Inventuur soos ja proosas

Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus

Johanna Ross

 

Märt Väljataga avas seekordse mõttevahetuse nüüdiskirjanduse üle kaunis pessimistlikus toonis: õiglaste üldistuste tegemine üha kasvava tekstihulga kohta näib olevat võimalik ainult robotitele.[1] Ent kui mingit tinglikku tuuma silmas pidades üritada neid üldistusi siiski teha, tuleb välja, et kirjandusel puuduvad kõrgemad ambitsioonid ja selge arengusuund kindla traditsiooni raames. Äärmisel juhul on kirjandus muutunud ühekordselt kasutatavaks tarbekaubaks, mille puhul võib eristada hooajalisi moode; sellegi juures puudub kindlus, et seda kaupa enam kellelegi tarvis on.

Mind seesugune leigus paradoksaalsel kombel rõõmustas, kuna andis uue hingamise veidi ära väsinud küsimuseasetusele naiskirjandusest. Nagu vist selle küsimusega tegelejaid ikka, vaevab ka mind aeg-ajalt kahtlus, kas naiskirjandusest rääkimisel on mõtet. Identiteedipoliitika tekitab tõrkeid, ei tahaks pidada nii oluliseks seda, kes on mõne teksti kirjutanud. Argumenteerida võib edasi-tagasi, kuid igatahes paistab Väljataga pessimismi taustal silma: nais­kirjandusel või vähemasti selle andunud ootajatel siiski veel on mingid ambitsioonid, mingi valu ja vaev, mingi kustutamata iha. Oh tuleks noor ja tugev naine – või ehk ka keskealine –, otsiks riistad ülesse ja kirjeldaks ära veel kirjeldamata kogemuse!

Tõsi küll, selline rõhuasetus nõretab järelejõudmise loogikast, mille Välja­taga sealsamas iganenuks kuulutas, ka termin ise kõlab veidi pejoratiivselt. See on igavene rehnutipidamine: millal jõuavad naiskirjanikud meeskirjanikele järele arvu, kvaliteedi, kanoniseerituse, sissetuleku poolest? Millal jõuame meie järele teistele kultuuridele, kus on rohkem naisautoreid, kes kirjutavad avameelsemalt ja teravamalt naiseks olemisest? Millal kirjutatakse ära mingid olulised teemad, mille kujutamises seni haigutab karjuv tühimik? Ometi tundub, et seda kaupa vähemasti on kellelegi tarvis. Aare Pilv on oma hästi tuntud tekstis kümmekond aastat tagasi defineerinud 1980. ja 1990. aastate kirjandust nälja kaudu kaanoni järele ja väitnud, et uuel sajandil on see nälg kadunud[2] – sedasama peegeldab Väljataga nüüdne leigus. Naiskirjanduslike teemade „ära kirjutamise” ja omakorda selle ühiskondliku tunnustamise järele ollakse aga vähemalt mingil määral jätkuvalt näljased.

Viimasest ajast illustreerib seda hästi Eia Uue romaaniga „Tüdrukune” (2020) kaasnenud pisuke poleemika. Väljataga märgib „Tüdrukuse” ära kui tendentsromaani, mis ei evivat niisugust kaalu nagu sedasorti romaanid varasemal ajal. Tõepoolest võib ju öelda, et rahutus oli üksnes torm teeklaasis, üheainsa aja­kirjaniku (Alvar Loogi) sõnaohter kirjalik vaidlus ühe Facebooki-grupiga (Virginia Woolf sind ei karda!).[3] Tundus üllatav, et nii kirglikult tormati võitlusse ühe tehniliselt mitte kuigi silmapaistva romaani pärast, mis ei paistnud käsitlevat ka eriti äärmuslikke teemasid. Ometigi just sisu erutas: kriitik Loogile tundus, et naistegelase probleemid mõjuvad liialdatuna ja kokkukuhjatuna, nii et tulemuseks on „feministlik seinaleht”. Leidus aga teatav (nais)publik, kes oli tundnud puudust just nimelt nende probleemide kirjanduslikust kujutusest ja kellele sellest piisas, et omistada romaanile teatav väärtus. See vahest näitab, et tegelikult on tõesti veel palju „ära kirjutamata” naiskogemust, nii et sihtpublikut rõõmustab juba teema ise. Maarja Kangro on näiteks juhtinud tähelepanu, et eesti kirjanduse ainsa või vähemasti tuntuima sünnitusloo on kirjutanud meeskirjanik (jutt on Peeter Sauteri 1996. aasta novellist „Kõhuvalu”; teatavate teiste ärakirjutamistega on hakkama saanud Kangro ise, neist allpool).

Sellest tiivustust saanuna lähtun oma tähelepanekutes ikkagi soolisest jaotusest, kuigi puudutan ka meeskirjanike loomingut, sest paratamatult tekib küsimus, kuidas suhestub naiskirjandus muu kirjandusega. Tulemuseks on tähelepanekud XXI sajandi eesti proosast, vahelduseks vaatega naiskirjanduse poolt meeskirjanduse poole.

 

Kaanon, kuvand, kolm vaala

Olukorras, kus kaanonit ei tajuta juba mõnda aega eriti olulisena, on nais­kirjandus viimaks jõudnud kaanonisse või kaanon naiskirjandusse. Nais­kirjanike hulgas on pärjatud suurkujud nüüdseks täiesti olemas, kusjuures minu hinnangul on seis selliseks settinud just viimase kümnendi jooksul, mitte varem, kuigi see jagatud auhindade soolise vahekorra muutumises väga selgelt ei peegeldugi. Tõsi, üsna prestiižse Tuglase novelliauhinna puhul torkab silma, et aastatel 2001–2010 ei ole seda saanud mitte ükski naine, olgugi et igal aastal antakse välja kaks auhinda. 2011–2020 on seis juba hoopis tasakaalukam, 8 naist ja 12 meest, kusjuures on välja kujunenud muster, mille kohaselt tihti saavad paarina auhinna üks mees- ja üks naiskirjanik. Kultuurkapitali suurt kirjandusauhinda on kogu sajandi jooksul nais(t)ele antud kuuel korral, aga neli korda pigem üldkultuurilise tegevuse eest, üks kord lastekirjanduse ja vaid üks kord „tõsise” kirjandusteose eest.[4] Meeste auhinnad kipuvad sagedamini olema konkreetse teose või teoste eest.

Vahest kõige tuntumad on aga kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali luule- ja proosapreemiad ning neid kokku on nii nullindatel kui ka teistkümnendatel antud 5 korda naisele ja 15 korda mehele, s.t vahekorras 1 : 3. Muidugi tekib kohe küsimus põhiliikide vahekorrast, kuna mõnele poetessile on Eestis parnassil ikka ruumi olnud, kitsam tundub lugu just proosas. Siingi pole aga suuri vahesid: nullindatel said naised kolm preemiat proosas ja kaks luules, teist­kümnendatel vastupidi. Tõsi, kultuurkapitali preemiate puhul on viimasel ajal raskuspunkt pigem nomineerimisel: reklaamitakse viit-kuut esiletõstetut ja see, missugune neist lõpuks valituks osutub, ei olegi ehk nii oluline. Seetõttu maksab vaadata ka näiteks viimase kümnendi nominatsioone. Proosas on sooline jaotus umbes 1 : 3 (16 nominatsiooni naistele, 44 meestele), luules väga jämedalt 1 : 2 (22 nominatsiooni naistele, 38 meestele). Proosas tuleb ette ilma ühegi naisnominendita aastaid (2012 ja 2015), luules mitte. Nagu näha, on luules seis natuke paremas tasakaalus.

Esitan ainsa luulega seonduva kommentaari, milleks olen võimeline, ja see puudutab luuletajate väliskuvandit: kuigi eesti kirjandusajaloos eksisteerib suurte naisluuletajate traditsioon, mis loob mulje, et naiste esindatusel pole vigagi, siis XXI sajandil ei näi see muster toimivat. Hinnatud naisluuletajaid loomulikult on, aga seni ei ole keegi neist kristalliseerunud Poetessi arhetüübiks, kes eviks efektset inimkuju (kuna see arhetüüp kujuneb osaliselt kirjandus­väliste tegurite alusel), aga samal ajal kannaks ka olulisi kirjanduslikke suundumusi. Tugev kandidaat on Kristiina Ehin, kelle autorikuju tuuakse kriitikas tihti esile ja kelle populaarsust tõstab osalus bändis Naised Köögis; naljalt ei kiputa aga möönma, et ajastu luule oleks just tema nägu. Eelmise kümnendivahetuse kandis võttis ilmet nn noor ja vihane, otseütlev naisluule. Need autorid kippusid aga piirduma paari koguga ja läksid edasi teiste tegevuste juurde. Senimaani on esil Sveta Grigorjeva, kelle luulemina vihast energiat kütab lisaks soole ka rahvus ja kes sattus esindusrolli viimati läinud aastal, kui pidas kõne 20. augusti vastuvõtul presidendi roosiaias. Paistab siiski, et pikemas perspektiivis ei ole temagi esinduspoetessi tööst huvitatud. Niisiis, naised kahtlemata luuletavad, aga ei kipu oma ihu ja isikuga esindama luulet kui niisugust. See ei ole feministlikust perspektiivist vahest üldsegi halb. Teisalt, ega praegu ole ka näiteks Juhan Viidingu sugust meespoeeti.

Küll aga tahan esile tõsta kolme meie sajandi naiskirjanduslikku vaala, kahel neist on pistmist nii luule kui ka proosaga. Need kolm on Ene ­Mihkelson, Mudlum ja Maarja Kangro. Kõik nad on institutsionaalselt tunnustatud loojad. Mihkelson ja Kangro on saanud kultuurkapitali auhinna nii luule kui ka proosa vallas (esimene aastail 1995 ja 2007, teine 2008 ja 2010), Mudlum seevastu on ära teinud varem tegemata triki ja pälvinud kaks aastat järjest proosa­auhinna (2019 ja 2020). Kõigi kolme kontol on veel muudki, Mudlumil näiteks Euroopa Liidu kirjandusauhind (2020), Mihkelsonil kultuurkapitali suur ­kirjandusauhind (2001), Kangrol palju Tallinna Ülikooli kirjandu­spreemiaid. Kui Mihkelson 2017. aastal suri, loodi temanimeline selts, mis annab välja auhindu ja jagab stipendiume, toetades nii Mihkelsoni enese loomingu uurimist kui ka muud (kultuurimõtestaja auhind). Pealegi on Kangro kirjutanud auhindamise fenomenist iroonilise raamatu, seda ikka niisuguse inimese perspektiivist, kel trofeedest puudust ei ole („Minu auhinnad”, 2018). Nii ei saa enam päriselt öelda, nagu naisi üldse ei märgataks ega hinnataks, kuigi meeskirjanikud on auhinna­arvutustes tuntavas ülekaalus.

 

Omaelulugu, mälu, aistingud

Kuigi kõik nimetatud „vaalad” on autoritena – ja küllap ka inimestena – kaunikesti erinevad, ühendab nende proosat vana hea omaeluloolisus, mida toob XXI sajandi eesti kirjanduse dominandina esile ka Väljataga, kes leiab, et puhas fiktsioon tundub „kunstlik, butafoorne ja papist”, samas kui omaelulooline tiib mõjub „autentsema ja elusamana”. Mihkelsoni puhul on kasutatud mälukirjanduse sõna, kuna ta toob oma kirjutuses esile mäletamise ja teadmise keerukuse. See omakorda haakub kultuuriuuringute mälu-uurimise allhoovusega, mille temaatilises keskmes on II maailmasõda koos oma järelmitega. Sellestsamast ajast pärit lugu oma metsa põgenenud vanematest ja segasest lapsepõlvest kirjutab mitut puhku läbi ka Mihkelson, paigutudes n-ö suurte teemadega tegelejate hulka. See, nagu ka kirjaniku surm, kindlustab tema klassikupositsiooni.

Sedamööda, kuidas aeg edasi veereb, peaks mõnevõrra fookust nihutama ka mälukirjandus, aga maailmasõjale järgnenud ajas edasi liikuda näikse olevat keeruline. Torkab silma, et „mälukirjanduse” plokk ei tegele kuigi intensiivselt hilisnõukogude aja kunstilise üldistamisega. Ka Leelo Tungla üsna ühemõtteline, aga oma lapsvaatepunktiga mõjus ja menukas triloogia „Seltsimees laps” (2008–2018) puudutab kauget ja karmi Stalini aega. Küll aga on hilisema perioodi kohta välja antud mälestusi. Aukartustäratava kuueköitelise sarjaga sai aastatel 2009–2011 maha meeskirjanik Mihkel Mutt. Oma Kuku klubi teemalises romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” (2012) püüab Mutt perioodist ka ilukirjanduslikku üldistust teha, see jääb aga autori viimase aja esseistika kõrval pigem varju. Veel tükib esile kirjastus Petrone Print, mis nullindatel tõi meile „Minu” sarja reisilood, teistkümnendatel aga andis välja suurt lugejamenu nautinud mälestustesarja „Aja lugu”. See sari on kreenis naisautorite poole, oma elu paljuski just hilisel nõukogude perioodil meenutavad Maimu Berg, Kristiina Ehin, Lehte Hainsalu, Ene Hion, Andrei Hvostov, Viktoria Ladõnskaja, Kati Murutar, Loone Ots, Nasta Pino, Mari Saat ja Peeter Sauter.[5] Nende raamatute fiktsionaliseerituse aste on kõikuv (Berg näiteks kasutab „mina” asemel Betti Parklai nimelist tegelast). Ometi kipun neid liigitama „lihtsalt” mälestusteks, ei saa öelda, et omaelulooline aines oleks siin päris sama tihedas sümbioosis kirjandusliku kaalukusega nagu mälukirjanduslikes tipp­teostes. Sarnane, kuid kitsama fookusega on kirjastuse Hea Lugu sari „Kirjanikud omavahel”, kust torkas silma Eeva Pargi „Minu kuninglikud kaelkirjakud” (2018). Üleminekuaega kajastab pisut mälukirjanduslikus vaimus Lilli Luugi novellistika, mis on saanud auhindu, kuid pole veel ilmunud raamatuna. Mälukirjanduslikku traditsiooni võiks lülituda Kärt Hellerma värske teos „Üks päev minu ema elust” (2021), samuti mõned tema novellid Debora Vaarandi ainetel.

Mälukirjanduse alla võib ühte serva pidi paigutada ka Mudlumi, eriti raamatu „Mitte ainult minu tädi Ellen” (2020), kus ta kirjutab nagu Mihkelsongi oma emast ja tädist. Mudlum arendab välja spetsiifilist mnemotehnikat, kus inimesi mäletatakse asjade kaudu. Tema teemad on rõhutatult väikesed ja apoliitilised, omamoodi ajatudki. Kangro tegeleb jällegi uue ja olevikulisega: XXI sajandi kirjanduselu ja kohati koguni klatšiga, kuigi vahel ka sündmustega maailmaajaloo areenil, näiteks Ukraina konfliktiga. Sellel kõigel on muidugi ositi põlvkondlikud põhjused, Kangro on kolmest ka noorim – ongi väga tore, et need kolm vaala esindavad eri generatsioone (Mihkelson 1944–2019, Mudlum 1966, Kangro 1973).

Omaeluloolisuse üks silmatorkavaid vorme on nn omailmade ehitamine, mille ka Väljataga ära märgib (Brita Meltsi käibesse toodud sõna kasutades) – autobiograafilised tekstid seotakse tihedasti mõne paigaga, kuhu luuakse kirjutaja poeetiline universum ja selle ainetel punutakse omamüüti. Sedagi on seni eritletud peamiselt meeskirjanike näitel: Jaan Kaplinski, Andrus Kasemaa, Ülo Mattheus, Lauri Pilter, Lauri Sommer, Tõnu Õnnepalu. Ainsa omailma­loojast naisena jõudis Meltsi 2016. aastal kaitstud doktoritöösse Kaja Kann oma Pardi­mäega. Mu meelest haakub seda tüüpi kirjutusega mõneti ka Mudlum, kes tegeleb mitmes tekstis mingi maailma aistilise kirjeldamise ja jäädvustamisega. Näiteks tädi Elleni kuju on edasi antud suuresti tema Merivälja maja lõhnade, valguste ja värvide, taimede ja tekstiilide kaudu. Samasugust aistilist nõu­kogude ajastu detailipildistust pakub veidi ootamatult Holger Kaintsi „Jõulu­laupäev. Nõmme 1970” (2018). Kõik see projitseerub hästi kultuuri­uuringute taustale, kus on vähemasti viimased kümmekond aastat pööratud täiendavat tähelepanu afektidele ja keskkonna aistilisele tajumisele. See, kuhu on suunatud metadistsipliinide fookus, on tugevas seoses sellega, missugune osa kirjandusest pälvib enim huvi ja paistab silma.

