Mees vms

Mari Peegel

 

 

Ivar Sild: „Heinakõrred”.

„Lauapealne”, 2016. 90 lk.

 

„Heinakõrred” on luulekogule intrigeeriv pealkiri. Esmapilgul pole heinakõrres midagi poeetilist ega erilist; looduses on heinakõrre konkurentideks kirev põllulill, sinine taevas ja läikiva kitiinkestaga putukas. Linnas võistleb heinakõrs kokteilikõrrega, ja kaotab. See tekitab huvi: mida näeb heinakõrres luuletaja Sild, kas heinakõrred võiks olla tema luulekogu võtmeteks? Kas pealkiri viitab enamale kui sellele, et Silla kogu tõepoolest sisaldab looduslüürikat? Etteruttavalt võib öelda, et suurt selgust pealkirja analüüs ei too. Kohtame heinakõrsi küll näiteks luuletuses „Paigake kus” (lk 17): „ema ma ei näe seda maitsvat hiirt ainult heinakõrred kõikjal”. Niisiis on heinakõrred segav paratamatus soovi rahuldamisel, miski, mida on liiga palju võrreldes maitsva hiirega, keda on liiga vähe, ja milleni minek on pingutav. Samal ajal on heinakõrred justkui ka Silla luuletused, sõnaohtrad ja mõttetiined tekstid, millest tuleb läbi jalutada või end läbi süüa.

„Heinakõrte” luuletused on visuaalsed, nad tekitavad kujutluspilte. Näiteks kerkib lugedes silme ette huvitav autorikuju/tekstimina, kes meenutab tegelasi Jaanus Samma fotosarjast „AAFAGC” („Tarbekunst gei­klubile”, koos Alo Paistikuga), kus mõõdukalt musklis, silmale mitte valusad vaadata mehed omakeskis talutöid teevad. Võib-olla ei seondugi Sillaga niipalju modellide tegevus, sest kui Samma fotode noormehed lüpsavad, saevad, künnavad, püüavad kala, siis Sild pigem on, kui töötab. Niisugune on just idee kanda „teistmoodi” mehelikkus arhetüüpsesse Eesti olustikku.

Jaanus Samma fotodel toimuv on väga kehaline, nagu ööklubi seintel eksponeeritav kunst olema peabki, ja ka Sild määratleb oma tekstides ennast ja eelkõige oma mehelikkust keha kaudu. Samas teeb ta seda kuidagi ükskõikselt või naljatades, võib kergelt taibata, et see pole probleem, mis põletaks ta meeli. Pärast üheksat luulekogu ja lühiromaani on ta endaga rahul. Tähendusrikas mehe definitsioon avaldub näiteks luulereas „peegli ees igas hetkes muutuv keskmise kehaehitusega mees vms” (lk 73, „Luuletaja akt”). See „igas hetkes muutuv” lause alguses ja eriti „vms” lause lõpus annavad ühe täpsema kaasaegse mehelikkuse analüüsi praeguses Eesti kirjanduses. Mõelda, et nii juhuslikult, lõdva randmega antud määratlus võib olla nii lööv!

Loodusluuletajana tõesti arvestatav Sild seob identiteediküsimused meisterlikult looduspiltidega: „kui ma tohiksin mõtelda maailma asjadest / pesakuhila otsast kiigata lehetäidest tõmbleva põõsa poole / küllap ma võiksin arvata et olen suurem kui samasugused sipelgad” (lk 28). Sild sulandub looduspilti; kui vaja, on ta varmas samastuma ka metsloomaga. Teda iseloomustab piltide edasiandmisel eriline tundlikkus ja võime kirjeldada elu panoraamselt, kõikehõlmavalt. Juba ainuüksi luuletus „Rannavõõrutusnähud” annab selle luuleraamatu avaldamisele õigustuse.

