Kõhklev, kohkuv või lootusrikas äratundmine, et elu on unenägu, millest saab või tuleb ärgata, on aeg-ajalt tabanud igaüht. Mõnikord on see mõte viimne õlekõrs, millest haaratakse väljapääsmatus olukorras, lootes, et virgumine eba­meeldivused hoobilt kustutaks. Mõnikord aitab see meil ümbritsevast kõrgemale tõusta ning näha iseenda ja teiste tegemisi uue pilguga. See võib pakkuda usulist lohtu või äratada skeptilisi kahtlusi selles, kas üldse milleski on võimalik kindel olla. Herakleitos pidas inimeste enamuse elu uinakuks ja Pindaros nimetas inimest varju unenäoks. Moodne filosoofia algas Descartes’i unenäoargumen­dist, mis pani meelte usaldusväärsuse kahtluse alla.
Maailmakirjanduses on „elu kui unenäo” motiivil oma kõrge ja madal kuju. Esimese musternäide on Pedro Calderón de la Barca „Elu on unenägu” (1636) ja teisel Ludvig Holbergi „Mäeotsa Jeppe ehk Mats mõisahärraks” (1722). ­Calderóni näidendis on Poolamaa kuningas Basilio vangistanud oma poja Segismundo, sest ennustuse järgi pidavat poisist saama türann, kes ta kukutab.

Tellides ajakirja Looming 2024. aastaks, kasutades sooduskoodi JÕULUD 20, on aastatellimuse hind 20% soodsam.
Esimesed 20 Loomingu tellijat saavad kingituseks Loomingu koti.

Telli siit:
https://tellimine.ee/looming

 

Reijo Roos: „Tere kas tohib / Tere kas võisõ”.

Tõnu Õnnepalu: „Udu”.

Meie salvestatud vestlus Hando Runneliga toimus esmaspäeval, 25. septembril, ehk vähemalt üks päev varem, kui oleksin selleks valmis olnud. Nagu ikka enne eksamit! Ometi hakkas jutt pihta just algusest, luuleni jõudmisest, ja kulges sundimatult üsna omasoodu.
HANDO RUNNEL: Kui ma hakkan rääkima endast, siis hakkan pihta varasest lapsepõlvest, algkoolieast. Jalgsema algkool oli minu esimene kool ja meie külast käis seal koolis ka üks poiss, kelle nimi on Tiit Teras, kes vanas eas sai tuntuks šamaanina. Ta andis välja mitukümmend raamatut idamaa tarkustest. Tema isa oli surnud noorelt ja poisil oli jäänud kodus meie naabertalus elades isalt väikene raamatukogu. Seal oli huvitavaid raamatuid, mida mujal ei olnud. Üks väga ilus raamat oli Tagore luuleraamat ja seda sain mina siis algkooli poisina ka lehitseda, ja ma siis vaatasin, et väga uhke ja väga teistmoodi selge eesti keel, ja read olid hoopis teistsugused kui tavalistes tekstides. Algkoolis, kus meil oli neli klassi ühes ruumis koos, sääl oli meil kombeks üksteisele salmikusse kirjutada oma tervitusi.

Andrus Kasemaa: „Au kolhoosikorrale!”.

Mikk Tšaškin: „Paberist linn”.

Pärast kirjandusteaduse magistriõpinguid tundsin, et mu lugemisvalikud on muutumas. Ilukirjandus tekitab minus viimasel ajal mitmes mõttes allergilist reaktsiooni, kuna seostub eelkõige narkomaanile omase eskapismiga maailma probleemide ees – ja see on kirjutaja enesearengu sügavalt subjektiivne faas. Mind huvitab lugemisvalikut tehes eelkõige see, kuidas jõuda mingi konkreetse tasandi eksistentsiaalse essentsini kõige vahetumat, mitte kunstiliselt filigraanset teed pidi. Tuleb tunnistada, et selleni viis mind etnograafiline, eeskätt auto­etnograafiline kirjandus ja ma igatsen antropoloogialoenguid. Olen need huvid viimastel aastatel kirjutatu, loetu ja õpitu taustal suutnud asendada psühhoanalüütilise vaatega, mille metoodilisus saadab mind inimeste suhetest ja kogemustest mõtlemisel igapäevaselt.
Kirjanduse terapeutiline efekt on peamine, millest lähtuvalt ma enda elu siiski veel lugudega seostan. Lugu kui selline on kõige üldisemalt elu mõtestav sideaine ning on väga oluline jälgida loo jutustaja perspektiivi.

Ma ei tea, mida ma loen. Kui keegi küsib, siis ei tule tavaliselt midagi pähe. Mul on olnud mitu lugemispäevikut, igas üks sissekanne või kaks. Lugemis­päeviku pidamine on raamatupidaja töö selle sõna otseses tähenduses. Mina ei ole raamatu­pidaja. Neidki ridu kirjutades tahan hakata vingerdama, küsida tähenduse kohta: mis see tähendab, et „kirjanik loeb”. „Kirjanik läheb arvesse”? Või veel pretensioonikamalt: „Võetagu kirjanikku arvesse”? Kas kirjanik loeb enda ette, või loeb ta teistele ette? Või loeb hoopis tekst kirjanikku? Ka see on täiesti realistlik võimalus.
Olgu, kirjanik loeb. Aga kõik loevad aeg-ajalt midagi. Küsima peaks siis, mismoodi just kirjanik loeb. Või ka: mida kirjanik loeb, millega teised inimesed üldjuhul kokku ei puutu? Olen küll kirjanik, aga mitte ainult: vahel loen toimetajana, siis tõlkijana, siis loen oma käsikirja, siis jälle loen kujundajana, otsin pilte.
Alustame kõige põnevamast lugemisviisist: teksti kujutlemisest.

Üksainus kord olen näinud, et Piret Saluri närveerib.
Aastal 1987 oli Piret saanud väljasõiduloa Soome ja me olime kokku leppinud, et viin ta oma töökohta Weilin+Göösi kirjastusse selle avaldamisplaanidega tutvuma.
Oh kui palju aega on sellest mööda läinud! Seda tol ajal nii suurt kirjastust ei ole enam, ei ole olnud juba kümneid aastaid. Kuna kirjastus ja trükikoda asusid Tapiolas ja mitte Helsingi kesklinnas, läksime sinna minu autoga. Auto oli sinine Talbot – seda markigi pole enam aastakümneid liikvel olnud. Samuti pole enam autoraadiol kassetimängijat, pole ka enam neid väikseid C-kassette, mille pealt tol ajal muusikat kuulati. Meie sõidu taustmuusikaks olin valinud, enam täpselt ei mäleta, aga kindlasti midagi klassikalist; üks minu lemmikkassette oli Jessye Normani ooperiaariatega. Ka džässi oli autos ohtrasti.
Inimese mälu on kummaline. Kassetti ma ei mäleta, küll aga mäletan täpselt Pireti käeliigutust auto kõrvalistmel. Mis käskis muusika vaigistada. Kuulasin otsekohe sõna.
Sain aru, et Piretit ajas närvi eelseisev külaskäik. Seda oli tunda ka kohale jõudes, ehkki peremees oli kõige sõbralikum vanahärra.

Piret Jaaks: „„Sireenid” ja teisi näidendeid”.

Kristjan Haljak: „Elektra Domina”.

„Kuidas ometi jätta kangelane heroiseerimata?” Mõtlen nii, kui leian postkastist Loomingu toimetaja Toomas Haugi kirja ettepanekuga, et meenutaksin vara­lahkunud kirjanikku ja sõpra Vahur Afanasjevit. See küsimus jääb mind painama mitmeks kuuks.
Olime tõesti head sõbrad, suhtlesime tihti. Selliseid andekaid sõpru oli mul Tartu Noorte Autorite Koondise (NAK) aegadest veel teisigi, kuid Vahur oli tõstetud erilisse aupaistesse, ta on ikkagi Tammsaare mastaapi suure Eesti romaani autor. Kuidas läheneda piisava aupaklikkusega?
Juba kuu aja pärast löön kangelase-ideele käega ja otsustan, et kirjutan sellest, kes oli Vahur minu jaoks: üldsegi mitte kangelane, isegi mitte niivõrd rahvakirjanik või populaarne kirjanik, vaid üks meie tollasest NAK-i kambast, üks kirjanike seast, kuid ennekõike sõber, lihtne ja heasüdamlik inimene. Inimene, keda ise­loomustas rokkstaaridele omane keemistemperatuuril elu ihalus, mille pragmatism jalgupidi maa külge naelutas, ent loomingu kaudu võis see ometi taas lendu tõusta.

Maarja-Liis Mölder: „Meesinine”.

„Eesti novell 2023”.

Eks me ole ikka kõik lugejad, loeb nii see, kelle nime ette pannakse teinekord tiitel kirjanik, kui ka see, kelle nime ees seda tiitlit pole. Kirjanik sa võid olla, lugeja vist pead olema. Lugemist alustasin nelja-aastaselt, sest keegi mulle enam ette lugeda ei jõudnud. Siis ma veel midagi kirjutanud ei olnud. Esimese kirjatüki, läkituse haiglast vanematele, keda minu juurde ei lastud, kirjutasin olude sunnil – tahtsin nii väga ema ja isaga suhelda. Kirjutada ma ei osanud, aga püüdsin matkida raamatutes nähtud tähti, enamasti see ka õnnestus. Sõnavahesid kasutada ei taibanud, kõige suuremat muret tegi S-täht.
Mingil ajal hakkasin raamatute mõjul unenägusid nägema. Neis oli palju müstikat, surnuid, hirmu ja haledust. 1958. aasta suvel sattus mu kätte Goethe „Fausti” esimene osa, tagasihoidlik pehme köide, ilmunud 1946 August Sanga tõlkes. Toonasest lugemisest on tänaseni meeles paar unenägu, mida selle raamatu mõjul nägin. Ma ei tea, kas need unenäod aitasid mul kuidagi Fausti mõista – või mis kolmeteistaastasel mõista, pigem tunda.

Hedvig lebas mitmendat päeva tõvevoodis. „Diphtherie,” oli järeldanud saksa arst Salemi haigemajast ja kirjutanud valget pulbrit, mida tuli kolm korda päevas tõbisele sisse joota, ent haige keeldus sellest ja nõudis lonksukest petrooleumi, sest nii olla arstitud seda haigust kusagil põhjamaal, kust ta pärit oli ja kust saabusid tema nimele kirjad templiga „Hapsal”.
Elfride tundis süümepiinu, sest polnud Hedvigiga tookord õue kaasa läinud, kui too viigimarjaplekiliste linade peal lebamas leiti. Ta käis haigele juua viimas, vahetas tolle hõõguval otsaesisel märga lappi ja vaatas, kuidas lamaja silmad laugude all värelesid. Ka palvetamine ei teinud südant kergemaks ja kõrvus kõlasid ühtelugu Hedvigi sõnad päevilt, mil nad siia sõitsid: et ükski misjonär pole veel idas hukkunud. Kuigi need olid vaid sõnad, julgustasid need Elfridet, mistõttu ta palvetas Hedvigi eest ühtelugu ja selle asemel, et haigele rahu anda, kippus pidevalt tuppa vaatama. Mis pidi saama temast siin Türgi orbudekodus, kui Hedvigiga midagi juhtub, ei julgenud ta mõeldagi.

Igor Kotjuh: „Sireenid ja sähvatused”.

Oliver Berg: „Amsterdami aknad”.