Omaeluloolisuse poolest käib naiskirjandus ühte jalga kirjanduse üld­pildiga – või ehk hoopiski loob ja suunab seda üldpilti? Omaeluloo on XX sajandil teatud mõttes aproprieerinud naiskirjutus: seda on peetud žanriks, mille kaudu naiskirjanikud on püüdnud mehekesksel kirjanduspildil enesele kohta nõutada. Erinevalt puhtast fiktsioonist, mis on tegelikkusest demonstratiivselt lahus, laseb see žanr kõlada naiste oma häälel. Eesti nüüdiskirjanduse kontekstis peetakse alg-omaeluloolasteks ja laadi maaletoojateks siiski üldiselt mehi: Peeter Sauterit ja Tõnu Õnnepalu, esimene naturalistlikum, teine esseistlikum. Mõlemad jätkavad senimaani heas tempos ja viljakalt sama laadi. Sauter alustas 1990. aastal raamatuga „Indigo”, käesoleval aastal on ilmunud lausa kaks raamatut, „Kana peni” ja „Surm Bulgaarias”. Õnnepalu puhul oli kõikuva fiktsionaalsusastmega mõttepäevikute jadas esimene selgelt omaelulooline teetähis Anton Nigovi nime all välja antud „Harjutused” (2002), seni viimane suurem tükk on triloogia „Pariis”, „Aaker” ja „Lõpmatus” (kõik 2019). Kuid nüüd on ka kohalikul pildil olemas naiskirjutajad.

 

Väljamõeldise võimalused

Kõige selle juures pakub Väljataga provokatiivse teesina välja, et fiktsiooni ei ole enam ehk üldse võimalik kirjutada. See on muidugi osav teemaseade, kuna kutsub vaidlema, ja seda nüüd kuulekalt teengi. Esiteks ei tundu fiktsionaalsuse ja tõsielulise vastandus enam nii terava küsimusena kui „Loomingu” kümne aasta taguses mõttevahetuses, lõhe hakkaks justkui vaikselt kinni kasvama. Muidugi on ikka teatud, et kindlaid piire siin ei ole. Küll aga tundub publik nüüd paremini treenitud, žanri küsimus ei eruta enam. Harjutud on, et reisikirjandus ja mälestused on tulnud, et jääda – nagu Mart Velsker tookordki märkis, nende osakaal on lihtsalt paisunud „sellesse suurusjärku, mis tal eeltsensuurist vabas kirjandussituatsioonis võikski olla”[6] –, ja neis ei tajuta enam ohtu ilukirjandusele. Omaette huvitav on, et kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade hulgast kaotati 2020. aastal vabaauhind, mida sageli on antud just mitte- või vähefiktsionaalsetele teostele. Võib-olla on see žüriide tööjaotuse ümbermängimise juhuslik kaasnähe. Igatahes nihutaks see justkui tõsielukirjutust rambivalgusest eemale, aga kahtlustan, et edaspidi võidakse lihtsalt kergema käega anda proosaauhinda ka mälestustele jm.

Samal ajal kasutavad kirjanikud tõsieluainest lõdvemalt ja loomingulisemalt, õigemini: „vanal heal viisil”, nii nagu seda ikka on tehtud. Mudlumi sidusin enne mälukirjandusega ja mingil määral on seda ka tema „Poola poisid” (2019), kuivõrd jäädvustab autori poja ja tema sõpruskonna kaudu ZA/UM-i nimelise rühmituse tegevust, sealhulgas nn „Sirbi” skandaali 2013. aastal; tausta on põimitud varasemat suguvõsalugu ja autori enese noorust. Et tegu on võtmeromaaniga, märkas ka kriitika. Elu on aga ikkagi kõvasti töödeldud: kogu tegevus on kolitud Poola pinnale, kogemusi on jagatud mitme tegelase peale, rolle ära vahetatud jne – kõik traditsioonilised ilukirjanduslikud menetlused. Samamoodi tõlgib Paavo Matsin fantastilisse koodi kultuuri­loolisi fakte ja argist elu Eesti väikelinnades. Tauno Vahter avaldas äsja raamatu, mille reklaami­kampaanias on esikohal narratiivi aluseks olev tõestisündinud lugu („Madis Jeffersoni 11 põgenemist”, 2021). Seevastu Urmas Vadi, kelle ­Väljataga on reservatsioonideta paigutanud fiktsionaliseerijate hulka, hakkab jutulõnga sageli harutama omaeluloolisest ja hüperrealistlikust alguspunktist: mina­jutustaja räägib oma režiiõpingutest, kuulumisest kirjanike liitu, käigust mõnele kirjandusfestivalile või loomemajja; alles vähehaaval keerduvad süžeele peale tajutavalt fiktsionaalsed vindid. Mäletamine kui fiktsiooni teema või jutus­tamisrežiim on muutunud üha populaarsemaks.

Fiktsioon võimaldab läbi kirjutada ka seda, mida tõsieluline kirjutus kas ei taha või ei saa puudutada. Osutasin enne, et mäluproosa enamik ei kipu praegu hilisnõukogude perioodile keskenduma. Seda aega on aga asunud ilukirjanduses käsitlema nooremad autorid. Naabermaa Läti kirjanduses tegeleb sellega viimasel ajal 1970. aastatel sündinud naisautorite põlvkond ja ka meil on otsa lahti teinud Kai Aareleid (snd 1972). Aareleid alustas 2011. aastal ilmunud „Vene verega”, mida tutvustus määratleb veel kui fragmentaariumi; traditsioonilisemad romaanid on „Linnade põletamine” (2016) ja „Vaikne ookean” (2021). Nende vaatlusalasse kuuluvad vaheldumisi tänapäevaga 1950.–1970. aastad, minevik vahetult enne autori sündi või tema varases lapsepõlves. Küllap on see just niisugune distants, et kõik on veel kuidagi käeulatuses ja suurte inimeste juttudes olemas ning pakub sellisena huvi.

Aareleiu tekstides on „puhta” fiktsiooni aluseks kohati autobiograafilised-­perekonnaloolised motiivid, samamoodi nagu Eva Koffi loomingus. Koff on varem kirjutanud lasteraamatuid ja näidendeid, tema romaanidebüüt oli „Sinine mägi” (2018) ja tänavu tuli temalt järgmine mahukas romaan „Kirgas uni”. Mõlemat autorit on veedelnud ajaloo läbikirjutamine, nüüdisaegseid ja minevikulisi fragmente vaheldav kirjutustehnika, kuigi mõlemad on kirjutanud ka ainuüksi tänapäevaseid lugusid (Koff oma teises romaanis, Aareleid ennekõike novellikogus „Salaelud”, 2018). Mõlema romaanides joonistuvad välja ka emade ja tütarde liinid, kujutlus mingisugusest naistraditsioonist – kuigi vist mitte kirjanduslikust.

Neist kahest jääb veidi eemale Piret Raud, kes seni on jutustanud ainult olevikust, täpsemini meie aja inimsuhetest: tal on lisaks arvukatele lasteraamatutele ilmunud kolm õhemat romaani: „Initsiaal purjeka ja papagoiga” (2018), „Verihurmade aed” (2019) ja „Portselanist nael” (2021), samuti novellikogu „Kaotatud sõrmed” (2020). Tundub, et Aareleiu, Koffi ja Raua näitel võib rääkida viimasel viiel aastal märgatavast naisromaani lainest. See laine aga alles kogub jõudu ja esialgu selle kohta midagi täpsemat öelda ei saa.

Muidugi võimaldab fiktsioon kirjutada ka juba jutuks olnud „tendents­kirjandust”. Üldpildis on seda nüüdseks omajagu, nagu „ühele korralikule kirjandusele” kohane. Kui aga sooline filter ette tõmmata, siis n-ö kohustuslike sotsiaalsete naisteemade ärakirjutamist ei leidu sugugi palju, vähemasti mitte sel tasemel, et see kipuks meelde jääma. „Tüdrukuse” torm mässas hiljaaegu, aga vaatlusaluse perioodi kaugemast otsast meenuvad ainult Eeva Pargi „Lõks lõpmatuses” (2003, inimkaubandusest) ja „Absoluutne meister” (2006, vaesumisest sogastel üheksakümnendatel), samuti Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja” (2008, vene vähemusest, vaesusest, prostitutsioonist). Veel samm edasi on žanri­kirjandus, krimi alal tegutseb näiteks viljakas ja populaarne Katrin Pauts, kelle viimane põnevik („Külmkingauurija”, 2021) leiab muide aset 1980-­ndatel – jälle märk sellest, et hilisnõukogude periood on muutumas ajastukirjanduse tandriks.

Võib-olla ärgitab fiktsionaliseerimispüüdlusi muu hulgas tunne, et n-ö puhas ilukirjandus on universaalselt mõistetavam ja sestap tõlgitavam kui omaelu­looline joru. Üha enam tuntakse nimelt muret eesti kirjanduse tõlkimise pärast. Väljataga ütleb küll, et kirjanduse turustamisel väljapoole ei ole sisulist tähendust („Mõni teos võib osutuda välisturul teisest edukamaks, mis äratab uhkust ja rahulolu, aga see ei tähenda mingit sisukamat järelejõudmist”[7]), ent ometi tundub kuidagi oluline, kui kirjanike liidu romaanivõistluse ühe auhinnana kuulutatakse välja käsikirja tõlkimine. Mul pole küll täpseid andmeid hindamaks, kas puhtfiktsionaalset proosat on rohkem tõlgitud kui tõsielulisi-­omaeluloolisi tekste. Aga näiteks Euroopa Liidu kirjandusauhind oma väga ­väikese eesti valimiga paistab kinnitavat, et seda preemiat kipub saama „väljamõeldud” kirjandus, mis omakorda annab hoo sisse tõlkimisele: Meelis Friedenthali „Mesilased” on tõlgitud 14 keelde (auhind 2013), Paavo Matsini „Gogoli disko” kümnesse (2016), Tiit Aleksejevi „Palveränd” kaheksasse (2010). Ainult Mudlumi „Poola poisse” (auhind 2020) ei ole veel tõlgitud, aga siin ei saa kindlalt öelda, kas põhjus on teose liigne tõsielulisus, auhindamisest möödunud napp aeg, ülemaailmne tervisekriis või veel midagi muud.

 

„Lõbus jutt”

Fiktsionaalsus võimaldab ka lustakaid fantaasialende. Olen „olmefantastikaks” nimetanud nüüdiskirjandust, kus rõhutatult argisest situatsioonist arendatakse välja kas lausa fantastiline või vähemasti groteskne tegevuse kulg (harva ka vastu­pidi), sageli on see rakendatud nalja teenistusse. Minu meelest on sellest kujunenud senise XXI sajandi eesti proosa üks peavooluhoovus, mistõttu on eriti tähelepanuväärne, et siia ei ole naistel suuremat asja. Laadi juured on suurte vanade meeste Andrus Kivirähki ja Mehis Heinsaare juures, kes alustasid juba eelmise sajandi lõpus ja sajandivahetusel, edasi viivad niidid Urmas Vadi ja Jüri Kolgi juurde, kobara servadesse liituvad veidi väiksemad tegijad nagu Armin Kõomägi ja alles esimeste kogude avaldajad nagu Urmo Jaanimägi ja Tauno Vahter.

Kuigi mitmed nimetatud on kirjutanud ka romaane ja eriti Kivirähki omad on vaieldamatult olulised, tundub laiemalt esile tungivat just nimelt žanr „lõbus jutt”. Aasta aega tagasi väideti eesti kirjanduses vohavat novellibuumi ja vaieldi sellele innukalt ka vastu. Buum iseenesest võiski olla lühiajaline ja näiline, tingitud muu hulgas lühižanri esiletõstmisest sarjaga „Eesti novell”, novellivõistluste taaselustamisest jms. Ikka ilmub paralleelselt ka romaane, sealhulgas üldse mitte lõbusaid, vaid metsikuid tekstirägastikke, millest läbi sumpamine on omaette pingutus (Olle Lauli, Mait Vaik). Tundub aga siiski tähelepanuväärne, et XXI sajandi eesti kirjandusel on olemas mõnus, hõlpsasti loetav kese lõbusate juttude näol. Sageli käib olmefantastilise situatsiooni juurde veel muhe, pajatav, rahulolev stiil, kuigi on ka lakoonilisemaid kirjutajaid.

Lõbusa jutu traditsioonis on hakanud välja kujunema teatav järjepidevus ja mantlipärimine: kui nullindaid nimetatakse vahel Kivirähki kümnendiks, siis teistkümnendatel on tema jälgedesse omal viisil astunud Urmas Vadi, kes tegutseb samuti kultuuriliste troopide parodeerijana. Nagu Kivirähk, on ka Vadi ümber töötanud mitmeid rahvuslikke motiive, ühe oma romaani on ta lausa pealkirjastanud „Tagasi Eestisse” (2012), samuti on Vadi kirjutanud romaani Konstantin Pätsist ja eesti rahvatantsijate trupist („Ballettmeister”, 2019). Tema tekstides on pidevalt kohal rahvuslust parodeerivad karakterid, näiteks välis­eesti kirjanik Kaupo Männiste, romaani „Vabaduse sõdur” autor („Tagasi Eestisse”), või eestivenelane Roman, kes hellitab Eesti suhtes patriootlikumaid tundeid kui ükski etniline eestlane ja kelle suurim unistus on liituda Kaitseliidu Tartu maleva Elva malevkonnaga („Neverland”, 2017). Kui need näited pärinevad romaanidest, siis novellides, nagu eespool vihjasin, parodeerib Vadi väikestviisi omaelulookirjutust ja selle rõhutatult siirast pöördumislaadi ning teeb nalja kirjanduselu institutsionaalse poole üle.

Päris soo alusel muidugi lõbusate lugude kirjutamist ära ei ole keelatud. Möödaminnes sai juba mainitud Piret Raua novelle. Omapärase häälega, vahepeal vadilikult metatasandile astudes kirjutab Kai Kask („Kogetud teosed”, 2018). Mustavõitu bravaadhuumor on omane Katrin Pautsi novellidele („Tallinna tume”, 2021). Ave Taavet avaldas läbinisti absurdihuumorile pühendatud kogumiku („Valerahategija”, 2020). Need on aga esialgu üksikumad juhtumid, see veel selgub, mis neist kõigist jääb ja mis vaob. Vanameistritest lõbutseb ajaloo teemadel Maimu Berg novellikogus „Hitler Mustjalas” (2016). Kuigi Mudlumi jutud põhiosas sellesse žanri ei kuulu, võib välja tuua tema kohati muheda, pajatusliku stiili, mis pisut sellele traditsioonile läheneb. Hüsteeriliselt naljakaks võivad minna ka Maarja Kangro novellid, aga seda veidi teisel moel – Kangrole pühendangi järgmise, transgressiooniteemalise alaosa.

 

Transgressiooni kolimine

Nimelt on XXI sajandi eesti proosas lõbusa jutu kõrval üsna tagaplaanile jäänud transgressioon. Kui Väljataga ütleb, et meie nüüdiskirjandus on kaotanud ambitsioonid, siis võib-olla õhutab temas selliseid tundmusi muuhulgas just see, et siin leidub vähe šokeerivat ja jälki, mida on teatud traditsioonis komme pidada tõsiselt võetava kirjanduse märgiks. Transgressiooniuurija Janek Kraavi on kokku võtnud:

 

Eesti nüüdiskirjanduse transgressiivse poeetika üldises pildis tõusevad esile aastad 1996–1998, mil kirjandusteoste ilmumine tekitas kirjandusvälise sündmuse. Neil aastatel ilmusid Kivisildniku „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit 1981. aasta seisuga, olulist”, Peeter Sauteri „Kõhuvalu” ja „Lauakõne”, Toomas Vindi postmodernse perioodi avateosed, Mihkel Samarüütli tekstid ja Kaur Kenderi „Iseseisvuspäev”. Viimase autori 2001. aastal avaldatud romaani „Check out” võib pidada selle perioodi üleastumisesteetikat kokku võtvaks teoseks. Vahepeal on pilt hajusam ja juhuslikum, aga mainida võib 2008. aastal ilmunud Chaneldiori romaani „Kontrolli alt väljas” ja kauemaks kõneainet pakkunud Mihkel Raua sõltuvusnarratiivi „Musta pori näkku”. Teine suurem transgressiivse esteetika puhang paigutubki juba Kenderi „Untitled 12” (2014) ümbrusesse.[8]

 

See kinnitab, et 1990. aastad on kultuurimälus tallel kui ilus ja metsik aeg, kus kirjandus lõhkus ja lammutas; nullindatel on pilt selliste šokeerivate kirjandusaktide poolest üha hõredam ja hõredam.

Mis puudutab Kraavi loetletud nimedesse, siis see, mis on saanud konkreetsetest autoritest, on mingil määral kindlasti isikulooline paratamatus. Kuid eriti ilus näitejuhtum on Peeter Sauter, kes alustas tõepoolest juba 1980. aastate lõpus mässulise piiriületajana. Nüüd leidub vähe mõnusamat ja turvalisemat, kui võtta ette mõni Sauteri raamat ja lasta end tema pajatuse lainetel hellasti loksutada. See on muidugi tendentslik lihtsustus, Sauteri loomingus leidub endiselt enesepaljastuslikke alkoholismikirjeldusi ja sealt käib läbi ka ehedat traagikat. Ometi iseloomustab vähemasti minu isiklikke lugejakogemusi ja -ootusi just selline mõnus turvaline tunne. Sellel on mitu seletust, osalt on see nii auhinnatuse ja kanoniseerituse tõttu, mis alati transgressiooni kammitseb ja paika naelutab. Sauteri debüütromaani „Indigo” ilmumise 30. aastapäeva puhul peeti maha koguni teaduskonverents. Osalt on aga paratamatu, et kui seesugust laadi kaua aega viljelda, muutub see tuttavlikuks. Tõsi, hiljutine raamat „Surm Bulgaarias” nüansseerib ka varasemat jorutavat laadi, tuues sisse lakoonilised ilma verbita laused.

Midagi natuke sarnast võiks öelda isegi Kivirähki kohta, kes ju üheksakümnendatel alustas samuti hea maitse piire kompivate indie-novellidega, mida tänini hea sõnaga meenutatakse. Analoogselt Sauteri „Lauakõnega” torkis noore vabariigi hella rahvustunnet jutustus vanast sepast Ivan Oravast („Ivan Orava mälestused. Minevik kui helesinised mäed”, 1995). Kivirähk on aga trans­gressiooni jätnud veel kiiremini veel kaugemale seljataha ning kolinud otseteed nimetuse „eesti kirjanik” tähendusvälja keskmesse, üsna vahetult Tammsaare kõrvale. On muidugi omaette nähtus, et see, mida me tajume šokeerivana, muutub ajas – rahvusküsimus vist enam sellesse rubriiki ei kuulu. Pigem on anomaalne, et väliseestlust kommenteerides õnnestus Õnnepalul „Aakriga” väike tormike põhjustada. Kui sai öeldud, et Vadi on oma rahvusparoodiatega Kivirähki mantlipärija, siis sama transgressiivsena tema vastavad harjutused enam ei mõju. Tõsi, Vadi viimases kogus „Hing maanteeserval” (2021) leidub muu hulgas novell, kus tehakse nalja tänapäevasemate pühaduste üle, näiteks hingestatud poetessi üle, kes loeb värsse Süüria sõja teemal – nii et mingil kujul istung jätkub.

Mõneski mõttes rohkem „päris” transgressorid on (:)kivisildnik ja Kaur Kender – nad ei ole kirjandusväljal päris korralikult omaks võetud, või on vahepeal võetud ja siis jälle serva poole tõugatud. Marginaliseerimise peamised põhjused on paljuski kirjandusvälised ((:)kivisildniku puhul radikaalkonservatiivsed vaated, Kenderil „Sirbi” skandaal), aga ka nende viimase aja kirjanduslikud tegemised ei ole enam pildi keskmes. Aastatel 2014–2017 pidas Kender arvamus- ja kirjandusportaali Nihilist.fm, mille printsiip oli täielik toimetamatus ja mis sünnitas üht-teist huvitavat, aga osutus pikemas perspektiivis siiski liiga amorfseks ja vohavaks, et olulisemat kohta omandada. Huvitav juhtum on krimi­naaluurimine ja kohtuprotsess aastatel 2014–2017, kui Kenderit süüdistati novelli „Untitled 12” alusel lasteporno valmistamises. Kogu saaga lõi tõepoolest laineid ja muu hulgas aitas sõnavabaduse kaitsmise eesmärgil koondada süüdistatu seljataha mõnedki kolleegid, mis siis, et neli aastat tagasi olid Kender ja „laiem kultuuriavalikkus” sattunud teine teisele poole rindejoont. Kender mõistetigi õigeks – teksti ennast aga ei tahtnud ega viitsinud arvatavasti lugeda just paljud. Mõnda ärgitas küllap sellega tutvuma skandaal ise, nii oli ka siinkirjutajaga. „Untitled 12” on küll andnud kultuurilukku kuldse avatsitaadi „Ta on oma munnipulga ori”, aga vaevalt, et pärast 2017. aastat sellel kuigi palju lugejaid on leidunud. Omamoodi tragikoomilise kirjandusvälise puändi pani teemale Peeter Helme, kes seoses süüdistustega lapseealise seksuaalses ahvatlemises kirjanike liidust välja visati (ja hiljem ka süüdi mõisteti).

Kõik need varasemad suured transgressorid on mehed. Eve Annuk märkis juba eemise sajandi lõpus: „See suhteline vabanemine, mis märgistab eesti proosa­kirjandust 1990-tel – uute teemade ja vaatenurkade tulek, mitmete tabude purustamine, uuelaadne keelekasutus – on suures osas seotud ikkagi mees­autorite proosaloominguga. Naisproosa puhul pole sellist temaatilist ­avardumist ja uuelaadset keelekasutust samal määral toimunud”.[9] Aastal 2000 ilmus küll Kerttu Rakke lõbusasti ropu (nais)peategelasega „Kalevipoeg”, 2001 Kadri Kõusaare provokatiivne „Ego”, aga need ei suutnud seisu tasakaalustada. Vana hea järelejõudmise loogika kohaselt on transgressioon nüüd viimaks jõudnud naiskirjandusse. Ega ole sooline lahe siingi ületamatu, midagi transgressiivset leiab kindlasti ka uutelt meesautoritelt. Näiteks Vahur Afanasjevi romaanis „Serafima ja Bogdan” (2017) esineb intsesti motiiv, kui niisama vägivallast ei peaks enam piisama. Aga reipad meestransgressorid ei ole enam nii kesksed.

Ka naiskirjanduses ei ole ette näidata suurt plejaadi nimesid, paraadkuju on siin aga Maarja Kangro. Tema puhul võib taas küsida, mis siin õieti trans­gressiivset on – Kangro ei marineeri oma tegelasi naljaviluks kehavedelikes ega ole ohjeldamatult ropp. Tõsi, just seoses tema luuletusega „Liiklusmärk”, täpsemalt hobuse türa kujundiga, arutati 2009. aastal roppuste funktsiooni üle kirjanduses. Mingi puutumus on Kangrol toonase noore ja vihase naisluulega, mis samuti „otseütlemisega” piire ületama pürgis. Temal ei tundu see aga põhiline, olulisem on vahe pilk, mis lähtub naise puhul justkui ebatraditsioonilisest vaatepunktist. Kangro novellide minategelane vaatleb mehi varjamatult küüniliselt ja objektistavalt, näeb neis kord võimalust hõlpsaks meelelahutuseks, kord aga lapse saamiseks. Sellised teemad rahuldavad teatud määral ka naiskirjandusliku ärakirjutamise iha. See kõik vaheldub omakorda eneseirooniaga, mis hoiab minajutustaja (vähemasti minu silmis) ikka veel sümpaatsena.

Omaette kirjandussündmuseks kujunes aga Kangro „Klaaslaps” (2016), mis räägib loo soovitud raseduse katkestamisest loote väärarengu tõttu. Tagakaanel soovitab eelmise põlvkonna transgressor Kender isiklikult: „Kraabib su seest tühjaks, jätab veritsevaks. Aga annab jõudu pilku mitte ära keerata, kui kuristik vastu põrnitseb.” Siin on teadlikku rõvetsemist veel vähem, esmajoones murrab Kangro teatavaid isiklikkuse tabusid ja mõjub sedakaudu jahmatavana. Tema arutlused paljunemise teemadel toovad meelde Elo Viidingu arendatud kestmise-­motiivi – pealkirja „Kestmine” kannavad nii Viidingu luulekogu (2011) kui ka novell kogumikus „Teised” (2012), sõna ise kordub mujalgi. Kuigi meil suurt naisautori sünnituslugu tõesti seni ei ole, võib õhukesest emadusproblemaatika kujutamise traditsioonist juba rääkida, kusjuures dominandiks on just emaks saamise võimalikkus ja vajadus.

Tähelepanu on äratanud ka Margit Lõhmuse lühilood. Need on justkui tavapärasemal moel epateerivad, kohati nõrutab autor kehavedelikke nii jõudsasti, et mõnes mõttes jõuab lausa klišeeliku tabukirjanduseni. Siiski on Lõhmuse kirjutuslaadil ka muid väärtusi. Tema on asunud ründama seda nüüdis­realismi probleemi, mis Väljataga sõnastuses seisneb selles, et reaalsus ise ei ole enam realistlik, vaid „vahendatud, medialiseerunud, moondunud, fragmenteerunud”[10] – Lõhmus kirjutab just sellisest fragmentaarsest, kohati virtuaalsest olemisviisist nii, nagu ma kedagi teist pole märganud kirjutavat. Paraku tundub Lõhmuse ekskurss kirjandusse olevat lühike ja ähvardab piirduda koguga „Sterne” (2019) – võib-olla muidugi eksin.

 

Märt Väljataga pealkirjafraas „üks korralik eesti kirjandus” on vist mõeldud iroonilisena, aga XXI sajandi kolmanda kümnendi alguseks paistab meil tõesti olevat stabiilse ühiskonna kirjandus, mis ehk tervikuna on varasemast rohkem kaldu kerge loetavuse, kohati isegi lõbususe poole. Seletusi võib otsida mitmelt poolt: kas oli publikut eelmisel sajandil kergem šokeerida, kas pesitseb šokk praegu kuskil mujal või on oma tähtsuse täielikult minetanud. Ei tihka aga öelda, kas selline korralik kirjandus tingimata nii hirmus halb asi on, eriti kuna sisaldab nüüdseks ka arvestatavat ja mitmekesist naiskirjanduse sektsiooni. „Ära kirjutamata” teemasid veel jätkub ja kindlasti ei saagi iial linnukesi kõigisse lahtritesse, mõni tendents ununeb ja mõni mood läheb mööda enne, kui Teele emaga koolimajja jõuab. Igatahes ei jää aga naisproosahuviline kaugeltki kuivale.

 

[1] Vt: M. Väljataga, Üks korralik kirjandus. Mõttevahetus: XXI sajandi eesti kirjandus. „Looming” 2021, nr 10, lk 1411–1419.

[2] A. Pilv, „On lihtsalt niisugune nälg”…– Kirjanduslikest üheksakümnendatest ja Kajar ­Pruulist. „Keel ja Kirjandus” 2009, nr 2, lk 89–103.

[3] Vt: A. Loog, Feministlik pamflett. „Postimees” 5. V 2020; A. Loog, Feminismi altarile kõlbab iga ohvriloom? „Postimees” 14. V 2020.

[4] Mari Tarandi „Ajapildi sees” on muidugi samuti kirjandusteos, aga auhindamise põhjendusena on nimetatud „venna Juhani lapsepõlve ausat ja siirast kujutamist”. Malle Salupere „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” on kultuurilooline monograafia; Kristi Viiding, Jana Orion ja Janika Päll on auhinna saanud XVII sajandi juhuluule raamatu koostamise eest; Krista Aru Eesti Kirjandusmuuseumi juhtimise eest. Aino Pervikule tõid auhinna kolm laste­raamatut, Ene Mihkelsonile romaan „Ahasveeruse uni”.

[5] Sarjas leidub veel paar nimetust, aga need on varem mujal ilmunud tekstide tõlked, sh Jelena Skulskaja „Marmorluik”.

[6] M. Velsker, Uus kirjandus ja uued lugejad. Mõttevahetus: 00-ndad eesti kirjanduses. „Looming” 2009, nr 10, lk 1422.

[7] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1414.

[8] J. Kraavi, Transgressiivse kirjanduse poeetikast II. Juhtumikäsitlus: Kaur Kenderi „Untitled 12”. „Keel ja Kirjandus” 2016, nr 12, lk 936.

[9] E. Annuk, Tekst ja sugupool. Soolisi aspekte eesti nüüdiskirjanduses. Magistritöö. Tartu, 1999, lk 8.

[10] M. Väljataga, Üks korralik kirjandus?, lk 1413.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon