Kuningas

Mehis Heinsaar

 

 

Olev Virkus oli lihtne mees. Polnud tal mingeid erilisi võimeid, mille poolest ta kusagil silma oleks paistnud, või annet midagi suuremat korda saata. Polnud tal vist säärast tahtmistki mitte. Ja rikkuse poolest ei hiilanud ta ka. Töötas kellassepana väikeses firmas ainukese töölisena ning tema ülemus töötas sealsamas tema kõrval, üheskoos jagasid nad ainsamat tillukest ruumi. Kaheksa tundi päevas, viis päeva nädalas, ja nõnda juba aastaid. Tal oli kahetoaline korter ühes Karlova linnaosa puumajakeses, hakkaja naine, laisk, aga ilus tütar ja koer nimega Abikail.

Ja siiski pidi Olev aeg-ajalt teistmoodi elama kui kõik teised. Mitte et ta seda tahtnud oleks, aga kukkus lihtsalt sedaviisi välja. See teistmoodi elamine tuli talle peale nagu äkiline haigushoog, ning sedavõrd kummaline oli see haigus, et kuni tänase päevani polnud mees selle hädaga ühegi arsti ega psühholoogi poole julgenud pöörduda. Korra oli ta perearstile püüdnud küll ääri-veeri midagi selgitada, kuid lõpuks ei saanud kumbki neist enam aru, mida ja milleks õieti selgeks teha püütakse, ja sinnapaika see asi jäi.

Kuu aega võis Olev rahulikult teha oma tööd, hoolitseda pere eest ning elada igati normaalse inimese elu, siis aga tuli see hoog talle jälle peale. See muutis mehe näo virilaks ja hinge imelikuks, tõi enesega kaasa kentsaka ülbuse ja sõgeda suurelisuse, nõnda et Olevil hakkas kohe päris imelik. Aga vastu seista sellele veidrale haigusele polnud mingit mõtet, sest see oli Olevist mitme mehe jagu tugevam ja murdis igasuguse vastuhaku juba eos. See äkiline meeleolumuutus sundis teda katkestama kõik, mis parasjagu käsil, oli see siis mõne seinakella parandamine, hammasrataste puhastamine või perega õhtust söömine — kui hoog peale tuli, pidi mees jätma kõik ja minema oma teed.

Neil puhkudel pani ta selga pleekinud kevadmantli, surus jalga paigatud kummikud, haaras sahvrist kaasa vana puust tooli ja kiirustas bussijaama. Ta ostis pileti Elistverre, tõstis tooli ettevaatlikult pagasiruumi ning ootas erutusest värisedes ja enda ette maha vahtides peatuse lähenemist. Elistveres astus Olev bussi pealt maha, haaras tooli kaenlasse ja kõndis samme vahel jooksuni kiirendades veel paar kilomeetrit edasi, kuni jõudis ühe kõrgema voore tippu. Seal pani ta tooli rohumätaste vahele, võttis mantlitaskust paremasse kätte rohelise õuna ja jäi siis suurelisel pilgul ringi vaatama. Ta vaatas, kuidas tumedad linnud tiirutavad taeva all, kuis madalad pilved triivivad üle ta pea, kuis tuul hõljutab nurmesid ja metsi, ning tema pilk muutus aina süngemaks. Üha enam võttis Olevis maad ebamugav tunne, kui kaitsetu, habras ja haavatav on see kõik ümberringi ning kuidas selle maa enese lapsed seda allesjäänut ja vähestki õhinaga laastavad.

Mulda vajunud toolil virila näoga istudes, sügisjoonik peopesal, nägi Olev oma rahva silmi otsekui riidega kinni seotud olevat. Ta nägi neid ahnelt, hirmunult ja saamatult enese ümber ringi kobamas, haaramas pihku kõike, mis sinna parasjagu jäi, kättesaadut kiiruga põue ja suhu toppimas, ise sinna juurde valjusti ja rõõmsalt naerdes. Aga mitte ainult rumalaid ja vaeseid ei näinud ta nõnda toimimas, vaid ka rikkaid ja tarku. Ainult veidi peenemast siidist rätikud olid neil silme ette seotud, kui nad teadja näoga maailma saladusi lahti seletasid, lastes samal ajal endi taskutesse vähematel vendadel armulikult andameid toppida… Kui Olev nägi kõike seda ja veel paljut muud enese ümber, kiskus tema nägu raevust ja vihasegusest kaastundest lausa kõveraks:

„Niru ja väiklane on see rahvas, keda ma isandana oma troonil hoidma ja armastama pean!” kisendas ta vastu tuult.

