AJAS KADUMA LÄINUD

Maarja Vaino

 

 

Kai Aareleid: „Linnade põletamine”.

„Varrak”, 2016. 327 lk.

 

„Linnade põletamine” on Kai Aareleidi teine romaan. Ja tõepoolest — teos on leidlik nii oma kompositsiooni, keelekasutuse kui ka teemale lähenemise poolest. Näib, et meie kirjandusse on sugenenud midagi, mida võiks nimetada aareleidlikkuseks.

Millest teos kõneleb?

Sündmuste põhiosa toimub 1950.—1960. aastate Tartus, kuid ajalised siirded ulatuvad nii sõjaaega kui ka tänapäeva. Peategelane on tüdruk nimega Tiina, kes on ka minajutustaja rollis. Tiina kaudu avaneb lugejale vaade ühe sõjajärgse pere ellu: ema ja isa kohtumine, abiellumine ja lahkuminek, isa tõus ja allakäik kaardimängurina; sõprussuhted ja nende luhtumine. Ühest küljest ei juhtu raamatus palju, teisest küljest on toimuv omajagu fragmentaarne, moodustades ajas ja ruumis põimuva niidistiku, mida ei saa paari lausega ümber jutustada. Osa sündmustikust on just nagu peidus, üksnes aimatav.

Kui küsida, millest see raamat tegelikult on, vastaksin: see on raamat kaotamisest. Ja sellest, kuidas õppida kaotama. Kaotamine on mängu osa ning mäng on selle romaani keskne teema. Alates pealkirjast ja kaanekujundusest ning lõpetades tegelaste saatustega.

Romaan algab kaotusega. Mina­jutustaja läheb maakodusse, kuhu on sisse murtud ning kust on kaasa viidud kõik rohkem ja vähem väärtuslik. „Vikerkest mäletab midagi, mida mina ise kohe ei märganud.” (Lk 15.) Ja kuigi sissetung mõjub traumaatiliselt, käivitab see füüsilise ruumi tühjendamine jutustajas soovi ka sisemiselt millestki vabaneda. Võib-olla see teose käigus õnnestubki. „Valge vaikus katab lõpuks kinni kõik mälestused,” nendib autor loo lõpus.

Kaotamine on aga romaanis märksa mitmekihilisem nähtus kui ainult asjadest ilmajäämine. Muidugi, peategelase mõte koostada nimekiri inimesele kuulunud (temaga kokkukäivatest) esemetest, mis just nagu tõestavad tema olemasolu, on mõtlemapanev. Mälestused on ju pidevalt muutuv substants. Esemed aga ei vaheta nii kergesti kuju. Asjades on inimene otsekui kindlamalt olemas kui mõtetes ja mälestustes. Ometi pole asjadest mingit kasu, kui neil puudub isiklik mõõde. Ese ilma sinna juurde kuuluva loota võib kehastada ka tühja kohta. Ning kaotada võib maisest varast midagi palju suuremat ja tähenduslikumat — näiteks terve Eesti Vabariigi („Teinekord tulevad vanad asjad meele, löövad hinge kinni,” lk 65).

Romaanis on peamiselt kahte tüüpi kaotajaid. On Tiina, kes jääb kogu aeg millestki ilma. Ta kaotab — asju ja inimesi, mälestusi ja turvatunde. Peaaegu kunagi ei leia ta midagi: isegi Vova, kes on üks Tiina elu üürikeseks ajaks täitev õnnelik leid, läheb kaduma. „Vovast ei ole maha jäänud mitte ühtegi aadressi. Temalt ei tule mitte ühtegi kirja.” (Lk 281.) Tiina kaotab ema, kes kolib tema ja isa juurest teise mehe juurde elama, ta kaotab isa ja lõpuks ka (lapsepõlve)-kodu. Ainult endise kodu võtmed on alles, aga needki on kasutud.

Teine kaotaja on Peeter, Tiina isa, ent tema mäng ei käi kaotamise ja leidmise, vaid kaotamise ja võitmise skaalal. Peeter on salajane hasartmängija, kes on mänginud juba koolipõlvest peale ega ole võidu nimel tagasi põrganud ka ebaausa mängu eest. Alguses, paistab, võidab Peeter kõiges: ta võidab Tiina ema südame, hea töökoha ning on edukas ka kaardilauas. Aga ühel hetkel õnn pöördub. Mängus võidab lõpuks ikkagi see, kellel on õnnelik käsi. Õnn hülgab Peetri pärast kõditavat edu nii põhjalikult, et temast saab sõna otseses mõttes luuser, kellest jäävad maha ainult võlad, mida tema naine ja tütar peavad hakkama tagasi maksma.

Mis on mängurist isa sügavam tähendus romaanis? Mõistagi tekib siin­kohal võrdlus elust kui õnne- või saatusemängust. Elu jagab inimesele kätte ainult piiratud arvu kaarte, millega kombineerides peab hakkama saama. (Muide, kaardid ei tähista romaanis ainult mängukaarte, vaid ka linnakaarti ning Google Mapsi. Laiemalt võttes on muidugi ka linn, kuhu sünnitakse, üks kaart, mille saatus on sulle n-ö kätte mänginud.)

Kas Tiina, Peetri ja teistega juhtunu oli paratamatus, kombinatsioonide ammendumine?

Romaanis on õige mitmel puhul juureldud, kas miski toimub üksnes juhuse tõttu või on tegu asjade vältimatu käiguga. Aimusi ja endeid teoses igal juhul jätkub. Olgu või põrandapesu romaani alguses. Vanarahvas teadis ikka, et põranda pesemine valel ajal (või selle unes nägemine) tähendab kellegi surma. Põrandat küüriva Tiina aknale ilmubki sõnumitooja, teateks isa surm. Sünged luuletused mõjuvad kui ettekuulutus (lk 30), kohtumine on ette kirjutatud (lk 48) jne. Saatuslikkuse teema võtme annab juba raamatut sissejuhatav ante scriptum: „selleks, et kirjutatule saaks midagi eelneda, et kirjutatu ette saaks midagi kirjutada, peab tekst, mille ette kirjutatakse, olema kirja pandud, seega olemas. Kui see aga on juba kirja pandud, pole ante scriptum oma olemuselt enam mitte ante, vaid post scriptum…” (Lk 11.) Tagantjärele ettepoole kirjutamine mõjub paradoksina, mis inimese elule laiendatuna annab küllaltki fatalistliku eluhoiaku. Inimese elu oleks sellisel juhul otsekui ette­ütlus, kus tekst on juba olemas, jääb ainult üle see dikteerida. Aareleidi tegelased püüavad küll oma elusündmustega toime tulla, kuid nad ei paista seda elu juhtivat. Energia kulub pinnal püsimiseks, mitte kaldale rabelemiseks. Selles mõttes ei ole romaanis kangelasi ega võitjaid, on — nagu öeldud — ainult need, kes on ära õppinud, kuidas kaotada. Ja selles mõttes annavad tegelased dramaatilise romaanikangelase mõõdu välja küll.

Aareleidi tegelased on omamoodi ambivalentsed, sest nad ei näi otseselt kannatavat okupatsiooniga kaasaskäivate murede/painete all. Ühiskondlikus elus toimuv on pigem taust, mis ei ole fookusesse sätitud. Majanduslikult läheb perel hästi. Nad elavad Möldri Ida korteris, sealjuures on majaperenaine ise oma vanade eestiaegsete asjadega surutud ühte väiksesse tuppa. Tiina ema Liisi on autasustatud punaarmeelase lesk (esimesest abielust), Peetril aga on hea töökoht laojuhatajana. Tiina käib hästi riides, esialgu ei ole tal justkui millestki puudus. Muide, riided on romaanis olulisel kohal, tihtipeale lausa pealkirja tasandil. Ja märgistavad ka mingeid murdepunkte tegelaste elus: näiteks mantli kinkimine Liisile Peetri poolt päädib abiellumisega, klassikaaslase seeliku lõhkumine paneb Tiinat elule teise pilguga vaatama, kasuka põletamine tähistab ühe ajajärgu lõppu.

Nii või teisiti on tegemist romaaniga, kus põhikonflikt ei seisne sõjas ega okupatsioonis, vaid hoopis isiklikuma dimensiooniga traumades. „Estica” maja ning „Vanemuise” varemed küll markeerivad oma aega, saladustest ja vaikimistest tulvil õhustik kajastab hästi sõjajärgset hirmunud inimeste ajastut, tänavanimed ja paigad kannavad tegelaste peades veel topeltnimesid (eestiaegseid ja uusi nõukogude nimesid), kuid tähenduslikumaks osutub siiski eraeluline aspekt. Selles mõttes ei ole tegemist ajastu­romaaniga, vaid pigem pihtimus­romaaniga. Ja otsimisromaaniga. Kui midagi on kaduma läinud, on ju ikka lootust, et põhjaliku otsimise käigus võib kaotatu üles leida. Kas või selleks, et see uuesti ära unustada.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Herman Bang
Clarice Lispector
Nikolai Baturin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon