tuulutus

juues tuult võib kaduda muu
juues tuult 
neelan neelan neelan
kõik mis siia kantud pilvede kohal või all
mis roomanud ligi üle ülesküntud uudismaa
 
juues tuult olen kartmatu
südametu halastamatu
ja viimaks ometi janutu
 
klõnks
 
või on rohkem janu ja nälga
et ei ühtki vastast enam pelga
võtan jalad selga
suundun
kuhugi maade merede taha
suundun
et jätta kunagised juured maha
suundun tuulel libisedes eluliustikele 
uisutama uurdeid igijäässe
maalin käejooned otse maa peopessa 
kuhu maandub igatsuste ürglind poegima
ja koor soojeneb
ja munad prõksuvad katki
välja immitseb udu
selle varjus tuul
rebust päike
keset ideede ettearvamatuid põlde
aknad on pärani


mis hakkab idanema

ta ei tahtnudki Taevaskoja allikat
ega Piusa helevalget liiva
 
ja kas mul oligi seda anda
 
küll tuuled kannavad mered
kodukäänaku jõkke
kulutavad kaldad ja kannatused
 
ei kuulanud ta jäälinnuhõiget
ega otsinud männilt rähni
 
kas olidki?
 
Los Angeles lõõmab, Norra mattub lumme
maa lihestub
 
aga käed on rüpes
jõuetult külgedel rippus
 
tõukume tunnetest
üle maailma serva
 
seegi tuhastub peos


*

tahan peatada aega
natuke ja mõõdukalt
nagu suruksin sõrme voolikule
 
et aeg tulvaks igasse kaarde
et teda oleks rohkem
külluslikult nooblilt abstraktselt
kaugele küündivalt
oleks kõigega koos
oleks hangunud ja siiski haljas
 
et tajuksin korraga spektrit
ja naeraksin
 
ja naeraksin
 
küünitades 
aja kuldse käega
üle pajuvõsa
üle lumimarjaheki
üle tühja, majatu põllu
üle kaevu


lahkumispidu

tahan näha kuidas vahetad sügisel värvi
kuidas kobrutad äärtest ja tõmbud endasse
nagu röövik nagu valudes sipelgas
 
kuidas koorud ja ketendad
kiht kihi haaval või mitu korraga
kuidas leemetad
ah nagu loojang üle vee
kuidas uduned
justkui pelgav taevas
tõmbad
pilved enese ette
riisud end rootsudeks
tühjadeks peeneteks rootsudeks
nagu puu ilma lehtedeta
kumad valgust endast läbi
lubad vihma endast läbi
 
tasapisi
kasvame kõigest lahku
ka endast


*

sinu merele ei mahugi midagi
isegi lained mitte
isegi mitte tuul
vaalad uhutakse randa
pärnad raiutakse, nende pühadus unustatakse
männid mädanevad mälestuseks
vaid mõni okas torgib kuid seegi kõduneb
kodutiik kuivendatakse kraavideks ja suunatakse
ühtlasesse äravoolu
ahelsuitsetame saatuse kangeid sigarette
tubakatornid kõrgumas pilvedeni
me oleme nii tähtsad
jagame jõed ja kalade värske liha
loovutame linnud ja liiva
vahel tulebki süda voolida kiviks
ja visata lutsu