12. septembril toimus Tallinnas Koidula tänaval X Kirjandustänava festival, mille korraldas Tallinna Kirjanduskeskus.
Festivali esimene sündmus toimus juba päev varem, 11. septembril paigutati Mats Traadi kunagise kodumaja (aadressil Ants Lauteri 8) seinale mälestustahvel. Festivalipäeval, 12. septembril toimus kokku aga lausa üle 60 ürituse: raamatuesitlused, kohtumised kirjanikega, vestlusringid, kontserdid, häppeningid, avalikud salvestused, näitused, viktoriinid ja muud esinemised. Sellest võtsid osa kirjandusorganisatsioonid, väljaanded, kirjastused, kirjanike muuseumid ja teatrid, igas telgis toimus rikkalik kultuuriprogramm.
Igal aastal on erilise tähelepanu all kirjanduslikud juubelid. Sel aastal oli keskmes A. H. Tammsaare sada aastat tagasi ilmunud „Tõe ja õiguse” I osa. Festivali avalöögi andiski Riho Undi lühilavastus, kus publiku ette astusid 100-aastased Andres (Hendrik Toompere) ja Pearu (Andrus Vaarik), trummidel saatis neid Reigo Ahven. Luigetiigi kõrval oli üles pandud näitus „Vargamäe vaikivad tegelased”, mis heitis romaanile pilgu selles esinevate loomade kaudu. Draamateatri vestlusringis arutlesid uue „Tõe ja õiguse” lavastuse üle näidendi autor Andrus Kivirähk ja lavastaja Hendrik Toompere jr; Vargamäe muuseumi vestlusringis keskenduti romaaniga seotud kogukonna mälupaikadele.
Juubelit tähistas ka Eduard Vilde „Mäeküla piimamees” (1916). Festivalilistel oli võimalus sõita vanaaegse hobuvankriga ja kuulata samal ajal katkendeid romaanist, mille olid sisse lugenud Jürgen Rooste, Eia Uus ja Paavo Matsin. Keset Luigetiiki oli loodud Tuglase maailmalõpusaar, kus sai tutvuda novellidega „Maailma lõpus” ja „Popi ja Huhuu”. Saart ilmestasid kunstnik Al Paldroki hiigelneitsid ning Riho Undi maketid nukufilmist „Isand”. Põnevust lisas seegi, et apokalüptilisele saarele võis sõita kõikuva parvega, ajutised vihmahood publikut ei takistanud. Hoopis mõtlikumat kogemust pakkus tiigi kaldal paiknev luule meditatsiooniala, kus kõlas Doris Kareva ning Indrek Hirve luule autorite enda esituses, samuti sai lugeda Ain Kaalepi palveluulet. Heljo Männi 100. sünniaastapäevale oli pühendatud näitus Gunta Randla legendaarsetest kostüümidest telelavastusele „Mõmmi ja aabits”. Toimus ka Vilde muuseumi alati oodatud hubane verandakontsert: tänavu esines publikule Mari Kalkun.
Vanade klassikute kõrval pakub Kirjandustänava festival alati ka palju uut ja värsket. Tänaval paiknevates telkides tutvustasid autorid oma uusimaid teoseid. Urmas Vadi esitles novellikogu „Armastuse hambajäljed”, Eia Uus artiklikogumikku „Praegu on nii”, Vladislav Koržets raamatut „Eesti kalasõnad”, Mart Kivastik jutukogu „Kikiimura”, Maarja-Liis Mölder luulekogu „AD” jne. Oma loomingust kõnelesid Doris Kareva, Jim Ashilevi, Andrei Hvostov, Mudlum, Olav Osolin, Kertu Sillaste ja paljud teised. Luule ja proosaga esinesid näiteks Joonas Veelmaa ja EIK, samuti Värske Rõhu noored autorid. Teatrid tutvustasid uue hooaja lavastusi, Noorsooteater arutles kirjandusklassika dramatiseerimise, Linnateater kodumaise dramaturgia käekäigu üle.
Vestlustes kordusid noortega seotud teemad, näiteks paistis terava ja aktuaalsena silma Õpetajate Lehe arutelu, mis võttis fookusesse AI kasutamise kirjandustundide loovtöödes. Eesti Kirjanike Liidu noored püüdsid aga vastata küsimusele „Kui kutsuv on tänapäeva noorte jaoks kirjutamine ja lugemine?”. Kirjanduse olulisuse ning kirjanikuks olemise keerukuse üle peeti sisukaid mõttevahetusi nii mitmeski telgis – võis kuulda juubilari Rein Veidemanni mõtteid kirjandusloost ning Tõnu Õnnepalu, Lilli Luuk ja Justin Petrone arutlesid, kas kirjutamine on töö, kutse või ellujäämisviis.
Lastele suunatud tegevusi jagus seekord tänava mõlemasse otsa. Kohata võis „Lotte” raamatutest tuttavat rännukoer Klausi, lastega tulid mängima Anu ja Sipsik. Tutvustati uusi raamatuid, lapsed kohtusid kirjanikega, meisterdasid miniajakirja, mängisid vana aja mänge, avasid muinasjutulaeka ning said osa paljust muustki põnevast. Pidulikult kuulutati välja Jaan Rannapi nimelise koolilugude võistluse auhinnad.
Õhtune programm tegi kummarduse kahele eesti poetessile, Betti Alverile ja Viivi Luigele. Õhtuhämaruses avanes Koidula tänaval poeetiline vaatepilt – vihmasabinas seisid vaikides terve tänava ulatuses valgustatud punaste vihmavarjudega inimesed, võttes nii osa Betti Alveri 120. sünniaastapäevale pühendatud kirjandusaktsioonist. Festivalil osalejad jalutasid mööda tänavat, kuulates samal ajal põimikut Betti Alveri mälestustest ja luuletustest. Luigetiigi ääres toimunud luulepiknikul luges juubilar Viivi Luige luulet Kersti Kreismann. Viivi Luik oli ka välja valinud enda jaoks olulised tekstid Anna Verschiku tõlgitud ukraina autorite luulest. Koos Tõnis Mäe muusikaga andis õhtune luulepiknik festivalile mõjuva ning valusalt hinge puudutava lõppakordi.
Lisa kommentaar