Sada aastat Eesti riigikeelt

Ilmar Tomusk

Isaac Newton on öelnud: kui ma olen näinud kaugemale, siis seetõttu, et olen seisnud hiiglaste õlgadel. Newtoni hiiglased olid enne teda elanud teadlased Galileo, Kepler, Eukleides. Kuid meie praegused hiiglased on need naised ja mehed, kes on elanud enne meid ja hoolitsenud selle eest, et me võiksime omal maal rääkida oma keeles.
Värskendagem mälu mõne seigaga eesti keele ajaloost.
Üksikud eestikeelsed sõnad ja väljendid Henriku Liivimaa kroonikas ning umbes 500 eestikeelset kohanime Taani hindamisraamatus XIII sajandi alguses.
Kullamaa käsikiri ning Wanradti ja Koelli katekismus XVI sajandi algupoolel, Georg Mülleri juhitud ning ka eesti keelt õppetöös kasutanud kool Rak­veres ja Tallinnas aastail 1597 ja 1600, tema eestikeelsed jutlused XVII sajandi algusest.
Stahli, Gösekeni ja Hornungi grammatikad aastail 1637, 1660 ja 1693, Forseliuse seminar 1684, Wastne Testament 1686, esimene eestikeelne piibel 1739, esimene eesti keele lektor Tartu ülikoolis 1803; O. W. Masingu „Marahwa Näddala-Leht” 1821—1823 ja 1825; Kristjan Jaak Petersoni laulud, Kreutzwaldi „Kalevipoeg” 1857—1861, Wiedemanni grammatika 1857; Karl August Hermanni „Eesti keele grammatika” 1884; Tapa keelekonverents 1908; eestikeelne ülikool 1919.
XX sajandi alguseks oli eesti keelest saanud üsna hästi uuritud ja õpetatud keel, millel oli potentsiaali juba rohkemaks kui olla lihtsalt köögi- ja kodukeel.
Eesti Vabariik kuulutati välja 1918. aasta veebruaris. Esimest korda räägiti eesti keelest kui riigikeelest 4. juunil 1919. aastal vastu võetud eelkonstitutsioonilises aktis „Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord”. Selle § 3 sätestas, et „Eesti wabariigi riigikeeleks on Eesti keel”.
Peale eesti keelele riigikeele staatuse sätestamise anti selle eelkonstitutsioonilise aktiga vähemusrahvustele tagatised oma keele kasutamisel.
1918. aasta 19. novembril võeti valitsuses vastu ajutised administratiivseadused, mille teine osa kandis nime „Seadus riigikeele kohta”. Seaduse peaeesmärk oli eestikeelse asjaajamise sisseviimine ametiasutustes ning vene ja rootsi keele kasutamise tagamine Peipsi ääres venelaste ajaloolisel asualal ja Läänemaal rootslaste ajaloolisel asualal. Kuid seda ei saa pidada täiemahuliseks keeleseaduseks.
1920. aastal võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus, mis sätestas eesti keele kui riigikeele staatuse ning määras kindlaks vähemuskeelte kasutamise tingimused ja korra. Nii pole Eesti Vabariigis mitte kunagi olnud aega, mil me oleksime teistele keeltele selja keeranud. Eesti keel on küll olnud riigikeel, kuid vähemus- ja võõrkeeltel on olnud alati oma koht meie keelemaastikul.

Üheski põhiseaduses ei ole seletust selle kohta, millest me tegelikult räägime, kui me räägime riigikeelest. Millest me siis räägime?
Räägime seaduste keelest, riigivalitsemise ja avaliku halduse keelest, asjaajamise, avaliku teabe, hariduse ja arstiabi keelest. Räägime ka sellest, kes peavad riigikeelt oskama ja kasutama ning kes selle kõige eest vastutab. Kes vastutab selle eest, et need, kellel on õigus saada avalikkusele mõeldud teavet või teenuseid riigikeeles, seda ka saavad. Ja mis juhtub siis, kui keegi on oma kohustused jätnud täitmata ning kellegi õigusi on rikutud. See kõik jääb keeleseaduse lahendada.
Eesti Vabariigi esimene täiemahuline keeleseadus võeti vastu 1934. aasta novembris ja see jõustus 1. jaanuaril 1935. Nii võttis esimese keeleseaduseni jõudmine aega 15 aastat ja see sai kehtida kuni okupatsioonini. Seadus sätestas, et riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste asjaajamiskeel on eesti keel, ametlik välissuhtlus võis toimuda ka võõrkeeles. Eesti keele kõrval määrati seaduses kindlaks ka vähemusrahvuse keele kasutamise õigus. Saksa, vene ja rootsi rahvusest (suuremad vähemusrahvused toonases Eestis) kodanikel lubati pöörduda riigiasutuste poole kirjalikult oma keeles, kuid vastus tuli neile anda eesti keeles. Vähemuskeelse enamusega piirkondades võis asjaajamises kasutada ka vähemusrahvuse keelt, kuid teiste asutustega tuli suhelda eesti keeles ja kõik ametnikud pidid oskama eesti keelt.
1935. aasta 4. jaanuari „Uudisleht” teatas esiküljel: „Eesti keel õigustatud seisukohale ka eraelus! Igasugused avalikkusele tehtavad väljendised, nagu kirjade aadressid, kuulutused, plakatid, sildid, reklaamid jne. olgu eestikeelsed ja vigadeta. Kinodes filmi tekstiline osa ekraanil ainult eesti keeles.” Löövale pealkirjale järgneb pikem selgitav tekst: „Läinud aasta novembrikuul pandi maksma keeleseadus, milline eesti keele, kui riigi- ja enamusrahva keele tõstis temale kuuluvale aukohale. Keeleseadus korraldas eesti keele tarvitamist riiklikes ja omavalits.-asutustes ning andis siseministrile õiguse määrata eesti keele tarvitamise korda majandusliku, seltskondliku ja rahvusvahelise läbikäimise, samuti ka ühenduse pidamise ja liiklemise aladel. Seda õigust teostades andis siseminister 3. jaanuaril s. a. keelemääruse, mis annab eesti keelele ta õigustatud esikoha ka igapäevases suhtumises. Uus määrus hakkab maksma 1. aprillist 1935.”
Siseministeeriumi juures asuva informatsiooni ja propagandaameti kultuurküsimuste nõunikuna tegutsenud Henrik Visnapuu kirjutas oma 1935. aastal avaldatud artiklis „Vaimse eneseteostuse poole” keeleseadusest ja keelemäärusest järgmist: „1. jaanuarist 1935. a. maksma pandud keeleseadusega on Eesti Vabariigis avalikus elus ja läbikäimises eesti keel ka tegelikult asetatud temale kuuluvale esikohale. Keeleseadus ja selle teostamiseks antud keelemäärus haaravad sügavalt ühiskondliku, kaubandusliku ja ärielu. Igasugused avalikud ettekanded, reklaamid ja kuulutused kui ka igasugused äri- ja ametisildid peavad olema eestikeelsed. Eesti keele maksmapanemisega ühiskondlikus elus ja selle avaldustes ei taheta aga kuidagi takistada vähemusrahvaste omakultuuri. Neil on oma emakeelsed koolid ja neile kindlustatud kultuuromavalitsuste tõttu saavad säilitada oma rahvusliku omapära. Kuid Eesti Vabariigi kodanikena tuleb neil tarvitada ametlikus ja ühiskondlikus suhtlemises eeskätt eesti keelt.
Keelemäärusega tahetakse kõrvaldada senist hooletust oma emakeele — eesti keele — vastu. Ärisilte, kuulutusi, reklaame jne. valmistades, valvati peamiselt selle järele, et oleksid õiged vastavad võõrkeelsed pealkirjad, eesti keele õigekeelsus jäi hoopis tagaplaanile. Nüüd keelemäärus kategooriliselt nõuab õigekeelsust eesti keelele. Austame ise oma keelt ja endid, siis teevad seda ka teised!”

Kahjuks tuleb eesti keele kui riigikeele sajandist rääkides peatuda ka pikal ja valusal ajajärgul, kui eesti keel ei olnud riigikeel. Just need 50 aastat on põhjuseks, miks meie keelepoliitika on praegu selline, nagu see on.
Eesti keele kui ainsa riigikeele staatus sai järsu lõpu koos Eesti okupeerimisega. See ei tähendanud küll eesti keele kasutamise lõppu, kuna eesti keel säilitas olulise rolli peamise õppekeelena haridusvaldkonnas, samuti paljudel ühiskonnaelu aladel, kuid nõukogude võim tegutses selle nimel, et vähendada eesti keele osatähtsust ja suurendada vene keele rolli. Vene keel hakkas valitsema paljudes majandusharudes, eriti nende organisatsioonide töökorralduses, mis olid allutatud üleliidulisele juhtimisele, näiteks lennundus, merendus, energiamajandus, masina- ja aparaadiehitus jm. Vene keele osa oli suur mitmes muuski ühiskonnaelu valdkonnas, nagu riigivalitsemine, välispoliitika, diplomaatia, sõjandus, teadus ja tehnika ning põllumajandus.
Vene keele positsiooni kindlustasid muutused rahvastiku koosseisus. Kui 1934. aastal elas Eestis 8,34 protsenti muust rahvusest inimesi, siis 1989. aastaks tõusis see ligi 40 protsendini.
See oli organiseeritud sisserände tagajärg, sest Kirde-Eestisse rajatud suurtööstuse tarbeks asustati sinna suurel hulgal inimesi peamiselt Venemaalt, aga ka Ukrainast, Valgevenest, Kesk-Aasiast ja Taga-Kaukaasiast. Nende ühine suhtluskeel oli vene keel. Arvukalt sisserändajaid asus elama ka teistesse piirkondadesse, kõige rohkem Tallinna ja selle lähiümbrusesse, näiteks Maardusse ja Paldiskisse. Suured venekeelsed kogukonnad tekkisid Tapale, Haapsallu ja Pärnusse.
Eestisse asunud muukeelsetel Nõukogude kodanikel ei olnud mingit vajadust eesti keelt õppida, sest igal pool oli võimalik asju ajada vene keeles ja eestikeelse koolisüsteemi kõrvale tekkis täiesti omaette vene õppekeelega koolide võrgustik. Selle tagajärjel tuli eestlastel paljudes Eesti piirkondades ametnike, arstide ja teenindustöötajatega suhelda vene keeles, sest sisserännanud ei osanud eesti keelt.
Nõukoguliku rahvuspoliitika kaugem eesmärk oli rahvuslike eripärade kaotamise teel nn ühtse nõukogude rahva loomine. Vene keelest pidi saama kõigepealt Nõukogude Liidu rahvaste teine emakeel ja seejärel ainus emakeel.
Seda, milliseid jõupingutusi tegi nõukogude võim vene keele õpetamiseks Eestis, näitavad kujukalt ajalehes „Nõukogude Õpetaja” 1940. ja 1950. aastatel ilmunud artiklid keelte õpetamisest haridussüsteemis. Suurem jagu artikleist räägib vene keele õpetamise probleemidest eesti koolis. Toon leheveergudelt üksikuid näiteid. Eriti tugev surve tõhustada vene keele õpet ja juurida vene keele õppe valdkonnas välja „kahjurlus” oli aastal 1953.
Artiklite pealkirjad näitavad kujukalt, kuidas eestikeelset enamust üritati jõuga integreerida venekeelsesse vähemusse.

3. oktoober 1947: „Vene keele tase eesti koolides nõuab parandamist”.
12. veebruar 1949: „Ideelis-poliitilisest kasvatusest vene keele tundides”.
14. oktoober 1949: „Vene keele õpetamist eesti koolides tuleb radikaalselt parandada”.
29. detsember 1950: „Vene keele õpetamise metoodikast” — artikkel räägib vene keele õpetamisest seltsimees Stalini keeleteaduslikke töid silmas pidades.
9. märts 1951: „Tõsta vene keele õpetamise taset meie koolides”. „J. V. Stalini tööd keeleteaduse küsimustes määrasid kindlaks põhialused keelte uurimise töös ja osutasid määratu suurt abi kõigi teaduste edasisele arengule, eriti keelte arengule. Erakordselt suurt tähtsust omavad J. V. Stalini tööd keeleõpetamise küsimustes nõukogude koolis. Eesti NSV koolis omab vene keele õpetamine erilist tähtsust, sest vene keel NSV Liidu paljurahvuselistes tingimustes on rahvuste-vahelise suhtlemise keeleks, just vene keele oskuse kaudu pääseb meie noorsugu vene ja nõukogude kultuuri rikaste varasalvede juurde.”
22. august 1953: „Puudusi vene keele õpetamisel” — artikkel räägib sellest, et paljude vene keele õpetajate ideelis-teoreetiline kvalifikatsioon on nõrk, kuid olles omandanud teoreetilisi teadmisi vastava keele metoodikast ja õppinud tundma J. V. Stalini geniaalseid töid keeleteaduse alal, saavutavad õpetajad üha paremaid tulemusi vene keele õpetamisel.
3. oktoober 1953: „Parandada vene keele õpetamist Suure-Jaani Keskkoolis”. „Koolide kõrval, kus kogu tähelepanu on pööratud ühe tähtsama õppeaine, vene keele õpetamise pidevale parandamisele, kus kooli direktsioon hoolega jälgib vene keele õpetajate tööd ja õpetajaid abistab, on meie vabariigis veel koole, kus õpilased ei oma õppeprogrammis ettenähtud teadmisi. Üheks selliseks kooliks on Suure-Jaani Keskkool.”
28. november 1953: „Tõsta vene ja eesti keele õpetamise taset” — artiklis on juttu ainult sellest, kui halvasti mõnes koolis vene keelt õpetatakse, loetletud on halbade koolijuhtide ja õpetajate nimed ja ridamisi ideelis-metoodilisi vigu, mida pedagoogid tunnis teevad.
6. oktoober 1956: „Tõsta sihikindlalt vene keele õpetamise taset”.

Eesti keele õpetamise tasemele vene koolis on pühendatud märksa vähem leheruumi. Kui aga sellest räägitakse, siis kirjeldatakse vaid suuri edusamme ja seda, millise innuga õpivad Eesti NSV-s elavad vene keelt kõnelevad inimesed eesti keelt.
Olgu siinkohal toodud näiteks artikkel „Õpitakse innukalt eesti keelt” (4. VI 1949), milles väidetakse, et eesti keel on vene õppekeelega koolis erakordselt populaarne õppeaine ja mitte mingisuguseid probleeme selle õpetamisel ei ole. Artikli autoriks on märgitud H. Laanet. Huvitav oleks teada, kas ta ise uskus seda, mida kirjutas. Mõni väljavõte: „Tallinna 30. Keskkoolis on eesti keele õpetamise tase võrreldes esimeste nõukogude aastatega palju paranenud. Kooli direktsioon, omistades eesti keele õpetamisele suurt tähtsust, on lastevanemate seas teinud vastavat selgitustööd, mistõttu on täiesti kadunud vaade, nagu poleks eesti keele õppimine venelastele üldse vajalikki. Vastava kasvatustöö ning tegelikust elust väljakasvanud vajaduste tulemusena tunnevad õpilased eesti keele vastu elavat huvi. Kooli naabruses asub eesti õppekeelega keskkool, mille õpilastega on 30. Keskkooli õpilased sõbralikus vahekorras. Ühiselt sportides, suusatades ja uisutades on kasvanud sõprussidemed eesti ja vene kooli vahel. 30. Keskkooli õpilased teavad, et selleks, et tunda end kodus Eesti NSV-s, tuleb osata vennasrahva, eestlaste keelt, tunda eesti kirjandust, ajalugu ja maad. [—] Peaaegu kõigis klassides on eesti keele õpetajail kaks rühma: edasijõudnud, kellega töötatakse programmi järgi, ja vähem edasijõudnud. Enamasti igas klassis on veel kolmas rühm, kuhu kuuluvad hiljuti teistest vennasvabariikidest sissesõitnud õpilased. Paari päeva eest andsid 11. klassi õpilased eksameil aru oma tööst. Vanem rühm kirjutas pika etteütluse täiesti tundmatu tekstiga (katkendi N. Karotamme kõnest 26. jaan. 1945. a.). Kümnest lõpetajast kirjutas hindele „väga hea” kaheksa õpilast, ülejäänud kaks tööd hinnati heaks. Suuline eksam sooritati samuti edukalt. Esimesena vastas abiturient Murnikov , kes pileti kohaselt kõneles Friedebert Tuglasest ja kirjeldas eesti talupoegade elu sama autori jutustuse „Hingemaa” järgi. Õpilane kõneles ilmekalt ja soojade sõnadega talupoegade raskest olukorrast saksa mõisnike ja vene tsaari ikke all, tõi tsitaate jutustusest ja ütles lõpuks: „Kuigi Remmelgas ei jõudnud oma püüdlusi teostada isiklikult, tegid seda hiljem teised — nüüd on eesti talupoeg mitte ainult vaba ja iseseisev, vaid ta sammub tõusuteed, mille talle on kätte näidanud meie partei ja valitsus.” [—] Õpilased jutustasid elavalt Joh. Vares-Barbaruse võitudele innustavast luulest Suure Isamaasõja päevil, Lydia Koidula säravaist isamaalauludest ärkamiseajal ja Aug. Kitzbergi draamadest. Kaasaegseist kirjanikest kõneldi ka Aug. Jakobsonist. [—] On ilmne, et õpilased tulevad eksameile peaaegu eranditult hästi ettevalmistatult. Eesti keele õpetajad teevad tõhusat tööd, kasvatades õpilasis nõukogulikku rahvaste sõprust eesti keele ja kirjanduse tundmaõppimise kaudu.”
Eriti tähtsat osa vene keele õpetamisel ja vene keele staatuse tugevdamisel mängis armeeteenistus, kus liiduvabariikidest pärit noormehed paisati läbisegi Nõukogude Liidu eri piirkondadesse venekeelsesse äärmiselt range käsuliiniga keskkonda, kus vene keele omandamine oli vältimatu.
Peamiselt kasutati sõjaväes keelekümblusmeetodit. Kuna ma olen ka ise läbinud põhja polaarjoonest paarsada kilomeetrit põhja pool Koola poolsaarel kaheaastase vene keele kümblusprogrammi, mille nimi oli „Praktiline vene keel Nõukogude merejalaväe tankistidele”, siis kaalusin, kas ehk võiksin seal kasutusel olnud metoodikat paari sõnaga tutvustada. Kuid ma ei tee seda, sest selle hoone väärikad seinad ei kannataks seda kirjeldust välja. Nõukogude armeest koju naastes rääkisin eesti keelt tugeva vene aktsendiga. Kui pärast sõjaväge astusin Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, et saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks, arvas nii mõnigi kursusekaaslane, et mu emakeel on vene keel. Olen tänulik professor Mati Hindile ja teistele toredatele õppejõududele, kes selle välja kannatasid. Poole aastaga sain aktsendist lahti, kuid tanki ehituse ja tööpõhimõtte kohta käiv venekeelne sõnavara kummitab mõnes ajusopis siiamaani.
Veelgi tõsisem surve eesti keelele algas 1970. aastate lõpus. 1978. aastal võeti vastu Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi uus konstitutsioon, mis kehtestas sisuliselt kakskeelsuse. Samal aastal võttis NLKP Keskkomitee vastu määruse „Vene keele edasise omandamise ja õpetamise täiustamisest kõikides vabariikides” ning Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitees koostati selle alusel ja täitmiseks dokument nimega „Ürituste plaan NLKP Keskkomitee määruse „Vene keele edasise omandamise ja õpetamise täiustamisest kõikides vabariikides” täitmise asjus”. Tegemist oli salajase otsusega, mis jõudis avalikkuse ette alles 1980. aasta novembris Rootsis ilmuva „Eesti Päevalehe” kaudu.
Kõige hullem oli see, et neis dokumentides kirjas olnut hakatigi raudse järjekindlusega ellu viima. Kurikuulus „Ürituste plaan” koosnes 29 meetmest, millest igaühe puhul oli märgitud täitmise tähtpäev ja vastutav täitja. 1978. aastal vastu võetud dokument pidi olema suures osas ellu viidud 1979. aasta lõpuks. Selle eesmärk oli selge ning üheselt mõistetav: vene keel tuli omandada ja selle õpetamist täiustada, rahvuskeelte roll oli taanduda ja asuda neile ettenähtud kohale ajaloo prügikastis. Meetmed puudutasid kogu formaalset haridussüsteemi, huviharidust, tele-, raadio- ja trükiajakirjandust ning isegi laste ja noorte vaba aja sisustamist.
EKP Keskkomitee sai ülesande välja töötada meetodid, kuidas noorsoo keskel vene keele õppimist ja aktiivsemat kasutamist propageerida, et see süvendaks Nõukogude Liidu rahvaste internatsionaalset sõprust.
1979. aasta II kvartalis tuli koostada nimekirjad filmidest, mida noortele vene keele õppijatele näidata, ja kindlustada nende filmide regulaarne demonstreerimine. Mäletate: „Elektrooniku seiklused”, „Moskva-Cassiopeia” ja „Mürsikud kosmoses”, viimaste peaosas Innokenti Smoktunovski. Tegelikult olid need päris head filmid.
1979. aasta III kvartalis tuli teha ettepanekuid konkreetsete abinõude rakendamiseks, et varustada koole, ülikoole, polütehnikume, tehnikume ja kutsekoole TV-aparaatidega ja neid radiofitseerida. Probleemide korral tuli pöörduda otse ENSV Ministrite Nõukogu poole.
Haridusasutuste õppetegevuse ümberkorraldamiseks anti siiski pisut rohkem aega. 1983. aastast tuli hakata vene keelt õpetama väikestes rühmades, ette valmistada vene keele uus õppeplaan ja uued õppekomplektid.
Ajavahemikus 1979—1984 oli tarvis kindlustada igat tüüpi õppeasutuste varustamine lingofoonilise aparatuuriga ja muude näitlike õppevahenditega. Niisamuti pidi suurenema vene keele õppijatele mõeldud õpikute ja sõnastike väljalase. Aastail 1981—1983 tuli välja anda eesti-vene ja vene-eesti sõnaraamatud, eesti-vene ja vene-eesti vestlusõpikud, õpikud algajatele ja edasijõudnutele. Õpilaste tarbeks oli vaja avaldada seeria brošüüre vennalikest vabariikidest.
Nagu ajakavast nähtub, tuli enamik meetmeid rakendada juba 1979. aasta jooksul, mis näitab, et asjaga oli väga kiire.
Tegemist oli täiemõõdulise keelelise invasiooniga, kus kõikide võrdsuse sildi all sooviti ühe väikerahva keel asendada suurrahva keelega. Võib arvata, et kui poleks tulnud fosforiidisõda ja laulvat revolutsiooni, ilmuks „Sirp ja Vasar” nüüd juba ainult vene keeles, koolidest oleks välja roogitud viimased eestikeelse õppe rudimendid ning eesti keelt võiks kuulda vaid üksikutes Kagu-Eesti külades ja sedagi vaid õhtusel ajal.
Neljakümne aasta eest teismelisena ei osanud ma sellele tähelepanu pöörata, miks tekkisid ühel hetkel klassiruumidesse televiisorid ja raadiod, kooli külastasid ordenitest kõlisevad sõjaveteranid, toimusid ekskursioonid „vennasvabariikidesse”, kohtumised ja ühised tantsuõhtud (sel ajal hakati neid diskodeks nimetama) Moskva, Leningradi, Kesk-Aasia, Taga-Kaukaasia ning Leedu ja Läti noortega, kellest nii mõnegagi saime sõpradeks ning algas aastatepikkune kirjavahetus.
Koolis oli vene keel üks tähtsamaid õppeaineid, vene keele õpetajad näisid olevat omaette privilegeeritud seltskond, kelle staatus koolis oli tase kõrgemal muude ainete õpetajaist. Minul vene keelega probleeme ei olnud, seda tänu ema heale vene keele oskusele. Seltsimees Stalin oli ema pere küüditanud Siberisse, kus seitsmeaastane tüdruk pidi kohe vene keeles õppima hakkama, keegi ei küsinud, kas ta oskab seda või ei oska. Ema on meenutanud, et paar nädalat oli ta koolis vait, kuid siis hakkas rääkima ja järsku oligi vene keel suus. Ka keskerihariduse omandas ta seal vene keeles ja nii sai ta pärast Siberist naasmist hiljem ka oma lapsi vene keeles järele aidata.
Dokument oli märkimisväärne veel selle poolest, et keelepoliitika kujundamise eest oli vastutama pandud kõige kõrgem võimuešelon, ning selle järgi, kui kiiresti ja millise põhjalikkusega seda hakati ellu viima, võib järeldada, et rahapuudust meetmete elluviimisel ei olnud. Probleemide kohta ütleb dokument: „Esile kerkivate küsimuste ja ettepanekutega pöörduda ENSV Ministrite Nõukogu poole.” Seega ikka kõige kõrgemal tasemel.

1980. aastate teises pooles hakkas Nõukogude Liit lagunema, meil tähistab seda eeskätt mõiste laulev revolutsioon. Võitluses iseseisvuse taastamise eest oli kesksel kohal eesti keel, keeleseaduse väljatöötamisest sai üldrahvalik ja eestlasi iseseisvuse idee ümber koondav ettevõtmine.
1988. aasta 10. novembril avaldas aasta varem ilmumist alustanud „Maaleht” intervjuu ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi juurde moodustatud eesti keele staatuse töögrupi juhi Enn Põldroosiga, kes koos keeleprofessor Mati Hindiga oli üks aktiivsemaid keeleseaduse väljatöötamise eestvedajaid. Ajakirjanik Agnes Jürgensi küsimusele, miks keeleseadust on Eestimaale vaja, vastas kunstnik ja poliitik Enn Põldroos nii: „Keeleseadust on vaja igale maale. Sest iga rahvus püsib seni, kuni püsib tema keel. Kui kaob keel, siis kaob ka seda keelt kõnelev rahvus. Ajalugu on seda korduvalt näidanud. Kas või näiteks Valgevenes või Ukrainas, kus emakeel on sisuliselt kadunud ja valgevenelased ja ukrainlased on venestumas. Meil see asi veel nii traagiline ei ole, kuid areng selles suunas on toimunud täiesti ühemõtteliselt.
Viimasel ajal on Eestimaal eesti keele kasutamise võimalused järjest ahenenud. Me ei saa eesti keelega alati enam hakkama arsti juures, poes, teeninduses jne. Rohkem kui pooltes asutustes on eesti keel kadunud. Eestimaal on rajoone, mis sisuliselt pole enam Eestimaa. Eriti tekitab muret see, et asjaajamiskeeleks valivad vene keele ka need asutused, kus valdavalt töötavad eestlased. Kas või põllumajandussüsteem, kus aruandlus on venekeelne. See on rahvusriigis täiesti lubamatu asi. Kui see protsess ei peatu, võime jõuda selleni, et saja aasta pärast mõni üksik vanamees veel õllepoes eesti keeles joriseb. Keeleseadus paneb taolises suunas liikumisele piiri. Eestlane peab Eestimaal eesti keelega igas eluvaldkonnas ja igal pool toime tulema.”
Eesti NSV keeleseadus, mis kuulutas eesti keele taas riigikeeleks, võeti vastu 18. jaanuaril 1989. Keeleseaduse väljatöötamine oli tõepoolest üldrahvalik ettevõtmine, seda näitab muu hulgas asjaolu, et Eesti NSV Ülemnõukogule saadeti 10 404 kirja, millele oli lisatud kokku 325 660 inimese allkiri. Keeleseaduse toetuseks antud allkirju oli neist 306 552. Ei enne ega pärast seda ei ole ühelgi seadusel olnud nii laialdast toetust.
Peaaegu viiekümneaastase vahega oli eesti keelest saanud taas de jure riigikeel. ENSV keeleseaduse vastuvõtmisest möödunud 30 aastat on peaasjalikult kulunud eesti keele kui riigikeele positsiooni tegelikule taastamisele. Kahjuks tuleb nentida, et nii mitmeski valdkonnas, ja ennekõike tooksin esile haridusvaldkonna, ei ole me eesti keele staatust suutnud veel kindlustada.
Veel viimastelgi aastatel oleme keelejärelevalvet tehes ja klientide kaebusi lahendades kohanud vene õppekeelega koolide lõpetajaid, kes ei oska sõnagi eesti keelt, kuigi õppetöö on koolis toimunud justkui eesti keeles. Nii teatasid 2018. aastal mõned suvevaheajal „Maxima” kassasse ajutiselt tööle asunud Tallinna vene kooli lõpuklassi õpilased nende keeleoskust kontrollinud keeleametnikule, et pole kunagi eesti keelt õppinud, ehkki seaduse järgi peab sellises koolis 60% õppetööst toimuma eesti keeles ja eesti keele kui õppeaine maht olema vähemalt 1000 auditoorset tundi.
Niisama hämmastavad on 2019. aasta alguses kogu ühiskonda jahmatanud arutelud selle üle, mis keeles peaks õppetöö toimuma gümnaasiumiharidust andvas riigikoolis. Meenutagem, et alates 1992. aastast näeb põhiseadus ette, et Eesti riigikeel on eesti keel ja igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust, ning juba 1993. aastal sätestati põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, et koolis on õppekeeleks eesti keel. Seaduse rakendussätete kohaselt tuli selleni jõuda aastaks 2000.

Ma ei hakka lähemalt käsitlema 1995. ja 2011. aasta keeleseadusega seonduvat, lisan üksnes paar sõna olulisemast. 1995. aasta keeleseadus oli põhimõtteliselt uus, sest eelmine, 1989. aasta oma, oli ikkagi ENSV keeleseadus (või nagu ütles Merle Krigul 14. veebruaril 1995 Riigikogus seaduse esimesel lugemisel: osariigi keeleseadus) ja selles oli vene keelele antud eristaatus. 1995. aasta seaduses olid kõik võõrkeeled võrdsed. Muidugi tekitas see venekeelses kogukonnas pahameelt, sest tundus arusaamatu, et vene keel võib olla võõrkeel.
2011. aasta keeleseadus oli aga pigem 1995. aasta seaduse parandatud ja täiendatud versioon. Uue seaduse väljatöötamise peamine põhjendus oli, et kehtivat seadust on väga palju muudetud (umbes 20 muudatust, mille maht kokku oli suurem kui esialgse seaduse maht) ning sellest on raske aru saada. Üks oluline, EL-iga liitumisel võetud kohustustest tulenev muudatus oli see, et kui 1995. aasta seadus sätestas, et avalik teave on eestikeelne, siis uus seadus lubas eestikeelsele tekstile lisada tõlke võõrkeelde. Teise olulise muudatusena kirjutati seadusesse keeleseaduse eesmärk: arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Muidugi oli terve hulk väiksemaid muudatusi, kuid eesti keele kaitse üldpõhimõtted on kõigis kolmes seaduses samad.

Kui võtta praegu ette 1989. aasta Eesti NSV keeleseadus ja seda hoolikalt lugeda, saab teha kaks tähelepanekut. Esiteks, kui hästi see dokument oli toonastes tingimustes koostatud. Ja teiseks, kui palju tööd tuleks veel teha, et selles seatud eesmärgid täita ja eesti keel tõesti kõikides eluvaldkondades oma funktsiooni täidaks. Ja seda mitte ainult formaalselt ja riikliku sunni abil, vaid ka loomulikult ja inimeste vabal tahtel.
Vene keele kunagise rolli on paljudes eluvaldkondades üle võtnud inglise keel. Vahe on vaid selles, et kui vene keelt suruti meile peale Moskvast ja kommunistliku partei keskkomiteest ning avalikkusele püüti jätta muljet, et mitte mingisugust vene keele survet pole olemas ja vene keele kasutusala laieneb vaid laiade rahvahulkade soovil, siis inglise keelele oleme paljudel elualadel tõepoolest üle läinud ise ja täiesti vabatahtlikult.

Kordaksin veel kord Enn Põldroosi 30 aastat tagasi öeldud sõnu: „Kui see protsess ei peatu, võime jõuda selleni, et saja aasta pärast mõni üksik vanamees veel õllepoes eesti keeles joriseb.”
Lõpetaksin aga meie praegust keele-elu päris kenasti kirjeldava tarkuseteraga: kui sul pole midagi öelda, pole kasu ka sellest, kui sa ütled seda inglise keeles.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon