Kirjanik loeb. Vahur Afanasjev

Neid kirjanikke, kes vähe loevad, on vähe, eeldan ma. Kirjanik loeb väga palju ja see ta hulluks ajabki. Kirjandus on julm töö. Toob vähe sisse, inimsuhted on sasipuntras, Jeesus, milleks see kõik. Kui kirjanik saab vanemaks ja on rohkem kirjutanud, siis loeb ta ise vähe, aga hakkab ise rohkem lugema. Siis võib vähem lugeda. Jah, olid kaks keerulist lauset.

Mul on tunne, et ma loen liiga vähe. Eelmisel aastal lugesin kolm köidet ­Tšehhovit. Sain targemaks, aga ikka ei oska näidendeid kirjutada. Novellide alguse tegemise sain küll selgemaks. Ju ikka näidendi värgi ka. Veel lugesin kõike, mida Hendrik Lindepuu tõlgib, sest see on suurepärane. Sławomir Mrożeki ­tõlked lugesin läbi. Jällegi väga arendav. Mul ei ole tunnet, et ma ­loeksin nii palju, et ma ei peaks lugema. Jälle keeruline lause.

Marek Hłasko „Kaunid kahekümneaastased” rabas mind, aga selle lugemisest on hulk aega möödas. Esiteks on Hłasko dramaatiline isiksus. Kiire kuulsus, siis sattus välismaale, oli tegelikult poliitikast üle, aga tembeldati vaenlaseks. Oli üle ka selles mõttes, et ei sallinud sotsialistliku režiimi eba­inimlikkust ja kirjutas sellest ka, aga mitte parempoolsest vaatepunktist, vaid kirjanikuna, neutraalse kirglikkusega, kui selline asi olemas on. Iisrael, Prantsusmaa, Saksa­maa, Ameerika. Vaimuhaiglad, naised, peod. 1968. aastal tõukas ta sõbra, geniaalse džässmuusiku Krzysztof Komeda Los Angeleses rinnatiselt alla, ­naljatavas pullitegemise hoos, mitte meelega, ja too suri. „Kui Krzysztof sureb, suren ka mina…” kirjutas Hłasko. Ja surigi 1969. aastal ära. Rahustid ja alkohol. Ta oli surres minust kuus aastat noorem. Komeda oli ka vist noorem, ei hakka kontrollima, igal juhul karm värk.

„Kaunid kahekümneaastased” on novell, mis jõudis mu luuletusse. See on lugu Armia Krajowa noortest, kes Saksa okupatsiooni ajal lähevad kätte maksma tüdrukule, kes väidetavalt semmis sakslasega. See ei pruukinud nii olla. Nad suruvad talle pudeli… Ma ei taha öelda… Ja löövad puruks. Kõrvaltoas poob tüdruku ema ennast üles. Nad on lihtsalt noored inimesed, püüavad oma kodumaa heaks parimat. Kujunemislugu… Pean need kolm punkti panema, sest sõnu nagu polegi. Hłasko muud lood on sama rabavad. Nagu see, kus neiu ja noormees otsivad kohta, kus keppi teha. Pole vaba korterit. Põõsas pole nagu ilus. Ühele ei sobi, teisele ei sobi. Lõpuks tundub tüdrukule, et hoopis noormees ei sobi, ja ta magab suvalisega. Esimene kord. Suvaline jorss. Miks, kuidas, mismoodi? Nii palju traagikat. Hłasko ongi draamakuningas ja mitte näitekirjanduse mõttes, kuigi filme on tema järgi tehtud ja saaks teha näidendeid ka.

Pärast teda lugesin Czesław Miłoszit. Ma ei ole temaga kõiges nõus, aga ­mitmeid kohti pildistasin üles ja saatsin oma lähedasele sõbrale Piret Jaaksile. Tundus, et äkki on need vajalikud, sest ega ta ka jõua kõike lugeda, ta teeb ­doktoritööd ja näidendeid. Meeles on üks koht, mis annab lootust. Et kui käid esinemas ja lugejad aplodeerivad, sageli püstijalu (noh, loodetavasti mitte segipäi siruli), siis see on tore, aga kas nad tegelikult teavad, kui ränk oli elada, et seda kõike kirjutada? Üsna ülbe ütlus, ent selleski on tõetera sees. Vahel mulle tundub, et ma lavastan iseenda elu. Miks? Selleks, et kirjutada. See on muidugi takkajärgitunne. Elu tuleb siiski enne, siis kirjandus, aga kuidagi peab välja vabandama.

Laual on lahti Liisi Ojamaa ja Andres Ehini kogumikud. Saarikoski on riiulis ja krõllab sealt, et noh, teeme vodkat ka või. Kuigi Saarikoski on nii tume, et ma ei julge lugeda. Prisma kaubamajas haarasin kaasa Mark Mansoni (mitte segi ajada Charlesi või Meredithiga) teose „The Subtle Art of Not Giving a F*ck: A Counterintuitive Approach to Living a Good Life” („Pohhuismi peen kunst: teistpidine lähenemine”). Pean ütlema, et kui oleksin seda raamatut lugenud paari aasta eest, oleks elu võib-olla lihtsam. Või siis poleks ma sellest midagi aru saanud. Inimene on minust kümmekond aastat noorem, aga sai matsule pihta. Eneseabiraamatutest suurem osa ei kõlba kuhugi. Mansoni oma on kuld. Põhisõnum on, et vali oma väärtused, vali, millest välja teed, ja muust ära tee. Lõputu suurema ja parema poole pürgimine, nagu rokkstaarikarjäär, toob ­kannatusi. Kannatusi saab vältida vaid siis, kui valid mõistlikud väärtused, ­näiteks pere. Kuidagi jube lihtsalt kõlab, aga esitatud on efektselt, Camus’d ja teisi enese­abidiskursusele ootamatuid tegelasi mängu tuues.

Ken Kesey „Sometimes a Great Notion” („Mõnikord tuleb mul hiilgav mõte”) on lapse voodi peal, kui last maal pole. Muul ajal on riieteriiulis. Küll ma lugema hakkan. Kesey tegi ju selle triki, et pärast „Lendas üle käopesa” ootasid kõik vastuhakku. Tema kirjutas aga streigimurdjatest puuraiduritest. Mis on samuti vastuhakk, ahah, lugejale, kes ootab poliitilist seisukohavõttu. Korralik kultuuritegelane peab ju olema vasakpoolne, eks ole. Venceremos ja nii. Mina ei ole vasakpoolne. Kaldun viimasel ajal paremale, aga tegelikult on ­inimene pidevas muutumises. Me justkui peaksime demonstreerima oma ­tervet mõistust ­sellega, et jääme seisukohtadele kindlaks läbi aastate. Või sellega, et ­räägime sama, mida teised. Kesey rääkis, mida Kesey rääkis. Sest ta loeb. Jälle keeruline lause, aga läheb lihtsamaks.

Yuval Noah Harari „Homo Deus” sai mul talvel loetud. Algus oli väga ­nõustumisväärne, lõpus ei osanud ta tegelikult muud öelda, kui et näis, mis saab, aga põnev saab olema. See mõte on mind läbi aastate, ja ammu enne Harari lugemist, veennud endale mitte kätt külge panema. Tehisintellekt tuleb peale ja hakkab meie eest raamatuid lugema. Meie eesmärk on areneda, käia ajaga kaasas ja näidata neile algoritmilistele raibetele, et meie loeme, nemad on aga nullid ja ühed läbisegi.

Väga huvitav kogemus oli Harper Lee. Kõigepealt lugesin „Kuidas tappa laulu­rästast”, siis „Mine, pane vahimees välja”. Ja siis lugesin Vikipeediast juurde. „Laulurästas” tundus üsna tore lapsepõlvest välja kasvamise lugu, või lapsepõlve hilisema otsa lugu. Aga kuidagi punnitatud. Viivi Luige „Seitsmes rahukevad” on elegants ise, Nobeli tase. Lee on nii ja naa. Vikipeediast selgus, et kirjanik ja toimetaja „töötasid raamatu kallal mitu aastat”. Kohutav. ­Kirjanik kirjutab mitu aastat, seda ikka, aga mis üldse on raamatu kallal töötamine. „Vahimees” oli justkui kehv järg. Vikist selgus, et ilmselt on see hoopis „Laulurästa” mustand, the first draft. No ma ei tea. Mitu aastat töötas Mati Unt „Hüvasti, kollase kassi” kallal koos kirjastajaga? Tegi täitsa ümber? Kusjuures Unt tegi oma debüüdi tõesti veidi ümber, 1990-ndatel tuli uus väljaanne, mis oli arendatud või muudetud, pole neid võrrelnud. Ah jaa, Undi „Kollase kassi” ­teises välja­andes on ka „Võlg”, millest on film tehtud, ja see on väga Marek Hłasko ja teiste poolakatega samas tunnetuses. Unt vist tajus poola keelt, ma kahjuks ei oska käibeväljenditest kaugemale.