Valus, pimestavalt valus hakkas mehel. Nii valus, et Olev lausa toolilt maha kukkus ja kätega kõhust kinni haaras, sest viha- ja valusööst lõi pea seest edasi keresse. Kummargil ja ägades roomas ta tooli ümber ringiratast, tõmbas end vahepeal siili kombel kerra ja veeres mööda nõlva alla, kuni kõrvetised kõhus ning rinnus vähehaaval järele andsid. Pärast säärast valuhoogu, mis tavaliselt kuni pool tundi kestis, hakkas Olevil jälle kergem. Ja mitte ainult kergem, vaid isegi sedavõrd hea, et kui ta toolile tagasi istus, valdasid teda lausa selgus ja andeksand. Õhkõrna helendust nägi ta nüüd korraga selle kehva maa ning pimedate inimeste kohal kumamas. Ja kui ta käed silmade kohale tõstis ning kauget kuma vaatas, valdas teda ootamatult joobnu rõõm, et säärane sõge rahvas nagu eestlased ikka olemas on ning et nende madalate linnade, inetute raielankide, soiste kuusikute ja külmade päevade kohal on veel alles see helendus, mis õrnusele vaatamata selle nägija tugevaks teeb… Kui Olev selle kuma oli ära näinud, oma valu ja õnne ära tundnud, võttis temas maad kuninglik väsimus ning ta jäi toolile rampväsinult magama.

Ärgates leidis ta end lamamas märjas rohus kummuli kukkunud tooli kõrval. Külmavärinaid oli küll, aga väsimust ja painajaid enam polnud. Olevi meel olid taas rahulik ja selge. Ta tõusis püsti, võttis tooli kaenlasse ja kõndis mäe otsast alla nagu pühapäevaline, kes on käinud ära nii kirikus kui kõrtsis ja tahab nüüd koju tagasi minna.

Teel Tartusse rauges Olevi palavikuline kuningavalu juba täiesti, nõnda et ta bussist maha astudes seda isegi häbenema hakkas. Ta hiilis tantstõbise kombel mööda kõrvalisi tänavaid koju, peitis tooli sahvrisse ja asus kohe sööma. Peale sääraseid ärakäimisi valdas teda alati kümne mehe nälg. Olevi naine teadis seda ning oli mehe kojutuleku puhuks alati suure pajatäie suppi või kotlette valmis teinud. Sest ta oli armastav naine ega pärinud kunagi, kus ta mees oli käinud ja mida näinud, kuigi tundis salamisi nende ärakäimiste pärast muret. Ja armukadedust. Paaril korral, päris nende kooselu alguses, oli ta Olevilt nende ärakäimiste kohta siiski selgust nõudnud, küsinud, et mis saladust mees oma naise eest nõnda varjama peab, mispeale Olev teda sellisel pilgul vaatama jäi, et naine seda teemat enam kunagi ei puudutanud.

Nõnda elas Olev Virkus oma imelikku ja lihtsat elu edasi. Parandas suuri ja väikseid kelli, käis perega paar korda kuus pitsarestoranis söömas ja nädalalõppudel sõpradega kalal, jõi end vahetevahel purju ja viskas roppu nalja, aga iga paari kuu tagant, kuuloomise aegu, pidi ta jälle minema.

Ühe säärase haigushoo ajal, kui ta istus taas oma nagiseval toolil seal kõrge voore otsas ning vaatas, õun peopesal, hapu näoga ringi, tuli tema juurde üks väike valge peaga poiss. Nähtavasti oli see poiss teda varemgi seal künka otsas istumas näinud, sest kui ta mehe juurde jõudis, polnud tema silmis ei imestust ega pilget. Rahulikult, nagu oleks see juba mõni ammu teada asi, kummardas ta Olevi ees maani ja jäi siis mehe kõrvale vaikselt seisma. Vöö vahel oli tal tilluke, haavapuust voolitud mõõk.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon