Läbi tähtede mõttetuse poole

Erkki Luuk

Kaspar Jassa: „Koogel-moogel”.
;paranoia, 2021. 236 lk.

Läks aega mis läks, täpsemalt ligi 20 aastat, aga Kaspar Jassa on jõudnud oma teise raamatuni. Pole vist põhjust arvata, et süüdi oleks perfektsionism, „teise raamatu needus” vms. Pigem on tegu lihtsa motivatsioonipuudusega, nagu Bartlebyl ja paljudel paljudel teistel.[1]

Kusagil selle nn Bartleby sündroomi taustal või kohal kummitab suur probleem või õigemini väide, millele minu teada keegi seni (ilmselt ma muidugi eksin) tähelepanu juhtinud pole: kõik on mõttetu. Kui „kõik on mõttetu”, jääb neli küsimust: kas tegu on läbinägelikkuse, depressiooni või mõlemaga segiläbi? Ja eelkõige: millest „kõik”? Kusjuures vastusest viimasele saab osaliselt tuletada ka vastused esimestele. On ju päevselge, et on lõputu hulk hulki, mille puhul kõik, mis neisse kuulub, on läbi ja lõhki mõttetu.

Mõttetus on vastuolu, aga mitte igasugune, vaid ainult reeglitest tuletatav vastuolu. Kõige selgemal juhul on need ainult semantika- ja loogikareeglid, lõdve­mas tähenduses ka nt loodusseadused jms objektiivselt ja vältimatult (s.t mitte pelgalt subjektiivselt, konsensuslikult, autori­teedi, enamuse, seadusandluse, moraali, traditsiooni, kaanoni vms jõul) kehtivad seadused.

Eelnevast järeldub, et mitte iga vale pole mõttetu, küll aga kehtib vastu­pidine. Mõned näited. Väide „neli ei jagu kahega” on mõttetu (ja vale), kuna neli on paarisarv. Väide „neli jagub ja ei jagu kahega” on (ilmselgetel põhjustel – arv ei saa olla ühtaegu paaris ja paaritu) kahekordselt vale ja mõttetu. Väide „kana + 4 = 2” sisaldab juba semantilist, s.t tüübiviga („+” tahab arvu, mitte kana), olles seega veelgi fundamentaalsemalt mõttetu ja vale. Väide „Hitler sündis aastal 2023” on aastal 2022 (verbi ajavormi ja aastanumbri ühenduse tõttu) mõttetu, kuid aastal 2024 tõenäoliselt (s.t kui ta seda millegipärast just juhtumisi teinud pole) pelgalt vale, kuna pole ühtki loogilist põhjust, miks ta seda teha poleks võinud – ja tegelikult isegi mingit tõendit, et ta seda ei teinud. Loomulikul (ja intuitiivselt kehtival) eeldusel, et tõeväärtuste süsteem pole binaarne – lisaks tõele ja valele eksisteerib ka määra­matus –, on väide „Hitler sündis aastal 2023” aastal 2022 mõttetu ja aastal 2024 määramatu (v.a juhul, kui meil on tõendid Hitleri sünni kohta sel aastal). Sellelgi iseenesest mõistlikul eeldusel, et „Hitler” on jäik tähistaja[2] – nimi, mis viitab samale asjale kõigis võimalikes maailmades –, ei ütle see midagi selle asja singulaarsuse (s.t ainukordsuse) kohta mistahes võimalikus maailmas. Ei semantilised reeglid, loogika­reeglid ega loodusseadused välista Hitleri sündi aastal 2023 mingil planeedil (mis võib, aga ei pruugi olla Maa), mõnes kosmosejaamas või -laevas, galaktikas või teises universumis.

Niisiis on eriti just range, s.t semantilisel või loogilisel vastuolul põhinev mõttetus midagi väga erinevat nihilismist, õieti sellele lausa vastandlik. Kui nihilism postuleerib anoomiat ja/või tõe puudumist, siis mõttetus, vastupidi, just tõel põhinebki – kui poleks tõde ja valet, ei saaks olla ka nendevahelist vastuolu. Seega on mõttetus täiesti loogiline, paratamatu ja objektiivselt väärtuslik „konstruktsioon” – mitte midagi pelgalt valet, meelevaldset või koolkondlikku. Mõttetusel on ka suur majanduslik väärtus: leidub tohutu, tõenäoliselt lõputu hulk väiteid, mille mõttetusel – täpsemalt öeldes mõttetuse tõestustel – on või oleks matemaatikas, arvutiteaduses, inseneriteadustes jm arvestatav fiskaalne väärtus.

Kuhu ma kogu selle jutuga tüürin? Nagu eelnevast selgub, pole mõttetus midagi alaväärtuslikku, pelgalt valet või „tähendusetut”, õigemini on ta lausa kolmekordselt tähenduslik, kuna esitab eksplitsiitselt nii tõe, vale, kui ka nendevahelise vastuolu tingimused.[3] „Koogel-moogel” on üks vastuolulisemaid ja mõttetumaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Pärast sellist sissejuhatust peaks olema selge, aga ütlen igaks juhuks siiski välja, et tegu pole mitte solvangu, vaid komplimendiga.

„Koogel-moogel” koosneb ainult deklaratiivsetest lihtlausetest. On ka mõned liitlaused, aga neid on nii vähe, et nad mõjuvad selle üpriski mahuka raamatu kontekstis kohatu ja ülearusena. Üks­teisega seostamata lihtlaused annavad teosele väga iseäraliku ja niisiis ka üpris huvitava rütmi (seda enam, et tegu on proosa, mitte luulega), mida häirivad vaid üksikud liitlaused ja umbes sama haruldased lausekordused.

Millised on siis selle teose vastuolud? Lühidalt: kõikvõimalikud. Esimene vastu­olu avaldub juba selles, et lausetevahelisi seoseid (rääkimata lugudest) ei teki. Ja neid lauseid on seal väga palju. Kuna leheküljenumbrid puuduvad, ei oska kahjuks isegi umbes öelda, kui palju. Muud olulised vastuolud saavad seega aset leida ainult lause tasandil ja sellest madalamal – mida nad ka teevad. Vähim, millega kõik need laused siin ametis on, on vastuolu tekitamine lugeja ootuste ja kirjapandu vahel. Otsustage ise:
ordoviitsiumi roomaja aerutab nagu kevadmantel. püsisoojane ööbik roomab vanataadi poole. sarvehuik pani kangelase hüsteeriliselt kroolima. järgnes kraade ähkimine televisiooni otse eetris. titaanist tita sülitas mesilinnu põsest välja. võrr suutis liblika kolinal lendama panna. ätt kraaksus midagi hõõguva gaasikera tagant. tugitool vaikib nagu partisan ülekuulamisel. idamaa härg muutis telefoni pigiks. ema on kuldses aupaistes tsaar. lõpuks sain ma tööd dirigendina sõudebaasis. ema ehitas minu kätega valmis individuaalmaja.

Valisin siia suvalises järjekorras oma lemmikud esimestelt lehekülgedelt. Isegi kui enamik lauseid raamatus ei ületa nende näidete seatud latti, pole sellest suuremat lugu, arvestades lati suhteliselt kättesaamatut kõrgust, raamatu mahtu ja analoogsel tasemel lausete hulka. Võib-olla oleks teos võinud olla lühem ja kontsentreeritum, ei oska öelda, nagu ei oska tegelikult öelda ka seda, kas nii tihe ja ühtlaselt kõrgetasemeline tekst ahistavaks ei muutu (viimane omakorda sõltub ilmselt valitud lugemisstrateegiast). Raamatu lihtlaused tekitavad iselaadse proosaluuletuse, kus lugeja silm ja aju põrkavad ahelavariide kolksuvas rütmis vastu iga järjekordset lauset. Igatahes on selge, et sellisel tasemel lauseid kirjutada on väga raske. Võib-olla saaks tehisintellekt siin veidi aidata, aga lõplik valik tuleb muidugi teha inimesel.

Märkisin ennist, et teoses puudub narratiiv, kuigi tegelikult on asi just vastu­pidi. Iga lause ses raamatus on enese­küllane, äärmuseni kontsentreeritud lugu. Näiteks „minu elutööks sai kingapaela kinni­sidu­mine” võiks olla realistlik olme­romaan, omaelulugu või mõni olemuslugu mitte-nii-väga-silmapaistva isiksuse samalaadsest elust; „külgkorviga tiibklaver paarutas mööda kõnnumaad” – sürrealistlik vahepala või road movie, reis läbi olemise äärealade; „arendaja käitus nagu kahuri­kuul jahionnis” – arenguromaan, pea­tegelasest nohik avastamas oma varjatud võimeid; „eesti põliseepose looja lõõmas kuldvihmas” – (pseudo)erootiline epopöa, kus peaosas on Kreutzwald, Faehlmann ja ilmselt ka Koidula; „grafomaan signeeris erinevaid maapinnavorme” – kriitiku tsitaat kirjaniku ja maakunstniku (land artist) albumi tagaküljelt; „siis oli pall jälle soolasamba käes” – müstiline korvpalli­romaan: NBA meeskond kohtub koopa­sügavustes stalagmiitidest, soolasammastest jm speleoloogilistest formatsioonidest moodustatud võistkonnaga.

Veidi häiris mind selle raamatu küljendus, täpsemalt suures, justkui vaeglugejatele mõeldud šriftis kiri. Juurdlesin selle üle ja sain lõpuks aru, milleks see vajalik on: sel moel on igale lausele reserveeritud keskmiselt üks rida, mis omakorda rõhutab murdmata ridade rütmilisust ja luulelähedust. Sama tulemuse oleks saavutanud ka kuldlõikelises formaadis väiksema raamatuga, mis teose iseärasusi võimendades selle loetavust (minu, mitte vaeglugejate jaoks) parandanud oleks.

Eesti keeles on raamatuid, kus esineb kõike peale liitlause (Peeter Sauteril, võib-olla ka Andres Keilil), ja raamat, kus pole midagi peale tähemärkide (isegi mitte sõna – Jaan Malini „Maa ja ilm”). Nüüd siis on olemas ka raamat, kust puudub (ainult) liitlause ja lugu. Ehk on kusagil ka raamat, kust puudub (ainult) lugu? Andku endast kaanteplaginaga märku. Oma olemuselt on need kõik eksperimentaalse kirjanduse enam levinud formalistliku alaliigi, kitsendatud kirjutuse näited. Puudu on: raamat, kust puudub (ainult) lihtlause; raamat, kust puudub (ainult) liitfraas („ilus ilm”, „täna hommikul” jne); raamat, kus on ainult sõnad ja lihtfraasid („täna”, „hommikul”, „ilus” jne); raamat, kus ei tule välja miskit, isegi mitte tähemärki, aga kus midagi siiski on. Selleks teile palju jõudu ja edu soovides, teie jne.

 

[1] Vt: H. Melville, Kirjutaja Bartleby. Wall Streeti lugu. Tallinn, 2016; E. Vila-Matas, Bartleby & Co. LR 2020, nr 29–31.

[2] Jäikade tähistajate kohta vt: S. A. Kripke, Nimetamine ja paratamatus. Tartu, 2001.

[3] Siinkohal võiks meenutada analüütilisest filosoofiast tuntud definitsiooni: deklaratiivse lause tähendus on selle tõetingimused (tingimused, mille puhul lause on tõene – vt: D. Davidson, Truth and Meaning, „Synthese” 1967, nr 17, lk 304–323). See definitsioon on liiga kitsas ses mõttes, et teades deklaratiivse lause tõetingimusi, teame me paratamatult juba ka selle valetingimusi (ja vastupidi); s.t lause tähenduse saab tuletada ühtviisi nii selle tõe- kui valetingimustest.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon