummardus. Intervjuu Juhan Viidinguga aastast 1992. Teater. Muusika. Kino 2022, nr 10, lk 98–104.

^[2] J. Viiding, Tänan ja palun. Tallinn, 1983, lk 24.

^[3] I. Liive, Mängumotiivid ja maskimäng Juhan Viidingu luules. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 1995.

^[4] J. Üdi, Armastuskirjad. Loomingu Raamatukogu 1975, nr 22, lk 52.

^[5] M. Tarand, Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga. Tartu, 2008, lk 160.

^[6] J. Kross, Kallid kaasteelised. Tallinn, 2003, lk 302.

^[7] M. Tarand, Ajapildi sees, lk 26.

^[8] Sealsamas, lk 113.

^[9] Sealsamas, lk 136.

^[10] Sealsamas, lk 180.

^[11] J. Viiding, Tänan ja palun, lk 24.

^[12] M. Tarand, Ajapildi sees, lk 219.

^[13] J. Üdi, Detsember. Tallinn, 1971, lk 60.

^[14] Sealsamas, lk 27.

^[15] M. Orav, Poeet. Märkmeid Heiti Talviku elust. Käsikiri, lk 86.

^[16] P. Viiding, Töörahva riik. Tallinn, 1941, lk 16.

^[17] M. Tarand, Katse mõista Paul Viidingu teekonda. Akadeemia 1997, nr 3, lk 610.

^[18] P. Viiding, „Positiivne” ja „negatiivne” uue ajajärgu valguses. Esmaspäev 10. VIII 1940.

^[19] P. Viiding, Ütle proosas, kui värsis ei tule välja! Esmaspäev 17. VIII 1940.

^[20] L. Krigul, Luulest ja selle arvustamisest. Postimees 29. VIII 1940.

^[21] M. Tarand, Ajapildi sees, lk 95.

^[22] Vt: M. Johanson, Kaitseta prominendid. Kultuurileht 20. V 1994.

^[23] M. Tarand, Ajapildi sees, lk 255.

^[24] M. Tarand, Ajapildi sees, lk 152–154.

^[25] Sealsamas, lk 151.

^[26] Sealsamas, lk 158.

^[27] M. Tarand, Ajapildi sees, lk 129.

^[28] Sealsamas, lk 240.

^[29] Vt: J. Lõhmus, Stseenid, mille jaburus läheb eesti filmilolluste ajalukku. Maaleht 25. XII 2010.

^[30] Kommentaare Eesti filmile 16. Laulu sõber. ERR 24. V 1995.

^[31] J. Viiding, Ma olin Jüri Üdi. Tallinn, 1978, lk 137.

^[32] M. Tarand, Ajapildi sees, lk 209.

^[33] M. Tarand, Ajapildi sees, lk 209.

^[34] A. Tarand, Ülikool ja elukool. Tallinn, 2025, lk 154.

^[35] Vt luuletust „Kartuliõis”. J. Viiding, Elulootus. Tallinn, 1980, lk 36.