Kuidas vabaneda ­maailmavaatest?

Alari Allik

Hasso Krull: „Tänapäeva askees”.

Kaksikhammas”, 2020. 80 lk.

 

Hasso Krulli „Tänapäeva askeesi” viimasel leheküljel, mis võib nii mõnelgi lugejal kahe silma vahele jääda, kuna see on peidetud sisukorra järel oleva tühja lehe taha, on öeldud, et see on „poeetiline käsi­raamat, mis aitab tänapäeva probleeme askeetlikult lahendada”. Autor rõhutab, et mõistab askeesi eelkõige Kreeka traditsioonist lähtuvalt, kus see tähendab „harjutamist, korduvaid toiminguid teatava olemis­vormi või käitumismustri kujundamiseks”, ning et tema lähenemist on mõjutanud „Michel Foucault’ nägemus enesehoolest (souci de soi) ja Peter Sloterdijki arusaam harjutamiselust (übendes Leben)” (lk 80). Niisiis pole poeetiliselt lahti kirjutatud märksõnad käsiraamatusse valitud ainult kirjandusliku naudingu pakkumiseks, kuigi tekstimõnu on loomulikult väga tähtsal kohal, vaid neil võiks olla ka maailma raviv funktsioon. Raamatu eesmärk on ühest küljest näidata, kuidas sõnadega tehakse asju, luuakse ja hävitatakse maailmu, ja teisest küljest ravida või puhastada keelt sellisel moel, et see säästaks ja edendaks elu.

Michel Foucault, kelle panust kul­tuuri­lukku varjutab praegu ootamatult lahvatanud pedofiiliaskandaal, on kreeklaste askeesipraktikaid ulatuslikult käsitlenud. Ühes oma artiklis pealkirjaga „Enesekirjutus” (L’écriture de soi) toob ta välja Epiktetose seisukoha, et enese arendamisel on vaja mediteerida (­meletán), kirjutada (gráphein) ja harjutada (gymnásein).1 ­Teiste ja enda mõtteid üles kirju­tades reflekteeriti oluliste printsiipide üle, millest lähtuvalt tuleks ühes või teises olukorras toimida. Foucault ütleb: „Enese­treeningu meetodina on kirjutamisel ­etopoieetiline funktsioon, kui kasu­tada Plutarchose väljendit „tõde transformeeritakse ēthos’eks”.”2 Termini poiesis esi­algne tähendus on „tegema” ja seda kasu­tati tege­vuste puhul, mis sünnitavad maailma midagi uut. Poiesis’e üks peamisi funktsioone oli tekitada kooskõla inimese ja maailma vahel. Kirjutamise kaudu on niisiis võimalik taasluua ise­ennast, aga mitte ainult – kui järele proovitud toimega kirjamustrid anda edasi teistele harjutajatele, kes võivad neid oma­korda lugeda, ümber kirjutada ja enda elus prakti­seerida, võib sammhaaval terve maailma üle kirjutada ja käivitada senisest paremaid olemisviise. Etopoieetiliselt toimides asetatakse kirja­mustrid koha­kuti käitumis- ja maailmamustritega ning vaadeldakse, millises vahekorras need on.

Praegu oleme jõudnud ajajärku, kus meie maailmakirjeldus on üsna puudulik ega täida oma esmast ülesannet inimese ja maailma vaheliste suhete tasakaalustamisel. Ka Krull kirjutab: „Enamik rahvaid pole kunagi nii halvasti elanud kui praegu. Nii halvasti pole elanud puud ega lilled, metssead ega mesilased, sammal ega sisalikud. Meri pole iial nii mürgine olnud, isegi kalad köhivad. Mis on selle põhjus? (Lk 38.) Võiks ju näpuga näidata poliitikute, suurtöösturite või hoopis sisalike peale, aga tegelikult on häda selles, et me oleme kõik kaotanud pea selles suures keerises, mille on toonud endaga kaasa tehnoloogia areng ja traditsiooniliste maa­ilmavaadete kokkuvarisemine. Me ei oska nautida tõelist „aeglast aega (lk 8) ega teha sõnadega sellist tööd nagu mõned iidsed Kreeka askeedid, kuigi samas oleks just seda praegu kõige rohkem vaja – igaüks peaks põhjalikumalt vaatlema neid aluseid, millele ta oma valikutes toetub. Epikuros, üks Krulli eeskujusid, ütleb: „Peab järele mõtlema etteantud eesmärgi ja iga ise­enesestmõistetavuse üle, millest tulenevad meie arvamused. Sest muidu on kõik täis otsustamatust ja rahutust.”3 Krull võtab väljakutse vastu ja valib „Täna­päeva askeesis” 40 märksõna, mille ümber meie „eesmärgid ja iseenesestmõistetavused” pöörlevad, ning sulatab poeetiliste võtete abil lahti kõik need kihid, mis erinevaid argiseid elukirjeldusi koos hoiavad. Ühtlasi pakub ta välja strateegia või harjutusviisi, kuidas selliste pusade lahti harutamisega võiks tegeleda. Need praktikad ei õpeta meid mitte ainult maailmast mõtlema, vaid ka seda tundma, sest sõna on ravim või mürk, mille toimet võib kogeda terve kehaga. Mõned sõnad oksendatakse välja, mõnedel aga lastakse mõnuga tungida igasse keharakku.

Nagu Krulli raamatud ikka, on ka see teos seest siiruviiruline ja pealt kullakarvaline, nii et arvustusse jõuab kogu sellest kornukoopiast murdväike osa. Iga märksõna pakub eneseküllast meditatsiooni­objekti, mis lubab lugejal meie tänapäevast maailmapilti servast lahti harutama hakata. Alustame kõige lihtsamast asjast, mis Eestis on pühamast püham – autost –, ja vaatame, kuidas seda „Tänapäeva askeesis” avatakse. Krull ütleb, et auto on „maailmavaade”, see tähendab, et maailma vaadatakse läbi auto­akna – kumera klaasi –, mis eraldab vaikse mõõduka temperatuuriga seespoolsuse kaootilisest väljaspoolsusest. Auto, mis on Roland Barthes’i sõnutsi täna­päevane vaste suurtele katedraalidele, näib jutlustavat surematust: „ta on ühtaegu täiuslik ja algu­päratu, „eikuskilt” tulev, ta on korraga endassesulgunud ja särav, ta kehastab elu muundumist elutuks mateeriaks (viimane on ju palju maagilisem kui elu) ja lõpuks ka vaikust, mis kuulub imepärasuse korda.”4 Samuti nagu klaasist ja betoonist hooned, näib auto tõotavat igavest elu, tumma mateeria vaikust ja rahu, mis vähemalt üürikeseks ajaks taastab usu süsteemi, mis seda­sorti asjade tootmist üleval hoiab. Krull aga kirjutab: „Aknale parkimiskell: maailmavaade on ajutine.” (Lk 14.) Siin tähendab sõna „maailma­vaade” nii autot kui ka seda, et maailmavaade, mis toetab autoga ostukeskuses käimist, on ise ajutine – maailm lihtsalt ei ela seda üle. ­Parkimiskellast saab doomsday clock ja kogu turvatunne hävib ühes sellega. Krull ütleb, et autod tõstavad planeedi keskmise temperatuuri nii kõrgele, et asfalt sulab üles ja nad võivad „triivida nagu jõevoolus, nagu monaadid, mis peegeldavad ainult tagasi­vaateid” (lk 14). Auto võib ühest küljest olla puhas nauding, sest ta lubab „põgeneda, kihu­tada, kiiresti kaduda, anywhere out of the world” (lk 14), aga teisest küljest vaadates võib ta osutuda raudkirstuks, millega meid siitilmast minema sõidutatakse.

See, kuidas Krulli meditatsioon autost käivitas minus terve hulga mõtteid, tundeid ja seoseid, mida ma võin siinkohal omakorda edasi arendada, näitabki kõige paremini, kuidas „Tänapäeva askees” töötab. Autost saab tekstis mõistatus või kōan, mis toob esile erinevad vastuolud  – milline on auto, mille saab kaasa võtta, kui sa üle tee lähed? Kuidas saab auto olla nii kiire, kui ta on nii raske? Kuidas saab ta pakkuda turvatunnet, kui ta põhjustab hävingut? Auto on muudetud labürindiks, mille sise­misi keerdkäike kaardistades tulevad esile meie „maailmavaate” eripärad, mille paksud krohvikihid hakkavad vähehaaval maha pudenema nagu kae silmadelt. Ja nagu Krull ütleb: „Kes tahab pääseda maailmavaatest, ei tohi mingil juhul soetada autot.” (Lk 14.)

Probleem pole niisiis ainult autos kui esemes, vaid selles, mida ta kehastab – ­nimelt meie kalduvuses end maailmast ära lõigata, ümbritsevat objektistada ja oma pilgule ning tahtele allutada ning siduda selle idealiseeritud objektiga kõik püüdlused oma elus. Askeet aga küsib, kuidas maailma sisse tagasi saada, kuidas olla maailmas intiimselt nagu vesi vees, mis Georges Bataille’ sõnutsi on inimesele harva kättesaadav.5

Kuidas siis tulla välja autost ja astuda ­tagasi maailma? Kuidas vältida seda, et ümbritsev on minu jaoks lihtsalt üks vahetuvate dekoratsioonide jada? Kuidas saada lahti maailmavaatest, mis ei luba mul olla avatud ühelegi teistsugusele olemisviisile, puudutagu see siis sööki, seksuaalsust või tööd?

Siin tuleb appi armastus, mis on „­askeesi lihtsaim vorm, mida kasutatakse harva” (lk 12). Selle üheks sümboolseks võrdpildiks on läbipaistvale klaasseinale vastanduv tühi valge sein, mida võib lõpu­tult vaadata, aga ka vaatamine muutub kogu aeg: „Algul saab sellest vaade (eluvaade, maailmavaade, tagasivaade, väljavaade), siis vaatus (esimene vaatus, teine vaatus, viimane vaatus, järel­vaatus), lõpuks aga jääb ainult vaatamine ise. Vaata, mine, mine, vaata.” (Lk 12.) Seina vaatamine on poeetilise ­askeesi üks paljudest võtetest, mille käigus reflekteeritakse kõikide vaatamist väljendavate sõnaühendite tähendusväljade, käände- ja pöördelõppude ning kõige muu üle; tähen­dab, kaardistatakse seda, kuidas me meeltelt saadud andmeid keelde tõlgime. Kui sein on valge, siis pole selle pinnal esialgu ­midagi näha. Kui aga vaikselt edasi istuda, kangastuvad sellel õige pea erinevad elu-, maailma-, tagasi- ja väljavaated. Elu erinevad vaatused – mine­vik, olevik ja ­tulevik – on seinale laiali laotatud ja ­askeet jälgib toimuvat nagu filmi kinolinal. Mingil hetkel laseb ta nendest kujutistest ja ideedest lahti. Jääb ainult vaatamine, mis omakorda lahustub lihtsaks rütmiks: „vaata, mine, mine, vaata” – vaata ära ja mine edasi, ära jää kujutise külge kinni, ära takerdu pinnapealsetesse vormidesse, käände- ja pöördelõppudesse ega labastesse mõttekäikudesse. Ma arvan, et siin on tegu armastusega selle kõige kõrgemas tähenduses. Ei armastata kedagi ega ­midagi, vaid elu ennast oma erinevates vaata-ja-mine-kordustes. Õhk käib kopsudest sisse-­välja, silmad pilguvad, süda lööb, üks häälik vahel­dub teisega. Askeesi oluliseks osaks on nende võimalikult peen teadvustamine, mis tuleb välja ka Krulli erinevate märksõnade käsitlusest.

Eespool kirjeldatud praktika on väga ­lähedane nii taoistide „istumisele ja unus­tamisele”6 kui ka chan/zen kool­konna seina­vaatamisele,7 mis on Ida-Aasias ­olnud läbi sajandite tähtsaimad askeetlikud harjutused. Samas ei jää Krull ühtegi sellisesse traditsiooni kinni, sest tema tekstile on omane pidev edasiliikumine. Seina ees istudes hakatakse hoopis jälgima isikustatud millimallikaid silma võrkkestal: „Pilgutamine on pilgu ajutine varjamine. Pane silmad kinni: millimallikad tulevad uudistama, mis nüüd lahti on.” (Lk 13.) Need on elu enda saadikud, keda askeet ei tohi tähelepanuta jätta. Tänu sellele, et ühtki askeetlikku harjutust ei kuulutata dogmaatiliselt, vaid need ilmuvad meie ette teatavate elu- ja olemisviisidena, mida annab edasi poeetiline keel, jääb kõigesse mingi kergus ja vabadus. Ühelgi harjutusel ei lasta kujuneda maailmavaateks, mida siis kivistunud kujul teistele edasi anda, vaid pigem proovitakse esile tuua hoiakut või häälestust, mis sedasorti praktikaid käivitab. Me näeme seda rõõmu ja naudingut, mis on askeetlust kandvaks jõuks. Kui tavaliselt mõeldakse, et askeet jääb millestki ilma, siis Krulli raamatust selgub, et talle antakse kõike juurde: milli­mallikate parved, kellega suhelda, on siin vaid üheks näiteks.

Kas selliste harjutustega on võimalik maailma sisse tagasi saada? Olla lõpuks ometi kas või hetkeks nagu vesi vees? Vesi ei vaata vett veena, ta pole veest kunagi eraldi. Taoistid ütleks selle kohta kulg, budistid mittekahesus. Mõlemad õpetused eeldavad, et sellise kogemuse jaoks tuleks lahti saada Suurest Minamäest (lk 11), mis vaadet takis­tab, aga see mägi on väga kõrge ega taha kuidagi kaduda. Võib proovida erinevaid harjutusi. Näiteks minna metsa ja istuda rahu­likult, et avastada, kuidas „mets hingab” (lk 42). Seejärel võib ­minna metsa pildi sisse ja avastada, et sellel pole raami: „Mets ise on raam, ja mina olen metsa pilt. See pilt muutub, aga mitte nagu filmis, vaid nagu vees” (lk 42). Nii võib tunda, kuidas mina­keskne maailmapilt järjest väiksemaks kahaneb, kuigi päris ära ei kao mina kunagi. Suur Minamägi tõmbub kokku Väikeseks Minamäeks, mis ei ahista enam – selle tagant on elu paremini näha. Krull ütleb: „Askees on kõige kaudsem tee, et jõuda selleni, mis on otse käeulatuses.” (Lk 9.) Endani, mis on igaühe jaoks liiga lähedal, saab jõuda ainult ennast unustades. Et Minamäge näha, tuleb minna ­endast välja nii kaugele kui võimalik, pöörata ringi ja näha iseennast võõrana. Selle kohta öeldakse: „„Kui sa mind näed, siis ei näe sa kedagi, aga kui sa mind ei näe, siis näed sa igatühte.” Mõistan, mõistan, mis see on, mõistad, mõistad, kes see on, ja see keegi on ju see mõistatus, mõistuse mõiste. Kas saite aru?” (Lk 16.) Jälle üks suure­pärane eesti kōan, mille lahen­duse otsimisele võib pühendada kõik oma järele­jäänud eluaastad.

Kõikide nende harjutuste kaudu võib jõuda elu endani, mille kohta Krull kirjutab, et „elu on vähemus ise, väike purki pandud tigu, hermafrodiit, kes suudaks sünnitada terve tsivilisatsiooni, aga tema vastas on läbipaistev sein. Seina tagant aga kumendab surma impeerium, modernsus, progress, kapitalism, kõik see, mis elust üldse ei hooli, sest elu on ainult üks väike tigu, habras limane labürint, mis ei suuda ennast kaitsta. Kapitalism aga suudab. Progress suudab. Modernsus suudab. Surm suudab.” (Lk 15.) Siin kohtame jälle sedasama kujundit – läbipaistvat seina, mis ­lahutab inimese elust ja näitab talle erinevaid maailmavaateid. Maailmavaatest lähtuvalt nõutakse läbipaistvust kõigelt, isegi puudelt: „Puud ei paista läbi. Mõned inimesed tahaksid, et puud oleksid klaasist, meil on ju läbipaistev ühiskond. Nõnda ­kõneles president. Aga president läks põlema.” (Lk 51.) Läbipaistvast puust poleks mingit kasu, sest selle varjus ei saa istuda, aga autos või kabi­netis pehmesse tulekindlasse polst­risse vajunud inimesel on kerge seda unustada. Ja just need, kes varju tähendust ei mõista, heidavad kõige pikemaid, kogu maailma endasse matvaid varje.

Põhiküsimus on niisiis see, kuidas ­astuda klaasseina tagant, tähendab, surma poolt elu poole ja „näha asjade algust, εἴδη, kimpe, kujusid, mustreid, muusikat, ainumast algriimi, mis olemise sooned tasub ja seob. Varise, varakambri vari.” (Lk 16.) Selleks tuleb liikuda keele ­poole, mis teeb asju, käivitab maailmas uue tsükli, uue loomise. „Elus keel on külluslik, lopsa­kas nagu umbrohupeenar: siin on askees ja luksus üks ja seesama.” (Lk 26.) Keelt pole kunagi liiga palju. Sõnu võib rahulikult kogu­da, toppida neid sukasäärde ja madratsi vahele – neist ei saa kunagi küll. Ja nende andmine kellelegi teisele pakub kõige suuremat naudingut: „Võtta üks mõte ja anda kellelegi teisele – selles on midagi lummavat, metsikut, intiimset, midagi pööraselt erootilist.” (Lk 20.)

Keel võtab kuju, aga pole ise üksnes kuju, vaid lõputu taganemine kivistunud vormidest, mis oma kulunud kesta või naha alati maha jätab ja mao või sisalikuna edasi libiseb. Krulli sõnad voolavad esivanemate ürgse veena läbi erinevate vormide – proosaluule, essee, traktaat, elu­juhised – ja näitavad selgelt, kuidas kõik need lähenemised loovad erinevaid olemisviise ja tükeldavad tegelikkust väga spetsiifilisel moel. Krulli raamatus pannakse keel toimima nii, et kõik üleliigne uhutakse ­minema: „Ütle midagi, ja ma vastan nõnda, et sa ei saa enam aru, mida sa ütlesid: see ongi keelepuhastus.” (Lk 26.) Krulli keel „teeb trikke” (lk 26), tema luule valetab, „kuni nähtavale ­ilmub see, mida valetada ei saa” (lk 35). Selle asemel, et jaga­da otsesõnu elujuhiseid, liigutakse suure ringiga läbi paljude sõnade ja väljendusvahendite, mis meie arvamusi ja eelistusi juhivad, ning tuuakse esile see pinnas, mida ükski sõna moonutada ei saa.

Krulli poeetiline lähenemine on para­jalt kange mürk, mis tungib sügavale teadvusesse ja joonistab välja kuskile kolju siseküljele uuristatud mustreid. Ma pole kindel, kas suudan kunagi enam mõelda kehast teisiti kui eluruumist, „kus elab ­lugematuid olendeid nagu metsas” (lk 27), või väsimusest kui sõnumist esivanematelt, mida tuleb armastada „nagu maailma ­algust” (lk 7). See raamat on oma töö minu kallal teinud. Ta on minusse kirjutanud mustreid, mis lähen­davad mind elule ja lubavad mul näha selliseid nüansse, mida ma teisiti ehk poleks märganud. ­Krulli enese­kirjutusest on nõnda saanud ka minu enesekirjutus, mis lubab uskuda, et see mina, kes ennast kirjutab ja seeläbi elu hoiab, edaspidi aina kasvab ja kasvab. See ongi tänapäeva askeesi mõte, ainus viis, kuidas üldse veel eneseabiga tegeleda.

1M. Foucault, Ethics. Subjectivity and Truth. New York, 1997, lk 208–209.

2M. Foucault, Ethics. Subjectivity and Truth, lk 209.

3Epikuros, Peamised arvamused ja ütlused. Tlk Kaarina Rein. „Akadeemia” 2013, nr 5, lk 773.

4R. Barthes, Mütoloogiad. Tlk Mirjam Lepikult ja Ott Ojamaa. Tallinn, 2004, lk 175.

5G. Bataille, Theory of Religion. New York, 1992, lk 23–25.

6 Vt: M. Ott, Vägi. Väekirjad I. Tallinn, 2015, lk 406–409.

7 Vt: E. Dōgen, Käesoleva tegelikkuse teostamine. Elu ja Surm. Tlk A. Allik. „Vikerkaar” 2013, nr 2, lk 28–37.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood