Meresõidu ketramine, kangelaste kulgemine

Ann Viisileht

Hanneleele Kaldmaa: „Oliver”.
„Elusamus”, 2017. 69 lk.

Hanneleele Kaldmaa on rõhutanud, et erinevalt teistest tänapäeva (noortest) luuletajatest ei kirjuta tema endast või oma igapäevaelust. Tõsi, žanrieksperimendiks nimetatud „Oliver” liigub teisi ja omanäolisemaid teid. Viidatud suveluuletuse saates ütleb Kaldmaa, et nende muinasjutuliste meresõitjatega toob ta eesti kirjandusse luule, mis on ühtlasi seiklusjutt, lugu värssides. Värssides, ainulaadse keeletajuga, üllatav ja omajagu uuenduslikki, kuid lubatud lugu on keelemängude vahele ainult näpuotsaga pudistatud.
Elo Viidingu teost „Lühikesed, aga lihtsad lood” arvustades näikse Kaldmaa olevat üles tähendanud mõne enda tõdemuse kirjutamise kohta. Ta heidab tänapäeva lugejale ette lühikese ja kerge lugemisvara otsimist, „millega ei peaks palju pead ragistama ja oleks rohkem meelelahutust kui küsimusi ja mõtlemise vaeva”. Tema lood „Oliveris” pole kindlasti lihtsad, ka siin pole esiplaanil sündmustik, vaid sõnade ja tähenduste mäng. Eeposte, müütide või usundite killukesi pakutakse ümbersünteesituna ja Kaldmaa raamat vajab dešifreerimist nagu Minose kiri, millest „Lõkkevalgel” räägitakse (lk 44). Küllap võib iga lugeja nende maailma kultuuriloost pärinevate vihjekeste seotuse astet konkreetsete luuletustega ise mõistatada. Või mitte.
Paraku ei mõju see Oliveri-eepos vägevalt, see on raskuskeskmeta müüt. Vanades lugudes kannatatakse, kaotatakse, tuleb teha valikuid, sageli teeb kangelane vigu, sageli hukkub. „Oliveri” üheks suurimaks probleemiks tundub olevat kannatuse puudumine. Siin ei ole valu, varju, seda teatud teravust. Midagi, mis paneks aina naervad tegelased oma laevasõite sillerdaval merel kuidagi väärima või ära teenima. Kas saab olla tõelist ilu, kui sellega ei käi kaasas mingi­sugunegi kurbuse või hääbumise noot? Ilmselt ei tahagi „Oliver” olla midagi tumedat, vaid soovib näidata müüdilise alge ja tänapäeva nooruse võimalikku suhestumist, läbipõimitust. Ent ka pinget oleks vaja. Prometheus varastab tule, toob selle inimkonnale ja teda karistatakse. Ka Oliver varastab tule (kust?), aga see ei too kaasa muud peale kerge pahaks­panu — inimeste, tule saajate, mitte jumalate pahakspanu. Enamasti lahkub kangelane pöördelise sündmuse tõttu kodunt ja asub midagi püüdma või lahendama, ustav daam jääb teda ootama. Odysseuse kannatus on eemalviibimine kodunt, aga Oliver ei kannata, sest Tuvi on temaga. Sellega seoses võikski küsida: mis on nende eesmärk? Miks nad seiklevad? Või ongi see kõik ilulemine ühest ulmaliselt ja vähekirjeldatud seigast teise, üks elu- ja ilmaring ja jätkumine lugudes? Need pole otsi- või eksirännakud, vaid kangelaste kulgemine. Püüdluse puudumisest tulenebki nende teekonna vaikselt veerev ja ringjas struktuur, seikluste mõõdu annavad need vaevu välja. Ehk õpivad nad teekonna käigus iseennast paremini tundma, koguvad tarkusi? Pole nagu otseselt paista. Ei tasu vist kahelda, et autorile on tegelased olulised ja sügavalt läbi tunnetatud (kuulukse, et ta on nendega üle nelja aasta tegelnud), aga lugejale jääb kangelane tabamata (iseloomuga) visandlikuks meheks. Oliveri nime seletus raamatu alguses ja kogus esinevad nimevariandid mitmest kultuurist ja keelest rõhutavad sellise rändaja-kangelase arhetüübi universaalsust, Oliveril on mitu kuju, mitu varju, tulegi varastas ta teise nime all (lk 20), ta on koondkuju. Vahest võiks liialdades öelda, et tema ongi tuhandenäoline kangelane, kellel on nägusid nii palju, et ühegi kohta ei saa midagi eksplitsiitselt väita.
Vormi ja keele poolest seisab „Oliver” tubli väikese vennana Hasso Krulli pehmete kivide kõrval, olles samuti ühe kindla liiniga uusmütoloogiline (suur)vorm. Margus Ott on Krulli loomislugu arvustades kirjutanud, et loomisvägedega saadakse kontakti sageli naeru ja tantsu kaudu. „Oliveris” nii tantsitakse kui naerdakse ohtralt, ühes väelis-ürgses stseenis (lk 32) kareldakse rannaliival naerdes välja välk ja vihm. Raamatut läbiv ja raamiv kujund ongi tantsust klaasistunud liiv (vihjatakse ka vastupidisele protsessile, mis näib veelgi müstilisem ja keerulisem). Erakordsete tegelaste jalajäljed, nende teod ja olemised talletuvad loodusesse, saavad igaveseks. Ühest küljest on see klaasi tekkimise muistendlik äraseletamine, teisalt loomisakt. Oliver on poeet ja tema toodud tuli võib olla ka luuletuli või midagi elutule sarnast. „Maailm magab, kui Oliver O’Flame teda üles ei aja” (lk 8) ütlevad luuletuse sõnad — maailm on uinunud, mitte-elus, kui keegi, kellel on leek või elusäde, seda ei ärata. Kunstmütoloogilise Oliveri-laulu võtmesõnadeks on tuli ja tuul, sakraalseks aspektiks pürolaatria, tule kummardamine tema paljudes eri vormides: lõke, välk, säde, päike, tähed, sisemine palang, soojus, kulutuli jne. Need on kõik positiivsed tuled, juttu ei tule lahingutulest, põrgutulest (keegi ei käi allmaailmaretkel), puhastustulest, ohvritulest vms. Hoopis karmima, kuid samuti teost läbiva tulekäsitlusena meenub Dido-müüt Nikolai Baturini „Kentauris”.
Elu tule olulisust pühitsevad luuletused lahvanduslikust armastusest: „Lase ma lõpetan su maailma / lase ma / laulan ta põhja” (lk 19), ütleb Oliver Tuvile ja teine talle. See on silmapaistvalt tume kujund muidu nii heledas raamatus. Tuvi tahab kangelase maailma kivi kivi haaval laiali tassida, sellest suure müüri ehitada ja siis olla lumi, mis selle müüri enda alla matab. Tahab tolle maailma hävitada ja siis täielikult uueks luua — enda järgi, ja siis seda ikka igapidi loksutada ja raputada. Oliver tahab olla madalik ja kari, mille otsa komistaks Tuvi — see oleks ühtaegu õnnetus, aga ka pöörak, mille põhjustab tema isik Tuvi elus. Gustav Suitsu „Elu tuleski” sähvab püha elu kui äike, lõkendavad ihalduste tunglad, noored otsivad muinasjutu Kunglat — kuni kord seisavad Toonela väraval. Süttimise kõrval on pidev teadmine paratamatust vananemisest, elu kaduvusest. „Oliveri” tegelaste lõpuhirm on teistsugune ja liigub mitmel tasandil: „Sa oled minust nii palju laulnud, / et ma kardan, ma ise saan otsa” (lk 26). Nad kardavad otsa saada lauludes, milles on teineteist (romantiliselt) pühitsenud, ja lauludes, millena nad on lugejale esitatud. Nad on oma lugudeks saamisest justkui teadlikud, sellele osutavad ka Tuvi sõnad: „Ma räägin siis ise, kui tahad / ja kosin end nii, / et vaid lood jäävad maha / me tulekuist-minekuist” (lk 25). Mõnes mõttes ongi nende loole mingi hetk punkt pandud ja nad on raamatuks vormitud, teisalt kestavad nad edasi sellessamas raamatus ja enda ringleva ja müütilise maailma sees.
Katkendlikku lugu seob mõnuga loov ja tantsiv keel. Selles annab kõige rohkem tooni miski, mida võiks poolmänguliselt nimetada assotsiatiivseks ketramiseks. „Ta rabas meid jalust. / Ta rabas kogu maailma jalust, / haaras õlgadele ja heitis tuulde. / Tulle. / Tuulde.” (Lk 10.) Siin on õnnestunud üleminek metafoorselt tähenduselt sõnasõnalisele. Sarnaste või samade sõnade kuhjatus võib toimida hoogsalt ja hästi, nagu koherentsetes rütmilistes ridades „Öös on lõkkeid, pimedust ja tuld. / Sa vilgud üha, pilgud pimedust, / su silmadest lööb tuld.” (Lk 66.) Teinekord muutub sõnakesksus ja alliteratsioonide jada üleliigseks või on perifraase nii palju, et mõnest mõttest ei jäägi midagi järele, ketramise jooksul tähendus aina lahjeneb ja tekib vaid sügavuse mulje. Teinekord on liiale mindud inversiooniga või tekitab kohmakust sõnade järjekord, asesõnade ebamäärane kasutus, läbisegi ajavormid, ellipsid. Luule sekka on heidetud murdesõnu, fraase teistest keeltest, töödeldakse ümber tsitaate, kasutatakse isikustamist, sidesõnakust jpm. Kaldmaa keeles annab tooni ka ohter mitmiktähendusi süvendav siirdekasutus; siirde juurest leiab antiteese, mängitakse väldete, rektsioonide, (vormi)homonüümidega. Näiteks „Kuni sinagi / lendad kord kaasa. // Mu kaasa?” (Lk 23.)
Vaatame lähemalt kogu üht tugevamat luuletust „Maruline”. Tekst algab rahvalaululiku stroofiga, kus esinevad parallelismid (mõttekorduste rühmi leiame luuletusest lausa seitse), (täis)algriim ja lõppriim, alliteratsioon, kordused: „Ei ole meressa metsa, / ei ole latva lainetessa, / ei ole oksa ummikassa.” (Lk 47.) Kordused, retoorilised ja topeldatud küsimused, ahastavad hüüatused ilma poole „kuhu mina jalad toetan, / kuhu küüned kinnitan” (lk 47) teevad raske uppumisolukorra veelgi ilmekamaks. Seejärel tuleb kõige pinevam sisekõneline osa, kus mängib kaasa kujundus:
ma upun,
ei
upu,
u-
pu,
puu,
ajupuu (sealsamas).
See on kitsas ja paarisilbiline, vastu lehe serva litsutud lõik, habras nagu uppuja pääsemislootusedki. Esimene mõttekordustega stroof tekitas liikumisefekti, aga kõige ohtlikum hetk (ma upun) on paigal ja pingeline. Seejärel vastatakse retoorilisele küsimusele: uppuja leiab merest ajupuu, mille külge end haakida, ühtlasi naaseme tavalisse stroofikujundusse. Pääsenud tegelane ründab nüüd merd vastu: küünistab, hammustab ja sunnib mere end koju kandma. See on pöördepunkt, ohvrist on saanud võitleja. Ta haarab millestki füüsiliselt haaramatust ja pöörab selle enda kasuks, ei lase merel — ühtlasi mere hoomamatusel, lõputusel — endast jagu saada, ennast sellega üheks st olematuks muuta. Ühise klammerdumise tagajärjel on inimese ja mere vahel tekkinud arusaamine: „meri hoiab must kinni. / Ta ei lase mind uppuda” (sealsamas). Peale katsumusi lausutakse: „Ma / leian maa” (sealsamas). Vesisest surmast pääsenu leiab maa ja võib-olla „ma” — iseenese. See tähistab ka sisemist jõudu, mille abil ta võimatu võimalikuks tegi. Mäslevatest lainetest hoolimata pole luulekogu maailm aga kunagi päriselt ähvardav, tegelased viibivad turvalises kookonis.
Kaldmaa kogust lipsab sageli läbi üks salapärane muu. See on elu nähtamatu ja käsitamatu substants, mingi abstraktne, veel katsumata maailma äär. Tütreke Säde tahab suuremaks saades „näha ilma ja ilma peal kuud, / seda muud, igialatist muud” (lk 68), Tuvi ihkab kihutada üle taeva tuulte, pilvede ja muuga (lk 34). Muu-mõiste lõpmatu võlu seisneb ähmasuses, see on nii kütkestavalt üleüldine, see on palju, kõikjal ja mis iganes ja võiks tähistada raamatut ennast. See raamat on ka muu.
Hanneleele Kaldmaa ei saanud seda raamatut kirjutama jätta, need tegelased elasid temas, elasid teda ja pidid välja saama. Juba lühijutus „Kaarnad vaid ootavad” on enesele osutav lause: „Ma põlesin, põlesin, põlesin ja minust sai loorääkijarebane, minust said lood ja ma rääkisin lugusid.” (Lk 63.) Olemise teravat essentsi on siin kogus vähe, aga jätkama peaks. Ilmselt ei saa seda vähesust pahaks panna, paljud klassikuks saanud luuletajad on alustanud hõisates (vt Marie Under). Jääb üle vaid soovida tuult päikesepurjeisse.

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon