Elamise talumatu tuimus

Peeter Helme

 

 

Mare Sabolotny: „Mida silm ei seleta”.

„;paranoia”, 2015. 318 lk.

 

„Me sööme liiga hästi. Me oleme liiga pirtsakaks läinud. Tegelikult peaks mõned päevad sööma riisi ketšupiga,” teatab Maria enesekindlalt.

„Mulle ei meeldi ketšup. Pealegi, mida me siis endale nii peent lubame? Puuviljad on tegelikult kõige kallimad, aga nendeta ütleks meil tervis üles,” vaidleb Paul. (Lk. 162.)

Pärast sellise dialoogi näiteks toomist polegi enam nagu eriti midagi öelda. See lõik kõneleb ju enda eest. Ja sääraseid või veelgi jõhkramaid dialooge, kus tegelased kasutavad sõnu, nagu „koheselt”, „peljake”, ütlevad: „Ma olen väga palju energiajooke tarbinud”, või nendivad, „et vahepeal niivõrd kaugenesime”, on Mare Sabolotny järjekorras kolmas romaan täis. Veel leiab teosest sõnu nagu „konklusioon” ja „determineerima” või lihtsalt armutut kantseliiti, mis paneb lugeja sõna otseses mõttes valust halisema.

Jah, pärast seda kõike polegi enam nagu eriti midagi öelda… Kuid see „nagu” on eelmises lauses siiski meelega. Sest midagi on ikka öelda küll. Nimelt on näidetena toodud keelelised õudused probleemsed. Probleemsed selles mõttes, et raske on mõista, kas tegu on lihtsalt vääratuste, halva stiili, kirjaniku äpardusega või on see siiski teadlik valik, kus autorikõne on eristamatu peategelaste sisemonoloogist.

Kaldun arvama, et kord on see nii ja kord naa. Fraaside, tegelaste mõtete ja tegevuste kordamisega saavutab Sabolotny kahe noore inimese kooselust rääkides omalaadse transiseisundi. Nõudepesu, poeskäigud, jutud parandamist vajavast autoroolist, peavalust, töö tüütusest, korteriremondist, külmutuskapi korrashoiust ja isiklikust hügieenist korduvad, korduvad, korduvad. Korduvad mitte päris uinutava tüütusega, vaid pigem ärritava, naha alla pugeva tüütusega, mis toob endalegi meelde aja, mil sai oldud noor, esimest korda kellegagi koos elatud ning peetud seda kõike korraga nii tõsiseks ja eriliseks. Mare Sabolotny tekst joonib oma võika triviaalsusega alla ka selliste elukogemuste, selliste elude armutu triviaalsuse. Kui nooruke Maria ütleb Paulile, oma tulevasele: „Me ei ole nagu teised, eksole?” (lk. 242), mõjub see jubedalt. See mõjub hirmutavalt, haledalt, klišeelikult ja… ajutiselt. „Meil on õige asi… Ja me ju tahame, et see töötaks,” seletab Maria edasi ja selleks ajaks on see „õige asi”, mille töötamist lapsnaine soovib, juba pea kaks ja poolsada lehekülge… jah, teinud mida vindunud? Või siiski töötanud? Kuidas üks kooselu õigupoolest töötama peaks? Kas me saame Sabolotnyt lugedes seda teada?

Vastus on raske tulema, sest raamatu läbilugemisel jääb südamesse kummaliselt tühi tunne, kuid selle põhjuseks ei ole mitte autori andetus ja võimetus inimtundeid edasi anda, vaid vastupidi see hingekriipiv tühjus tulenebki tõsiasjast, et Sabolotny just nimelt suudab seda kõike edasi anda. Needsamad keelelised jubedused, millega arvustust sai alustatud, on selle selgeks tunnis­märgiks sellised need inimesed ongi, sellised need tunded ongi, sellised need elud ongi. Vabandust mitte nii, et sellised need inimesed ja need tunded ja need elud ongi, vaid sellised me inimesed olemegi ja sellised meie tunded ja meie elud ongi. Triviaalsed. Läbinisti triviaalsed.

Mis siiski ei anna vastust kõigile küsimustele. Noore abielupaari elu tõusud ja mõõnad jäävad kirjeldatus üsna hermeetilisteks. Ja kirjeldatavad mõneti poolikuteks. Filoloogist Maria ega IT-mehest Pauli suhtes ei teki hetkekski samastumistunnet. Maria ja Paul elavad oma elu, ohivad oma ohkimisi, kuulutavad suvalistel hetkedel teineteisele armastust ja üritavad korra isegi väga piinlikult ja kohmakalt seksida (lk. 236237), kuid lugedes jääb kogu aeg lahtiseks küsimus, miks nad koos on, millel see nende väidetav armastus põhineb. Jah, armastus ongi suur müsteerium ja vahest on Mare Sabolotnylt palju tahta, et ta suudaks oma tegelaste armastuse igaühele arusaadavalt ja igas lugejas samastumissoovi ja -võimet tekitavalt lahti seletada, kuid ikkagi raamatus ei ole mitte kordagi selle poole püütudki. Osalt tuleneb see tegelaste teatavast poolikusest nad pole päriselt tasakaalus. Maria on küll naine, kes valdab kõiki suuremaid romaani keeli, töötab raamatu esimeses pooles kooliõpetajana, kuid käitub ikkagi täiesti ebaküpse plikana, ilma et sellele mingit põhjendust antaks. Pigem vastupidi: teosest saame teada, et ta on pärit täiesti normaalsest, vist edukastki ja hästitoimivast perest. Paul, kes küll pidevalt põeb oma lapsepõlvekodu vaesust, peaks kirjelduse järgi olema korraga nii erakordselt ilus kui ka hästi nupukas mees, on samas aga täiesti hajameelne, saamatu, töövõimetu kuju, kelle puhul samuti mitte kordagi ei selgitada tema kroonilise ebaõnnestumise põhjusi. Ei mingit veenvat psühholoogiat! Kui mees on autoavariis kergelt viga saanud ja Maria teda emmates ütleb: „Ma armastan sind, sa ju tead?” (lk. 180), siis mõjub see täpselt niisama külmalt, kalgilt ja õõnsalt nagu siis, kui naine raamatu alguses käratab, et Paul ei toonud maja eest autost ära mingit raamatut. Jajah, mingid tunded on, mingi kirglikkus vist on kummalgi olemas, aga see kõik tundub näideldud. Ega näi ka sümboliseerivat midagi suuremat. Üks raamat, üks armastus mis vahet seal on?

Kõik see panebki küsima kas see täielik külmus, tuimus ja loidus on taotluslik või on see kirjanikul lihtsalt nii välja kukkunud? Ma ei tea. Ega saagi teada. Raamatu lõpp on veidi melodramaatiline ja samas ka veidi arusaamatu. Mis siis ikka saab, mis siis ikka peaks saama? Kellega meil peategelaspaari puhul on siis tõesti tegu? Kas Paulil ja Marial on veel (ühist) tulevikku? Kas see tulevik on sama, mis minevik: raamatu rohkem kui kolme­sajal leheküljel ümberjutustatud triviaalne argipäev, millest esimene pool veedetakse Tallinnas näägeldes selle üle, kas tuleks Tartusse kolida või ei ja teine pool Tartus, sama­suguses tuimuses ja nääklemises (kuigi teiste asjade üle), kui algul Tallinnaski. Või on loetule järgnev tulevik teist­sugune? Ei tea. Ent kui aus olla — see polegi oluline. Sabolotny on kirja pannud ühe võrdlemisi õnnetu noorpaari argipäeva loo. Ja nagu argipäevalugude puhul tihti, on ka selle raamatu õnnestumine ühtlasi tema ebaõnnestumine tuimuse, nüriduse, kordumis­ahelate veenev ja lugejale naha alla pugev kirjeldamine teeb ühtlasi loo enda hirmutavalt tuimaks, nüriks ja korduvaks. Nii see lihtsalt on.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon