Pühendusega Janar Alale ja Tom Hanksi vennale
Umbes kolmandal nädalal pärast ülikooli algust ütles Janar, kellega olin tutvunud teisel septembril ja kellega ülejäänud kursakaaslased mind juba lasteaia- või vähemalt algkoolisõbraks pidasid, et tema lemmikraamat on Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree”. Et tädi oli talle selle kinkinud ja tema läbi lugenud või parajasti lugemas ja meeldib väga. Meeldib, kuidas Wilde kirjutab, elegantselt ja sofistikeeritult ja cool’ilt. Või ainult cool’ilt, ma ei mäleta enam, kuidas ta ütles, igatahes oli selge, et seda raamatut tuleb nüüd minul ka lugeda, ja tuleb lugeda veel mõndki muud raamatut ja üldse raamatuid, sest lugemine on cool. Sest Janar ilmselgelt oli cool. Ja elegantne ja sofistikeeritud – või hoopis või samas ka tahumatu ja labane, või kõike koos, sest üpris kiirelt oli tema seltskonnas hakanud kinnitust leidma minu ammune, vahest juba aastaid alla surutud aimdus, et seda kõike, tahumatust ja elegantsi, lamedust ja sügavust, kõrkust ja suuremeelsust, uudishimu ja pohhuismi, saab viljeleda ja välja mängida korraga, kui aga olla selleks piisavalt nõtke.
Me jõudsime Tartusse ja ülikooli enam-vähem sarnasest keskkonnast, maalt, sealt, kus rukkiväli lagendikul heljub ja Ines Aru tuleb, käed laiali, hanedega koos üle mäe; kus söötis põldude vahel laiutasid üleöö tühjaks jäänud suurfarmid, saeveskid ja kaalukojad; kus internaadiakna all käidi kuulamas britpopi ja grunge’i ja kopitanud kolhoosikontorisse rajati diskoteek; kus pool elanikkonda oli kirjaoskuse raske tööga unustanud või maha joonud, kus aga paljudes või vähemalt mõnedes majapidamistes, milles loomadega päris ühe katuse all ei elatud, sest loomad armastavad raamatuid süüa ja sõrgade alla trampida ja täis sittuda, kõrgusid logisevate uste ja küütlevate klaasvitriinidega sektsioonkapid, mille riiulitel matrjoškade ja Miškade ja erootilise pildiga morsiklaaside vahel seisid ükskõiksetes rivides, selg selja kõrval, maailmakirjanduse tähtteoseid koondavad sarjad, olümpiaraamatud, „Loomade elu”, üks bordoopunane rida Balzace ja teine Eesti Nõukogude Entsüklopeediat, sekka kodumaiseid klassikuid. Sarjadest olid meie kodus „Varamu”, „XX sajandi romaan”, „Maailm ja mõnda”, muidugi „Seiklusjutte maalt ja merelt”, muidugi „Mirabilia” ja võib-olla midagi veel. „Dorian Gray” oli ilmunud „Varamus”, ma läksin maale, otsisin selle üles ja lugesin läbi. Õmmeldud liimköide kääksus ja kõmmeldas, võib-olla olin ma esimene, kes neid lehti üldse pööras, võib-olla oli seda kunagi teinud ka ema, enne seda, kui ta Tartu hipielust otsustavalt loobudes tublile kolhoosnikule mehele läks. Küllap oli, aga ma vist ei rääkinud raamatust temaga ühel valehäbiga seotud põhjusel: „Dorian Gray” ja veel mitme 1970. aastate algul ilmunud tõlke tiitellehel oli ema neiupõlvenimega eksliibris: tema ise, sireda ja graatsilise võimlejana, alasti, mingisuguses müstilises altarilaadses kompositsioonis. Selle oli teinud ema kunagine graafikust peika. Irooniline, aga võib-olla lihtsalt armas on mõelda, et siit annaks kirjutada raamatu endaga risti vastupidise süžee.
Tegelikult jõudsin ma 1998. aastal Tartusse Treffneri Gümnaasiumi kaudu. Keskpärase matemaatilise taibu kiuste õppisin kolm aastat jutti reaalaineid ega kahetse sellest ainustki tundi. Ikka tuleb õppida reaalaineid, kasvõi trotsides oma keskpärast matemaatilist taipu, kasvõi selleks, et mõnd rasket võrrandit lahti murdes korrakski kogeda mateeriast, peresuhetest ja teismeea jamadest vaba, ideaalse teaduse epifaaniat. Mis puutub lugemisse, siis seda mul gümnaasiumiajal ette ei tulnud, ka mitte mõnede boheemlikumat sorti sõprade kiuste. Kord K pool kitarri plõnnides tõstsin taburetilt kõrvale Sauteri murtud seljaga „Indigo”. K ütles, et loeb seda, aga nagu vabandades, nagu piinlikkusega, ei öelnud, et see on cool. Või ei öelnud seda piisava sisendusjõuga. Nii või teisiti, lugemiseks ei olnud mul ka otsest tarvidust, meie teravmeelne ja distinktse parfüümiga kirjandusõpetaja haigestus ja läks töölt ära, kui olin 11. klassis. Edasi tulid asendajad, üks rääkis Ristikivist, teine Dantest, kolmas Joyce’ist – totaalne umbluu. Ja Priidu Beier, kes andis meile filosoofiat, ei öelnud kunagi, et ta kuulub Eesti dekadentliku luule parnassile. Alles oma esimesel ülikooliaastal lugesin Postimehest tema nördimusavaldust vastavatud Vilde ja Wilde’i skulptuuri kohta. Beier leidis, kui õigesti mäletan, et neil kahel ei tohiks olla mitte millestki rääkida, et nad on absoluutselt kõrvutamatud. Siis olin ka ise juba sellega kursis. Tõsi küll, mul polnud mingit kavatsust kirjanikuks saada, ja, nagu ütleb restorani adminn šveitser Theole „Sügisballi” filmis: „Töötajad töötavad. Kirjanikud loevad raamatuid.”
Raske tagantjärele öelda, ehk olin ma gümnaasiumis lihtsalt passiivses nukufaasis, sest päris lapsena olin ma raamatuid õginud isukalt. Meil oli koguni eraldi lasteraamatukapp, kõik puha mu vastsekäikusid, muna-, moosi- ja supiplekke ning küpsisepuru täis. Neist lugemistest sel korral juttu ei tule. Ega tule ka hilisematest, neist, mis jäävad paari esimese ülikooliaasta järgsesse aega.
Igal õhtul leppisime Janariga kokku, kus ja millal järgmine päev kohtume. Telefone meil muidugi ei olnud. Mina jõudsin kellapealt, Janar oli alati juba platsis, käed sirgelt püksitaskus, värviliste paeltega tossud jalas, paarist sigaretiaugust stigmatiseeritud nailonjope seljas. Jutt jätkus eelmisel õhtul katkenud lauselt. Igavad loengud praakisime välja juba esimese semestri lõpuks, Tartu Ülikooli imede põld, nagu teada, pakkus toona võimalust koondada oma õppeplaani enam-vähem suvalisi aineid ükskõik mis teadusaladelt, mis kõik meid ka pööraselt huvitasid ja meie tähelepanu põhierialalt röövisid. Ühelt poolt selline fin de siècle’i meeleolu, totaalne ja vastutustundetu ükskõiksus elutegelikkuse ja akadeemiliste väljakutsete suhtes, teisalt (ja õieti mainitud meeleoluga igati kooskõlaliselt) peaaegu valimatu uudishimu kõige vastu, mis oli kunagi kuulunud või kuulus just parasjagu inimtsivilisatsiooni eluavalduste kaanonisse ja marginaaliasse, mainstream’i ja underground’i, koore- ja kõntsakihti.
Kiire ainevahetus hoidis ära rasvumise, aga ühtlasi pärssis stabiilse dieedi väljakujunemist. Kõik läks sisse – ajakirjanduse põhižanrid ja telerežii, humanistlikud baastekstid ja Kolmas Internatsionaal, poststrukturalistlik kirjandusteooria ja sõdadevaheline kunst Eestis, juudi mütoloogia ja Briti subkultuurid –, läbis imetabaseid reaktsioone, mida keemiaseadused normaaltingimustes ei lubaks, sai hoogu ennustamatutest katalüüsidest kunagiste lugemiste, nägemiste ja kogemiste ajel ning nõrgus, purskus, õhkus ja eritus igal muul võimalikul moel igast meie kollektiivse vaimu poorist, uurdest ja avausest. Janari seedimine oli eriti hea, ta sõi ka konisid ja graniitkillustikku, kasutas peol oksetopsina sedasama klaasi, millest oli joonud viimase sõõmu õlut, ja tantsis edasi, kui mina juba turvade põlglike, haletsevate või kurat teab missuguste pilkude all mõnel seinaäärsel divantšikul nurru lasin.
Meil oli lõbus ja seda oli näha. Meie katkematu risoomina hargnev omamütoloogia võttis lahkelt vastu kõik, kes teele sattusid või mingil põhjusel jutuks tulid, ennekõike need, kes ennast ise eriti tõsiselt tundusid võtvat. Ja muidugi oli selles tähtis koht meie igapäevaelu stafaažil, taustaelementidel, alates maaliinide bussijaama kojamehest (Pulleritsu vend, tuttav ka Chuck Close’i autoportreelt (1968)), lõpetades ülikooli söökla ja kohviku töötajaskonnaga. Ülikooli raamatukogu garderoobitädidest, kelle koondamisest sai alguse teenindussektori ülemaailmne dehumaniseerumine, on mul ees- ja perenimepidi siiani meeles kaheksast kaheksa. Me võisime fabuleerida tundide kaupa, teadvus voolas nagu küdevale pliidile kuivama unustatud kummikud. Üks või teine sümpaatne djuud seisatas meie kõrval raamatukogutrepil, küsis suitsu ja jäi kuulama, või sattus täiskiilutud baaris meie lauda – teil on alati nii lõbus, kes te sellised olete? –, istus pool tunnikest ja lõi käega: ei, need tüübid on liiga imelikud, mis kuradi jutt see selline on!
Kaubahalli vanalinnapoolsete arkaadide all, kus hooajast sõltuvalt valitses kas krõbe külm või kusehais, kõndis hooajast sõltumatult väärikal sammul edasi-tagasi Aulis Fischer, meile soengufassongi järgi lihtsalt Mulletiga Mees, Tartu raamatute järelturu kroonimata kuningas tänase päevani. Tema lettidelt ostsin ma hulgakaupa Loomingu Raamatukogusid, see sari polnud meil käinud ja kodus ei leidunud vist ainsatki numbrit. Sirvin nüüd Loomingu Raamatukogu valikut aastakäikude kaupa ja vaatan, et kõige rohkem olen kokku krabanud lääne modernismiklassikat ja sealset uudiskirjandust, mille ilmumine eestikeelses tõlkes vaevalt paariaastase viivitusega mind seniajani sügavalt hämmastab. Olin Michel Butori „Modifikatsiooni” kaudu avastanud prantsuse uue romaani. Aulise raamatuvirnadest leidsin pooljuhuslikult hulga selle suuna peamisi autoreid – Sarraute, Duras, ka Beckett ja Perec, „Mirabilias” oli ilmunud Robbe-Grillet’ „Kummid”, Ott Ojamaa koostatud vaimustav „Prantsuse novell” 1973. aastast tundus mulle nii avangardne, kui veel olla sai. Võib-olla ma sonin, sest oma raamaturiiulist ega Loomingu Raamatukogu veebiarhiivist ei õnnestu mul sellele kinnitust leida, aga olen veendunud, et 1970. aastate algul ilmus Loomingu Raamatukogus ka päris omaette prantsuse uue romaani autorite kogumik, mis mu n-ö karjääri ja elusaatuse määras.
Teine põnev rida, mis samuti pea eranditult Loomingu Raamatukogus ilmus, olid ida mõtteloo alustekstid või nende fragmendid: Daodejing, Bhagavad-Gītā, Bodhitšarjāvatāra, Dhammapada jne, kõik Linnart Mälli tõlkes. Mulle, kes ma oli kasvanud eelistama teekonnale sihti, mõtiskelule tegutsemist ja sisemisele rahule välist korda, mõjusid need lugemised eksootiliselt nagu ingverijuur redisepeenras. Mälli elav esitus loengutes lisas värssidele ja mõtteteradele sügavuse kõrval ka omamoodi camp’i-varjundi ning loetu sai osaks minu ja Janari idiolektist võrdsetel alustel meie kummagi vanaemade ütlemistega, fraasidega The Cani või Suicide’i lauludest, Heideggeri „Sissejuhatusest metafüüsikasse” ja mingist Johannes Semperi keeleuuenduslikust raamatust, mille leidsime ülikooli peahoone peltast. Vaimuvalla korrastamine käis kobamisi ja kõik, mida mõistus lahti ei murdnud, avanes naeru jõul.
Jah, camp oli oluline tunnetuslik hoiak, seda tutvustas meile Susan Sontag, kes ju teadupärast on kirjutanud ka essee „Tõlgendamise vastu”. Ja me olime ka seda: tõlgenduse vastu, õigemini puändi vastu, kokkuvõtte vastu, et mäng ja naer ja lugu kestaks. Me näiteks ei rääkinud anekdoote, või kui, siis ainult selliseid, mis olid nürid, mida kannatas korduvalt rääkida, mis läksid kordamisega aina paremaks, kui mitte muu, siis ainult selle kordamise võrra, joostes samal ajal igasugusest vaimukusest tühjaks. Lugesime aina üle Andrus Kivirähki, kes polnud veel „Rehepapiga” superstaariks saanud, tema esimesi jutukogusid „Õlle kõrvale” ja „Kalevipoeg”, ka Ivan Orava mälestusi. „Ma kardan, et päike tuleb mulle kallale,” ütleb lühiintervjuus lauluväljakule kolinud loom. „Ei ta tule,” rahustab usutleja. „Võib tulla küll,” jääb loom enda juurde. Ja jutul lõpp. Geniaalsemat ega naljakamat repliiki ei saa olla.
Nahk on inimeses sügavaim, nagu ütles Paul Valéry ja nagu meiegi vaistlikult teadsime. Pinnalisuse ja eruditsiooni, tõlgendusliku pluralismi, absurdi, maskeraadi, mänguhimu ja ollatahtmise pingeväljalt leidsin ma enda jaoks Mati Undi, kelle romaanid ja lühilood algavad ja lõpevad enamasti just selles eksistentsiaalses lüüsikambris või paisupaagis, mis mullegi ühtaegu kõhe ja kodune tundus. Undile lisandus loomulikult Vaino Vahing, pahur ja provokatiivne stiljaga. Kuskilt mäletan, et Undi maapoisikompleks oli veidi tagasi tõmmanud, kui ta sattus esimest korda Vaino Vahingu isatallu Aravul. Laiuse voorte avarusega võrreldes oli see viimane pärapõrgu, Suursoost enam-vähem sama kaugel kui minu sünnikodu teisel pool Emajõge. Tore mõelda, et ka Janari talu Luual kõrgub voorel. Maaka taust, mida me korraga varjasime ja ekspluateerisime, muutis nood kaks, Undi ja Vahingu, meile enesestmõistetavalt armsaks.
Niisiis, Undile lisandus loomulikult Vahing, Vahingule loomulikult Madis Kõiv, kelle sarja „Studia Memoriae” oli just äsja avaldama hakatud. Olen siiani kindel, et kui Kõivu paarkümmend aastat varem sahtlisse kirjutatud proosa oleks ilmunud kohe, oleks see Eesti kirjanduses kaasa toonud vähemalt sama suure raputuse nagu ta näidendid Eesti teatris, kui Pedajas neid järgemööda lavastas. Kõivu lause, mis otsib oma referenti, otsides samal ajal oma otsa, lükates seda ühtepuhku edasi, hoolimata oma algusest, mäletamata, mis sellest sai, tekitas mulle nii vägeva kaifi, pakkus nii teravat siin-ja-praegu-lugemise tunnet, et hakkasin seda poolteadlikult otsima. Või vähemalt raamatuid selle alusel hindama. Nii võiks olla ka loomulik, et Vahingule lisandus mu lugemistes Jaan Undusk. Tema „Kuuma”, millest kõvemat raamatut pole eesti keeles kirjutatud, olen linna- ja külaraamatukogude esikutest ikka kaasa võtnud. Seda trükiti ju samuti oma miljon eksemplari, ikka sektsioonkappide täiteks. Olen kinkinud „Kuuma” paljudele sõpradele. Vaevalt nad, lontrused, seda lugenud on, aga sellest pole lugu, sest ka mina ei usalda soovitusi rohkem kui ühelt inimeselt (kellest, nagu näen, on kujunenud käesoleva loo peategelane – kuid jäägu tema nüüd natukeseks kõrvale).
Vaatan, et oma kunagisi lugemisi struktureerida püüdes kipun otsima nende vahel loomulikke sidemeid, koolmekohti ja sildu, mingeid nähtamatuid hoovuseid, mis mind ühest teiseni on kandnud. See on võlts ja fabritseeritud teguviis, aga las ta siis olla. Las olla, et Unduski juurest hüppan sedasama tekstimõnu preesensit silmas pidades edasi Derrida ligi. On ju ka Undusk silmapaistev teoreetik, avaldanud muu hulgas artikli Derridast. Olin hakanud õppima prantsuse keelt. Vist ei millekski muuks kui selleks, et vaadata subtiitriteta Godard’i filme, lugeda juba mainitud uue romaani autoreid ning moodsat Prantsuse filosoofiat, kultuuri- ja kirjandusteooriat. Oma õhkõhukese keeleoskuse ja sama õhukese filosoofiatundmise pealt ruttasin originaalis lugema Derrida tellise mõõtu teoseid „De la grammatologie”, „La Dissémination” jms. Õnnitlesin ennast, kui sõnaraamatu abil lausest mingi mõtte kätte sain, ja lohutasin, kui ei saanud: mõte peabki pagema, lekkima, edasi lükkuma, différance, noh. Pseudoetümoloogiad, homonüümiad ja muu säärane lingvistiline punk tulid minuga Derrida teostest igal juhul mu oma kirjatöödesse kaasa.
Avatud Eesti Raamat, see mustade selgade rivi, mis praegu haigutab raamatupoodides üle mitme riiuli nagu kosmos, oli aastatuhande vahetusel alles täiesti hoomatav. Küll oli neid, kes väitsid, et on kõik läbi lugenud. Mina mitte, aga siiski: kirjandus- ja kultuuriteooriast Valéry, Eliot, Borges, Bachelard, Beauvoir, Gombrowicz, Lotman, Eco, Baudrillard, filosoofiast Aristoteles, Pascal, Nietzsche, Heidegger, Wittgenstein, Deleuze ja Guattari, Rorty. Pooled neist, mida eriti kalliks ja oma isiksuse suhtes juba võõrandamatuks pidasin, lohistasin isa veinipunases ratasteta kohvris kaasa Prantsuse Rivierasse, kuhu mul õnnestus teise kursuse poole pealt lapsehoidjaks (s.o autojuhiks) minna. Ma ei avanud neist ainsatki. Selle asemel ostsin kohalikust raamatupoest taskuväljaandes prantslasi, kõige rohkem mäletan end talvistes rannakohvikutes lugevat hilisemaid nobeliste Patrick Modianot ja Jean-Marie Gustave Le Cléziod. Tõhusaima edasimineku mu keeleoskuses tõigi vist Modiano. Ja üksiti jättis see autor minusse tema romaanidele igiomase melanhoolia, hiljaks- ja ilmajäetuse tunde, mis saadab mind igavesti ka mu tõlkijateel (kui tohib nii pidulikult väljenduda). Eks ole minagi eestindanud Prousti – aga Indrikson, aga Õnnepalu! Eks ole minagi tõlkinud Pereci – aga Kask! Eks ole minagi mässanud Deleuze’i ja Guattari, Baudrillard’i ja Barthes’iga – aga Krull, aga Tomasberg, aga Ojamaa ja Lepikult! Ahjaa, Vahemere äärest läksin paariks kuuks edasi Pariisi, kus otsisin tulutult tööd, elasin kapis, toitusin prügist ja lugesin läbi Dostojevski „Vennad Karamazovid”.
See kaugeltki mitte ammendav pilguheit kirjaniku paari aasta lugemistele, kui temast kirjanikku ühestki otsast ei paistnud, nõuab veel mõnd mainimist kodumaise mõttekirjanduse vallast – Hasso Krulli „Katkestuse kultuur” ja Jaan Unduski „Maagiline müstiline keel”, ning ilukirjanduse hulgast – Tõnu Õnnepalu „Hind” ja Kaur Kenderi „Iseseisvuspäev”. Veel meenub mulle, et lugesime Janariga ka Milan Kunderat, kes teadupärast ei salli iseenda ega vist ka kellegi teise noorpõlve, selle naiivsust, toorust, pretensioonikust, kõiki neid kvaliteete, mida mina siin vaikimisi aujärjele olen tõstnud. Miks kurat me Kunderat lugesime? Võib-olla lihtsalt sellepärast, et ta raamatud Monokli kaubamärgi alt väikeste vaheaegade tagant kuritegelikult halvas kujunduses ilmusid. Uued raamatud, järelikult tuli lugeda. Osta ja lugeda. Sest raamatute ostmiseks, ka n-ö esimeselt ringilt – kas ülikooli raamatupoest, Teadusest või vastavatud Mattiesenist, mis oma 1250-ruutmeetrise müügipinnaga oli Eesti suurim[1] –, oli alati raha. Vähe sellest, et rohkem oli aega ja jaksu lugeda, pidu panna, filme vaadata ja muusikat kuulata, oli kummalisel kombel rohkem ka raha, et päevast päeva vastavatud Tsink Plekk Panges nuudleid ludistada, Illegaardis kefiiri granaatõunamahlaga juua, Zavoodis õlut kaanida, Tallinnas Mutant Discol käia, taksoga sõita, plaate ja raamatuid osta.
Targaks saamise eesmärgil või ettekäändel vahetasime teise kursuse järel eriala. Kõik jätkus, kõik oli intensiivne ja huvitav. Mõni aasta hiljem, kui läks tõsisemaks ainepunktide loendamiseks, kadus Janar ära Tallinna, mina jäin trippima ühe pikemat sorti kvaasiakadeemilise kirjatööga. Edasine, nagu öeldakse, on ajalugu.
[1] Kõik kolm nüüdseks mõistagi kadunud, sest kus sa ketipoodide vastu saad.
Lisa kommentaar