Eva Koff: „Õhuskõndija”.
Varrak, 2025. 277 lk.

Prantsuse filosoof Maurice Blanchot ütles kunagi, et kui satud idee peale, siis ära otsi uut, vaid korda seda. Tõhususele häälestatud ühiskonnas, mida kannab otsekui kohustuslik uuevaimustus, võib see mõte kõlada kummastavalt. Kuid Blanchot’l oli oma arusaam sellest, mis on idee ning mis sellest lähtuvalt on kordamine. Idee on midagi laadilt paljususlikku ja ammendamatut, midagi pagevat ja lõpuni hoomamatut. Seda ei saa ühe ropsuga (ega õigupoolest üldse lõplikult) ära sõnastada ega kujutada, pigem saab sellele üksnes igavesti ligineda. Ning kui valid (teadvustamatult) selle igavese liginemise tee, kui jääd ideele truuks, kui annad end selle meelevalda ehk kordad seda, siis pole tulemuseks mitte kunagi üks ja seesama, vaid alati ikka midagi laadilt erinevat, rikastavat ja uut.

Vahel harva tekib jõuline tõmme tõlgendada selle nurga alt mõne autori pikemat loomekaart või koguni loomingut tervikuna. See tähendaks, et leidub kirjutajaid, kes on sattunud idee peale ning kel on õnnestunud seda korrata. Mille järgi niisugune kordus ära tunda? Selleks ei tundu olevat kindlat valemit. Kordusmustrid võivad endast märku anda paljudel eri tasanditel – näiteks teoste katusteema ja temaatiliste motiivide, süžeekäikude, tegelastüüpide iseärasuste, kasutatud sümbolite ja fiktsioonimaailma üksikelementide, tekstidele omaste poeetiliste ja narratiivsete idiosünkraasiate, aga ka teoste üldise atmosfääri või häälestuse eripära jms kaudu. Ning kõnealune kordus ei ole iialgi absoluutne ega isegi mitte valdav – see ei ilmne teosest teosesse kunagi kõikidel tasanditel korraga, vaid pigem erineva intensiivsusega kord siin ja kord seal, kohati jõulisemalt ja kohati jõuetumalt, ning mõnel tasandil üldse mitte. Niisugune kordus on väga kaugel näiteks tegelastüüpide klišeelikust paljundamisest või süžeestruktuuri masinkordamisest, mida tuleb väga tihti ette žanrikirjanduse tüütumas otsas. Ideele truuks jäämine käesolevas mõttes tähendab kogu kirjutajale kättesaadava kirjutusaparatuuri võimaluste järjekindlat katsetuslikku häälestamist idee kui millegi laadilt paljususliku ja alati teiseneva parameetritele vastavaks. Sellise (teadvustamata) truuduse tulemuseks on alati erinevus teoseti. Idee pole miski, mille üks romaan saaks küllaldaselt kokku võtta, vaid miski, millele üksnes looming saab ligineda. Aga kui looming annab end idee meelevalda, pillub see romaane nagu komeedisaba sädemeid.

Sedalaadi lähenemine „loomingule” ei pruugi tunduda kirjutava autori suhtes sugugi õiglane – võib jääda näiteks mulje, et teosed ei lahutu niisuguses lugemises üksteisest küllaldaselt, või et autori hüpoteetiliste kavatsuste ega biograafiliste taustadega ei arvestata üldse, või et koguloomingut on sellest perspektiivist huvitavam lugeda kui iga romaani eraldi. Ent kui see end juba ilmutab, on seda väga keeruline eirata. Minu jaoks avaldus see kõigepealt Ene Mihkelsoni kolmes viimases romaanis, seejärel hoopis Renate Keerdi etenduskunsti juures, ning nüüd, viimasena, Eva Koffi romaaniloomingus. Koffi kolmas romaan „Õhuskõndija” (ning kolm tundub siin olevat kohtu seadus, enne mida seaduspära ei saa end ilmutada) seab tema eelmisedki („Sinine mägi”, 2017 ja „Kirgas uni”, 2021) tagasijõustavalt mustrisse, mis laseb aimata kirjutajat, kes on sattunud ideele, mida tal on õnnestunud korrata.

Mis idee see on? Seda pole võimalik öelda, sellele saab looming vaid ligineda. Ent kui teeksin vältimatult vaesestava katse kirjeldada probleemi, millele need romaanid on vastuseks, siis pakuksin, et need küsivad, kuivõrd struktureerivad õhtumaist reaalsustaju uni, unistused, fantaasia ja fiktsioonid ning kuivõrd määravad neid viimaseid omakorda teaduslik maailmapilt ning teaduse, kunsti ja religiooni ajas muutuv suhe. Ühe kitsendusena tuleb lisada, et kõigele sellele lähenetakse nendes romaanides üksikindiviidide kujunemise või otsustavate kujunemishetkede perspektiivist. Teise kitsendusena tuleb tõdeda, et isegi siis, kui need romaanid jutustavad kujunemislugusid, on maailm, mida nendes romaanides kujutatakse, tunnetatavalt väljakujunenud ilmavaate ja paika settinud väärtustega kirjutaja maailm, mille põhialuseid ei nähta sestap tarvidust loomingus eneses kuigivõrd küsitleda ega kõigutada ning kus usk inimese suutlikkusse oma unistusi teostada on omajagu endastmõistetav. (See on maailm, kus unistamine on võimalik.)

Millised on aga tekstides avalduvad isikupärased mustrid, mille kaudu Koffi looming sellele ideele ligineb? (1) Tegelased mõtlevad ja arutlevad palju. Seda toestab jutustaja, kes samastub sageli pikaks ajaks tegelastega, kuid taandub vahel ka kõiketeadvale positsioonile ja isegi ajaloolistesse ettevaadetesse. Romaanides on palju sisemonolooge ja loengmonolooge, aga ka kirjaformaati ja kirjanduslikke tsitaate. (2) Teostes on kasutatud ühel või teisel viisil mittelineaarset jutustamist ning eri peatükkides ei pruugi kohe selguda, kelle perspektiivist jutustatakse. Lugeja liigub Koffi romaanides nagu omamoodi kirjanduslik detektiiv, kes peab pidevalt kulutama mõningast lisaenergiat, et pilt kokku panna. (3) Romaanide tegevus toimub suurte muutuste eelsetel siirdelistel ajastutel: Esimese maailmasõja eelsetel aasta(kümne)tel („Sinine Mägi”, „Õhuskõndija”), 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse Eestis („Sinine mägi”) ning tänapäeval („Kirgas uni”), mida kiputakse selles valitseva ebakindluse ja ennustamatuse tõttu tajuma loomuldasa siirdelisena. (4) Tegelased on äärmiselt altid minema kaasa une, unistamise, unereaalsuse, näivuste, illusioonide, väljamõeldistega. „Kirkas unes” on see suisa keskne temaatiline süžeeliin, kus finantsanalüütikute firma seitse töötajat vajuvad pikaks ajaks meditsiiniliselt seletamatusse süvaunne. Unenäolisust toestab Koffi romaanide väga visuaalne, filmilik kirjelduskeel ja dramatiseering ning tekstiregistri sage kaldumine fantastilisusesse. (5) Romaanides esitatud tegelikkuse (epistemoloogiline? ontoloogiline?) „staatus” on pidevalt küsimuse all nii tegelaste kui ka lugejate jaoks. On see unes või ilmsi? On see päriselt või pettekujutelmas? Kus või millal me oleme, mis tasandil me oleme? Võimalikkuse ja paratamatuse, vabaduse ja ettemääratuse suhe on pidevalt küsimuse all, iseäranis naise autonoomia perspektiivist mistahes ajastul. (6) Kunsti, teaduse ja religiooni suhe on püsivalt huviorbiidis. Sageli arutatakse nende omavaheliste kattuvuste ja vastuolude üle. Igas romaanis on temaatiliselt esil üks või mitu teadusala ja kunstiliiki. „Sinises mäes” anatoomia ja fotograafia, „Kirkas unes” uneuuringud ja lavakunst, aga ka poolvääriskividega seonduvad rituaalsed praktikad, „Õhuskõndijas” lennundus ja luuteadus, filmikunst ja rätsepatöö. (7) Lastel on kandev roll, eriti „Kirkas unes” ja „Õhuskõndijas”. Nad ei võimalda tegelikkusele süütut-naiivset-puhttajulist perspektiivi (nagu kirjanduses sageli), vaid on südid ja targad (targemad kui täiskasvanud), neil on oma väiksed rõõmud ja suured mured. (8) Iseäranis lindude ja lendamisega seonduv tihke sümbolism kõigis kolmes romaanis. Pariis kui selle metafoorse lennu maapealne sihtpunkt. (9) Elujaatus ja julgustus teoste retoorilises sisendusjõus.

Ligikaudu niisuguste kirjanduslike ilmingute kaudu avaneb mulle Koffi senist romaaniloomingut jõustav tundestruktuur, see iseomane viis, kuidas tal on õnnestunud korrata ideed, mille peale ta on tulnud. Kuidas avaldub see Koffi viimases romaanis „Õhuskõndija”? Ning millisena laseb see romaan paista suurtel küsimustel, millele tema looming ligineb? „Õhuskõndija” viib lugeja XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Tartu Ülejõele ning jutustab seal loo kahe eri põlvkonnast, kuid omavahel perekondlikult seotud noore naise, Magda ja Nora katsumustest iseendaks kasvamise teel: lapsepõlve keerulistest oludest ja töörohketest päevadest, varasest vennakaotusest, kodumaja maha põlemisest, perekonda hülgavatest või liiga palju joovatest meestest, lapsekaotusest ja raskelt haigete laste eest hoolitsemisest – ning kõige selle ja sellelaadse kiuste siiski järeleandmatust unistamisest ja oma unistuste (armastatu, lendamise, Pariisi jne) poole püüdlemisest. (Kuivõrd saame valida oma unistusi?)

Need on keerulised olud, milles kujuneda, aga mõjub mõnevõrra ootamatult, et Koffi tegelased võtavad julguse kokku. Ja julgus on siin tõepoolest, nagu raamatu tagakaanelgi öeldud, romaani kandev teema – miski, mida see püüab tegelaste kaudu avastada ja esteetilise mõjujõu abil ka lugejais kehtestada. Julgus – milleks siis? Magda ja Nora on väga erinevad tegelased ja lähtuvalt nende isiklikest vaikesätetest on ka nende julguse suund ja ulatus erisugune, viies neid elus erinevatesse kohtadesse. Magda elab väljapoole: julgeb unistada „suurelt” ja kinnisideeliselt, julgeb peale hakata, avastada ja ette võtta, julgeb vähimagi vihje peale täiesti absurdsena tunduva avantüüri korras kaua kadunud armastatut Pariisi otsima minna. Nora elab sissepoole: julgeb hommikul ärgata, julgeb igale algavale päevale kuidagi vastu minna, julgeb ennast koos hoida, oma rikkaliku, kuid raskepärase siseilmaga silmitsi seista, julgeb viimasel piirjoonel lihtsalt olemas olla – ning selle kõrvalt veel raskesti haige lapse eest hoolitseda. On üllatav, millise põhjalikkusega nende julguste vaheline kontrast on romaanis välja kantud, ning sellel kontrastil põhineb kindlasti ka romaani keskne dünaamika.

Magda liin viib sündmuslikesse seiklustesse, kuhu tõmbab teda omamoodi isiklik lootusprintsiip: „Magda ei osanud elada hirmuga, ainult lootusega. Vahel mõtles ta, et peaks õppima kartma, nagu kardavad teised. Tulevikku, hirmsaid juhtumisi, tõbesid, vaevu. Aga ta ei osanud. Niipea kui ta millelegi kardetavale mõtles või mõneks lühikeseks hetkeks hirmu tundis, lahustus see, nagu poleks seda olnudki. Mispärast karta? Sest kui karta, aga seda, mida kardad, ei tule, oled kaotanud nii suure tüki ilusat, kerget aega siin ilmas.” (Lk 79.) Nõnda jõuab ta Ülejõe rasketest elutingimustest ja üksikemadusest hoolimata kuuks ajaks Pariisi, kus sooritab (romaani sümboolse kulminatsiooni korras) langevarjuhüppe, asutab hiljem Tartus oma õmblusettevõtte ja töötab sõja ajal halastajaõena. Kogu seda sündmuslikkust saadab läbivalt eneseusu, hõllanduse ja julgustuse nõudlik sisekõneline retoorika, mida võib postmodernsel küünikul olla raske taluda, kuid mida paistab kõikide märkide järgi kandvat siiras performatiivne pürgimus – kehtestada neidsamu impulsse ja tundeid ka lugejas.

Ning ehkki ka Nora elus juhtub asju – mees, kes Magda juurest ära läheb, on tema isa ning tal kujuneb sellesse lahkumisse oma suhe; ta laps on raskesti haige ning naisel jätkub vaevalt jõudu enamaks kui tema eest hoolitsemiseks – saame Nora liini pidi osa sügavast seesmisest seisundist. Siit avaneb introverdi rikkalik ja raskepärane siseilm, mille kirjeldamiseks kasutab Koff iseäranis mõjusat fantastilist kujundikeelt. Heaks näiteks on episood, mis kujutab lapsepõlves juhtunud õnnetuse traumaatilist kordust. Nora oli kunagi astunud linnupesa peale ja nüüd, hiljem, tuleb mitut puhku ette, et tema kehale maandub terve parv sinakashalle tuvilaadseid linde. Ta on veendunud, et see pole meelepete, ja linnud teevad tema olemise raskeks, aga ometi ta teab, et ei tohi neid ära ajada: „Linnud pidid saama rahus tema peal ja ümber olla, hoida temast kinni, riivata tiivaotsaga ta nägu, puudutada nokaga ta kaela, kudrutada. Linde ei tohtinud eksitada, ehmatada. Nende süda oli habras, see võis seisma jääda, linnud võisid surra, Nora pealt põrandale kukkuda, sinna lebama jääda. Seda ei tohtinud lasta juhtuda. Linde tuli hoida, istuda nende all nii kaua, kui vaja, olla nendega katkematus kehalises ühenduses. Nora süda lõigi lindude koorma all vaiksemalt, hoides end tagasi, arvestas lindudega, mahendas oma lööke, et nad ei tunneks end tõrjutuna.” (Lk 136–137.)

Siit aimub kiiresti, et introvertsus ja sellesse kätketud empaatiavõime on raskesti kujutatav, otsekui omamoodi representatsiooniline must auk, kust valgus ei taha hästi välja pääseda, ning Koff vastab sellele probleemile fantastilise registri meisterliku kasutamisega. Minu jaoks oli neid kohti kõige huvitavam lugeda. Kuid romaani üldises ülesehituses võimendavad need peategelaste erinevusel põhinevat aluskontrasti: üks poeb oma nahast välja, et „lendama õppida”, teine hoiab end suurima võimaliku määrani tagasi, et lasta olla nendel, kes loomuldasa lendavad. Nõnda pole ime, et elu viib Magda ja Nora lõppkokkuvõttes võrdlemisi lahku, aga konkreetsetest saatustest olulisem on nende omavahelisest erinevusest üldistuv sõnum, tõhususele häälestatud nüüdisaegse ühiskondliku intuitsiooni vastane sisendus, et üks julgus pole mitte kuidagi parem ega tähtsam kui teine – et julgus ette võtta ja julgus olemas olla on vähemasti samaväärsed. Ühtlasi avaneb julgus siin kangelaslikkuse inimliku erivormina.

Kõigest sellest kõneletakse kõrgel tihedusastmel lendamise ja lennunduse, lindude ja „linnundusega” seonduvate motiivide, kujundite ja taustaliinide kaudu. Magda tõdeb kohe romaani alguses veendunult, et tema on maa peal ainult selleks, et lennata, ning seda saab lugeda nii kujundlikult (unistused) kui ka sõnasõnaliselt (langevarjuhüpe). Leonhard, kellesse Magda armub, on ametilt teadusajakirjanik, kes vahendab eesti lugejale XX sajandi alguse kiireid arenguid Euroopa lennunduses. Üks romaani kõrvalliinidest koosneb varase prantsuse naislenduri Marie kirjutatud kirjadest, kus ta räägib oma katsumustest. (Marie Marvingt? Surcouf? Goldschmidt? – enamik võimalikke ajaloolisi prototüüpe paistavad millegipärast olevat Marie’d.) Ning see pole sugugi kõik. Linnud tulevad Nora peale. Nora räägib pojale Feliksile müütilisest linnust Rukhist. Magda õpetab Norale tuulelohe lennutamist. Magda valmistab ja müüb kummalisi langevarjur-nukke, millest saavad menukad mänguasjad. Nora poeg Feliks hakkab tundma huvi inimluude vastu ning saab kingituseks pea sees nina taga asuva õhkluu, jne.

Küllap seepärast, et orgaaniline lendamine on inimesele läbinisti mitteomane ja kättesaamatu, muutuvad kõik need asjad, ehkki reaalsed osakesed ühest fiktsioonimaailmast, lugedes kiiresti metafoorseks ning hakkavad tõstatama unistuste ja pürgimustega seonduvaid üldinimlikke küsimusi, millest paljud viivad tagasi Ikarose müüdi juurde: millest tohiks või tuleks unistada? kuivõrd teostatavad peaksid unistused olema? kuivõrd ettevaatlikult tuleks neid teostada? millega võiks ja millega ei tohiks nende luhtumisel leppida? Nende taga heiastuvad veel suuremad küsimused vabaduse ja ettemääratuse kohta: kui võtan julguse kokku, aga kukun läbi, siis kas see oli minu teha või pidigi see nii minema? Millise määrani tohib end ettemääratusega lohutada ning kuivõrd tuleks saatust trotsida?

„Õhuskõndija” ei anna nendele küsimustele ühest ja lõplikku vastust – ei jutustaja väljaütlemiste ega tegelaste käekäigu tasandil. Kui kohati tekib tunne, et Koffi tegelased lepivad liiga paljuga, siis teisal nad just keelduvad leppimast ja saavutavad päris palju. Kui nad mõnes kohas tõdevad, et paratamatuse vastu ei saa miski, siis teisal rõhutavad, et miski pole võimatu. Jutustaja tõdemused ja tegelaste tundmused ei kujuta endast sestap veel romaani mõtet ja mõju. Viimane avaldub minu arvates jõulises viisis, kuidas „Õhuskõndija” kehtestab kõik need lõpuni vastamata küsimused lugejas. (Mulle isiklikult kangastus neid vaagides multifilmidest tuntud stseen kassist, kes kõnnib millegi kütkes enese teadmata üle kaljuserva õhus edasi ning kukub alla alles siis, kui taipab sinna vaadata.) Kuid sõltumata sellest, milliste järelmiteni see kehtestustöö viib, paistab romaan sisendavat, et unistada ikka tuleb: „Me raske kivine maa. Ei saa siin ilma tiibadeta.” (Lk 78.)

Inimene saab lennata ainult tehnika abiga, ning sellest vaatenurgast on endastmõistetav, et Koff asetab „Õhuskõndija” tegevustiku ajalooperioodi, mil lennundus arenes iseäranis kiiresti. Lennundusuudiste ajakirjanduslik raporteerimine, Marie ülestähendused oma katselendudest, kukkumistest ja vigastustest, Magda langevarjuhüpe jne – kõigi nende asjade kooslus teeb just teaduslik-tehnilise kihistuse romaanis jõuliselt metafoorseks ning võimaldab sedakaudu vaagida seda, mil määral tehnika moodsal ajal reaalsustaju ja unistusi kujundab. Unenägusid, näivusi ja väljamõeldisi, millele Koffi tegelased on alati altid olnud, paistavad siin kandvat nende kaasaja kiired tehnilised muutused ning sümboolsel tasandil kinnistab seda asjaolu, et Magda käib 1908. aasta juunis Tartus vastavatud elektriteatris Illusion, kus näeb filmi armastajatest, kes unistavad sõjaväljal lendamisest (Illusionis käiakse ka „Sinises mäes”). Kuid samavõrra teadvustatakse, et õhuskõndimisele vastukaaluks võib liigne tuginemine tehnikale unistused ka põhja viia, ning seda märgivad pikemad ülestähendused Titanicust, mille uppumise ajal Magda Pariisis viibib (Titanicut mainitakse ka „Kirkas unes”). Igal juhul on teaduslik-tehnilise kihistuse metafoorsuses tundestruktuurilt midagi loomuldasa teadusulmelist, ning väljaspool ulmekirjandust võib-olla polegi eesti kirjanduses autorit, kes teadust oma loomingus kujutatud tegelikkuses sedavõrd jõuliselt ja järjekindlalt esile tõstaks (kui vahest Meelis Friedenthal välja arvata, ehkki tema on ühtlasi ka ulmekirjanik – ning nende kahe loomingu kõrvutusel ilmneb huvitaval kombel, et ka Friedenthalil on romaan, mis käsitleb XX sajandi alguskümnendeid, ja samuti romaan, mis käsitleb tudengipõlve 1990. aastate alguse Tartus).

Koffi kolm senist romaani erinevad ajalise kokkuseade poolest ja sellele vastavalt pääseb ka nende tähendus erineval viisil mõjule. „Sinine mägi” vaheldab tegevusaegadena XX sajandi algust ja iseseisvuse taastamist ümbritsevat üleminekuaega ning nõnda tõuseb tähenduslikus plaanis esile kõigepealt nende siirdeliste ajastute omavaheline võrdlus ja alles seejärel varjatumalt nende suhe lugemisajaga. „Kirka une” tegevus toimub kirjutamisajas, selle seos praegusega on loomuldasa märksa metonüümsem ja vahetum, romaan tihendab ja paisutab sirgjooneliselt oleviku fantasmagoorilisust. „Õhuskõndija” sulgub aga (omamoodi dialektilise tagasiliikumise korras) täienisti kaugemasse minevikku, XIX sajandi lõpuaastate ja Esimese maailmasõja vahelisse aega, mida on edasi antud stilistilist takti nõudvas usutavas pruugis. Kuid nii nagu ulmekirjanduses, kus tuleviku usutav kujutamine pole eesmärk iseeneses, vaid (hädavajalik) vahend oleviku tagasipeegeldamiseks, teenib ka ajaloolises romaanis kujutatud minevik pigem metafoorset võrdlust kirjutamis- või lugemisajaga. Nõnda võimaldab „Õhuskõndijas” kujutatud ajastul valitsev rahutus ja ennustamatus, kiirest teaduslik-tehnilisest arengust tulenev kaleidoskoopiline peapööritus ja suurte muutuste eelaimdus heita värskendavat pilku meie praegust aega valitsevale ebastabiilsusele ja ennustamatusele: miks mitte näiteks tehisintellekti arenguga kaasnevatele ootustele ja otsustamatustele, suurte geopoliitiliste muutuste pidurdamatusele, tehnooptimismi ja prekaarsuse süvenevale kontrastile, ökoloogilise kriisi pakilisusele ning sellele, kuidas kõik need kujundavad meie isiklikke unistusi ja (l)ootushorisonte. Nendes protsessides elamine nõuab julgust, nii Magda kui ka Nora oma, ning just julgust katsub „Õhuskõndija” sisendada. Kohati ehk suisa väsitava järjekindlusega, kuid seda järjekindlust paistab jõustavat usk, et kirjandus võib maailma muuta.

Ei juhtu tihti, et kirjutajal on idee ning et tal õnnestub seda korrata. Ja pole kindel, kas ta kordab seda ka edaspidi või hakkab otsima uut. Aga Koffi kolm senist romaani avavad omal isikupärasel moel moodsa aja suuri küsimusi, moodustavad niisugustena omamoodi triloogia, ning tekitavad sisimas kiusatuse väita, et neid on koos natuke veel huvitavam lugeda kui igaüht eraldi.