Maarja Kangro: „Parim võimalik punane. Luuletusi aastaist 2020–2025”.
Nähtamatu Ahv, 2025. 84 lk.

Veri on punane. Armastus ja viha on punased. Sõda ja seks on punased. Oht ja ohverdus on punased. Google ütleb, et kui täpid käeseljal on punased, siis tuleks arsti juurde pöörduda. Võim võib olla punane, aga tõtt-öelda eelistaks, et poleks. Maarja Kangro uusim luulekogu on aga kõigist neist võimalikest punastest kõige parem.

„Parim võimalik punane” toimib nagu deduktiivne argument – tervik avab end süviti alles siis, kui üldiselt juhtumilt üksikule liikuda, esimesel lugemisel ei mõju killud väljapeetud mosaiigina, mida Kangro luulekogu kahtlemata on. Algul võib küll aimata kujundite magnituudi ning arvata end teadvat, kus asuvad raamatu olulisemad rõhuasetused, kuid teost teist korda lugedes joonistuvad need selgelt välja, luuleliste pisinarratiivide ja kangrolikult mõjusate olustikupiltide najal sünnib kõikidele tekstidele ühine dominant (või mitu). Luuletused seob kokku esimest tsüklit lõpetav luuletus „VÄIKE MÕÕK”: „solidaarsus ja omakasu on sugulased” (lk 17). Teose keset kõige paremini esindava tsitaadi võib igaüks muidugi ise valida, aga tõsiasi on see, et kui kreedo on selgunud, asub iga raamatusse kirja pandud sõna seda agaralt toetama. Nii väljendavad read „kas see ei võiks lohutada / paremini magada lasta” (lk 7), „kerin edasi? aga räägitakse / lastelaipadest, / haiglas surnud beebidest. / kas sobibki edasi kerida, / kas me ei taha laipadest kuulda” (lk 15), aga temaatiliselt ka pealtnäha kaugemad luulekogu lõpuvärsid „mina, kultuuribürokraat, olengi teie / romantiline kangelane” (lk 84) seda suurt ühte. Luulekogu keskmeks on süütunde ja hea tahte, siira ja performatiivse – solidaarsuse ja omakasu! – vahekord. Kangro esitab põletava küsimuse – kas kaasmeelsus saab üldse isetu olla?

„Parim võimalik punane” ei taandu vaid ühele teemale, ei tõstata ühtainust probleemi – see oleks antikangrolikult ahtameelne. Teose neli tsüklit torgivad ühiskonna eriilmelisi valukohti, ent samas ühendab kõiki „kui mitte essents / siis ehk mõni ehmatav tükike / olemise saladusest” (lk 42). Olemise saladus ei ole romantiliselt kaunis, ta ülekasvanud küünised kaarduvad enese poole sellise ihaga, et kisuvad ihu paratamatult katki – olgu siis parasjagu vaatluse all sõjakoledused, isiklik trauma, privileegipimedus, inimsuhted, (kultuuri)poliitika või miskit muud. Vilja Kiisler võtab Sirbis ilmunud arvustuses Kangrolt laenatud värvikate kujundite abil kokku teose sisulise tasandi: „Andeksandmise sõnumit on kuulutatud küllalt, ja mis on sellest kõigest välja tulnud? Inimese sisimat silmakirjalikkust on loodetav lunastus ainult toitnud, mingit meeleparandust ei ole saabunud. Vastupidi, mida paremaks on elu aastasadadega läinud, seda rohkem rasva on moraaliapostlid ennast söönud, seda küünilisemaks on muutunud poliitikud ja talumatumalt mugavaks me kõik.”^[1] Kangro luulemina ei anna mitte kellelegi mitte midagi andeks – endale ehk kõige vähem, kuigi esmapilgul on tegu nii Eesti kui ka maailma musterkodanikuga.

Lüüriline lausuja sõidab sõja alguses Ukrainasse appi (lk 17), ei skrolli surevatest lastest mööda (lk 15) ning esitab kohusetruu kultuuribürokraadina kofeiini üledoosi ja tühja kõhu kiuste kõik kulturnikute rahataotlused ära (lk 82) – kas pole mitte eeskujulik? Pärast õilsate eesmärkide täitmist-toetamist tunneb ta end korraks vist isegi hästi. Seni, kuni naaseb iga üllast liigutust saatev näriv kahtlus, et eesmärgid polnud isetud. See aga omakorda pooltühistab n-ö hingeheaduse klausli – mis siis, kui ta tegi kõike ainult selleks, et ise öösel magada saaks? Eirata ei saa, aga solidaarsust üles näidates ähvardab oht moonduda silmakirjalikuks, oht kannatusi romantiseerida: „orõsja ütles, et neil pole elektrit / [—] / orõsja ütles, et ta vanematel on gaasipliit / läkski oma poisiga nende juurde sööma / ma ei söandanud küsida, mida / aga rämedad neelud käisid” (lk 11). Eneseirooniast nõretav apetiit traagika järele mõjub humoorikalt, Kangro luulemina on oma kahest palgest teadlik ning tuletab lugejale meelde tema omi: „annetage vaesele privileegipimedale / kes ma satiinlinadel uinumiseks / pean kujutlema / et olen silla all” (lk 23). Omakasu ja solidaarsus on ühe ringjoone algus ja lõpp, lahutamatult kõrvuti. Ja kõigil, kellel selle suletud ringiga tegemist tuleb teha, on halb seni, kuni maailmas on kannatusi ja kurjust, kuni on kedagi, kellele kaasa tunda. Mida sellise traagikaga pihta hakata?

Traagikat süvendab ka see, et empaatia on nagu viirus, mis eksponentsiaalselt kasvades kõiki ajuosasid nakatama asub. Tarvitseb sul ainult ühele kannatajale kaasa tunda ja hoplaa, peagi avastad, et sul polegi enam kahju ainult neist, kes su kaastunnet väärivad, vaid ka näiteks kapitalistlikus lapsepilastajate seltskonnas hängivatest kirikuisadest, kes endast galalauas rõõmsalt selfisid teevad (lk 30–31). Tekib Lolita-efekt, kogu elu on justkui Humbert Humberti – kes ühegi täiemõistusliku inimese sümpaatiat ei vääri – manipuleerivast perspektiivist kirjutatud, Nabokovi loodud ebausaldusväärne jutustaja kasutab iga võimalikku võtet, et lugejale meeldida. Võib juhtuda, et hetk enne, kui autor võtab meelde tuletada, et tegemist on lapseahistajaga, ja jõuame endal tegelasele kaasa tundmisel kratist kinni haarata, tekitab Humbert Humbert lugejas väikese empaatiasädeme. Ja tunde, et „peaksin vist mõtlema / elu jooksul üles paistetanud / kaastundeorgani / lobotoomiale” (lk 31). End pidevalt pisiasjadega privileegide patukoormast vabastades kaob oskus solidaarsust ja omakasu eristada, sest hea tunne tekib (ajutiselt) mõlemast: „oskan vaadata teises suunas nagu kõik / [—] / tegelikult annan kaks euri / [—] / kas see on loll tõrjemaagia või priske burks mu süümele” (lk 22). Aga Kangro ei ole nii küüniline. Ta osutab küll erilisi lahendusi pakkumata performatiivse kaasmeelsuse võimalikele komistuskohtadele, ent (loomulikult) ei ütle, et empaatiast peaks seetõttu loobuma. Ehk ei saagi ükski heategu olla läbini isetu. Võimalik, et iseenda tagamõtete eritlemine hoiab su hommikuni üleval – samas kui eelmisel ööl lasksid heateod magada sul õndsat und. Aga mis siis?

Kiisler kommenteerib silmakirjalikkuse käsitlemist teoses: „Autoris eneses ei ole mingisugust sentimentaalsust, vähimatki tundenõretust, ta lahkab inimlikku silmakirjalikkust nagu kirurg laipa – rahulikult, professionaalselt, külma kirega.”^[2] Suuresti nii ongi – luulemina pealispinda kaitseb tugev irooniakilp (nagu Kangro puhul ikka). Sellest hoolimata immitseb sealt midagi läbi. See miski, mis tuletab meelde, et tervet inimkogemust pole võimalik osadeks lahti võtta ja läbi uurida (või kirjutada). See avaldub kõige paremini II ja IV tsükli luuletustes mao/ussi kujundeid võrreldes. II tsükli „*me panime pärjad pähe” (lk 27) loob rituaalse-mütoloogilise pildi – pärjad peas ja püssid, noad, nuiad, hangud käes, koguneti aedu reostanud ja inimesi hammustanud ussi tapma. Kui kohale jõuti, oli uss juba surnud ning aktsioonist ilma jäänud rahvas asus enesekaitseks seisukohale, et tilluke uss oleks ka välise sekkumiseta otsa saanud. Laiskade lohutus – maailm hoiaks end isegi koos, mida te torgite! IV tsükli luuletuses „*kuhu sa vahid oma arust?” (lk 66) ei esine ussina mitte kurjus ise, vaid süü: „süü süü süü sisiseb nagu madu / aga ta on olemas / mitte kaasasündinult / vaid ainult seepärast, et mõnel / imelisel hetkel / on olemas ka mittesüü / solidaarsus, mis aitab korraks / vee peal kõndida” (lk 67). Süümemao ja solidaarsuse kui mittesüü vastandus lubab uskuda, et mitte kogu kaasmeelsus pole määritud, vaid empaatia võib vahel harva ka siiras olla. Mina lugejana tahan uskuda, et inimesed võivad olla ilusad ja head.

„Parim võimalik punane” ei lõppe viimase leheküljega. Lugeja laenab 84 lehekülje lugemisele kuluvaks ajaks Kangro luulemina pilgu – eristub hetkeks massist, kes „neid probleeme” kohates pingsalt kõrvale, mõnda mugavamasse kohta jõllitavad. Ja pärast on keeruline massi tagasi sulanduda, Kangro manitsus jääb lugejat vähemalt mõneks ajaks saatma. Olgu (lugemisega leitud või ennegi eksisteerinud) empaatia siiras või mitte – olge ikka solidaarsed! Silmakirjatsege õhinal, ja tundke end pealegi seepärast halvasti. Kuskil on pisike mittesüü, mille nimel tasub head teha, ja kui Kangro luulemina suudab sellega leppida, suudate teie ka.

---

^[1] Vilja Kiisler, Ajastu südametunnistus. Viimse vereni. Sirp 6. III 2026.

^[2] Vilja Kiisler, Ajastu südametunnistus. Viimse vereni.