Loodusluulele on vastandumas kogumiku keskele paigutatud nn linnaluuletsükkel. Kümmekond luuletust, mis on markeeritud pealkirja­lisandusega reisegedicht, kõnelevad kahe mehe, tõenäoliselt elukaaslaste suvetretist Berliini. Mehed tassivad võõrsil poest kilekotte, käivad klubis, vahivad taguotsi, higistavad, ägisevad voodis. „Kaks valget keskealist pekist eesti meest” säilitamas omal kombel eestlust moekas ja vabameelses suurlinnas, kandes sokke ja sandaale ja juues viina ka suvekuumuses („mis mees sa siis oled // eesti mees”). Alistudes euroopalikkusele vaid nii palju, kui neil on oma armastuseks vaja.

Eesti luule ajaloos käib loodusluule käsikäes isamaaluulega, ja nii Sillalgi. Ta ei laula ülistust nagu rahvusromantik, kuid muretseb samavõrra. Ma pole tegelikult üldse üllatunud, et Sild on juba teine kirjanik, keda siin ajakirjas arvustan ja keda on sügavalt puudutanud kooseluseaduse vastuvõtmisega kaasas käinud viha normist erineva seksuaalsusega inimeste vastu. Kui Milvi Martina Piir kirjutas sellest proosateose, siis Sild on kajastanud seda oma luuletekstis nii vihjelisemal kui ka otsesemal kujul („Lõhe ja rahvas”, „Lihtsustamine”, „Ära kunagi oota inimest” jt). Maht ja otsekohesuse aste pole loomulikult olulised, näriv ärritus on näriv ärritus: „mul on tahtmine anda järele / sellele Varro Vooglaiu / ja Martin Helme / palavikule / oi ei nad ei ole x-foobid nad ei karda neil on terve mõistus // nende gaasiahjudest tulevasse kuumusesse / Kristiina Ojulandi nimekirja toel / tahaksin heita // õõvastavalt külm on / ja sügis pole veel alanudki” (lk 44).

Vormiliselt iseloomustab Silda kaootilisus, luuleread on otsekui raiutud paberile kahe-kolmerealiste salmidena, mõnikord sõnatellistena, kus sõnu ei erista üksteisest ükski kirjavahemärk. Ometi ei paista siit afektiivsust, justkui ei teaks luuletaja, mida teeb, ja tegutseks sõgeda loometungi ajel, vastupidi, ta paistab teadlikult katsetavat kord üksiku sõna, kord tekstimassi, kord fraasi jõudu. Et need sõnad, mis Silla luulereas teineteise kõrval alati sugugi sõbralikult ei seisa, lõpuks mõtte või pildi moodustavad, on lugejale tõenäoliselt nii üllatuseks kui ka õnneks. Mõnikord peab selle õnne saabumiseks tekstist kaks sammu eemale astuma, et see siis nagu abstraktne pilt distantsilt tähendust hakkaks looma.

Ivar Sild kuulub nende kunagiste peda-kirjandustudengite hulka, keda õpetas varalahkunud kirjandusprofessor ja luuletaja Toomas Liiv. Liivi luulekogu „Achtung” (2000) lõpus on tema kui kirjandusteadlase arvustus — tegelikult küll luuleteoreetiline artikkel — oma luulekogule. Liiv kirjutab: „[—] kõnesolev autor ei mahu hästi eesti luulemaastikku. Ta ei haaku trendidega, seisab kuidagi väljaspool ja on ikka mingis väga olulises mõttes täiesti out. Aga niisuguseid peab ka olema. Niisugused rikastavad eesti luule maastikku. Tõepoolest.” Enam-vähem sama võime öelda ka Silla kohta, mitte et ta oleks täiesti out, vaid et tema paigutamisega mõnda voolu tekib raskusi, et ta on tekstide kvaliteedist hoolimata väljaspool. Sild on suveräänne ja isepäine, ja pole pälvinud tunnustust, mida ta vääriks.

See on asi, mida järgmistel kultuurkapitali kirjanduspreemiate jagamistel võiks silmas pidada.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Herman Bang
Clarice Lispector
Nikolai Baturin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon