Mudlum: „Roosihullu päevaraamat”.
Strata, 2024. 240 lk.

Mudlumi „Roosihullu päevaraamat” tegi juba kätte võttes tuju heaks: väike kena illustreeritud formaat, pildid aiast autori enda töö. Kirjanikuga ilmselt üsna ühtne minategelane kogub ja kasvatab oma suguvõsa põliskodus Muhus aialilli, peamiselt roose – kujutatud on lilleaia perenaise aastaringi selle murede ja rõõmudega. Vaeva on palju, aga tuleb ette ka helgeid hetki, kus roosiõitel sädelevad äsja lakanud vihma piisad ning aia juurde kuuluv taksikoer ei viitsi parasjagu klähvida. Üpris head nõu saab lillede hooldamise ja hankimise kohta. Tundub pealtnäha lihtne – kui oleks selline ilus aiaraamatute riiul, kas raamat sobiks sinna?

Aga ei. Roosiraamat on pigem ise nagu roosipõõsas, võib-olla isegi pisut kibuvitsastunud (aga seda tahtlikult, kirjutaja kullipilku arvestades), avades kõiksugu teemasid nõnda, nagu sirutaks välja okkalisi harali oksi, mis jäävad lugeja lohvakasse kampsunisse kinni. Mõnigi kord on raamatud üpris suletud, rääkides lugusid, millele elad küll südamest kaasa, aga kaasarääkimise vajadust tingimata ei teki. Mudlum see-eest kõnetab lugejat, arvustajat, kirjastajat, raamatumüüjat, kultuuriajakirjanduse toimetajat, mõnikord ka oma siseringi sõpru ja sugulasi nii, nagu ootaks – ja miks mitte valjul häälel – vastust. Tulemuseks on ühtpidi ju monoloog (esitajaks keegi, kelle kohta võiks isegi öelda, et ta on parasjagu oma aeda kapseldunud, rohib-niidab-kastab), aga samal ajal on see vähemalt kahekõne või midagi hoopis polüfoonilisemat, sõltub, mis rolli keegi end vastajana panna saab või kelle perspektiivist vastata tahab. Kirja on kõik pandud nii, nagu ajaksid kirjanikust aednikuga tema aias juttu, ei mingit väljapeetud registrit, pigem kõnekeel. Määratlus on ka antud – „parimas Hasso Krulli vaimus väike kirjandus” (lk 205). Püüan järgnevalt pisut sellesse dialoogi sulanduda.

Esiteks on muidugi olemas traditsioon. Mudlum kirjutab, et „[a]iapidajaid on iga elukutse esindajate hulgas. On kirjanikke, on kunstnikke. Mõnel puhul ei teagi, mis on kuulsam, kas kunstniku teosed või kunstniku aed.” (Lk 148.) Aedu ja roose on üles tähendatud sajandeid (kas või „Roosiromaan”). Balthasar Russowgi kirjeldas kunagi Tallinnas Suure Rannavärava ees asunud Roosiaeda, kus kõige üle sirutas oksi puuhiiglane – ehkki roose kroonik kahjuks ei maini. Riiulisse sobiks Mudlumi raamatu kõrvale kindlasti Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aed”, Õnnepalu ja Jaan Kaplinski omavahelisi ilmaarutlusi (ilm on kõige tähtsam!) on Mudlumi minajutustaja ka lugeda igatsenud. Aga tema roosiraamat on rohkem dialoogile kutsuv kui need, niisiis otsisin võrdlusalust edasi. Marie Underi luuleaiad on lilli tulvil, sealhulgas hõõguvaid roose, tal on nüüd omanimeline roosisort; iseasi, kas luuletaja just ise roose kasvatas. Küll aga pidas Under oma viimases Eesti aias Nõmme-Rahumäel Artur Adsoniga kahasse päevikut, kus aial oli omaette roll. Under täitis päevikut näiteks 1943. aasta suvel. Nende aiast sai pere Rootsi põgenedes Tuglaste aed, kus Elo Tuglasel õitsenud sadakond roosipõõsast (Mudlumi aednikul tundub neid olevat kolmesaja kanti). Sedagi aeda on pildile püütud: fotosid aiast ja ka üksikutest õitest on rohkesti Tuglaste fotokogus, leidub ka kujutava kunsti kajastusi. Tuglaste aed oli oaas maailmas, mis ei olnud kuigivõrd lootusrikas. Mudlumit lugedes mõtlesin Rahumäe aednikele mitmel põhjusel – ühtpidi sarnase, sageli mureliku rahutuse pärast, aga lisaks on Elo Tuglase päeviku „Elukiri” (1993) väljendusviis mõnigi kord niisama okkaline kui Mudlumil. Under on aga oma sõjasuve päevikumärkmeis^[1] sama napp kui Mudlumgi oma päeviku sissekannetes suvedest 2022–2023 (lk 170–177).

Kõik nimetatud päevikupidajad teevad aia, köögi ja jalutuskäikude kõrval kirjatööd: kaks tõlgivad ja kirjutavad, kolmas konspekteerib abikaasa kirjatööde abiks materjale. Kahe päeviku (ja aia) üle laotub ka sõja vari, Under vahendab õhurünnakuid ja rinde liikumist, Mudlum tunnet, et sõda kõnnib naabruses, aga meil saab ometi harida rahulikult oma aeda; ta saadab riided taaskasutusse – võib-olla saavad neist varjevõrgud. Elo Tuglasel on kirjutades seljataga „kakskümmend rasket, hingeahistavat aastat”,^[2] osa päevikumärkmeid on ta põletanud. Tema päevik lõpeb nagu Mudlumilgi uut kevadet tervitades: on 1958. aasta kevadsuvi, möödunud nädalad on tal „kulunud aias – minul roose lahti võttes, Tuklal prahti põletades. Kui palju on siin kevadel tööd. Kuid kõik see äratab ka jälle elurõõmu ja tegutsemistuju. Hakkad iga kord nagu uut aeda rajama. Ning Tukla tule suitsupilv algatab otsekui maailma loomist meelde.”^[3] Mudlum justkui ärkab oma saarel sillade õitsemise ajal (nagu helesinine laguun!) lehti riisudes uude aednikuaastasse. Under jõuab kevadel 1945 kahetseda, et kolib Grännast Stockholmi enne varasuve: „Kõik aiad ja majaseinadki on täis roose. Kui need kord õitsevad!… Ka muid lilli on rohkesti. Ja need tuhanded pirnipuud! Nii väga oleks tahtnud näha seda „lillelist infernot”.”^[4] Peatselt saavad otsa ka tema märkmed.

Aiaga loodav kontakt on esiteks klassikaliselt meeleline, nägemisest haistmise ja isegi maitsmiseni. Under tähendab üles 1943. aasta suve esimese aedmaasika, Mudlum ja Elo Tuglas märgivad roosiõite avanemist. Sümpaatiad võivad muidugi erineda: Elo Tuglas armastab ka aia lumist rahu, Mudlumile on talv surmaorg. Tundub, et ihulik katsumus aitab maha raputada muremõtteid ja on omamoodi puhastustuli. Võib võrrelda Elo sügist („Mu roosid on pakase vastu okstega kaetud. Ja seejuures on mu käed tublisti külmetanud ning tulemuseks on nohu ja köha. Nii on igal sügisel mu käed nagu kasside kriimustatud. Kuid inimene harjub kõigega – eriti kui kedagi või midagi väga armastab…”^[5]) Mudlumi kevadega: „seitse suurt kärutäit surnud roosioksi [—]. Pärast sellist lõikustööd oleks nagu mingi sünge nahahaiguse saanud, kõik kohad, käed, jalad, pea, on täis erineva suurusega punaseid plekke – mis on Kristuse okaskroon selle kõrval, mida peab taluma üks roosikasvataja peale karmi talve?” (Lk 237–238.) Aiatöö käigus juurduvadki mõtted, mida hiljem kirja panna. Pikkadel aiatööpäevadel on neid olnud küllap aega selitada, sest tulemus on nii selge ja hea.

Kahtlemata reedavad aiast kirjutatud raamatud palju inimloomusest, millegi mõjutamise, omamise, ka looduse muutmise tungist. Elo Tuglas küsib: „Miks me küll mässame sellel liivanõmmel, kus üksnes kanarbik nii lilla-kaunilt võib õitseda.”^[6] Autorite vahel tekib paralleele arutlustest umbrohu ja kastmisvee olemasolu üle avarama aiafilosoofiani – lõpuks on kõik autorid mõelnud aia kontseptsioonide ja aedniku rolli üle üldse. Tahad koguda, kuid elusolendid (roosid, puud, aiad, aga miks mitte ka koerad, lapsed, mehed) on kollektsioneerimiseks keerulised, neil võib olla nii mõnigi külg, mille iseärasus tuleb alles istutades esile, kas või tühipaljas kasvukõver. Kui oled kellegi taltsutanud, pead tema eest hoolt kandma, kordab Mudlumi raamat justkui Saint-Exupéry „Väikese printsi” ja ka Tuglase põhimõtet. Tema minategelane piitsutab oma kogumiskirge ja saamahimu mõnusa eneseirooniaga („roosindus on ogarus”, lk 227), leides üldiselt, et vastutustunne ja erihool nirude eest tuleb ostuhinnale otsa kalkuleerida. Vaatamata aiapidamise keerulisusele on selline tegevus küllap parimaid viise, et aru saada, mismoodi maailm toimib, kus midagi kasvada ja elada saab, kui palju vett või lund või päikest vajab, mismoodi keskkond muutub, missugused teised olevused ja miks (tunne oma aia tigusid, tihaseid, sipelgaid!) tegutsevad meie ümber – ühesõnaga märgatakse ka universumi vastulööke. Kerkib dilemmasid, näiteks: mis on parem, kas ülihoolitsetud või ökoaed? Aed on ühtaegu „lõks” (lk 109) ja ime – Mudlumi roosiaedniku unistus on näha ükskord Monet’ aeda Givernys. „See on minu masti aed, lõputult kirju, lõputult pillav, jah, ju me ikka jumalat mängime oma aedades.” (Lk 148.) Aga Normandiasse sõita on keeruline, kui pead oma aeda kastma.

Miks üldse selline iluaed? „[V]aadake ikka Muhu roositud tekke, seal nad ei hoidnud end ka üldse tagasi, kõik maailma värvid pandi kokku ja kõik lilled, mida üldse teati, võib-olla on see kirju lilleilu liiga ohtral hulgal kokku kuhjamine minu osake pärandkultuurist,” ütleb Mudlum (lk 39–40). Käsitöö-suvelilled ning nende tegemine hoidsid pikal pimedal talvel suvelootust; Mudlum on roosinud raamatu. Tikand on vihjelisem, aga raamatus saab helguse sekka pista selgemat muret ja hirmu muutuva maailma pärast, mida räsivad nii palju asjad, mõni neist puudutab aeda otse – kas või põuad ja tormid. Süda valutab tasakesi; seda tunnet nimetatakse mitut moodi, kliimastressiks näiteks, ja seeüle on raamatus korduvalt arutletud – mõnigi kord inimeste ahnuse ja sellest lähtuva eituse aspektist. Autor kritiseerib näiteks vee raiskamist, lisades: „Mitte kunagi varem pole ma nii teravalt aru saanud, et vesi on elu.” (Lk 69.)

Aial on oma elukaar ja Mudlum nendib, et see metsistub niikuinii, kui inimene vanemaks saab. „Marie Underi eluraamatus” on üks foto Rahumäelt,^[7] mille üle olen mitu korda juurelnud: aed on sel lahedalt metsik ja seda fotot kõigepealt hoopis muus kontekstis nähes arvasingi, et see pärineb ajast, kui Tuglased olid vanaks jäänud ega jaksanud enam. Aga kuna see pilt on Stockholmis ilmunud raamatus, siis ei saa vist nõnda olla – kui keegi seda just raudeesriide tagant ei läkitanud –, nii et see peab siiski olema Underi-aegne aed ja järelikult oli Underile ja Adsonilegi mõnel puhul omane teatav otsekui vabavärsiline metsikus.

Aiaraamatud kipuvad lõpuks ikka olema hoopis inimestest: aia abil on viimaseidki võimalik klassifitseerida, kuskile paigutada. Elo Tuglas kirjutab: „14. mai [1958]. Istutasin 30 uut roosipõõsast. Pärast võtsin vastu kaks okkalise keelega naist.”^[8] Elo hindab talle aias räägitud terviklike lookeste teket. Tal ja Mudlumil on üpris sarnane suhtumine keelepeksu: viimane on Mudlumi sõnutsi „asjade asetamine koordinaatteljestikule, et oleks teada, kus paikneb isik X vana vahtra, lõhega kivi ja muude nähtuste suhtes” (lk 227). See kehtib ka aedniku kohta: aia rajamine, ümbertegemine, mõne puu mahavõtmine seob inimese ühe maapaiga iseärasuste ja ajalooga, küsimustega, miks ja kuidas on kunagi suhestutud selle koha valguse, kliima, pinnasega, loomade ja kas või prügiga. Ühesõnaga, kohalikud küsivad lihtsalt: kas aednik suhestub ka muuga aia ümbruses; kas ta juurdub, kas ta elab talve üle. Aedniku muret aia pärast on autorid tundlikult võrrelnud nende muredega, mis on teistel inimestel: näiteks onkoloogiahaigla töötaja murega oma patsientide pärast, või sõjajärgsetel kümnenditel elanute okkalise hapruse põhjustega. Aed võimaldab inimesi vaadelda ka selle alusel, kas ja kuidas nad üldse ümbritsevat märkavad, kas neil on ka käed küljes, kas nad tulevad aednikule appi.

Osa roosiraamatust (nagu ka Underi päevikust) võtab enda alla kirjanikutöö peegeldus ehk kirjatööga heitlemine, see on ka nagu roosi kasvatamine, mis sõltub paljudest faktoritest, seejuures muidugi ilmast. Mudlum heitleb keset sügistöid oma esimese erootilise jutuga, Vikerkaare jaoks – järeldan, et see on „Suguline inimene”, mis ilmus ajakirja 2023. aasta detsembrinumbris, ja kasutan võimalust öelda, kui väga see mulle meeldis. Väike passus negližees kasest roosiraamatu kõige viimasel lehel on otsekui kelmikas viide sellele lühiloole. Undergi peegeldas aia kaudu ka naise ilu. „Roosihullu päevaraamatus” esineb poolik muundumine – ehkki aednik ütleb, et „[i]lusad käed ja jalad unustage kohe” (lk 42), siis ühel aiaväsimuse päeval teeb ta endal ühe käe korda, „millel roosad lakitud küüned nagu roosi õielehed (petals)!” (lk 152). Veel üks kiht aias ja aednikus, millegi vaikne võrsumine iseendas, mis omakorda teeb raamatu nii elusaks; mõnusalt, iseotsustavalt eluliseks, sest kui kõik oleks vaid aia ja rooside pärast, tekiks mingi lootusetu vargamäelik vaib, aga näe, siis on midagi aeglast, mitte kasu taga ajavat, ometi seejuures erutavalt rahutut! Aga kas „Roosihullu päevaraamat” on pigem roosidest või inimestest, selle jätaksin siinkohal lugejale avastada.

---

^[1] Marie Underi päevikud 1922–1957. (Litteraria. Eesti kultuuriloo allikmaterjale 27.) Koost. R. Hinrikus. Tartu, 2015.

^[2] E. Tuglas, Elukiri 1952–1958. Tallinn, 2009, lk 362.

^[3] Sealsamas, lk 379.

^[4] Marie Underi päevikud 1922–1957, lk 123.

^[5] E. Tuglas, Elukiri 1952–1958, lk 266.

^[6] Sealsamas, lk 326.

^[7] Marie Underi eluraamat. Koost. A. Adson. Lund, 1974, lk 120.

^[8] E. Tuglas, Elukiri 1952–1958, lk 382.