„Laulurästaga” haagib hästi Delia Owensi „Kus laulavad langustid”. No see on megahitt. Ma olen alati juba ette häälestunud, et megahitt ei loe. Sest ­kirjanikud ei loe. Võtsin ennast kokku, lugesin. See on päris hea raamat. Lõpus on kohtuteema, millest ainult ameeriklased aru saavad, ja palju ei klapi kokku. See on jällegi selline „töötasime kirjastaja ja toimetajaga tükk aega” teos. Tõlge võiks elusam olla. „Where Crawdads Sing” kõlab hoopis teisiti kui langusti-­pealkiri. „Kus krabivanad laulavad”? Sest kogu kohavaim pidi olema hästi maalähedane. Langustid on restoranis, krabivanad padurajõgedes ja ookeanis.

Avastasin toda raamatut lugedes romantilise kirjanduse läbivad teemad. Need on filmides ka. Peaksin õppima neid hindama. Üks teema on hülgamine. „Langustide” peategelase Kya esimene kutt on liiga tubli, ei sisene avatud uksest, siis läheb ülikooli, hülgab ta. Kuidagi õnnestub neil suhe ära lappida, aga lapsi ei tule ja mu meelest pole see õige asi. Kuidagi nukker. Ent motiiv, et kusagil on mees, kes truult vaatab pealt, kuidas naine on teisega, ja siis on ikkagi käepärast võtta, on seal raamatus olemas. Samuti see, et hülgamine on suurim pahategu naise vastu. On see ikka sooline? Küllap eksin. Inimesed on erinevad. Elu on näidanud, et mina vajan suures armusegadikus omaette olemise aega. See pole hülgamine. Ihaldatu on jõudnud selle ajaga solvuda ja uue leidnud. Juhtub, see on elu, aga see on ka kirjandus.

Mis veel? Lapse raamatukogus on ootamas Kenneth Grahame’i „Tuul pajuokstes”. Olen mitme talve jooksul kõvasti pajusid lõiganud. Oli neid nii võsa kui puude formaadis. Tegin kütteks. Nad tulevad tagasi, tublid on, aga ma panen lehised asemele, sest ühe suure lehise, mis vundamenti ja katust õgis, võtsin maha. Temaga on mul oma suhe. Olen igavesti süüdi lehise ees ning tunnen ühtlasi, et ta maksis mulle kätte järjekordse eludünaamikaga. Ju siis pidi nii minema. Püüan ikkagi lehise ära lepitada. Amblas on koht, kust istikuid saab, mul on nendega räägitud. Pajud lepitan ka ära, lastes neil mõnes kohas tagasi kasvada ja jättes mõned püsti.

Aga raamatust. „Tuul pajuokstes” on maru kihvt näide sellest, kuidas lasteraamat ei pea ja võib-olla ei tohigi olla nunnutav ja seaduskuulekas. Mutt ärkab, hakkab maja lupjama, leiab, et kevad on ikkagi äge, ronib maa peale… Seal Jänesevanamees kukub jaurama, et eratee ja andke penn. Ja mutt lööb ta kohe uperkuuti ja läheb edasi. Loomulikult ei pea eraomanikke uperkuuti lööma, ma olen ka eraomanik, ent samas ei ole õige takistada üht kevadist looma, kes tahab jalutada. Mina viin oma krundil kitsedele hallitanud apelsine ja muid põnevaid toidujäätmeid. Kitsed sõid isegi kanariismed ära. Te ei usu? Lugesin populaarteaduslikust artiklist, et kitsed söövad koguni surnud inimese jäänuseid, sest sealt saab fosforit.

Kangesti tahaks teada, mida pajuraamatu loomakesed edasi teevad, aga ­lapsele on see veel liiga sisukas raamat, jääb kohe magama. Küll olen talle ­
põrsas Peppa brošüüri prantsuse keeles ette lugenud, kordab mu puuratastega hääldust järele. Korra proovisin Michel Houellebecqi prantsuse keeles lugeda, ei, käib üle jõu, põrsas Peppa on minu tase.

Jutu lõpp läks võib-olla kirjandusest kaugele, kuid tundub, et midagi ma ikkagi loen. Seekord pole see kahemõtteline. Päriselt loen. See, et eesti kirjandust siia kuigi palju hulka ei sattunud, on kummaline. Võib-olla on lihtsalt selline eluetapp. Võib-olla tõlgib Lindepuu liiga palju. Tegelikult lugesin Betti Alveri kirjandusauhinna žüriis ka debüüte. Oli häid raamatuid. Neist on mujal kirjutatud. Ja need autorid loevad ka, sest iga kirjanik loeb.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood