Kauksi Ülle: „Vaim om mino kihä osa. Luulõtuisi aastaist 2022–2025”.
Obinitsa Galerii, 2025. 120 lk.

Imä lajatas kulbiga kapstasuppi perrele, kiä viil lavvah.
Pühänulgah lärmäs lõust. Telek vereväst kuŕast tõust.
(„Hõimueleegia”, lk 64.)

On päris mõttetu rääkida Kauksi Ülle luule taustal lõunaeesti keelest, etnofuturismist kirjanduses või, taevas hoidku, naiskirjandusest. See oleks umbes sama, kui hakata tõsimeelselt tõestama, et kapsasupp on söök. Kapsasupi juures saab ehk juttu teha retseptist, kuigi see jutt tuleb üpris igav. Saab ka rääkida, kuidas mõjutab kapsasupi söömine inimese soolestiku mikrofloorat, või analüüsida kapsasupi keemilist koostist, aga selleks on vaja erialaseid teadmisi ja tööriistu. Nii et kõige lihtsam on supp lihtsalt sisse lürpida ja oodata-vaadata, mis tunne peale tuleb.

Luuletunnetuse sisse minekuks otsustasin võtta jalad paljaks ja parema maaühenduse saavutamiseks jalalabad madalasse Pärlijõkke kasta. Kätte võtsin kuusepuust lati, suunasin selle otsateraviku Põhjanaela poole ja jäin lootma, et minu kehas kügelev vaim mingidki killukesed kiiresti liikuvast infost kinni püüaks. Selline, ennast maailma ja sündmuste keskpunktiks seadev, paistab olevat ka Kauksi Ülle luuleilm ja see lähenemine töötab. Ülle läheb kohati isegi nii kaugele, et räägib ka aastaajast – sügisest – kui iseendast, aga selle võib sügise sünnipäeval sündinud kirjanikule andeks anda. Las ta siis aitab vahtrale kirjusid kleite selga ja raputab need hiljem tuulega seljast maha, kui nii väga tahab. Luulekogu „Vaim om mino kihä osa” juures on päris mõttetu ka vahet teha kirjaniku isikul, tema luuletuste tegelastel ja isegi mõtetel, mis luuletuste seest välja vupsavad. Seepärast nimetan edaspidi kõike seda ühe sõnaga: pärismaalane.

Pärismaalane on juba lapsest saati väga uudishimulik. Ta ei jää kodutrepile konutama, hing ihkab teada saada, mis on väljaspool koduväravat, suures-laias maailmas. Juba esimeses luuletuses lajatab pärismaalane lugejale kõige tähtsama värava: „pühäq ommaq värteq, / kost miiq, pää iih, / hupsassi vällä” (lk 5).

Kuid mitte kaugel väravast on sild. Nii, nagu pärismaalane teab, et koduväravat ei saa päriselt kinni panna, aimab ta ka seda, et sild teisele poole lõpetab kõik ära. Nii ongi kõik selles (luule)maailmas toimuv surutud lühikese aja sisse, mis jääb värava ja silla vahele. Pärismaalase ürgmälus on alles püsinud esivanemate teadmised ja kombed, kuid väravast väljaspool tundub, et need on ära unustatud ja asendunud moodidega. Vanad hooned kõpitsetakse korda, selle käigus asendatakse kuusehekk elupuudega. Kuid „Elupuuekiq ei jakkaq / mu meelest ello” (lk 9), leiab pärismaalane. Samas on selge, et pärismaalane võib moega mitte nõustuda, kuid päriselu eest ikka kusagile ei pääse. Saab vaid südamehaledust tundes pealt vaadata, kuidas tädi viimase mullika maha müüb ja kogu mullikast saadud raha tädipoja botaste peale kulub (lk 11).

Hoolimata oma haledast südamest ei jää pärismaalane niisama rumala näoga istuma ja enda ümber vahtima. Ta saab aru, et hunt peab ulguma koos teiste huntidega. On see kavalus, rumalus või edevus, aga peagi võib pärismaalase leida sotsiaalmeediast. Ja seal ei jää tal muud üle, kui peab „kohtinguäpi konto tegemä, / sis jääss viil, / selfi retušiiriq / ja täägiq ja šiiriq!” (lk 34). Sotsiaalmeedia käib pärismaalase elukaarel temaga kogu aeg kaasas, kuigi ei paista tihti silma. Aga kui igapäevatoimetuste käigus juhtub nii, et paned saia ahju, lapse arvutisse ja jääd ise ka ülearu pikaks ajaks ekraani taha, et nii sai kui lapse tulevane elu kõrbema lähevad, on sotsiaalmeedia mõju pärismaalasele ikka väga tugev. Ja omast tarkusest teab ta ka tõsiasja, et kõrvale hoida kõigest sellest rumalusest ka ei saa, siis jääb elu päris seisma: „ilma uudishimoldaq / olnu-us uudist / õga himmo” (lk 99).

Siiski on maailmas asjad, millega pärismaalane laupapidi kokku põrkab. Ta ei saa olla nõus tapmistega, raha nimel looduse hävitamise või põlisrahva maade väljapetmisega: „[—] pühäq mäeq veetäs kruusas / Railbalticidõ pääle [—] Pühäq mõtsaq raotas mõtsamaas, / hingepuust tetäs vägüsi puit, / hingemaaq lääväq massu ala, / hingetsoppa valõtas tsolki.” (Lk 56.) Pärismaalane küll teab, et jõuga ta kõigele sellele vastu ei saa, kuid on oma õigustes täiesti veendunud ega pane kunagi oma suud kinni. Enda lohutuseks tarvitab ta esivanemate tarkust, et ei maksa teistele teha seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse (lk 66). Lisaks ütleb ta otsesõnu välja, et ühel päeval saab loodus sedavõrd pahaseks, et jõed ja mäed otsustavad ise ühe revolutsiooni teha (lk 54). Kõik see ümbritsev väsitab pärismaalast, ta koguni soovib, et saaks mõnikord vähem tunda (lk 58). Viimaks otsustab ta siiski kogu rumalusele ligineda absurdihuumoriga, parafraseerides Koidulat: „Kas nimetä viikraani pühäs / silmälättes, kas hiidä / asfaldi ala unõlõ” (lk 71).

Kõige selle taustal käib sõda, mis on pärismaalase maailmapildi kohaselt lihtsalt üks osa ärist ja koloniseerimisest. Pärismaalane ootab rahu.

Kuid milline siis ikkagi on see pärismaalase maailmapilt? On ju üldteada, et maailm sai alguse nii, et lendas üks suur lind, kes munes muna. Sarnane asi juhtus ka pärismaalasega: talle kingiti lapsena suur muna ja kui ta selle pooleks tegi, tuli sealt välja teine muna jne, kuni viimane muna enam pooleks ei läinud. Siiski toimus samal ajal veidi teises kohas veel üks maailma loomine: kana munes salapessa palju mune ja haudus neist välja „kõllatsit pehmit / piuksvit tsippõ” (lk 6). Osale tibupoegadest tuli pähe hari, osa hakkas munema. Nii sündis pärismaalase tänapäeval ehk veidi tagurlikuks peetav arusaamine maailmast, kus haagil peab kindlasti olema vastus ja pajal kaas. Üpris selgesti ütleb pärismaalane, et kui kaevul ei ole kaant, ei püsi vesi puhas, ja kui jõel ei ole silda, viib vool üle jõe mineja endaga kaasa (lk 57).

Loomulikult on pärismaalane puhas looduslaps. Tema kaaslased on puud, eelkõige õunapuud, vahtrad, kased ja kuused. Tema elu kulgeb aastaringi pidi rahvakalendri tähtpäevi tähistades. Ja isegi kui tema maailmas tehakse halloween’i-kõrvitsa sisse booli, saab kõrvitsast hiljem ikka äädikamarinaadis salat (lk 36). Kuid nagu juba mitmel korral rõhutatud sai, elab seesama looduslaps ikka tänapäevas koos kõigi tänapäevaste viguritega, ka kleidid ja kübarad pole temale võõrad.

Nii nagu meil kõigil, kihutab ka pärismaalase eluring hirmsa hooga selle silla poole. Ihu jääb kangemaks, põlved juba krigisevad-krägisevad, kuid vaim peab vastu ja veab ka väsinud keha edasi. „Vaim vidä ette kaotõt lahingihe, / kuldkallu püüdmä mualumbist, / vaim om mino kihä osa” (lk 111), võtab kogu nimiluuletus raamatu hästi kokku. Ja mitte üksnes raamatu, vaid osaliselt ka kogu selle pärismaalase mõtte- ja eluviisi. Vaim annab väge, kui ümberringi on elu vaimuvaba, ja aitab ära tunda vaimuvaesust. Pärismaalane tänab taevast selle eest, et kirjutajale on antud vaimukust. Ja päris õigesti teeb.

Suure kulinaariahuvilisena tahaks paari sõnaga rääkida ka toitudest, mis pärismaalase elus ette tulevad. Kapsasuppi, kõrvitsasalatit ja ahjusaia sai juba nimetatud, mitmes paigas on juttu ka võisilmaga pudrust. Väga palju pärismaalane tavaelus söögist ei räägi, kuid kõik muutub, kui ta satub Tallinna. Maarahva jaoks on see tuttav tunne: seisad kesk toidutänavat, aga midagi ei tihka, ei oska võtta ega küsida. Meie pärismaalasel läheb kõigi nende sušide peale pea segi, õnneks on ta taibanud kodunt kaasa võtta paar kuldrenetti ja saab neid suures linnas nälja kustutamiseks haugata (lk 109). Olukord toob meelde ühe teise pärismaalase, Lembit Kurvitsa ja tema luuletuse „Tallinnas”, kus luuletajal tuli „ära öelda restosupist, praest”.^[1] Eks need pärismaalaste mured ole igal ajal ja igal pool sarnased.

Kauksi Ülle „Vaim om mino kihä osa” on nagu üks hästi keedetud kapsasupp. Midagi sellist, mille peale juba ette mõeldes teadjamatel neelatus kurku tuleb. Teeb kõhu korralikult täis ja aitab ehk ka soolestiku mikroflooral korralikumalt toimetama hakata. Luulekogu puuduseks võib pidada seda, et nende jaoks, kes varasemast Kauksi Ülle luulega tuttavad, väga palju uut või ootamatut ette ei tule. Selles on ka kirjanik ise süüdi: mis ta siis kirjutab juba aastakümneid stabiilselt kõrge kvaliteediga luuletusi ning sedasama pärismaalase lugu! Kuid sellist asja on muidugi väga imelik ette heita.

Uutele lugejatele, kes lõunaeesti keelt ei karda, soovitan väga. Ka vanemad lugejad, maaelust ja pärismaalaste traditsioonidest ning eluviisist lugupidajad ja ka muidu Kauksi Ülle fännid leiavad sellest kogust kindlasti oma usule kinnitust, äratundmist, ehk ka lohutust. Koolõ ei mi viil kohegi!

---

^[1] Lembit Kurvits, Matle laul. [Tartu]: Elmatar, 1994, lk 66.