hämar hommik. ehitan ahju
päikesetõusu. tõusen. ränd-
linnu peegeldus
teetassis
    aknalaual –
rändlinnud, meie armsad
palverändurid.
meenub
    nüüd, et hoidsid
öö läbi
    mu kätt,
kuni me ühises peopesas
        leek tärkas.

asetan kõrva vastu Pühalepa kirikut.
miski embab mind.
    tal on väljasurnud hiidluige väljasirutatud tiivad.
        kirikus mängib naine orelit:
õrnus,
    nagu siis, kui pesid vannis mu juukseid ja käsi.
mõistan, kuidas soovin elada.
    kallan mulda piima, et lahkunudki saaksid kuuvalgust juua.
paitan sammalt nagu kassipoega.

homme lasen rohul vohada, kus vaja,
ka üle mu enda.

täna panen juurviljad keema, ootan,
kuni lõhnad sünnivad

kirjute liblikatena,
aur aromaatse kummitusena.

täidan su kausi –
see on armastuskirja kirjutamine.

sinu käed on minu sidemed, minu käed
on sinu sidemed.

hommikune lukuaugust langev valguskiir
on niit, millega seon end taas

olemise külge.

hommikune teetass on paat,
millega sõuan,

käsipõsakil,
tundmatusse, sinna,

kus kellad kehitavad õlgu
ja haigutavad,

teades, et iga päev on kaoseteooria.

värahtan, kui ülakorrusel
nutab väike tüdruk. 

kuulen ta pisarate langemist
põrandale,

mis on mu lagi.
rohi ei voha mu kohal.

üle põsesarnade
ei kõnni põdra tumedad sõrad,

mis kord oleksid saanud tuhatoosiks.

rohi ei voha me kohal.
käsi, ära lase neil rohtu minna.

Rohkem Triin Paja luulet Loomingus nr 7