Tavalised algussõnad: lahkus pärast pikka rasket haigust — need oleksid võimalikud ka Hans Luige puhul, just niimoodi see oli. Aga ometi tundub õigem, kui ütleme teisiti: pärast pikka, keerukat, sündmusrohket, püüdlustest ja saavutustest tulvil elu lahkus 13. augustil 2017 Hans Luik, proosakirjanik ja dramaturg, stsenarist ja kirjastaja, Luikede dünastia tala.
Sündinud 26. märtsil 1927, kasvades Eesti Vabariigi edukas perekonnas, sai ta juba poisipõlves aimu sellest, et ainult tegu viib sihile. Ta astus ellu õhinaga, mille lõikas läbi Vene okupatsiooni toorus. Juuniküüditamine oleks võinud jalapealt kõigele lõpu teha, Luik on sellest mõjusalt kirjutanud, aga õnneks läks teisiti, ja Krasnojarski krais kasvas Hans meheks, kes oskab ja suudab. Igasugustes tingimustes, ka halvimates.
Niisugusena näeme teda kogu ta pika elu jooksul. Oma proosaloomingu ja näidenditega on ta olnud kaasarääkijaks igapäevaelu olulistel teemadel. Venemaal ja tollastes sotsmaadeski tähelepanu äratanud näidendiga „Homsed tähed” hakkas Hans Luik revideerima tardunud revolutsioonikäsitlust ja lisama sinna „uudisandmeid”. Muidugi tekitas see hulga tsensuurisekeldusi. Aga aastaid hiljem kujunes sellisest revolutsiooni „ümberkirjutamisest” oluline vene draamalaine.
Hans Luik on avaldanud arvustusi, olnud mitme filmi stsenarist.
Viljakas on olnud Hans Luige töö tõlkijana. Mõnikord viis ta oma kolleege tagasihoidlikku pugerikku Vuti tänavas, kust kõik see alguse sai. Pärast Moskva teatriinstituudi lõpetamist oli vaja saada ka „esemeliselt” jalad alla ja algas pool sajandit kestnud töö, mille haaret iseloomustagu mõned tõlgitud autorite nimed: Gogol, Turgenev, Tšehhov, Gorki, Leonov, Fedin, Bondarev, Granin, Zalõgin, Abramov, Kaverin, Nabokov, Bradbury, Wells.
Tuli tõlkida, lugeda korrektuuri, vaielda toimetajatega. Selle kõrval valmis maja, kus siis juba enesekindlamalt võis töötada.
Vabariigi taastulekul sobis sinna majja suurepäraselt kirjastustegevus. Algul vastsündinud „Kupraga” ühinenud, asutas Luik paari aasta pärast oma „Kuldsule” ja näitas paljudele autoritele, kes olid harjunud nõukogudeaegse vaevalise kirjastamistööga, kui lahedalt ja rõõmsalt võib raamatuid välja anda.
Sellest elust on Hans Luik rääkinud oma peateoses, kolmeköitelises mammut-eluloos. Ta söandas panna pealkirjaks „Minu imeline elu” ja talus rahulikult vaimutsevaid kommentaare selle pealkirja ümber. „Aga mu elu on tõesti olnud imeline,” ütles ta veendunult. Sest nii palju oli olnud võimalusi otsa saada, eksida, läbi kukkuda, ja ega see tee olnudki lakkamatu edulugu. Aga visalt jätkates ja oma kätega, oma mõistuse toel elu vormides oli ta saavutanud täie õiguse selleks sõnaks: imeline.
Eesti Kirjanike Liit
Eesti Teatriliit
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
Lisa kommentaar