Sõna „emotsioon” pärineb ladinakeelsest sõnast emovere, mis tähendab liikumapanevat jõudu – eemale liikumist, asukoha vahetamist. Tundeid seostatakse ennekõike psüühika ja (nähtamatu) hingeeluga, ometi avalduvad kõikvõimalikud emotsioonid alati ka kehalisel kujul, erinevate lihasreaktsioonide kaudu. Ränk hingevalu pöörab justkui sisikonna pahupidi; ehmatades näib, et süda tõuseb kurku; kui muresid on palju, võib tunduda, et pea lõhkeb.

Charles Darwini väitel on emotsioonide evolutsiooniline eesmärk algatada liikumine, mis taastab organismi turvalisuse ja füüsilise tasakaalu. Tunded on sellest vaatenurgast lihtsalt keha – sisikonna, vere ja luude-kontide – ellujäämisvahendid. Tuntud on inimese kolmikreaktsioon ootamatule ohule: võitle-põgene-tardu. See on vaste Darwini teooriale ning ladinakeelsele sõnale emovere – liikumisega (või ka liikumatusega) reageeritakse tugevale emotsioonile. Keha ja vaim on selles lahutamatud.

Kultuuris on vaade kehale olnud pikka aega teistsugune: oluline on vaimses sfääris toimuv. Keha on kristlikust ja askeetlikust vaatenurgast olnud patuste ihade paik, mis takistab puhta hingega Jumala poole püüelda. Keha on takistuseks tõele ja selgele mõttele.^[1] Kunst ja kunstilooming vaimse ja hingelise elemendi esindajana on „kõrged”, kehalisusega seonduv aga „madal”.

Seetõttu on huvitav märkida, et enne veel, kui kehast ja kehalisusest sai XXI sajandi kultuuri lemmikteemasid, on Viivi Luik liikunud läänelikus keha-vaimu vastanduses oma teed ning „laseb kehal teksti üle valitseda”, nagu on täheldanud Maire Jaanus.^[2]

Kuidas keha endast Viivi Luige loomingus märku annab?

Kõri pigistab

Romaani „Seitsmes rahukevad” peategelane, väike laps, on paradoksaalsel kombel küll teose üks minajutustaja, kuid samal ajal suures osas veel keele-eelne olend selles mõttes, et ei tegele maailma sõnastamisega, vaid ainult tundmisega. Ta ei oska maailma veel seletada ega mõtestada sõnade kaudu, ta reageerib oma ümbrusele vahetult ja instinktiivselt. Autor on ütelnud enda kohta: „Enne lugemise selgekssaamist olin tõeline metslane – lõikasin kääridega pojenginupud maha, murdsin katki ja lõhkusin ära, mis teele ette jäi. Mitte keeld ega peks, vaid kunsti läbi õilistatud  s õ n a  taltsutas ja muutis mind.”

Metslane, kellele autorihääl viitab, on enam-vähem samatähenduslik kui ürginimene. See on keegi, kes on kultuurinormidest vaba ning keda valitsevad instinktid ja tungid, mida ta vabalt välja elab.

Lapse käitumine ja mõtlemine romaanis meenutab primitiivseid rahvaid, keda valitses loomalik-maagiline mõtteviis. Mati Unt kirjutas oma arvustuses pärast romaani ilmumist: „J. Piaget on seda seletanud nii, et laps ei tee vahet psüühiliste ja füüsiliste nähtuste vahel. Seda on nimetatud ka animistlikuks mõtlemiseks. Kogu maailm on elus. Animistlik mõtlemine on omane kõikidele lastele, kuid V-l on ta erakordselt tugev.”^[3]

Selles primitiivses ja animistlikus maailmatunnetuses kogeb laps elu ennekõike füüsiliste aistingute kaudu. Laps tunneb ohtu „seljanahaga”; tõmbub kangeks, kui näeb üksi kodus olles vana nukku; tunneb läbi keha voogavat õnnetunnet isaga koos olles jne.

„See, mida ma tundsin, oli hoopis keerulisem sellest, mida ma oskasin välja ütelda.”^[4]

Oskamatus end veel piisavalt arusaadavaks teha paneb seda valjemini endale tähelepanu tõmbama teiste vahenditega. Olgu põhjuseks hirm või soov endast märku anda.

Ennekõike näib laps maailmaga suhestuvat kontide ja kõri kaudu.

Laps romaanis on küllalt häälekas. Tema suhtlusakt on tihti millegi nõudmine; nõudlikule toonile lisandub vahel ka jalaga vastu maad põrutamine või hääletõus; eriti sageli aga laps röögib. Ta röögib siis, kui ei saa, mida tahab; siis kui ta on ülemeelik ja vahel ka lausa pealtnäha igapäevases olukorras. Näiteks kui isa tahab teda pildistada ja otsib selleks õitsvat sirelipõõsast. „Isale hanega pilt ei meeldinud, ta soovitas: „Vat nüid lähme teeme ilusa pildi, kus laps seisab pooliti sirelipõõsas ja otsib sireliõnne.” Röökisin: „Põle ju õisa!”” (SR, 88.)

Kõri, mille põhjast laps oma nõudmisi ning lihast ja luust läbikäivat röökimist kuuldavale toob, on inimese psüühikale reageerimisel üks tundlikumaid kehaosi. Teada-tuntud on väljendid miski pigistab kõri; hirm nööris kõri kinni jms. Neurootiliste häiretega kaasneb tihti näiteks tükitunne kõris. Pingelises olukorras surub inimene oma lõualuud kokku, pigistab suu kinni, tema kael jäigastub, tal on raske neelata. (Seda seletatakse tugevatest tunnetest tuleneva kõri laienemisega, mis neelamist takistab.)

Samu asju kogeb romaanis ka laps. Näiteks: „Pöörane ja kibe kurbus võttis mul kõrist kinni ning surus mind kõhuli maha.” (SR, 274.) Või: „[—] kurgus surus teadmine, et tuleb suur tüli ja pahandus.” (SR, 19.) Või: „Keha libises sahinal mööda halli jäävälja ja iseäralik rõõm kiskus kurgu kokku.” (SR, 172.) Lapse hinges pesitsev igavene ürgmure väljendab ennast tema „tasase ühetoonilise kiunumisena, mida katkestasid luksatuste sarnased sügavad hingetõmbed”. (SR, 274.)

Ürgmure on lähedal ürghirmule, mida laps samuti tunneb. Näiteks kui pikkade nahksääristega mees käsib koer Tommi maha lasta. „Tundsin, kuidas kõri, kopsud ja süda valutasid ning tahtsid kasvõi puruks minna. Oma kõri, kopse ja südant kujutasin ette savikausis nagu lambakõri ja lambakopsu. Seda haledamaks see mind tegi.” (SR, 168.)

On tähenduslik, et laps kujutleb oma kõri, kopse ja südant just looma siseelunditena. „Seitsmendas rahukevades” on loomade tapmine, kõri läbilõikamine korduv motiiv. Meeldejääv on kirjeldus, kuidas laps salaja heinalakast mullika veristamist pealt vaatab. Või kui rebane on kanade kallal käinud: „Köögipõrandal vedelesid pruun kana Vana-Pruun, must kana Varesepää ja kollasekirju kana Sõber, kõigil pead otsast ära ja kõrid lõhki. Pead vedelesid vanaema jalgade ees maas.” (SR, 69.) Mispeale ähvardab vanaema omakorda tapatöö korda saatnud rebast: „Ma käänan isi oma kätega sel tõhusaadanal kõri kahekorra. Ma ta kuradi kätte saan ja soolikad kurguaugust välla kisun!” (SR, 70.)^[5]

Röökimise ja kõri läbilõikamise puhul pole vahet, kas oled inimene või loom. Kui laps kardab madalalt üle lendavaid ja meeletult mürisevaid reaktiivlennukeid, viskab ta pikali, surub end võimalikult suurte kivide vahele ja röögib „jämeda katkendliku häälega nagu lammas või lehm surmahirmus”. (SR, 20.)

Tugevaimad emotsioonid, mida kirjeldatakse, avalduvad niisiis röökimise ja kõri-kujundi kaudu. Kui see asetada teose toimumisaega, siis saavad lapse seesugused reaktsioonid laiema tähenduse.

Romaan kirjeldab sõjajärgse küla õhustikku, kus ära hirmutatud inimesed kardavad nii okupatsioonivõimu kui ka metsavendi. Kõri nööriv hirm on vaikimisi romaani õhustiku püsiseisund. See vaatab vastu tühjaks jäänud taludest, metsavendadele jäetud emailpotist, vaikivatest inimestest. „Maailm oli täiesti vait, kõik inimesed kadunud.” (SR, 149.)

Iga kõri võidakse ootamatult läbi lõigata. Laps kujutleb seda sõnastamatut, ent nii selgesti tajutavat ohtu mesipuusse peidetud Saksa täägina, mis võis iga hetk „paberi seest välja pugeda ja läbi mesipuu suuaugu metsa vingerdada. Ta lendas ehk juba vihinal toa taga lepikus ja otsis kõrisid, mida maha võtta”. (SR, 76.) Või ka sahvris varitsevate asjadena, mis ainult ootavad, et „hoogu võtta, vilinal lae alla lennata, seal hämaruses tiirutada ja siis välgukiirusel alla söösta, sahvrissetulijate kõri kallale”. (SR, 269.)

Nähtamatu tääk, mis 1985. aastal ilmunud raamatus sai mõistagi olla ainult Saksa tääk, valvab kogu küla ja tema elanikke koos mürisevate reaktiivlennukitega ning hoiab neid oma hirmuvalitsuse all. „Kõhnade heinapeotäitega kaetud teeservadele, lepaokstele, hallidele majakatustele ja päikeses säravatele lume alt paljastuvatele põldudele esitati ähvardus ning väljakutse.” (SR, 292.) Õhus varitseb pidev ohutunne ja hoiatus.

Traumateooriatest on teada, et kui inimene satub olukorda, kus ta ei saa rakendada oma loomuomast võitle-või-põgene-instinkti, võib järgneda hangumine, väljalülitumine. Seda hangunud hingeseisundit kujutab tardunud maastik: aastaajana domineerib talv, laps, ema ja vanaema sumpavad pidevalt lumes, teed on jäätunud, tubades külm. „Heina ja vee lõhn oli terav ja külm, nagu oleks kõik maa peal koltunud ning tühi.” (SR, 21); „Mu kintsud külmetasid, käsivarred olid kananahal. Nägin tasast maad harvade ümmarguste põõsastega, äraneetud ja mahajäetud ja kättevõidetud maad.” (SR, 24); „Vantsisin mööda lagedat kartulipõldu, hambad külma pärast suus plagisemas.” (SR, 109); „räämas aknaruutude taga kiirgasid külmad klaassilmad” (SR, 171).

Värvidest domineerivad hall ja must: hallid on karmid tardunud lumelagendikud, valvel õunapuud, salapärased kuusikud, vesised jõeluhad, tühjad kössis hooned, kaugustest kumavad nukrad taevarannad, luitunud ja ilmetu välimusega inimesed. Hallid on ka õhk, aur, tolm, valgus, inimeste riided, isegi toidud; must esineb täiendina metsade, veekogude, maapindade, taeva, pilvede jm kirjeldustes.^[6]

Selles hangumuses ja tardumises on elujõust pulbitsev laps justkui kohatu. Ta ei sobi sellesse maailma.

Aga ühtaegu on just selline laps ka ainus lahendus. Et selles nööritud kõridega maailmas toime tulla, peabki laps vaikuse lõhkuma. Ta peab jalgu trampima ja nõudmisi esitama, lõhkuma ja kiusama. Ta peab oma kasvavate kontide ja tukslevate veresoontega kehtestama selles surevas maailmas uuesti elu. Oma röökimisega nõuab laps eluõigust endale ja ellujäämiskohustust teistelt.

Luukere muutub suuremaks

Lapse enesekesksus ja enesekindlus pärinevad teadmisest, et tema jõud kasvab iga päevaga, teiste oma – eriti vanaema oma – aga kahaneb. „Mu luud kasvasid, mu luukere muutus üha suuremaks.” (SR, 38.) Teisalt teab ta, et on alles väeti ja nõrk, ning see ajab teda vihale. „Tulevaste aastakümnete luud, hambad ja küüned alles kasvasid.” (SR, 151.)

Kuid jätame romaani lapstegelase kasvama ning pöörame pilgu Viivi Luige teistele teostele. Luud, kondid, veri ja liha ilmuvad kandvate kujunditena välja juba enne „Seitsmendat rahukevadet”.

Mati Unt on luulekogu „Rängast rõõmust” arvustuses „Üheksa tähelepanekut Viivi Luigest” märkinud ühe tähelepaneku teemaks „Veri ja muu füsioloogia”. Unt kirjutab: „Kuid kogu inimene on kui röntgeni all. Ta luustik paistab läbi, juttu on ka luuüdist. Süda paistab läbi rinnakorvi. Aga mis toimub peas? Sinna on paljugi interioriseeritud: „Silm läigatab sügaval pääs kui neet”; „Valusalt kõrvadest läbi / lõikavad maailmatuuled”; „Vana päike / ajab / läbi pää / oma sitkeid haralisi / juuri”; „Suur seier teeb haiget pääs”; „juba numbreid sähvib / ajukurdudes”; „Minu pääluu sisse uuristati Eesti kaart”… Selles on midagi depersonaliseeritut.”^[7]

Samasuguse tähelepaneku on teinud Viivi Luige luulet analüüsides Jaan Kaplinski: „[—] Viivi luules on kehaga seotud sõnadel väga oluline koht: ihu, veri, luud jms. esinevad rohkem kui kolmandikus luuletustest.”^[8] Ning luuletaja ise on märkinud: „Luules on minu märksõnadeks olnud tuul, klaas, jää, veri, vaim, surm, kevad.”^[9] Ta jätab ütlemata, et vere kõrval on tõepoolest sama palju juttu luustikust, nagu Mati Unt selgesti osutab.

Esmalt torkabki silma erinevate luude – olgu koljuluu või sõrmeluu või rinnakorv – sage mainimine luules. Kondid tulevad mängu ka looduskirjeldustes: mitmesugused puud ja puuvõrad, mis Viivi Luige luules ikka ja jälle kujundina esinevad, seostuvad sageli luukerega. Olen varem kirjutanud: „Puude siluetid meenutavad luukeresid, nende oksad käsi, nende lehtedest kumab vastu valgust vaadates läbi veresoonkond. Puu on elusolend oma ihuliikmete ja vereringega, aga tema olemasolu viitab vääramatult ka surmale või mingile teistsugusele olemisele.”^[10]

Pikemalt on luudest ja skelettidest juttu romaanis „Varjuteater”. Itaalia katoliiklikus kultuuris on kondid loomulik elu osa. Loeme: „Luukeredele Itaalias tellijaid juba jätkus. Itaalia armastas kirglikult luid ja konte. Kontidega tegeleti pidevalt. Surnuluud kaevati mõne aja pärast hauast välja, sel puhul saadeti omastele ametlik teade, et nad võivad oma kontidele järele tulla. Kastike kontidega anti välja allkirja vastu ja seejärel võis selle asetada luukambrisse, või kui oli rohkem raha, siis marmorist hauakambrisse. Kellel oli veel rohkem raha, tahtmist ja kodus palju ruumi, võis lasta kondikesed puhastada ja poleerida, uuesti kokku panna ja kalliskividega või vähemalt mõne ametüsti või mäekristalli tükikesega õilistada. Kui mitte tervet luukeret, siis vähemalt pealuu. Rikkad eksponeerisid oma kadunukeste konte kodualtaritel, kodukabelites.”^[11]

„Seitsmenda rahukevade” laps aga otsib väikeste loomade luukeresid sipelgapesast ning unistab luukere nägemisest kodu lähedal kasvava kontpuu küljes. „Olin kalendrisabast lugenud, et Uuralite taga kasvab mets taigaa ja selles taigaas on inimesesööja puu. Ükskord näeb jahimees, et puu võtab tema koera kinni ja imeb koera liha kontide pealt ära, nii et ainult paljas luukere kõigub okste vahel. Üks teine eriti ablas puu olevat aga ära söönud jänese, hundi ja väikese hiina vanamehe. Luusisin edaspidi tihti kontpuu ümber.” (SR, 51.)

Inimese luustik ja luukere seostuvad ennekõike surmaga. Kujutatakse ju ka legendaarset Vikatimeest mustas mantlis skeletina. Piiblis on luudel aga hoopis loov ülesanne: Eeva tehti teadagi Aadama küljeluust. Huvitav on ka Vana Testamendi prohvetite raamatust pärit Hesekieli nägemus (Hs 37:1–8): „ja Issand viis mind Vaimus välja ning pani mu maha keset orgu – ja see oli täis luid. Siis ta viis mu neist ümbertringi mööda, ja vaata, neid oli oru põhjas väga palju, ja vaata, need olid väga kuivanud. Ja ta küsis minult: „Inimesepoeg, kas need luud peaksid saama elavaks?” Aga mina vastasin: „Issand Jumal, seda tead sina!” Siis ta ütles mulle: „Kuuluta prohvetlikult nendele luudele ja ütle neile: Kuivanud luud, kuulge Issanda sõna! Nõnda ütleb Issand Jumal nendele luudele: Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks. Ja ma panen teie külge kõõlused, kasvatan teie peale liha, katan teid nahaga ja annan teie sisse vaimu, ja te saate elavaks.” [—] Luud lähenesid üksteisele, iga luu oma luule. Ja ma vaatasin, ja ennäe, neile tulid kõõlused ja kasvas liha, ja nahk kattis neid pealtpoolt.”

Piiblisõna kõrvale võib asetada šamaanide iidse kombe lisada oma šamaanirüüle skeletisümboolika. See väljendab kandja erilist staatust: ta on surnud ja üles tõusnud.

„Siberi rahvaste uskumuste kohaselt tapsid esivanemate vaimud šamaani ning keetsid tema keha ära, võtsid järjest lahti kõik luud, panid need uuesti kokku, ühendades neid rauaga, ning katsid need uue lihaga. [—] Šamaanirüül kujutatud skelett võtab kokku ja taasaktualiseerib initsiatsioonidraama, st surma ja ülestõusmise. [—] on tegemist elu alusainega, algmateeriaga.”^[12]

Olgu ka märgitud, et iga emakõhus kasvav laps on samasugune algmateeriast vormuv olend, kellega koos sünnib kogu maailm iga kord uuesti.

Skelett ja luuüdi on niisiis midagi põhilist, millele n-ö eluprintsiip taandub. Viivi Luige loomingus saavad luud ja kondid samasuguse tähenduse. Ühes oma meenutuses, kus autor kirjeldab Eesti taasiseseisvumise aja rahutuid päevi, ütleb ta otse: „Kogesin neid kolme päeva kogu olemusega, tundsin nende päevade iga tundi ja iga minutit oma luude ja kontidega. See ei olnud hirm, see oli luude ja liha protest selle vastu, milleks ümberringi valmistuti.”^[13]

Pole kahtlust: kogu inimese olemus ja olemasolu taandub siin luudele ja kontidele.

Samasuguse luuüdi eluprintsiibi võib leida ka „Seitsmendast rahukevadest”. Laps, kes on igavesena tunduvas talves, tunneb, et on „lume ja jääga kuude kaupa üks olnud, luu nende luust ja liha nende lihast”. Laps on koos talve ja loodusega olnud justkui talveunes ehk varjusurmas.

Siis aga saabub kevad, lume alt sulavad välja mitmesugused loomakeste luukered. Varjusurmas olek taandub, luid ja konte saab piltlikult võttes hakata jälle kokku panema. „Totaalne elu”, mida luukere sümboliseerib, saab oma katkematus taastekkes jätkuda. (Muide, ühes ettekandes^[14] on Viivi Luik öelnud, et kõik kevadel kuusemetsades välja sulavad kondid meenutavad talle Tammsaare „Põrgupõhja uue Vanapagana” Juula konte. Eks tegele seegi romaan lunastuse ja uuestisünni küsimusega.)

Samasugust uuestisünni motiivi kannavad ka inimskelette meenutavad raagus puud. Püha puu – milleks on laias laastus kõik puud Viivi Luige loomingus – on n-ö maailma uuendav tegu. Luud, kondid ja skeletid on oma erinevas väljundis sama tähenduse teenistuses: sümboliseerida algaine võimet transformeeruda ümber lihaks ja vereks, elujõuks. Nii nagu luuletuses:

Sinu sinistes veresoontes
pesitseb põliskevad.
Minu kondid on kuusepuised,
valged ja kõlisevad.

Et luukeres on surm ja uuestisünd lahutamatult seotud, tuleb välja ka vestlusteosest „Ma olen raamat”, kus Viivi Luik ütleb: „Kui olin viie aastane, nägin esimest korda imikut, oma täditütar Tiiut, ja kartsin teda samuti nagu luukere pilti arstiraamatust. [—] Mõtlesin, et koos selle vastsündinuga on nüüd maailmas juures üks luukere ja üks surnuhaud.”^[15]

Tooge süda!

Kesksel kohal on liha, veri, süda ja kondid kuuldemängus „Koera sünnipäev”, mis algab nii: „Võta süda sügavkülmast välja.” Ning jätkub:

„MEHE HÄÄL (veidi teatraalse isalikkusega): Kui süda on sügavkülmast välja võetud, siis otsi, palun, nugadesahtlist see väike rauasaag, millega vanaema alati sügavkülmast võetud liha lõikab. Sa tead küll. Jah, all vasakul. Just! See inetu saag. Sae süda tükkideks. Kuni ta on veel jääs, on teda hea saagida. Kui ta juba sulama hakkab, siis on hilja.

POJA HÄÄL (asjalikult): Kas ma saen risti või pikuti?^[16]

MEHE HÄÄL (endise isaliku teatraalsusega, mis mõjub nii, nagu parodeeriks Mees teadlikult iseoma sõnu): Loomulikult risti. Kas sa siis veel sedagi ei tea, et liha lõigatakse alati risti, olgu süda või mis tahes. Liha on liha.”^[17]

Kuuldemängu iseloomustab eklektiline tekst: koera Mobi sünnipäevaks tehtavad ettevalmistused nagu külmunud südame saagimine segunevad telefonikõne, telerist tulevate uudiste ja omavaheliste jutukatketega. 1992. aastal kirjutatud kuuldemäng näib viitavat ühtaegu nii Bulgakovi „Koera südamele” kui ka pöördelistele poliitilistele sündmustele. Poliitiliste nimedena käivad läbi Jeltsin, Gorbatšov, prints Harry jt. Uudistest tulevate katkete põhjal saame aru, et käsil on võimuvahetus Kremlis. See tähendab ühtlasi ka Eestis. Kõige selle metafooriks kuuldemängus on veri, mis võib tähistada nii verevahetust, vere laskmist, vere valamist, vereohvrit jne. Lõpuks on verised nii tuba kui ka sünnipäevakook. Kas kuuldemängu lõpus tapab ootamatult saabunud Sõdur mehe ja naise või mitte, jääb saladuseks.

Kuuldemängu kõrvale tasub lugeda Viivi Luige arutlust seoses Tolstoi romaaniga „Sõda ja rahu”. Ta kirjeldab seal stseeni, kus soldatid on hobuseid ujutamas. „Mõned leheküljed roosat, elavat, paljast, surelikku ohvriliha. Need paljad soldatid tunnevad rõõmu sellest, et nad on elus, et neil on luud-kondid, üdi ja veri, et neil on jõudu nii vees hullata kui ka vaenlast raiuda. Need leheküljed kujutavad ohvreid, kes on ühtlasi ka toimepanijad. Elavat liha, sõja vundamenti. [—] See liha ei arva midagi, ei küsi midagi, see tapab, sest parajasti on tema töö tapmine.”^[18]

Sõdur kuuldemängus oleks nagu Tolstoi soldatite teisik. Ta ilmub kohale otsekui vere lõhna peale. „Seda, mida „Sõda ja rahu” teile ütleb, ei või keegi teine teada. Kellelgi teisel kogu maailmas ei ole teie saatust, teie südamelööke ja teie surmatundi,” kirjutab Luik sealsamas.

Nii nagu kuuldemängus, näib veri Viivi Luige loomingus laiemaltki kandvat mingisugust poliitilist tähendust. Otsesõnu öeldakse see välja ka luules. Näiteks:

Kolmekümne viie – neljakümne eluaasta vahel
vastu valgust
oma käsi vaata,
ülbet verekuma kümne küüne vahel,
verd, mil pole väärtust
keeleta ja maata.

Või:

Sina
sõnu tangidega kisu suust,
räägi surmatunnist, reetja kaelaluust,
äraandja vere vastu verest truust,
pühast, vihasest ja uhkest elupuust.

Või:

RASKELT KOHISESID KÕRGED KUUSEHEKID LÄBI EMAKEELE,
ümber isatalu.
Mullas roostetavad vanad vereplekid, luini lõikavad,
kui kõnnid paljajalu.
[—]
ja mul tuleb
üles tunnistada, et
kuri kuusekohin minulgi on meeles kaugest
viiekümnendate algusest.
Räägin suuri sõnu väikse rahva keeles, silmad sätendamas
tolle aja valgusest.

Või:

Kui mõni sind puruks pillub
ülbes viha- või valuhoos,
jäta siis meelde, et killud
vereside peab koos.

Viimases näites tuleb hästi esile vere n-ö ühiskondlik-poliitiline roll – selleks on vereside. Muidugi võib seda võtta puhtbioloogilise suguluse või geneetilise päritoluna. Mulle näib ometi, et Viivi Luigele tähistab vereside rohkem mälu ja hinge. „Öiseid metsi kujutledes pidi paratamatult mõtlema ka neile vanadele peninuki-, põgeniku- ja metsavennamaastikele, mis ei ole kuhugi kadunud ega kaogi, kuna neid kannavad edasi veri ja keel,” ütleb luuletaja essees „Jõgevamaa naise juhtum”.^[19]

Veri on vanade uskumuste kohaselt hinge elupaik. M. J. Eisen kirjutab oma „Eesti vana usu” raamatus: „Verd pidasid juba vanad eestlased eluallikaks, arvates, et hing asub veres.”^[20] Just seetõttu nõudis ka vanapagan alati just verd kokkulepete kinnituseks (tavapäraselt 3 tilka), samuti on tuntud vereohvrid ja veresõnad nagu ka veendumus, et „veri nõuab vere hinda”. Viimane tuleb ilmsiks näiteks Kalevipoja saatuses, kes oma purjus peaga tehtud tapatöö eest peab hiljem iseoma mõõga läbi langema.

Vanarahva uskumus, et hing asub veres ning et vere kaudu liiguvad edasi nii tõotused kui ka patud, on omalaadset kinnitust saanud tänapäeva geeni- ja raku-uuringutes. Nii ollakse juba üsna kindlad selles, et traumad salvestuvad rakkudes ning kanduvad edasi järgmisele põlvkonnale, samuti viivad geenid edasi elukogemusi. Teiste sõnadega: geenitehnoloogia kinnitab arusaama, et veri on mälukandja.

„Verega seoses meenub tänapäevainimesele AIDS, mitte aga elujõud või elu jätkuvus nagu vanasti,” on Viivi Luik nentinud.^[21]

Kui luuletaja kirjutab, et verel ei ole tähendust keeleta ja maata, siis ütleb ta ühtaegu, et keelel ja maal ei ole tähendust vereta, s.t hingeta ja mäluta.

„Mis asi see siis õieti on, see isamaa? Võib vastata nii, nagu ikka vastatakse: jah, isamaa on liha meie lihast, luu meie luust, veri meie verest. On need maastikud, see ümbrus, mis meie sisimat olemust ja meie keelt on kujundanud. Iga inimene ei pruugi tajuda oma isamaana ühtainsat maad, kuid üksainus isamaa on igal rahval. Nii nagu inimene sünnib ühte teatavasse keeleruumi ja ühte teatavasse perekonda, sünnib ta ka ühele teatavale maale, pärib selle maa sündimise läbi, pärib ta oma vere kaudu,” ütleb Viivi Luik kultuuri ja hariduse kongressil peetud „Isamaakõnes”.^[22]

Aastal 2000 ilmunud ooperilibretos „Pilli hääl” laseb autor tegelasel Ema öelda oma pojale Toomasele, kes suhtub ellu ja oma olemasolusse kui tühisusse: „Ma võtan oma luu sinu luust tagasi. Ma võtan oma vere sinu verest tagasi.”^[23] See on põrgupõhjalik olukord tammsaarelikus mõttes: ka tema romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan” on Jumal hakanud kahtlema inimkonna kui projekti õnnestumises ning otsustanud selle lõpetada – võtta tagasi kõik luud, kondid ja vere, mis inimestena ringi liiguvad, aga ei usu enam. Ei Jumalasse ega maasse ega keelesse. Kui kaotad mälu ja usu, kaotad ka kondid ja vere, isamaa ja lunastuse.

Hing, veri ja kodumaa on tähenduslikult ühte seotud romaanis „Ajaloo ilu”, kus nende märksõnade tähistajana võib näha skulptuuri, mida peategelasest voolitakse. Loomisel on inimese teisik, mateeria, millel puudub vereringe ja hing. Omamoodi golem, ainult ilma sõnata, mis ta ellu ärataks. Kuju sümboliseerib inimest, peategelast, kes peaks loobuma oma hingest ja mälust, verest, kontidest, keelest ja maast, et seesugusena oma ahistatud ja allutatud kodumaalt vabasse ilma ära minna.

Otsustaval hetkel aga raputab ta „sõnagi lausumata pead”. Ja ei lähe. Ja kohe tuleb mängu ka veri. „Kui nad kööki jõuavad, on Surmaingel seal juba ees. Tädi Olga lebab läve ees, kala pea käes, rõõmus naeratus suul.”

Kala lõigates on tädi Olga enese saatuslikult ära veristanud.

Ning seejärel päris lõpp: „Suurte jõgede sogane vesi voolab raskelt ja vääramatult otsekui veri mööda maakera külgi alla ookeanipimedusse. [—] Taevas võtab jälle oma tõelise kuju. Muutub kupliks ja võlviks. Kõik on alles ees.”^[24]

Näib, et armastuse ja kodumaa teemaline teos lõpeb suurejoonelise vereohvriga. Mis mingil tabamatul moel laseb päikese „jumalanäol” läheneda ning tankikolonnide, lennukitiibade ja raudteerööbaste võimul tuhmuda.

Vere hääl jääb peale.

*

Kui inimene paistab veel ainult luude ja kontide või veresoonte või veritseva südame kujul, siis enam rohkem aus ja tema ise ta olla ei saa. Tõepoolest, „keha, veri, luud, süda on midagi, mis on päriselt inimese oma, sellal kui meel ja mõtted võivad muutuda, tunded üle minna”.^[25]

Inimese keha on tema kõige vahetum kokkupuude maailmaga, tema kõige vältimatum viis selles maailmas olemas olla. Ilma selleta ei ole kõik muu võimalik.

Ent kui juba on olemas maine ihu, siis on sellega koos olemas ka vaimne ihu. Ehk sõna, mis muudab ka mateeria elavaks. Peaasi on julgeda olla inimene.

---

^[1] Vt: M. Jaanus, Viivi Luik: Sõda ja rahu: keha ja genotekst I. Vikerkaar 1989, nr 4, lk 61.

^[2] Sealsamas.

^[3] M. Unt, Ajast ja tüdrukust. Keel ja Kirjandus 1985, nr 10, lk 630.

^[4] V. Luik, Seitsmes rahukevad. Tallinn, 2021, lk 62. Edaspidi viitavad sellele teosele leheküljenumbrid tekstis.

^[5] Huvitaval kombel kirjeldab laps ka romaani väheseid mehi just kõri kaudu: Kott-Evaldil liigub kõrisõlm ähvardavalt, kui ta loeb ajalehtedest kolhooside loomise kohta (lk 293). Lapse onu „tõstis habemenoa oma kõri juurde ja nuga kuulas sõna ega lõiganudki tema kaelasooni läbi” (lk 36). Ning soovides olla nagu isa, loodab laps kirglikult, et ka temal on „suur kõrisõlm ja paljad meelekohad, kaval näoilme ja kurvad silmad” (lk 97).

^[6] Vt: M. Pärnpuu, Viivi Luige värvikasutus romaanis „Seitsmes rahukevad”: halli, musta, valge ja punase poeetiline funktsioon. Magistritöö. Tartu Ülikool, 2014.

^[7] M. Unt, Üheksa tähelepanekut Viivi Luigest. Keel ja Kirjandus 1982, nr 7, lk 376.

^[8] J. Kaplinski, Ilm ilmutab ennast. Märkusi Viivi Luige luulest. Looming 2007, nr 5, lk 746.

^[9] V. Luik, Pildi ilu rikkumise paratamatus. Tallinn, 2017, lk 358.

^[10] M. Vaino, Maailma uuendav tegu. Puud ja mets Viivi Luige loomingus. Looming 2023, nr 11, lk 1562.

^[11] V. Luik, Varjuteater. Tallinn, 2010, lk 223.

^[12] M. Eliade, Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad. Tlk M. Lepikult. Tartu, 2021, lk 182.

^[13] V. Luik, Kui kaugel on Eesti. Rmt: V. Luik, Pildi ilu rikkumise paratamatus, lk 352. Siinkirjutaja sõrendus.

^[14] V. Luik. Usk ja süü. Rmt: V. Luik, Pildi ilu rikkumise paratamatus, lk 244.

^[15] V. Luik, H. Rosma, Ma olen raamat. Tallinn, 2010, lk 129.

^[16] Viide risti lõikamisele on ühtaegu viide ristile, millele naelutati Jeesus Kristuse ihu, ja tema vereohvrile.

^[17] V. Luik, Koera sünnipäev. Rmt: V. Luik, Selle kevade tervitus. Tallinn, 2020, lk 181.

^[18] V. Luik, Rahu ja sõda. Rmt: V. Luik, Selle kevade tervitus, lk 138.

^[19] V. Luik. Jõgevamaa naise juhtum. Rmt: V. Luik, Pildi ilu rikkumise paratamatus, lk 247

^[20] M. J. Eisen, Eesti vana usk. Tartu, 1926, lk 120.

^[21] V. Luik, Kirjanduse muutumisest. Rmt: V. Luik, Pildi ilu rikkumise paratamatus, lk 319.

^[22] V. Luik, Isamaakõne. Rmt: V. Luik, Selle kevade tervitus, lk 41–42.

^[23] V. Luik, Pilli hääl. Ooperi libreto. Looming 2000, nr 1, lk 82. Raamatus „Selle kevade tervitus” pealkirjaga „Johannes ja Toomas”.

^[24] V. Luik, Ajaloo ilu. Tallinn, 1991, lk 120.

^[25] J. Kaplinski, Ilm ilmutab ennast. Märkusi Viivi Luige luulest, lk 746–747.